pühapäev, 26. veebruar 2017

Diivani põletamine

See polnud diivan mille oleks võinud lihtsalt prügi sekka visata. See diivan oli olnud pool sajandit minu äia ja ämma korteris. Niipalju kui mäletan, alati sama koha peal. Äi ja ämm olid selle diivani peal elanud, ja ka surnud. Just sellesama diivani peal. Mõlemad. Seda ei saanud lihtsalt visata muu prügiga segamini. Selle pärast põletasime.
Seal põleva diivani ääres mõtlesin et äi ja ämm olid tegelikult minu elus isegi rohkem osalised kui mu oma vanemad. Mitte olulisemad või tähtsamad. Aga kuidagi rohkem osalised. Ma ei olnud oma ema kõrval kui ta suri. Ämma kõrval aga olin.
Põleva diivani ääres mõtlesin mateeria kaduvuse ja ideede jäävuse peale.
Nojah tõesti, diivan põles tuhaks, mälestus aga ei kao kuhugi.

reede, 17. veebruar 2017

Vundamendiga on palju tööd


 Vundamenti pinna peale ei ehita. Pinnapealsus on muutlik. Kaevudki siis sügavustesse. Otsides seda mis kannab. Mis on alus millel pealmised asjad püsivad. Kui leiad, peab tasandama, soojustama, tugevdama, paigaldama asjad mis ühendavad midagi millegagi, paigaldama asjad mis eraldavad midagi, ja mõõtma mõõtma mõõtma. Midagi ei tohi unustada, sest pärast lisada ei saa enam midagi.


Siis valad põranda. Kõik käivad sealt lihtsalt üle, mõtlemata sellele mis all. Ainult sa ise mäletad kuipalju selle kõigega tööd oli. Edasised asjad toimuvad pinna peal.

esmaspäev, 13. veebruar 2017

Vildakalt öeldult saab rikutud tõde

Mul sõnad on sõlmes
ning vildakalt öeldult saab rikutud tõde.
See annab üha rohkem tunda
mul puudub oskus mõtet sõnasse panna.
See polegi asi ise eneses
mus eneses on miskit suuremat puudu.