reede, 29. märts 2019

Mõistetud

Tundub nii.

Et siis, hirmul on suured silmad. Kui ma hukkamõistu ette kujutan ja mõistagi vastavalt reageerin, siis põhjustab see segadust, arusaamatust ja suure tõenäosusega ka tõepoolest hukkamõistu. Ainult mitte sellist nagu mina oma vaimusilmas olen ette kujutanud vaid sellist et, no mida see mees küll ometi ette kujutab!!!!. Onju.
Kui lasen hirmul võimust võtta, hakkab hukkamõist mulle viirastuma kohtades kus seda polegi. Ja  mitte ainult ettekujutluslikku, ka päris hukkamõistu hakkab palju rohkem ette tulema kui tõenäoline oleks. Minumeelest. Kui lasen sel asjal omasoodu minna, neelab see mu alla. Ma pean oma hirmule vastu astuma. Ainult et kuidas?
Kõige lihtsam tee on ükskõiksus. Aga, nagu juba varemgi öeldud, sellest meetodist on kahju tunduvalt enam kui kasu. Niiet sinna ma ei lähe.
Lihtsalt hirmule vastu astudes, sellega võideldes. Noooo, kuigi pursuide demagoogia võitluse vajalikust meile sisendada püüab, siis tegelikult pole võitluses võitjaid ja kui kord juba võitlema hakata, siis pole sel lõppu. Inimkonna ajalugu sellest näiteid täis.
Ma eelistan mõistmist. Ee. Aegajalt ma mõtlen kas mõistmine kui selline on äkki minu jaoks kinnisidee. Kuid tegelikult, see meetod lihtsalt töötab.

Niisiis.
Hukkamõistu mõistmine polegi tegelikult eriti keeruline. Kehitb sama reegel mis kõikide hirmude puhul. Tuleb näilisuse taga olemust näha.
Sellest klassikaline õpiku näide, viha. Viha töölepanijaks on hirm, teadagi.
Viha võib olla päris hirmutav.  Kuid, kui saab harjumuseks mitte vaadata viha ennast, vaid selle olemusse, siis ei näe viha ründavust, vaid hirmu kartlikust. Inimese viha paneb eemale tõmbuma või sunnib kaitsesse. Inimese hirm paneb kaasa tundma.
Hukkamõistuga samamoodi. Hukkamõist iseenesest on alandav. Kui keegi hukka mõistab, on see halb tunne. Mehed mõistavad hukka naisi ja naised kaotavad oma naiselikuse. Naised mõistavad hukka mehi ja mehed kaotavad oma mehelikuse. Täiskasvanud mõistavad hukka lapsi ja lapsed saavad sellest eluaegse trauma. Lapsed omakorda mõistavad hukka täiskasvanuid ja kulutavad suure osa oma energiast võitluseks täiskasvanute vastu. Selle asemel et selle energiaga midagi kasulikku ette võtta. Hukkamõist teeb palju halba.
Kuid, mis on hukkamõistu olemus?
Mitte mõistmine. Õigupoolest, mõista mitte tahtmine. Sest selles-sinases maailmas on palju asju mida ma ei mõista, kuid mis mind ka ei puuduta. Hukkamõist tuleb siis kui ma ei taha mõista asju mis mind otseselt puudutavad. Asjad mis on minu teest kaugel on küll nähtavad, kuid tunnetamatud. Asjad mis on otse minu teel ja alatasa sinna ikka uuesti satuvad, see korduva mustri sündroom, nendega on vaid kaks võimalust. Mõista, või hukka mõista. Kui ei mõista, kuid veel tahan mõista, siis ta ei tule. Nii kui tahtmisest loobun, on ta platsis. Paadunud hukkamõistja tunnebki ära sellest et teda ei huvita teiste inimeste mõttemaailm. Ta ise teab täpselt kuidas asjad käivad ja need kes temaga nõus pole, on hukkamõistu igati väärt.
Mõista teist inimest on keeruline. Palju keerulisem kui see esmapilgul tundub. Inimesed on nii erinevad. Absoluudi tasemel kordumatud. Ainukesed selles universumis. Lõpuni mõista polegi võimalik. Kuid. Mida keerulisem, seda enam väärt. Onju.


Kas alguses mainitud tunne ka õige on, saan teada sellest kui see teema lõpetab mu peas ringi käimise. Sest tõesti, mul muudki kasulikku ette võtta.





2 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Ei ole ainult kahte võimalust: mõista või hukka mõista. Saab ka mõista ja hukka mõista. Ma mõistan näiteks, miks keegi kellegi tapab, kuid mõistan tema valiku samas ka hukka.

Udo ütles ...

Jah, on küll nii kuis ütlesid. Kuid nõndamoodi on sel hukkamõistul hinnangu maik juures. Et mõistad küll kuidas teine mõtles ja tundis, kuid valiku hindad valeks. Ju siis jäi temal midagi nägemata või mõistmata, või jäi endal. Nõndamoodi polegi see õieti mingi hukkamõist, rohkem nagu vigadest aru saamine. Sellisel hukkamõistul puudub alandus.

Kuid hukkamõist võib olla ka täiesti ilma mõistmiseta, isegi vähimagi püüdeta mõista. Selline hukkamõist on alandav. Hukkamõistetule. Kuid. Niimoodi saab hukka mõista vaid ükskõikne ja hoolimatu. Kaks kõige suuremat puudujääki mis ühel inimesel võivad olla.

Mõistmine võib olla ka täiesti ilma hinnanguta. See on ju teise inimese elu. Ma ei suuda kunagi teist inimest lõpuni mõista. Kuidas saan ma siis teda valeks või õigeks hinnata?

Niiet kui juba oled mõistmise teele astunud, siis hukkamõist (halvaks hindamine), polegi nagu enam võimalik.