reede, 18. juuni 2021

Loomingust

 Mind kohtavalt häirib kui loomingut peetakse eneseupitamise vahendiks. Kuigi jah, mõnikord küll, mitte siis looming vaid kunsti loomine, ongi eneseupitamise vahend. Ja vahel ongi vaja end upitada. Kuid loomingu olemus ei ole mitte enda ego paremaks näitamine.
See on see tasakaal kõikusliku olemise ja arengu vahel. See maailm kus on olemas kõik, nagu kvantfüüsikud väidavad, ja mitte ainult nemad, peegeldub minu sees kes ma olen puudulik ja alles arenen. Ja minu loomingus ma peegeldan seda mis maailm minu sees on ärgitanud. Küllap ma olengi selline puudulik inimene selleks et oleks olemas vastand täiuslikule kõiksuse maailmale. Ja küllap ma peangi enda loomingus seda maailma looma et oleks tasakaal olemasolevaga.
Pole vahet kuidas ma seda maailma loon. Kas kirjutan, laulan või maalin. Sest kõiksus ongi mustrid. Mitte kaos, vaid just mustrid. Mustrid omakorda koosnevad loogikast ja valemitest, sest ainult pealiskaudsel vaatamisel tunduvad nad juhuslikud. Harmooniaks on vaja seaduspärasusi, on vaja loogikat. Ja on vaja aru saada et loogikat ei saa seada seaduseks, sest maailm kogu aeg muutub ja väreleb. Kindlate reeglite seadmine vaid lõhuks selle lõputu mustrite virrvarri.
Seepärast ma väga palun et sa ei peaks minu loomingut enese upitamiseks, see kohutavalt segab minu loomingut. Et ma saaksin luua, pean ma avama ukse minu ja maailma vahel ja seda on kohutavalt raske teha kui mind selle tegevuse juures halvustava pilguga vaadatakse.
Ja küsimus mida ma endalt küsin on.
"Mille kuradi pärast see mind nii kohutavalt häirib?"

teisipäev, 2. veebruar 2021

Vahel tundub

 Vahel tundub et kõik laulud on juba lauldud ja pildid nähtud. Kõik oleks nagu juba olnud. Ja siis tuleb midagi uut. Nagu oleks läinud teisele poole ja sealt vaadanud. Ja asjad on teisiti. Vapustav. Hämmastav. Maailm on ikka suur.

pühapäev, 10. jaanuar 2021

Mitte just elevandist .. või ehk siiski.

Möödunud aasta tõi mulle paljude väikeste õppetükkidega ühes ka ühe suure. See tuli kuidagi ootamatult, sel hetkel olid mul hoopis teised mured ja küsimused, üsna suured mured ja küsimused, niiet ma oleks selle suure peaaegu märkamata jätnud ... aga noh ... vist mitte, ta nii suur. Minu maailmas suur. See tuli kuidagi ootamatult sest minus ei olnud hetkel sellel teemal mingit küsimust. See ei ole mingi abstraktne teadmine mida võiks sõnadega arusaadavaks teha, pigem tunne, või noh muster, sest sellised need maailma olemuse arusaamad ju tavaliselt on. Palju pisikesi tükikesi, teadmisi ja tundeid ja tunnetust, kui nad kõik üheskoos mingit tähendust hakkavad omama tuleb see Heureka moment kus suurem pilt hakkab arusaadav tunduma.
See on arusaam mehe ja naise, arhetüüpse mehe ja naise, tasakaalust. Muidugi laieneb arusaam ka inimestele kellega elus olen kokku puutunud või veel puutun. Kuid see minu arusaam ei tulnud kelleltki konkreetselt, vaid tuligi just arhetüüpsel tasandil. Vaimusilmas, täpsemalt minu fantaasias, tajusin korraga mehe ja naise tasakaalu. Ja tajusin ka et see tasakaal ei ole seesama mida ma siiamaani olen endale ette kujutanud. Minu teadmises on mees ja naine kui vastandid, võrdsed. No üks olemise põhitõdesid ju. Kuid naine seisab mehe taga. Loogiline ju. Elamine on ohtlik tegevus, elu jätkumiseks on naine väärtuslik, mees aga on ... inglise keeles on väga tabav sõna "expendable", eesti keeles polegi ühte head sõna, isegi väljendid on kuidagi konarlikud, no ütleme, mitte säästmisväärne. Loogiline et ohtlikus olukorras seisab mees ees ja naine taga. Selline arusaam ei riku tasakaalu, pigem loob seda. Kuid nagu mulle pärast järelemõtlemist tundus, ta võib. Kui asja liiga lihtsustatult ja ainult ühte punkti vaadates võtta, siis ikkagi mees on naise ees. Ja mulle tundub et minu elus on see vist alailma nõnda olnud. Kasvõi üsna alguses kui ma oma ema, purjus isa eest püüdsin kaitsta. Ja nii on minu elus korduvalt olnud. Mees naise ees. Mitte küll just sõna sõnaliselt, enamasti üsna põhimõttelisel tasemel.  Mulle tundub, see on minu sisemist tasakaalu rikkunud. Sest suuremas pildis ei koosne elu ainult ohtudest ja on valdkondi kus naine seisab ees ja mees taga.
Mõtlesin et kui nüüd keegi peaks juhtumisi siin minu kirjapandut lugema siis ta ilmselt vangutaks pead ja mõtleks et olen nüüd sääsest elevandi teinud. Kuid arvan mitte. Sest ju mitte ainult see minu isiklik õppetund, üleüldse inimeste tasakaalutused ongi sellised pisikesed, esmapilgul isegi suisa märkamatud. Kuid suuremas pildis just need väikesed asjad on korduva kannatuse mustri põhjustajad. Põhjused on inimestel erinevad, kuid toimemehhanism on sama. Tasakaalutus põhjustab kannatusi ja kannatuste põhjustamist.
Kui ma oleksin selle õppetüki oma elu alguses ära õppinud, oleks üsna suur hulk kannatusi ära jäänud. Aga ju siis oli seda elu vaja et ma õpiks. Mis ma nüüd sellega puht praktilises mõttes enam peale hakkan, suht midagi. Rahu enesesse.

-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------------

Mõtlesin järgi.
No see ei ole õige et mul küsimust ei olnud. Oli kül. Aga ma ei osanud küsimust ja vastust kokku panna. Küsimus oli, mis on minu puudulikus just selles kannatuse mustris. See arusaam, millest see jutt, tundus mulle algul heast -peast tulnuna. Kuid järgi mõelnuna sobib see üsna hästi sinna puudulikuse kohta. Ma ei osanud ühendada sest see tundus liiga lihtne et olla vastus küsimusele. Kuigi jah, lihtsus on ju tegelikult poolt argument tõsiseltvõetavusele.
Muidugi olen kaugel sellest et tunda nüüd täiuslikust. Mustrites on palju detaile.
Ja kas vastus ikka oli vastus, näitab elu.