kolmapäev, 20. juuni 2018

Omas maailmas



Sulen silmad ja hingan sisse. Hingan nii palju kui mahub, kuid ei pinguta. Hingan välja, nii palju kui tuleb. Raputan end natuke ja hingan uuesti sisse, seekord sügavalt, pean väikese pausi, lasen välja. Lasen välja kõik mida suudan lasta. Lõdvestun. Hingan uuesti sisse ja välja. Lõdvestun.

Midagi pudeneb minult. Vähe, kuid siiski. Hingan uuesti, kuid seekord mõtlen hingamisele kaasa. Tõmban endasse kõik mis väljas on, hoian seda viivu ja surun siis kõik välja. Kõik. Et midagi minusse ei jääks.
Ebemeid kukub minult, olen kui külmunud puu päikesesäras mis vaikse helinaga endalt härmahelbeid heidab. Vaikne helin muutub üha valjemaks ja tükke kukub minult, aina suuremaid ja suuremaid. Tükike kadedust, tükike ahnust. Seal on tükike argipäevaruttu mis hoiab kui tunnelis ega lase ringi vaadata. Seal on plaanid ja projektid homseks. Et jätkuks, et ei tuleks nälg ega külm. Seal on pidev tasakaalu hoidmine pisiasjade ja suure pildi vahel. Et mõne pisikese asja pärast kogu kupatus kokku ei kukuks, ja et oleks arusaamine ka suures pildis et mitte end ootamatult ummikteelt leida. Seal on hirmud. Hirm olla valesti mõistetud, hirm ise valesti mõista. Hirm nurjumise ees, hirm oma võimeid üle- või alahinnata. Hirm et mind ei armastata. See kõige hullem. See surub maadligi ega lase püsti olla. Kuid ainult püsti seistes saab tasakaalu hoida. Pikali ei saa. Hirm ükskõiksuse ees. Sest see on sobivaim koht hirmude eest põgenemiseks. Kuid salakaval. Sinna pääsemiseks tuleb ukse taha jätta see mis hinges väärtuslik. Vaiksest helinast on saanud kõrvulukustav mürin ja ma lagunen nagu vana kirik maavärinas.

Tükkide kukkumine on lõppenud, pole enam midagi kukkuda, pole enam midagi. Olen täiesti paljas. Päris maailmas oleks ma kaitsetu, kuid siin, omas maailmas on täpselt vastupidi. Pole enam midagi mis mind ründaks või ähvardaks. Nüüd olen ma kaitstud. Nüüd saan endale otsa vaadata kartmata seda mida ma näen. Nüüd olen ma päris mina ise. Mitte nii nagu seal ... teises maailmas.

pühapäev, 17. juuni 2018

Kuhu lähevad vääriti mõistetud mõtted


võõrsil võetakse neid kui vaenlast
kodus neid ära ei tunta ja sisse ei lasta
sõnad pole mõtted
neid tuleb mõista öelda ja mõista mõista
vaid täiuslikud ütlevad alati selgelt ja üheselt
vaid täiuslikud mõistavad kõike ka poolelt sõnalt
kõigil ülejäänuil läheb pidevalt valesti
kuid kui juba on selge et mõisteti vääriti
miks ei küsita kuis päriselt oli?