pühapäev, 15. juuli 2018

Pääsuke



Üks pääsuke laulis mu õues. Nooo laulis pole just parim väljend, sest onju linde kelle laul on tõesti meloodiline, kuid mitte pääsukese. Pääsukese oma on kui sädin. Nagu kamp tüdrukutirtse oleks kokku saanud ja nüüd kädistavad rõõmsalt ja muretult nagu ainult tüdrukutirtsud seda oskavad. Ka selle pääsukese sädin kes minu õues kädistas oli samasugune muretu. Mulle nii vähemalt tundus. Ta kärtsus seal üsna tükk aega, küllap ta kuskil puu otsas istus. Mina aga ei vaadanud teda, ei tõstnud pilku, ei otsinud seda rõõmsat kädistajat. Muudkui lihvisin ega vaadanud ringi. Ei vaadanud pääsukest, ei vaadanud pilvi, ei vaadanud unistavalt kaugusesse. Vaatasin ninaette oma tööd ega tundnud ümbritseva vastu huvi. Pääsukese kädin aga oli järelendmatu, niiet kuigi käed ja silmad olid tööl, läks mõte siiski pääsukese sädinaga kaasa. Sinna kus pole tööd, pole vastutust, pole kohustusi, pole hirmu homse ees.
Käed aga muudkui töötasid.
Voh!

4 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Mul täna üks hädaldav linavästrik, nii kui nina õue pistan, nii on kohal. Vahet pole, kuhu lähen, "sörgib" sabas ja hädaldab! Aitaks, kui teaks, mis mureks ;)
Tundub, et peaks lindude keele selgeks õppima!

Udo ütles ...

Ha ha. Mõned aastad tagasi oli mul ka üks linavästrik kes alailma õue peal asjatas. Mulle jälle tundus et ta mind sõimas, omas keeles. Sul, kuigi arusaamatu häda, ikkagist parem variant.

tegelinski ütles ...

Nojah, ma veidi mures. Aga vähemasti ei pea isiklikult võtma. Et mis ma jälle tegin, et sõimata saan!

Udo ütles ...

Omaarust sain aru mis mina tegin. Linavästriku sõnum oli: "mis kakerdad siin mu õue peal" ... aga noh, kuidas asjad tegelikult ....