reede, 18. juuni 2021

Loomingust

 Mind kohtavalt häirib kui loomingut peetakse eneseupitamise vahendiks. Kuigi jah, mõnikord küll, mitte siis looming vaid kunsti loomine, ongi eneseupitamise vahend. Ja vahel ongi vaja end upitada. Kuid loomingu olemus ei ole mitte enda ego paremaks näitamine.
See on see tasakaal kõikusliku olemise ja arengu vahel. See maailm kus on olemas kõik, nagu kvantfüüsikud väidavad, ja mitte ainult nemad, peegeldub minu sees kes ma olen puudulik ja alles arenen. Ja minu loomingus ma peegeldan seda mis maailm minu sees on ärgitanud. Küllap ma olengi selline puudulik inimene selleks et oleks olemas vastand täiuslikule kõiksuse maailmale. Ja küllap ma peangi enda loomingus seda maailma looma et oleks tasakaal olemasolevaga.
Pole vahet kuidas ma seda maailma loon. Kas kirjutan, laulan või maalin. Sest kõiksus ongi mustrid. Mitte kaos, vaid just mustrid. Mustrid omakorda koosnevad loogikast ja valemitest, sest ainult pealiskaudsel vaatamisel tunduvad nad juhuslikud. Harmooniaks on vaja seaduspärasusi, on vaja loogikat. Ja on vaja aru saada et loogikat ei saa seada seaduseks, sest maailm kogu aeg muutub ja väreleb. Kindlate reeglite seadmine vaid lõhuks selle lõputu mustrite virrvarri.
Seepärast ma väga palun et sa ei peaks minu loomingut enese upitamiseks, see kohutavalt segab minu loomingut. Et ma saaksin luua, pean ma avama ukse minu ja maailma vahel ja seda on kohutavalt raske teha kui mind selle tegevuse juures halvustava pilguga vaadatakse.
Ja küsimus mida ma endalt küsin on.
"Mille kuradi pärast see mind nii kohutavalt häirib?"

Kommentaare ei ole: