pühapäev, 23. detsember 2018

kohvitassiga

kohvitassi toetan sülle ja vasaku käe
lõdvaks lasen jalad
ülalt kõrge mäe otsast vaatan alla
seal ma elan olen pingutan ja püüan
oma eluga hakkama saada
istun
käed on väsind
süda tühi
kuskile ei ole vaja minna

kolmapäev, 5. detsember 2018

Kuid ... oluline



Olen viimasel ajal kohanud hetki milledele on väga raske näpuga osutada. Puuduvad sõnad ja väljendid, tunduvad kui viirastused udus, kuid ometi on neis reaalsust rohkem kui igapäevaselt ümbritsevas maailmas. Sest noh, omavahel öeldes, see maailm on ikka naeruväärselt illusoorne. Kedagi vist löödi lossiesisel platsil, ja kõik on haaratud ning juttu jätkub kauemaks. Samal ajal aga toimub lossi sees sündmusi mis meie kõigi tulevikku vägagi reaalselt mõjutavad. Kaklus on haaranud meeli ja olulistele asjadele ei jätku enam tähelepanu. Väikeseid lapsi eksitatakse nii tähelepanu kõrvalejuhtimisega. Tundub suuri ka.
Kuid need välgatused mis meie sees aegajalt sähvatavad. Justkui välklambi valgus hämaruses. Korraks on tunda midagi olulist enda sees, justkui arusaamine olemisest, mitte juhuslik sagin või hoopis pettemanööver. Midagi mis paneb meid hetke või tundmisse, võibolla ainult lõhnamälu välgatus, milles on see mida oma elus oleme otsinud, kuid mis illusioonide rägastiku alla mattununa on peidus. Siis korraks tunned. See on oluline. See ei peagi olema sõnastatav, see ei peagi olema käegakatsutav või kättesaadav. Kuid ... oluline.

laupäev, 17. november 2018

Isegi kui päikest näha pole

Viimasel ajal olen tihti kuud taevas näinud, päevase aja päikest pole olnud üsna mitu päeva. Kuu vist kompenseerib päikese äraolekut.
Mõtlesin et kui päike hommikul tõuseb, siis see mis öösel pole olnud nähtav, saab  nähtavaks. Kuid ainult nähtavaks, valgus ju maailma ei loo. Maailm on olemas ka pimedas, ainult nähtamatu.
Ah see on siis valguse mõte!!


pühapäev, 11. november 2018

56 aastat

Fotodel peaks vist olema 56 aastat vahet. Auto on küll sama.


teisipäev, 30. oktoober 2018

Hiljaks jäänud vabandused

See oli Uue Maailma Festivalil. Istusin seal ja vaatasin kuidas inimesed mööda käisid. Sõid jäätist või pirukaid, kõndisid ühtlasel mõõdukal sammul ilusat ilma nautides. Nautisin minagi, kuigi, midagi oleks tahtnud ikka müüa ka. Ikkagi kaks päeva istumist, seegi aeg võiks ära tasuda. Ja peaasi, oma töö eest tahaks ju tasu saada, mis seda muidu teha, paljalt töörõõmust ära ei ela. Aja möödudes hakkasin juba soovima et saaks vähemalt kulutused tasagi. Inimesed aga kõndisid mööda. Vahel ikka seisatasid ka, rääkisid midagi omavahel ja läksid jälle edasi. Vahel keegi küsis ka midagi. Enamasti et, mis puust see siis tehtud on. Ja mina vastasin, juba tuhandetat korda, "lepast" ja püüdsin mitte väga tülpinud välja näha. Sest nemad küsisid seda ju esimest korda. Vahel keegi seisatas ka kauem ja näoilmest võis rõõmu ja vaimustust välja lugeda. Nojah. Tore. Aga vaimustusega ma poes söögi eest ei maksa. Meenus kui kakskümmend aastat tagasi Aiandusmessil oma töödega välja tulin. Millise fotorahe alla ma sattusin. Vahel läks pildistajatel omavahel kitsaks. Ja visiitkaarte, neid kulus paar sajast pakki messi peale. Nüüd aga, kümmekond võeti, needki rohkem moepärast.

Siis ta tuli. Ta ei olnud vist laadalkäija tüüpi, sest tundus et ta nägi minu töid esimest korda. Ta seisis, vaatas, ja silmad särasid. Tegelikult on see väärtuslik elamus kui näed kuidas kellelgi silmad särama hakkavad, seda tuleb tänapäeval nii harva ette. Ühesõnaga, seisis ta seal silmade särades, ja siis tuli ta minu juurde ja ilmselt tahtis mulle midagi ilusat öelda. "Teil on nii ilusad asjad. Need võiks olla kohe kuskil ilusas maakodus, nagu talumajas, või kuskil, no sellises ilusas kohas." ...Siis mul plahvatas, nagu valgeks oleks läinud. Just. Selles just ongi asi. Ma mõtlesin et asi on hinnas. Et rahvas on vaeseks tehtud ja ta lihtsalt ei saa endale lubada käsitööna tehtud asju. Käsitööd ju masstoodangu hinnaga valmis ei tee. Hind, kuigi ka õige, aga pole asja tuum. Olin seda säravate silmade poolt öeldud lauset viimasel ajal ju sageli kuulnud. Erinevates variatsioonides, erinevate sõnadega, kuid mõte on sama. Ilusad asjad kuuluvad ilusassa kohta, kuhugi kaunisse maakodusse, või ..noh mingisse ilusasse kohta, mingisse müstilisse maagilisse kohta ... aga mitte meie hulka. ... See on see mõtteviis. Seal kus oleme meie, ei ole ilu. Olin sellest plahvatusena saabunud valgustusest nii rabatud et ilmselt ütlesin selle lause ka valjusti välja. "Ilusad asjad ei kuulu meie hulka." Jah, sellepärast just. Sellepärast ei suuda ma oma tööd enam müüa. Sellepärast on väga paljud minu tuttavad käsitöölised oma ametid maha pannud. Sellepärast on laatadel käsitöö asendunud käsitöölaadse tehasetoodanguga. Ja ilmselt saab laatadel mõne aasta pärast osta vaid suhkruvatti, pirukaid ja hiinast toodud kräppi. Käsitöö, samuti kui väikepõllumajandus, on välja surnud. Oleme üks suur globaliseerunud mass. Ilma identiteedi, ilma omanäolisuseta.
See mõtteahel lõi mu üsna uimaseks, niiet ma kohe ei taibanud tähele panna et säravad silmad olid asendunud ehmatusega. Ta pobises vabandavalt. "No mul ei ole neid kuskile panna", tammus veel paar korda jalalt jalale ja suundus üsna segadusse aetud ilmel kaugemale. Siis taipasin et küllap ta minu "heureka"-na hüütud lauset oli endale adresseerituna tundnud. Ma olin, tahtmatult küll, avatud hingega inimest solvanud. Aga ta oli juba läinud, ja vaevalt et oleksin talle järgi joostes suutnud oma vabandusi arusaadavaks teha. Vabandust. Väga väga vabandust. See lause ei olnud Sulle mõeldud.

neljapäev, 4. oktoober 2018

Puhkus


Sel  suvel ma puhkasin, eks olen puhanud eelmistelgil aastatel, aga ikka nii kahe kolme päeva kaupa, seekord aga siis kohe viis päeva korraga, vahepeal natuke tööd ja siis jälle kohe viis päeva korraga. Päevade hulgast hulkjagu olulisem on kvaliteet. Sest nii nagu see aasta, ma ei mäletagi et oleks varem olnud.
Enne puhkust oli palju tööd, mis iseenesest pole midagi erilist, eriline on küll see et vahepeal tuli peale tunne et minu liikumisest keskkonnas võiks ehk tulekahju süttida. Noh, hõõrdumisest minu ja ümbritseva keskkonna vahel. Kui ikka nii kiiresti ja palju liigutada nagu mina seda tegin, võib niimoodi juhtuda küll. 
Ja siis ma puhkasin. Sõitsin autoga järve äärde, käisin ujumas, keetsin priimusel purgisuppi ja kohvi ja sõin konserve. Käisin jälle ujumas ja ülejäänud aeg tegin ainult seda mida tahtsin teha. Ei mingeid kohustusi, ei kiirustamist ega pinget, ei probleemide lahendamist. Ainult seda mida tahtsin teha. Väga veider. Mul ei olnud kordagi igav. Mul ei olnud aega üle, mul ei olnud aega puudu. Kui tahtsin magasin, kui tahtsin olin ärkvel,  ka keset ööd. Ajataju kadus ära. Kas on hommik või õhtu, mis päev võiks olla, polnud aimugi. Päikese järgi siis vaatasin päeva seisu ja telefonist päeva. Kui huvitas, siis vaatasin. Aga mitte eriti. Kui tuli tunne et nüüd aitab, sõitsin koju. Mitte sellepärast et oleks vaja olnud midagi teha, või et planeeritud puhkuse aeg oleks otsa saanud. Ei. Lihtsalt seepärast et tahtsin.
Väga veider.
Peale puhkamist avastasin et mul pole enam tööd. Tegemisi oli nagu ikka kuhjaga, aga tööd mis leiva lauale tooks, enam polnud. Kuigi jah, minu töö puudumine pole midagi konkreetset. Konkreetne saab see olla palgatöö puhul. Ise endale tööd leides on see pigem hinnang. Tunnen et vanaviisi jätkates pole enam võimalik ellu jääda. Nüüd maadlen selle probleemiga.

Puhkamise ajal nägin jänest.


pühapäev, 15. juuli 2018

Pääsuke



Üks pääsuke laulis mu õues. Nooo laulis pole just parim väljend, sest onju linde kelle laul on tõesti meloodiline, kuid mitte pääsukese. Pääsukese oma on kui sädin. Nagu kamp tüdrukutirtse oleks kokku saanud ja nüüd kädistavad rõõmsalt ja muretult nagu ainult tüdrukutirtsud seda oskavad. Ka selle pääsukese sädin kes minu õues kädistas oli samasugune muretu. Mulle nii vähemalt tundus. Ta kärtsus seal üsna tükk aega, küllap ta kuskil puu otsas istus. Mina aga ei vaadanud teda, ei tõstnud pilku, ei otsinud seda rõõmsat kädistajat. Muudkui lihvisin ega vaadanud ringi. Ei vaadanud pääsukest, ei vaadanud pilvi, ei vaadanud unistavalt kaugusesse. Vaatasin ninaette oma tööd ega tundnud ümbritseva vastu huvi. Pääsukese kädin aga oli järelendmatu, niiet kuigi käed ja silmad olid tööl, läks mõte siiski pääsukese sädinaga kaasa. Sinna kus pole tööd, pole vastutust, pole kohustusi, pole hirmu homse ees.
Käed aga muudkui töötasid.
Voh!

kolmapäev, 20. juuni 2018

Omas maailmas



Sulen silmad ja hingan sisse. Hingan nii palju kui mahub, kuid ei pinguta. Hingan välja, nii palju kui tuleb. Raputan end natuke ja hingan uuesti sisse, seekord sügavalt, pean väikese pausi, lasen välja. Lasen välja kõik mida suudan lasta. Lõdvestun. Hingan uuesti sisse ja välja. Lõdvestun.

Midagi pudeneb minult. Vähe, kuid siiski. Hingan uuesti, kuid seekord mõtlen hingamisele kaasa. Tõmban endasse kõik mis väljas on, hoian seda viivu ja surun siis kõik välja. Kõik. Et midagi minusse ei jääks.
Ebemeid kukub minult, olen kui külmunud puu päikesesäras mis vaikse helinaga endalt härmahelbeid heidab. Vaikne helin muutub üha valjemaks ja tükke kukub minult, aina suuremaid ja suuremaid. Tükike kadedust, tükike ahnust. Seal on tükike argipäevaruttu mis hoiab kui tunnelis ega lase ringi vaadata. Seal on plaanid ja projektid homseks. Et jätkuks, et ei tuleks nälg ega külm. Seal on pidev tasakaalu hoidmine pisiasjade ja suure pildi vahel. Et mõne pisikese asja pärast kogu kupatus kokku ei kukuks, ja et oleks arusaamine ka suures pildis et mitte end ootamatult ummikteelt leida. Seal on hirmud. Hirm olla valesti mõistetud, hirm ise valesti mõista. Hirm nurjumise ees, hirm oma võimeid üle- või alahinnata. Hirm et mind ei armastata. See kõige hullem. See surub maadligi ega lase püsti olla. Kuid ainult püsti seistes saab tasakaalu hoida. Pikali ei saa. Hirm ükskõiksuse ees. Sest see on sobivaim koht hirmude eest põgenemiseks. Kuid salakaval. Sinna pääsemiseks tuleb ukse taha jätta see mis hinges väärtuslik. Vaiksest helinast on saanud kõrvulukustav mürin ja ma lagunen nagu vana kirik maavärinas.

Tükkide kukkumine on lõppenud, pole enam midagi kukkuda, pole enam midagi. Olen täiesti paljas. Päris maailmas oleks ma kaitsetu, kuid siin, omas maailmas on täpselt vastupidi. Pole enam midagi mis mind ründaks või ähvardaks. Nüüd olen ma kaitstud. Nüüd saan endale otsa vaadata kartmata seda mida ma näen. Nüüd olen ma päris mina ise. Mitte nii nagu seal ... teises maailmas.

pühapäev, 17. juuni 2018

Kuhu lähevad vääriti mõistetud mõtted


võõrsil võetakse neid kui vaenlast
kodus neid ära ei tunta ja sisse ei lasta
sõnad pole mõtted
neid tuleb mõista öelda ja mõista mõista
vaid täiuslikud ütlevad alati selgelt ja üheselt
vaid täiuslikud mõistavad kõike ka poolelt sõnalt
kõigil ülejäänuil läheb pidevalt valesti
kuid kui juba on selge et mõisteti vääriti
miks ei küsita kuis päriselt oli?

laupäev, 12. mai 2018

Madeira



Käisin Madeiral. Ilus oli. Soe ja rahulik. Õhtul säbrutasid tänavavalgustuse lambid rulluvatel ookeanilainetel ja õhku täitis vaikne sahin. Koduteel eksisin natuke ära. Kohver läks kaduma ja siis kadusid ka kingad ära, nii et pidin paljajalu kõndima. Aga ikkagi koju jõudsin. Kodus jäin mõtlema, et kuidas on see võimalik et ma lennukiga lendamist ei mäleta. See pole ju midagi taolist mida võiks niisama lihtsalt unustada. Ja nii kaugele reisile ilma lennukita kohe kuidagi ei saa. Tükk aega mõtlesin, kuni taipasin. Olin seda kõike ju unes näinud. Siis ärkasin üles.

laupäev, 14. aprill 2018

Teooriast praktikasse



Kümme kilo!! Kuhu nad selle küll panid. Ise sellised väikesed linnukesed. Ei saa aga ometi nüüd lume ajal asja pooleli jäta. Ostsin seemneid juurde.



Eile nägin kuidas kuldnokk mullast vihmaussi välja tiris ja alla kugistas. Niiet seisan siin tühja söögimaja ees kukalt kratsides ja püüan aru saada kas panna veel seemneid või mitte. Kindlasti nad sööksid neid. Kuid nii jääbki neil harjumus siit oma kõht täis saada, iseseisvalt hakkama saamisele nad ei mõtle.  Võibolla on just praegu õige moment nad nii öelda vabaks lasta.


kolmapäev, 11. aprill 2018

Anna ta vabaks

"Kui kedagi armastad, anna ta vabaks"

Olen seda lauset om elus mitu korda kuulnud, kuid pole lõpuni mõistnud. Tunnen et nüüd olen.
Kui armastusest midagi tahad, siis ka saad. Ja nagu tahtmise ja saamisega ikka on, siis ei saa sa seda mida tahad, vaid sullekuuluva.
Niiet kui armastuses tahad, saad just selle universaalse valemi järgi mille järgi saavad kokku kõik kokkukuuluvad. Nagu saavad kokku pluss ja miinus, millest sündiva energiata pole võimalik millelgi elaval eksisteerida. Nagu maa magnetvälja poolused milleta päike ei tooks Maale elu, vaid surma. Nagu keemiline valentsus milleta ei püsiks koos maailm. Nagu aeg ja ruum, milleta poleks mustreid.
Niiet kui armastuses tahad, saad enda vastandi. Kuid te ei saa kunagi kokku. Ta on ju teisel pool.
Niiet.
Kui kedagi armastad, anna ta vabaks.

neljapäev, 5. aprill 2018

Ekstsentrik

 
   
                       

   See on eksentriklihvija  AEG EX150E. Kui selle kunagi ostsin, oli see üks parimatest. Saab lihvida nii suure kui väiksema eksentrikuga, mis lihtsamalt öeldes tähendab et saab lihvida suure tootlikusega ja robustsemalt, ja saab teha ka täpsemat peenlihvimist. Selline mitmekülgsus aga tähendab keerulisust  ja tundlikust halvale kohtlemisele. Nii ka mina tegin alguses oskamatusest mõningaid suhtlemisvigu, mille tulemusena masin hakkas logisema. Püüdsin teda ikka parandada kohast kus arvasin viga olevat, kuid tulutult. Võtsin teda ikka päris mitu korda lahti, pingutasin logisevat kohta, aga paremaks asi ei läinud. Siis ükskord demonteerisin ta üsna algosadeks, tegin endale selgeks kus istud kus lõtkud, parandasin parandamist vajavaid kohti ja arvasin et nüüd peaks küll korras olema. Lihvima hakates aga oli login ikka sees. Olin üsna löödud. Ju ma siis ikka ei olnud kõigest aru saanud. Ja siis jooksis üks kuullaager ka veel kinni. Kuna raha uue masina ostmiseks ei olnud, ei jäänd muud kui tuli jälle parandama hakata. Parandamise käigus aga lõhkusin kuullaagri pesa ära. Mitte päris tükkideks, vaid üks killuke tuli serva pealt ära. Kas masin ka ilma selle tükita koos püsib, oli nüüd juba võimalikuse piiril. Kuna raha ikka polnud ja ilma masinata poleks seda ka tulnud, liimisin lahti tulnud tüki tagasi.




Mehaaniku sisetunne aga ütles et selle sinna kinni jäämine on ülimalt kahtlane. Masinat uuesti kokku pannes jäin ühe detaili juures millegipärast pikemalt mõtlema. See võis oma kohale sobida kahel erineval viisil ja mina olin markeriga ühe, kui õige, ära märkinud. Mõtlesin ja mõõtsin, ning jõudsin tulemuseni et tegelikult peaks olema hoopis vastupidi. Mis siis ikka, panin nii kokku, ja masin töötas nagu siidi.  Ei mingit loginat. Ah selles oli siis asi. Ise ma olin ühe pisi- pisikese asja valepidi teinud. Kui olin enda siunamise lõpetanud, hakkasin rõõmustama. No et ei pea raha uue masina jaoks kulutama, ja eeee.. vana masin oli ju ka kuidagi armsaks saanud. Rõõmustasin ja lihvisin, kuni umbes minuti pärast liimitud tükk klõbinal minema lendas. Oh sa saadanas. Masin küll imekombel laiali ei lagunenud, püsis ikka koos. Mehaaniku sisetunne aga ütleb et ega ta sellises seisus kaua vastu ei pea. Püüdsin katkist detaili kuskilt osta, kuid eraldi seda ei müüdud, ainult koos suurema sõlmega. See aga oleks juba niipalju maksnud et targem oleks siis juba terve uus masin osta. Nüüd lihvin selle katkise masinaga ülima ettevaatlikusega ja kuulatan südamevärinal ega äkki ei kosta kurjakuulutav raks.
Ah et miks ma mingist masinast sellise pika jutu olen kirjutanud. No vaata. Kuna enamus minu ajast möödub töös, ja töötan üksi. Siis on nii et need tööriistad on minu põhilised kaaslased. Kui mõni neist otsa saab, on see lausa emotsionaalselt kurb.



Eile sattusin tööriistaparandusse ja uurisin ega neil kuskil mingit sarnast detaili ei leidu. Asjamees tuhlas natuke oma kastides ja leidiski. Mite küll päris sama, kuid annab kohandada. Küsisin mis maksab. Vend ütles, ah võta niisama. Oooo, sellist asja just tihti ei juhtu. Et mis ... Noo tegelikult olen viimasel ajal märganud mingit justkui aupaklikust minu isiku suhtes. Eriti igat masti teenindusasutustes. Nagu isegi veidi veider. Ei tea kas on asi teeninduskultuuris, või minu välimuses. No et hallpead austa, kulupead kummarda, valge habemega mehele anna tasuta see mida ta küsib. Igatahes, detaili ma sain, ja nüüd peab mu lihvimismasin ilmselt veel mõne aasta vastu.
Kui just midagi ootamatut ei juhtu.




laupäev, 10. märts 2018

Võõras poeesia

Viimasel ajal lugedes mõnda blogi kus kurdeti kuidas maailm liiga teeb, tekkis veider aisting et asja olemus peaks mulle tuttav olema. Ent ometi lugesin neid kui võõra kultuuri poeesiat, õlakehituse ja segase tundega sisemuses et loetu peaks midagi justkui tähendama, kuid mina ei saa aru. Võõras värk. Mõtlesin selle üle natuke ja taipasin et ... kuigi kunagi kogetud, siis nüüd on tõesti võõras. Kuidagi, millalgi, on lauad pöördunud ja nüüd on mulle probleemiks et mina teen maailmale liiga. Veider.

kolmapäev, 7. märts 2018

Nutt

Põrand kargas näkku. Kuidas see täpselt juhtus, keegi ei näinudki, asjaosaline ise ka ilmselt mitte. Küllap see va vigurvänt Tasakaal, kes nii kui tähelepanu vähegi lõdvemale lased kuhugi minema lipsab, plehku pani ja va tige Gravitatsioon oma võimalust nägi ja kohe tõmbama hakkas. Tõmbas tõmbas, õnneks või õnnetuseks jäi põrand ette ja nii see nägu põrandasse kolksataski. Siis oli hetk vaikust ja siis tuli nutt. Valjult ja vastuvaidlematult, kategooriliselt lõpetades kõik eelnevad tegevused. Nuttu oli hulgaliselt ja palju, kuigi midagi nagu katki ei paistnud olema, ja tõele au andes ega see kolks nüüd nii kõva ka ei olnud. Sai küll lohutatud ja paitatud, aga nutt ei tahtnud lõppeda. Muudkui tuli ja tuli. Paistis isegi et nutt polegi niiväga valu pärast, kui et nagu oleks kurbus valla pääsenud. Nagu oleks uks lahti tehtud ja kurbust voolas sealt nüüd lahinal. Kuidas küll pisikese pooleteist aastase sisse niipalju kurbust on kogunenud. Või oma lühinägelikuses ma ehk arvan et kurbus koguneb, tegelikult kurbus lihtsalt on.

Aga äkki!!
"Oh mis see oli! Keegi nagu jooksis õues! Kas sina nägid ka! Nagu jänes .. või väike kollane orav, portfellid kaenla all! Tõesti ei näinud või! Lähme vaatame!"
Vaatasime siis. Äeee, näitas väike näpp. Jaa jah, polnudki orav, hoopis äeee. Ja mis seal õues kõik veel oli. Nii palju rõõmsaid asju. Nutu lõpp oli äkiline ja kindel, sama kindel kui oli ennem kindel selle lõputus.

Mõtlesin et inimeses, olgu pisikeses või suures, on palju. Kõiksugu asju. Rohkem kui näha on või arvatavasti võiks kogunenud olla. Tuleb ainult uks lahti teha.

reede, 2. märts 2018

Punase rinnaga lind

Üks punase rinnaga lind istus saarepuu paljas võras ja üritas laulda. See ei tulnud tal välja ja tundus ka lind ise sai sellest aru. Ta tammus närviliselt jalalt jalale, kõigutas oma keha küljelt küljele ja siutsus piiksus urises ja plärtsus. Vahetas helikõrgust rütmi ja tämbrit, proovis vilistada ja laksutada, tulutult. Laul ei saanud hoogu üles ega hakanud kõlama. Vaatasin veidi aega linnu ponnistusi ja imestasin et mis see siis nüüd niimoodi. Mõtlesin et kas ta valmistub kevadeks. Et talv otsa pole saanud, aga kevad ju tulekul, vaja hääl lahti laulda. Võibolla, ega ma täpselt tea. Mõtted aga läksid kevade tulekule. Mõtlesin et kuigi aasta on justkui ring ja kus on ringjoone algus kus lõpp pole võimalik öelda, siis kevad tundub justkui algus. Et kõik ärkab ja ringutab justkui unest virgununa. Päeval (suvel) käib töö, õhtul (sügisel) vahitakse niisama roidunult ringi ja talvel magatakse. Et nii päev kui aasta on ringid. Sarnaselt universumi fraktaalse ehitusega, kus üks ja sama muster kordub iga astme võrra suuremas pildis. Et võibolla siis ka inimene ärkab, ringutab, õpib käima ja oma häält lauluks seadma. Siis ta töötab, loob midagi, teenib midagi, kasvatab üles lapsed. Siis venitab roidunult oma kangeks jäänud konte. Ja siis läheb magama.

pühapäev, 25. veebruar 2018

Poeks

Poeks sügavale teki alla ja kataks kõrvad kätega. Silmad pigistaks kinni ja hingaks hästi tasa. Teeskleks et mind ei ole siin, ei ole kunagi olnudki.
Aga ega vist ei õnnestu.

laupäev, 17. veebruar 2018

Töö

Käed on väsinud ja mõte lonkab. Päeva lõpuks ei jaksa keha ega vaim. Kuskil säravad pärlid ja kostab muusika, kuid see on seal, kuskil. Udune ja vaevu aimatav. Varem jaksasin, kuid enam mitte nii väga. Kunagi oli see avastus ja looming, kunagi osteti rõõmu pärast, nüüd rohkem seepärast et rikkus välja paistaks. Kurb. Nüüd käib see töö üle jõu, ja vaevu toidab.
Kunagi oli see rõõm nii endale kui teistele. Nüüd ja vaadatakse ja minnakse. Sest, liig kallis on. Mina aga ei saa odavamalt. Kuidas teed odavamaks midagi mis niigi vaevu toidab.

Siiski, olen oma tööle tänulik. Ta on mulle õpetanud rohkem kui ükski teine õpetaja.
Ainult sellest ei saa ma aru, kas upun töösse, või eneses pettununa, uputan.

pühapäev, 7. jaanuar 2018

Teadmise õpetus

Varem ma teadsin kuidas asjad käivad
enam mitte
nüüd on iga samm nagu hüpe tundmatusse
... kõhedavõitu
aga paigal seista ka nagu tobe
ja igav hakkab.