reede, 22. mai 2020

Fotojaht: ärkamine



Umbes viimase veerandsajandi jagu on mul äratuskella vaja olnud umbes viis korda aastas. Ma ärkan siis kui ärkan. Ja tihtipeale ärkan päikesetõusu ajal. Ja kuna aken ja kaamera on just magamistoa ja WC vahel, siis alailma peatun hetkeks. Kui jõuan.
Suuremas pildis on ärkamine minu jaoks nägema hakkamise moment. Neid hetki on ette tulnud, vähe, aga siiski. Nägemine ei ole aru saamine. Maailm on ikkagi mõistatuslik. Kuid alailma kõnnin ringi nagu udus, kuid vahel.. seisatun..tunnen et  see mis mu ümber jõuab minuni. Ärkamine.

Teine pilt on tänahommikune. Täna on kuu loomine ka, ärkamistele soodne.

6 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Oi kuidas mulle meeldivad need värvid ja valgus!
Kuidas hetkega kõik võib muutuda.
Mul ka aken kahe vahel, aga mitte fotokas.
Nii ongi mõnigi hetk juba selleks ajaks muutunud, kui fotoka leian.
Sul on õnne olnud :)

konn, lendav konn ütles ...

Maamaja aknast on mul sarnane vaade:)

Kaamos ütles ...

Esimese pildi päike tõuseb teise pildi vasakust servast?
Ainult, et teise pildi tamm ilmselt enam ei ärka...

Mummo ütles ...

Kui just taevast katvat lauspilvisust pole, on päiksetõus tõeliselt nauditav vaatemäng. Hoolimata näilisest sarnasusest siiski igal hommikul erinev.

Raisakull ütles ...

Hommikused valgusemängud varjudega magan tavaliselt maha, seda enam hindan neid teiste poolt talletanutega.

TwD ütles ...

Ilus.... kahjuks sekundeerin Raisakulliga: 99,999% päikesetõusudest magan maha.