reede, 29. märts 2019

Mõistetud

Tundub nii.

Et siis, hirmul on suured silmad. Kui ma hukkamõistu ette kujutan ja mõistagi vastavalt reageerin, siis põhjustab see segadust, arusaamatust ja suure tõenäosusega ka tõepoolest hukkamõistu. Ainult mitte sellist nagu mina oma vaimusilmas olen ette kujutanud vaid sellist et, no mida see mees küll ometi ette kujutab!!!!. Onju.
Kui lasen hirmul võimust võtta, hakkab hukkamõist mulle viirastuma kohtades kus seda polegi. Ja  mitte ainult ettekujutluslikku, ka päris hukkamõistu hakkab palju rohkem ette tulema kui tõenäoline oleks. Minumeelest. Kui lasen sel asjal omasoodu minna, neelab see mu alla. Ma pean oma hirmule vastu astuma. Ainult et kuidas?
Kõige lihtsam tee on ükskõiksus. Aga, nagu juba varemgi öeldud, sellest meetodist on kahju tunduvalt enam kui kasu. Niiet sinna ma ei lähe.
Lihtsalt hirmule vastu astudes, sellega võideldes. Noooo, kuigi pursuide demagoogia võitluse vajalikust meile sisendada püüab, siis tegelikult pole võitluses võitjaid ja kui kord juba võitlema hakata, siis pole sel lõppu. Inimkonna ajalugu sellest näiteid täis.
Ma eelistan mõistmist. Ee. Aegajalt ma mõtlen kas mõistmine kui selline on äkki minu jaoks kinnisidee. Kuid tegelikult, see meetod lihtsalt töötab.

Niisiis.
Hukkamõistu mõistmine polegi tegelikult eriti keeruline. Kehitb sama reegel mis kõikide hirmude puhul. Tuleb näilisuse taga olemust näha.
Sellest klassikaline õpiku näide, viha. Viha töölepanijaks on hirm, teadagi.
Viha võib olla päris hirmutav.  Kuid, kui saab harjumuseks mitte vaadata viha ennast, vaid selle olemusse, siis ei näe viha ründavust, vaid hirmu kartlikust. Inimese viha paneb eemale tõmbuma või sunnib kaitsesse. Inimese hirm paneb kaasa tundma.
Hukkamõistuga samamoodi. Hukkamõist iseenesest on alandav. Kui keegi hukka mõistab, on see halb tunne. Mehed mõistavad hukka naisi ja naised kaotavad oma naiselikuse. Naised mõistavad hukka mehi ja mehed kaotavad oma mehelikuse. Täiskasvanud mõistavad hukka lapsi ja lapsed saavad sellest eluaegse trauma. Lapsed omakorda mõistavad hukka täiskasvanuid ja kulutavad suure osa oma energiast võitluseks täiskasvanute vastu. Selle asemel et selle energiaga midagi kasulikku ette võtta. Hukkamõist teeb palju halba.
Kuid, mis on hukkamõistu olemus?
Mitte mõistmine. Õigupoolest, mõista mitte tahtmine. Sest selles-sinases maailmas on palju asju mida ma ei mõista, kuid mis mind ka ei puuduta. Hukkamõist tuleb siis kui ma ei taha mõista asju mis mind otseselt puudutavad. Asjad mis on minu teest kaugel on küll nähtavad, kuid tunnetamatud. Asjad mis on otse minu teel ja alatasa sinna ikka uuesti satuvad, see korduva mustri sündroom, nendega on vaid kaks võimalust. Mõista, või hukka mõista. Kui ei mõista, kuid veel tahan mõista, siis ta ei tule. Nii kui tahtmisest loobun, on ta platsis. Paadunud hukkamõistja tunnebki ära sellest et teda ei huvita teiste inimeste mõttemaailm. Ta ise teab täpselt kuidas asjad käivad ja need kes temaga nõus pole, on hukkamõistu igati väärt.
Mõista teist inimest on keeruline. Palju keerulisem kui see esmapilgul tundub. Inimesed on nii erinevad. Absoluudi tasemel kordumatud. Ainukesed selles universumis. Lõpuni mõista polegi võimalik. Kuid. Mida keerulisem, seda enam väärt. Onju.


Kas alguses mainitud tunne ka õige on, saan teada sellest kui see teema lõpetab mu peas ringi käimise. Sest tõesti, mul muudki kasulikku ette võtta.





neljapäev, 14. märts 2019

Prügi

Poes käisin. Ja no ühtlasi viisin pakendeid prügikasti. Maardu Maximas see otse poes ees, tean kus on, pole vaja otsida, saab kõik ühte tünni visata. No viskan siis, kui korraga hakkab minuga üks naisterahvas pahandama, vene keeles, no nagu Maardule kohane. Et miks ma oma prügi sinna viskan. Eh..., kuidas miks, selle jaoks see tünn siin ju ongi. Naisterahvas aga muudkui pahandab, nagu teeksin mina midagi valesti. Ega ma kõigest arugi ei saanud, sellest sain küll, et tema meelest on see tünn ainult klaasi jaoks, et kas ma siis ei näe, see on sinna peale kirjutatud. Siis mul tekkis kahtlus et äkki tõesti. Käisin ümber tünni, isegi kaks tiiru, ei mingit kirja. Kutsusin siis seda naisterahvast et tulgu ja näidaku kus see kiri on. Ta ei tulnud, vehkis aga käega ja õiendas edasi. See asi hakkas mind närvi ajama. Püüdsin talle mitu korda, küll juba üsna ärritunult, selgeks teha et tema eksib, et tünn pole vaid klaasi jaoks, ent kuidagi järjekindlalt ta täiesti ignoreeris minu seletusi.  Käratasin siis talle et mida sa siin õiendad, ise oled loll .. või midagi sarnast. Nojah .. ega see minust ilus polnud. Tema ilmselt tõesti uskus et konteiner ongi ainult klaasi jaoks ja mina teengi valesti. Konteineril aga mingit taolist kirja polnud ja sisse vaadates oli näha et ka varasemad sinna pakendeid viskajad olid olnud minuga ühel arvamusel. Aga tõesti, kui ma enda arvates midagi valesi ei teinud, miks ma siis niimoodi närvi läksin? Pärast selle üle järgi mõeldes sain aru küll et see kuidas see naisterahvas seda ütles, polnud lihtsalt mulle teada andmine et näe, asjad on teistmoodi kui sina arvad. Ta oli mind omas mõttes hukka mõistnud. See mida, ja põhiline kuidas, ta mulle seal ütles, ei olnud info jagamine ega arutelu, see oli hukkamõist. Ja mina ei osanud seda kohe ära tunda, ega osanud sellele rahulikult reageerida, läksin närvi ja solvasin. Minu tegevus polnud inimlikult  võttes sugugi parem kui tema hukkamõist.
Järgmisena mõtlesin et vaat kus, siin ma nüüd olen, püüan just sel ajahetkel oma hukkamõistu hirmuga silmitsi seista ja siis selline puust ja punaseks tehtud näide. Ma tõesti ei oska hukkamõistu ära tunda ega sellele kuidagi muudmoodi reageerida kui hirmu ja vihaga. Solvumine selle naisterahva peale jäi hoobilt tahaplaanile ja mind valdas tänutunne. Et ta mulle minu puudulikuse mulle nii tuntavalt selgeks tegi. Milline ajastus!!! Kuidas see maailm küll toimib!?

Prügiga on veidrad lood tõesti. Prügivedamisring on mulle juba üsna mitu tühisõitu kirja pannud, sest no tõesti, mul lihtsalt pole sinna konteinerisse midagi panna. Pakendid viin poe pakendi konteinerisse, muu prügi sorteerin ja viin jäätmejaama, söögijäägid komposteerin. No mida!?
Mida aga teha selle prügiga mis inimestevahelise suhtlemise tagajärjel tekib. Visata prügimäele või taaskäidelda. Aga milleks teda siis taas- käidelda. Õppimiseks ehk?

pühapäev, 10. märts 2019

Mõistmata hukkamõist

Siiani olin võitlusesse halvasti suhtunud. Võit on väärtuslik vaid siis kui oled võimeline empaatiast loobuma. Kui pole, käivad võit ja kaotus koos ja tähendust omab vaid võitluse käigus toimunud häving.
Võitlus on võimu meetod "jaga ja valitse" printsiibil orjandusliku korra hoidmiseks.
Enamik inimkonna võitlusi on vaid näiliselt tõe või õiguse eest, tegelikult kellegi osav manipulatsioon võimu saamiseks.
Niiet, võitlusest tuleb vaid halba.
Kuid avastasin, võitlusel on ka hea pool. Eks ole iseendaks jäämine hukkamõistvas maailmas ka tegelikult ju võitlus. Selle käigus ei jää muud kui enda hirmudele otsa vaadata. Mitte põgeneda.

See mõte on mul viimasel ajal peas keerelnud, on tahtnud blogis jutuks saada, kui minul pole olnud aega. Kui nüüd selle siin kirja panin, siis vaatan, mis jutt sest olekski tulnud. Minu pika mõttetöö tulemus vaid kümnes lauses.

Eile juhtus mul aga selline lugu. Ma püüdsin ühe hukkamõistu eest põgeneda. No esiteks ei läinud see mul korda ja tegelikult läks asi hoopis hullemaks. Siis meenus mul see mõte. No täpselt klappis. Selline kokkusattumus ja asjaolu et see minu jaoks on korduv muster, võttis mind maha istuma ja selle üle põhjalikult mõtlema. Avastasin et ma ei oska hukkamõistuga toime tulla. Mida teha, kuidas olla? Kuidas olla nii et ma ise ei hakkaks mõistmise asemel hukkamõistu hukka mõistama?
Ma ei tea.
Ma ei oska.
Mõtlen nüüd selle peale.