teisipäev, 30. oktoober 2018

Hiljaks jäänud vabandused

See oli Uue Maailma Festivalil. Istusin seal ja vaatasin kuidas inimesed mööda käisid. Sõid jäätist või pirukaid, kõndisid ühtlasel mõõdukal sammul ilusat ilma nautides. Nautisin minagi, kuigi, midagi oleks tahtnud ikka müüa ka. Ikkagi kaks päeva istumist, seegi aeg võiks ära tasuda. Ja peaasi, oma töö eest tahaks ju tasu saada, mis seda muidu teha, paljalt töörõõmust ära ei ela. Aja möödudes hakkasin juba soovima et saaks vähemalt kulutused tasagi. Inimesed aga kõndisid mööda. Vahel ikka seisatasid ka, rääkisid midagi omavahel ja läksid jälle edasi. Vahel keegi küsis ka midagi. Enamasti et, mis puust see siis tehtud on. Ja mina vastasin, juba tuhandetat korda, "lepast" ja püüdsin mitte väga tülpinud välja näha. Sest nemad küsisid seda ju esimest korda. Vahel keegi seisatas ka kauem ja näoilmest võis rõõmu ja vaimustust välja lugeda. Nojah. Tore. Aga vaimustusega ma poes söögi eest ei maksa. Meenus kui kakskümmend aastat tagasi Aiandusmessil oma töödega välja tulin. Millise fotorahe alla ma sattusin. Vahel läks pildistajatel omavahel kitsaks. Ja visiitkaarte, neid kulus paar sajast pakki messi peale. Nüüd aga, kümmekond võeti, needki rohkem moepärast.

Siis ta tuli. Ta ei olnud vist laadalkäija tüüpi, sest tundus et ta nägi minu töid esimest korda. Ta seisis, vaatas, ja silmad särasid. Tegelikult on see väärtuslik elamus kui näed kuidas kellelgi silmad särama hakkavad, seda tuleb tänapäeval nii harva ette. Ühesõnaga, seisis ta seal silmade särades, ja siis tuli ta minu juurde ja ilmselt tahtis mulle midagi ilusat öelda. "Teil on nii ilusad asjad. Need võiks olla kohe kuskil ilusas maakodus, nagu talumajas, või kuskil, no sellises ilusas kohas." ...Siis mul plahvatas, nagu valgeks oleks läinud. Just. Selles just ongi asi. Ma mõtlesin et asi on hinnas. Et rahvas on vaeseks tehtud ja ta lihtsalt ei saa endale lubada käsitööna tehtud asju. Käsitööd ju masstoodangu hinnaga valmis ei tee. Hind, kuigi ka õige, aga pole asja tuum. Olin seda säravate silmade poolt öeldud lauset viimasel ajal ju sageli kuulnud. Erinevates variatsioonides, erinevate sõnadega, kuid mõte on sama. Ilusad asjad kuuluvad ilusassa kohta, kuhugi kaunisse maakodusse, või ..noh mingisse ilusasse kohta, mingisse müstilisse maagilisse kohta ... aga mitte meie hulka. ... See on see mõtteviis. Seal kus oleme meie, ei ole ilu. Olin sellest plahvatusena saabunud valgustusest nii rabatud et ilmselt ütlesin selle lause ka valjusti välja. "Ilusad asjad ei kuulu meie hulka." Jah, sellepärast just. Sellepärast ei suuda ma oma tööd enam müüa. Sellepärast on väga paljud minu tuttavad käsitöölised oma ametid maha pannud. Sellepärast on laatadel käsitöö asendunud käsitöölaadse tehasetoodanguga. Ja ilmselt saab laatadel mõne aasta pärast osta vaid suhkruvatti, pirukaid ja hiinast toodud kräppi. Käsitöö, samuti kui väikepõllumajandus, on välja surnud. Oleme üks suur globaliseerunud mass. Ilma identiteedi, ilma omanäolisuseta.
See mõtteahel lõi mu üsna uimaseks, niiet ma kohe ei taibanud tähele panna et säravad silmad olid asendunud ehmatusega. Ta pobises vabandavalt. "No mul ei ole neid kuskile panna", tammus veel paar korda jalalt jalale ja suundus üsna segadusse aetud ilmel kaugemale. Siis taipasin et küllap ta minu "heureka"-na hüütud lauset oli endale adresseerituna tundnud. Ma olin, tahtmatult küll, avatud hingega inimest solvanud. Aga ta oli juba läinud, ja vaevalt et oleksin talle järgi joostes suutnud oma vabandusi arusaadavaks teha. Vabandust. Väga väga vabandust. See lause ei olnud Sulle mõeldud.

2 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Globaliseerunud mass, ilma identiteedita ja kahel jalal kõndiv, ei oskagi enam loomisest lugu pidada, sest tal puudub visioon, soov, tahe, keskendumisvõime. Kuigi seesama mass jookseb jõulude ajal kirikute vahet või pobiseb kusagil koos teistega nina alla „Looja“, õgib sisse hapukapsast ning vaatab TV-st meelelahutuskräppi, ei mõista ta senini, kust ilu tuleb. Kuna ta seda ei mõista, ei saa ta ka loomise protsessist aru. Massi jaoks on „ilu loojaks“ hingetud masinad, vajutad vaid nupule ja võib oma suhkruvati sees edasi elada...

Udo ütles ...

Jah, tundub ka mulle, selline on ajupesu suund.