See on eksentriklihvija AEG EX150E. Kui selle kunagi ostsin, oli see üks parimatest. Saab lihvida nii suure kui väiksema eksentrikuga, mis lihtsamalt öeldes tähendab et saab lihvida suure tootlikusega ja robustsemalt, ja saab teha ka täpsemat peenlihvimist. Selline mitmekülgsus aga tähendab keerulisust ja tundlikust halvale kohtlemisele. Nii ka mina tegin alguses oskamatusest mõningaid suhtlemisvigu, mille tulemusena masin hakkas logisema. Püüdsin teda ikka parandada kohast kus arvasin viga olevat, kuid tulutult. Võtsin teda ikka päris mitu korda lahti, pingutasin logisevat kohta, aga paremaks asi ei läinud. Siis ükskord demonteerisin ta üsna algosadeks, tegin endale selgeks kus istud kus lõtkud, parandasin parandamist vajavaid kohti ja arvasin et nüüd peaks küll korras olema. Lihvima hakates aga oli login ikka sees. Olin üsna löödud. Ju ma siis ikka ei olnud kõigest aru saanud. Ja siis jooksis üks kuullaager ka veel kinni. Kuna raha uue masina ostmiseks ei olnud, ei jäänd muud kui tuli jälle parandama hakata. Parandamise käigus aga lõhkusin kuullaagri pesa ära. Mitte päris tükkideks, vaid üks killuke tuli serva pealt ära. Kas masin ka ilma selle tükita koos püsib, oli nüüd juba võimalikuse piiril. Kuna raha ikka polnud ja ilma masinata poleks seda ka tulnud, liimisin lahti tulnud tüki tagasi.

Mehaaniku sisetunne aga ütles et selle sinna kinni jäämine on ülimalt
kahtlane. Masinat uuesti kokku pannes jäin ühe detaili juures
millegipärast pikemalt mõtlema. See võis oma kohale sobida kahel
erineval viisil ja mina olin markeriga ühe, kui õige, ära märkinud.
Mõtlesin ja mõõtsin, ning jõudsin tulemuseni et tegelikult peaks olema
hoopis vastupidi. Mis siis ikka, panin nii kokku, ja masin töötas nagu
siidi. Ei mingit loginat. Ah selles oli siis asi. Ise ma olin ühe pisi-
pisikese asja valepidi teinud. Kui olin enda siunamise lõpetanud,
hakkasin rõõmustama. No et ei pea raha uue masina jaoks kulutama, ja
eeee.. vana masin oli ju ka kuidagi armsaks saanud. Rõõmustasin ja
lihvisin, kuni umbes minuti pärast liimitud tükk klõbinal minema lendas.
Oh sa saadanas. Masin küll imekombel laiali ei lagunenud, püsis ikka
koos. Mehaaniku sisetunne aga ütleb et ega ta sellises seisus kaua vastu
ei pea. Püüdsin katkist detaili kuskilt osta, kuid eraldi seda ei
müüdud, ainult koos suurema sõlmega. See aga oleks juba niipalju maksnud
et targem oleks siis juba terve uus masin osta. Nüüd lihvin selle
katkise masinaga ülima ettevaatlikusega ja kuulatan südamevärinal ega
äkki ei kosta kurjakuulutav raks.
Ah et miks ma mingist masinast
sellise pika jutu olen kirjutanud. No vaata. Kuna enamus minu ajast
möödub töös, ja töötan üksi. Siis on nii et need tööriistad on minu
põhilised kaaslased. Kui mõni neist otsa saab, on see lausa
emotsionaalselt kurb.

Eile sattusin tööriistaparandusse ja
uurisin ega neil kuskil mingit sarnast detaili ei leidu. Asjamees tuhlas
natuke oma kastides ja leidiski. Mite küll päris sama, kuid annab
kohandada. Küsisin mis maksab. Vend ütles, ah võta niisama. Oooo, sellist
asja just tihti ei juhtu. Et mis ... Noo tegelikult olen viimasel ajal
märganud mingit justkui aupaklikust minu isiku suhtes. Eriti igat masti
teenindusasutustes. Nagu isegi veidi veider. Ei tea kas on asi
teeninduskultuuris, või minu välimuses. No et hallpead austa, kulupead
kummarda, valge habemega mehele anna tasuta see mida ta küsib. Igatahes,
detaili ma sain, ja nüüd peab mu lihvimismasin ilmselt veel mõne aasta
vastu.
Kui just midagi ootamatut ei juhtu.