esmaspäev, 26. oktoober 2020

Ma oskan

Ma oskan juba päris hästi ette kujutada seda mis on minus puudu. Ja millest ma ka puudust tunnen. Kuid et ma selle puuduoleva ka päriselt leiaksin, tundub täiesti ilmvõimatu. 

Ja nüüd ma mõtlen et kas see peabki nii olema. Võibolla peabki. 

Või et kas pean rohkem pingutama et see ette kujutatav ka päriselt oleks. Hm ...


pühapäev, 18. oktoober 2020

Fotojaht: linnaelu

 

Seal see linn on. Palju inimesi, palju tulesid.

Gepard

 Nägin unes gepardit. Ta hiilis poolküürakil minust umbes kolme sammu kaugusel ja ta saba vonkles järskude liigutustega ühele teisele poole. Kel koertega lähemat tutvust on olnud teab, et selline vonklemine ärritust tähendab. Pealegi, hambad olid irevil ja ta urises. Gepard ei olnud just suur ja küllap jõu poolest oleks ma tast üle olnud. Kuid gepard on kiire ja tal on teravad hambad. Seepärast kartsin natuke.
Korraga oli ta ühe pika hüppega mul süles, täpselt samamoodi nagu mu koer mulle sülle hüppab. Harjunud liigutusega tõusis käsi et teda silitada. Kuid peatusin. Saba küll enam ei vongelnud kuid ta urises läbi hammaste. Hästi hästi ettevaatlikult silitasin teda siiski. Pikkamisi urisemini vaibus, gepard toetas pea mulle sülle ja lõtvus. Ka minu pingul lihased lõdvenesid, nõjatusin mugavamalt, vaatasin kaugusse ja mõtlesin oma mõtteid edasi.
Mõtlesin et selline käitumine on loomadele nii omane. Koeradki kõigepealt hauguvad ja urisevad su peale, kuid kui oled nende usalduse võitnud, on nad väga suured sõbrad.
Siis mõtlesin et ..ehee.. pole ju ainult loomadeg nii.