kolmapäev, 11. november 2020

Pool pööret

 Mu kraanikausi kapis laskis midagi vett läbi. Mitte kogu aeg, nii aeg ajalt. Aeg ajalt märkasin et on mingi loiguke. Vahel suurem vahel väiksem, vahel nirises põrandalegi.
See aegajalt ilmuv loiguke oli mu kappi külastanud algusest peale. No üle kümne aasta, ma arvan. Püüdsin ikka vee päritolule jälile saada, aga kuna ta kord ilmus kord kadus, ei olnud see üldsegi lihtne. Mul tundus et vesi pärineb kanalisatsiooni torudest. Ega ma hästi ei näinud ka. Kapis oli kitsas ja kapi ees oli vähe ruumi, niiet eriti ma sinna vahtima ei mahtunud. Püüdsin siis katse eksituse meetodil, vahetasin tihendeid, kust tundus märg ja liimisin torudele plaastreid. Mõnikord ikka mõtlesin et ostan kogu kanalisatsioonivärgi uue, aga kuidagi nagu ei sattunud, ikka oli kuhjaga olulisemaid asju teha.
Ükspäev ma siis võtsin asja tõsisemalt ette. Otsisin oma valgeima taskulambi, tugeivamad prillid ja väänasin end sinna seina ja kapi vahele põrandale külili. Tükk aega uurisin, et kust küll immitseb. Siis nägin. Segisti ja lõdviku ühenduskohas oli tilk. Eks ta sealt ülevalt siis kanalisatsioonile tilkuski. Tõin võtme ja proovisin et äkki lihtsalt on veidi lahti. Oligi. Pool pööret oli lahti. Kinni keerasin.

Nüüd on mu kapp kuiv. Kümmekond aastat oli see mu närve rikkunud. Ja nüüd ... pool pööret ... mõelda vaid. 

Kommentaare ei ole: