esmaspäev, 2. september 2019

Jutuajamine

Ta tuli kiirel sammul ja hakkas kohe rääkima, energiliselt, kätega vehkides. Ta žestid  polnud suunatud ülespoole vaid alla, justkui laotaks ta endast midagi. Korraks mõtlesin et miks ta küll ometi mulle seda räägib. Räägib nagu vanale tuttavale, kuid me ju alles kohtusime. Mina poleks saanud selles asjas midagi teha, isegi nõu poleks saanud anda ja ega ta mulle selleks erilist võimalustki andnudki, muudkui rääkis. Kuid see kuidas ta rääkis köitis mind. Ta jutus oli hoogu ja energiat, kuid polnud viha. Tal oli probleem millele ta polnud just eriti head lahendust leidnud, kuid samas, see polnud teinud teda pahaseks, pigem n. ö. "üles keeranud". Probleem oli mulle üdini tuttav, olen sellise asja keskel oma veerandsada aastat elanud ja selles asjas juba üsna apaatseks muutunud. Kuid tundus tema jaoks oli asi uus, küllap seepärast ta säriseski nagu säraküünal.
Väga tihti on nii et millegi õnnestumiseks peavad koostööd tegema kaks vastandlikel positsioonidel olijat. Nagu ostu-müügitehing. Nii ostja kui müüja on huvitatud asja õnnestumisest, kuid nad peavad hinnas kokkuleppele jõudma, sellest aga on mõlemal väga erinev arusaam. Ja nii on ka paljude teiste asjadega. Asja õnnestumiseks peavad vastandid koostööd tegema. Võib kehtestada reegleid ja juhiseid taolisteks asjadeks, kuid neist pole kasu. Lõppude lõpuks otsustab asja inimliku veenmis ja järeleandmisvõime tasakaal. Kui see tasakaal on, jäävad mõlemad pooled rahule. Kui pole, toimub asi ühe poole arvelt, või jääb üldse tegemata. Temal oli umbes selline  probleem. Kuulasin alul veits tõrksalt, kuid see kuidas ta rääkis köitis mind. Nii palju energiat, nii palju kaasaelamist, kuid peaaegu täielik viha puudumine. Tõepoolest tähelepanuväärne. Kuulasin ja vaatsin kuidas see energia temas pulbitses. Küllap minu tähelepanu oli tema jaoks oluline, miks ta muidu nii hoogsalt rääkis, ja tundus lihtsameelsus ei olnud antud juhul teemaks. Ma mõtlen, küllap tal lihtsalt oli vaja oma mure ära rääkida. Sest kui ta lõpetas, ei oodanud ta minult mingit reageeringut, vaid keeras ringis ja tormas jälle minema. Mul tundus ta samm oli kuidagi kergem, ... no võibolla vaid tundus. Vaatasin talle vaimustunult järgi. Tundus, sellest jutuajamisest lahkusime me mõlemad rikkamana.

Pärast ma mõtlesin et võibolla see viha puudumine ongi tal sellest et ta oskab asju  välja valada. Mõtlesin et kui minu asemel oleks olnud keegi kes poleks antud teemas nii kodus, kas see võõras mure oleks teda häirinud.

8 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Ostu-müügi tehingu juures peavad mõlemad osapooled olema ausad ning laduma lauale kõik info, mis puudutab tehingut. Kui üks pool püüab seda infot kinni hoida või põikleb omakasu eesmärkidel küsimustest kõrvale, siis selline käitumine ärgitab teist poolt otsima infot kõrvalisi teid mööda. Tehing võib küll seejärel toimuda, kuid moraalselt võidab siiski see, kes suhtus tehinguga seotud küsimustesse ausamini.

Udo ütles ...

Nojah, kirjutamisega on ka ju nii et kui ajad udu ja põikled, siis selline käitumine ärgitab teist poolt mõtlema et kus siis see päris mõte on.
Ostu-müügitehingu puhul on see siis ehk väärtuse hindamine. Pole väärtuse hindamisel ausust, pole ka ehk sellist väärtust nagu väidetakse.
Mis asi on moraalne võitmine, mida see tähendab?

Anonüümne ütles ...

Väärtuse hindamisel ongi tähtis lisaküsimuste esitamised. Kui ostu-müügi tehingu juures üks pool soovib pidevalt suulist suhtlust, eesmärgiga vastaspool "surnuks rääkida" või ta jutule sisse sõita, siis tasub selline suhtlus alati katkestada ja viia üle kirjalikule suhtlusele ning siis hakata talle täpsustavaid küsimusi esitama. Kui seesama jutupaunik, kelle huvid on tavaliselt suuremad, ei oska (või tavaliselt ei taha) konkreetsetele küsimustele kirjalikult vastata ja põikleb nendest eemale, siis peakski teine pool otsima vastuseid mujalt. Kas seejärel tehing toimub või jääb hoopis toimumata, ongi moraalne võit siiski sellel, kellel on infot rohkem. Kuulmismälu võib alati petta või vastaspool saab selle ümber lükata, kuid lugemismälu on paberil, mida saab üle lugeda. Tavaliselt minnaksegi kuulmimälu võrku.

Udo ütles ...

Võitjad on ikka ajalugu kirjutanud. Kas moraalse võitmisega on sama lugu et kaotaja allub võitjale?

Anonüümne ütles ...

Keegi ei allu kellelegi. See rohkem südametunnistuse asi.

Udo ütles ...

Mumeelest südametunnistuse järgi elades pole olemas võitlust võidu pärast. Järelikult pole ka võitjaid või kaotajaid. Südametunnistusega püüad leida õiglust ja tasakaalu. Võitlus võib olla kurjusega, kuid siis pole võitlus võidu pärast vaid ellujäämise pärast.

Anonüümne ütles ...

Kas sinu arvates on oma huvides vastaspoole energiasse sissesõitmin ja ta oma rääkimise-rääkimise-rääkimisega oimetuks tegemine veenmiskunst või hoopis peenekoelisem kurjus?

Udo ütles ...

Minu jaoks on veenmiskunst oskus maalida tõeset pilti.
Sinu kirjelduse puhul on kaks võimalust. Kui sel moel maalitakse tõeset pilti on tegemist oskamatusega suhelda. Kui illusiooni, on kurjus.

Kuidas selle südametunnistuse sisese võitlusega siis on. Kas Sinu jaoks selline võitlus on või pole, või kust kohast need moraalsed võitjad tulevad?