Suurem pilt

ÖÖsel seisan õues pea kuklas Sellest asendist näen heledaid täpikesi, mõnikord vähem mõnikord rohkem, sügisõhtul kaugel linnatuledest niipalju et hinge võtab kinni. Valgustäpid mustal taustal, mõni suurem mõni väiksem, mõned tihedalt kobaras, mõned hajali. Päevaks nad kaovad sest päeval tuleb valgus.

Tean et täpid mustal taustal ainult näivad valged täpid mustal taustal. Et see mida näen väikese valge täpina on tegelikult väga suur ümmargune kera kosmoses, nii suur et isegi mu kujutlusvõime jääb selle kujutlemisega hätta. Selles suures keras tekib tuumareaktioonil valgus mis läbi kosmilise ruumi minuni jõuab. Et mõnelt taevakehalt on valgus tulnud paar kuud, mõni täht on aga juba ammu kustunud, valgus aga ikka alles jõuab veel minuni. Nii suur on ruum minu ja tähe vahel. Mõned tähed on kobaras, kuid see ei tähenda sugugi et nad lähestikku on. Kui kaugel minust erinevad tähed asuvad ja kui suured nad on, ei ole mul kuidagi võimalik näha.

Õues pea kuklas seistes näen valgeid täpppe tumedal taevavõlvil mis kaarduvad ümber minu.

Päeval paistab päike. Paistab nagu liiguks päike mööda kaart. Tuleb idast, teeb lõuna pool talviti väikese kaare suviti suurema, ja kaob läände. Ja nii iga päev. Päikesekaare keskpunktiks olen mina. Ükskõik kus ma ka ei asuks. Kas Eestis või Egiptuses. Alati liigub päike mööda kaart mille keskpunktiks olen mina.

Tean et ainult paistab nagu pöörleks päike ümber minu, tegelikult liigun mina maakera pinnal ümber päikese. Päike pöörleb ümber galaktika keskme, galaktika pöörleb ümber universumi keskme ja küllap see universumgi millegi ümber keerleb, ma ei tea mille ümber. Kuid üks mis kindel, ümber minu ei pöörle ükski taevakeha. Kuigi jah, vaadates päikese liikumist taevavõlvil see nii igatahes näib.

Kui kesine ja ebaloogiline oleks minu arusaam maailmast kui ehitaksin selle üles vaid sellele mida näen. Ja mitte üksnes kesine, ka illusoorne, tegelikkusele mittevastav. Nagu see maailmapilt maailmast kui kettast kolme tugeva elevandi seljas. Väga raske on hakkama saada kui sul on asjadest vale arusaam. Veel võimatum on teha muutusi, areneda.

Päev ja öö on kindlasti kõige igapäevasemad asjad meie elus. Nii igapäevased et vaevalt neile enam tähelepanugi pöörame.

Aga võiks.

Tähed öises taevas näivad pisikesed täpid mustaks võõbatud kangal. Kuid nad on tohutu suured kerad tohutu suures ruumis.

Päike näib pöörlevat ümber minu, kuid tegelikult liigun mina ümber päikese.

Kas päeva ja öö arhetüübid kus näiline on olemusliku vastand, on ehk midagi erandlikku, .. või siis mitte!

Mateeria näib andvat asjadele kindluse ja käegakatsutavuse. Mateeria annab asjadele tähendusi ja sunnib tegutsema, teenima oma igapäevast leiba. Mateeria annab asjadele mõõtmed ja ruumile tähenduse, kui poleks midagi käegakatsutavat, mõõdetavat, kuidas saaksime üldse aimu ruumi olemasolust, kuidas saaksime aimu ajast, kui meil poleks midagi millegagi võrrelda.

Mateeria olemus elementaarosakeste tasemel on määramatus ja tõenäosus. Elementaarosakesed ei käitu kui konkreetsed kehad, neil lainete omadused. Nad käituvad kui vibratsioon, nagu info. Elementaarosakeste põimumine laseb sündmustel kulgeda ajast ja ruumist olenematult. Kvantmehaanika dimensioonide paljususe teooria ütleb et reaalsus ei ole üks ja ainus, vaid eksisteerib kõiksusena. Et reaalsusest eksisteerivad kõik võimalikud variandid ja ükski ei ole priviligeeritud seisuses. Otsides teadusuudiseid Higgsi bosoni kohta ei leidnud ma märki tõestusest et just see osake ainele massi annaks, kuid lugesin et välja muutus aatomisisesel tasemel võib universumi tagasi vesiniku aatomiteks muuta lausa iga hetk.

Ideed ja mõtted näivad kergemad kui õhk. Mõtetest ei jää märki maha ja ideed ei pane vett virvendama. Kuid et midagi teha, peab kõigepealt olema selle teo mõte. Et midagi algatada, peab selle kõigepealt läbi mõtlema.

Et me midagi ei tea, ei tähenda et seda pole olemas. Maa tiirles ümber päikese ka siis kui valitses veel arusaam maast kui kettast. Keha koosnes rakkudest ka siis kui inimene polnud veel mikroskoopi leiutanud ja tal polnu aimugi rakkudest, nende ehitusest ja talitlemisest. Viirused levitasid haigusi ka siis kui arstid linnu kostüüme kandsid. Kõiksus on olemas ka siis kui inimene sellest veel teadlik ei ole. Inimene ei leiuta uusi ideid, vaid avastab neid. See mida peame tehniliseks progressiks ja leiutamiseks ei ole midagi ennem olematut. Kõik põhimõtted, nii füüsikalised keemilised kui psühholoogilised on ideedena olemas. Leiutame vaid nende rakendusi.

Kui mateeria on läbi roostetamise, vananemise, kulumise ja entroopia kaduv, siis idee mitte. Näiteks suur osa staatilisest elekromagneetilisest mikrolainetusest, mis on info ehk idee kandja, on pärit Suurest Paugust. 13,7 miljardit aastat. Ehk aegade algusest.

Egoist. Keegi on egoist nagu maailm oleks üksnes tema jaoks. Ütleme, ta on suur egoist, tal on suur ego. Olemuslikult tähendab see et egoisti ego ongi tema enda suurune. Egoisti vastandi egosse mahuvad peale tema enda veel lähedased, sõbrad, elus ja eluta olendid, maailma olemus ja mustrid. Näoliselt suure ego olemus on ego väiksus.

Vesi mis on näiliselt tule vastand, on oma keemiliselt olemuselt põleja ja põletaja aatomite ühend.

See mida näema vihana, on olemuslikult hirm.

Väline agressiivsus on sisemine võimetus tunnetada teist inimest.

Nähtav rumalus on olemuselt tarkuse puudus.

Mees näib tugevamana, kuid tantsib enamasti naise pilli järgi.

Õppimine. Näib tõesti et me õpime. Et vanemad õpetavad lapsi. Lapsed ju ei oska midagi, vanemad aga oskavad ja õpetavad. Kuid see mida lastele õpetame on elus hakkama saamine. Püüame küll neile õpetada ka paremaks inimeseks olemist, kuid see on enesepettus. Lapsed lasevad selle ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kui enda lapsepõlve peale mõtlen, mina küll lasin. Kuidas Sinul? Minu enda lapsed aga on mind pannud mõtlema asjade üle mis kuuluvad just sinna paremaks inimeseks olemise valdkonda. Niiet minu lapsed on mulle inimlikust õpetanud palju rohkem kui mu vanemad. See aga on juba palju väärtuslikum õppetund kui elus hakkama saamine. Oma parema inimlikuse võtan kaasa ka teispoolsusesse.

Näilisus ise, ehk see kuidas näeme. Näib et rohi on roheline, kuid tegelikult tähendab see et rohi peegeldab kõige rohkem valgusspektri rohelist osa.

Elu näib olevat aeg sünni ja surma vahel. Ja tõesti, kui inimene on surnud, siis on see lõplik. Meil, elavatel, puudub võimalus nendega suhelda. Sel aastal suri mu sõber. Mu parim sõber. Olime sõbrad veel kooliajast. Mõtlen talle tihti, kuid enam kunagi ei istu me ühise laua ääres ega aruta maailma asju. Ma ei olnud ennem mõelnud et me just parimad sõbrad olime. Kuid tema naine ütles mulle matustel et tema oli mind ikka oma parimaks sõbraks pidanud. Ja kui ma nüüd mõtlen, siis tõesti. Ta oli mu parim sõber. Kuigi tegelikult olime üsna vastandlikud. Meie sõprust see aga ei seganud..

Ja tõesti näib et surm on eksistentsi lõpp. Kas sünd on siis algus? Hm... Aga ei ole ju nii. Sünnime siia maailma ilma oskusteta hakkama saada. Õpime algusest käimist, rääkimist, töö tegemist, asjade mõistmist. Kuid kõik need asjad on siin maailmas hakkama saamine. Kuid inimlik muster, see millised oleme inimesena, kui ükskõiksed või kui osavõtlikud, kui flegmaatilised või kui närvilised, kui toimekad või kui laisad. See kõik on meiega kohe sündides kaasas. See ei olene kasvatusest ega pärilikusest. Sest vaadake ühe pere lapsi. Ühesuguse kasvatuse ja ühesuguse pärilikusega. Nad võivad inimliku mustri poolest olla üsna vastandlikud. Ja enamasti ongi. Minu lapsed küll on.

Kui inimlikuse muster on sündides olemas, siis peab ta ju ometi kuskilt pärinema. Selline keeruks muster ei saa ju tekkida iseenesest. Mul pole õrna aimugi mis kujul võiks see inimlik muster e. teadvus e. ego eksisteerida enne sündi. Kuid loogika ütleb mulle et kui sünd ei ole eksistentsi algus, siis surm ei ole lõpp.

Oma mustadel elu hetkedel olen siiski vahest mõelnud et ei taha enam elada. Kui lained löövad üle pea ja kõik teed tunduvad lõppenud, tahaks ära, tahaks surra. Kuid see oleks põgenemine, põgenemine kannatuste eest, põgenemine iseenda eest. Selles elus aga olen liigagi hästi näinud mida põgenemine iseenda eest kaasa toob. Pealegi ei usu ma enam surma kui eksistentsi lõppu. Usun, hm, ei, rohkem siiski tean, et sealpool surma väravat vaataksin tagasi ja siunaksin end üsna põhjalikult. Et mul oli kõik olemas. Isegi needsamad kannatused, põgenemise ajendid, pole selleks et mind kiusata, vaid selleks et iga erguga tajuksin mis on minu inimlikus mustris puudu. Et olen pööranud tähelepanu näilisele, et olen olnud ahastuses selle üle mis minuga juhtub, kuid pole mõelnud et juhtub selle pärast et mina olen just selline nagu olen.

Armastus. See on suur. Suurim jõud inimsuhetes. Kõige suurem.

Näib et armastus on ilus, suur ja puhas. Et armastus on õnne alus. Jah, alguses küll.

Romeo ja Julja puhul igatahes oli. Kuid nende armastus oligi vaid algus. Neil ei olnud argipäeva, teise soovide ja iseärasustega arvestamise õppimist. Polnud koos läbielatud raskusi. Neil ei olnud koos elatud kolmekümmet aastat.

Kuid tundub mulle, asi ei ole vaid raskustes hakkama saamine. Tundub, armastus juhib kindlas suunas.

Alguses tundus mulle et viga on minus. Et mina olen rumal, oskamatu, teen valesid valikuid. Et armastus tõi mulle kaasa kannatusi. Ja just selliseid kannatusi mis just minu jaoks olid kõige suuremad. Kellegi teistsuguse inimese jaoks ilmselt mitte. Kuid minu jaoks küll. Eks meil kõigil ju ole oma nõrkused ning kannatused just nende nõrkuste kohas on need kõige suuremad. Niisiis arvasin et mingi õnnetu juhuse läbi on just minu armastus toonud kaasa asju mida just mina kõige rohkem kardan, mida just minul on kõige raskem taluda. Kuid siis ma vaatasin ringi. Kõikide nende inimestega keda mina niipalju tundsin et nende põhilist olemust vähegi tabada, oli sama lugu. Kõikide armastajate vahel kes peale esimest konflikti ei olnud kohe lahutanud, kordus sama muster. Inimlikus on küll keeruline muster, kuid igaühel on mingi üks suurim puudus mis teeb neid haavatavaks. Armastus viib kokku kaks inimest kellel need puudused on vastandid. Inimene puuduliku egoga armastab lukus egoga inimest. Inimene puuduliku empaatiavõimega armastab puuduliku enesetunnetusvõimega inimest. Rahutu armastab rahulikku. Skisofreenik armastab autisti. Armastus tärkab tavaliselt noores eas ja nooruse tuhin ja kirg ei lase just palju näha inimese sügavamat olemust. Ja ega nooruses selleks eriti mahtigi pole. Meie viiskümmend pluss pöördume üha rohkem oma sisemise olemuse poole, kuid noorusel pole sellega suurt asja. Ja niikuinii armastuse suuremat osa ei moodusta armastus teise inimese vastu vaid tunne et mind armastatakse. Niiet armastus on üsna pime. Kuid siiski pole vastandlike puudustega inimeste armastus juhus. Lõhnab rohkem seaduspärasuse järgi. Vaadake või kuidas kujutatakse suure staažiga armastajaid filmides. Enamasti ikka vastanditena, kas pole.

Kuidas armastus seda teeb. See ei saa ju kuidagi olla seotud teadlike valikutega. Kuid siiski.Tundub isegi et olemusel on oma teed, oma võimalused. Et maailm on palju suurem kui meie sellest teadlikud oleme.

Kas armastus on selle tõttu ehk kuidagi halvem, kuidagi viletsam?

Suhtumise küsimus! Kui pidada õigeks et armastus peaks vaid õnne ja heaolu tooma, siis tõesti. Armastusel oleks justkui ka tumedam pool.

Kuid kui mõelda et ilma armastuseta võiksime elada ja surra täpselt sama targana (inimlikkuse mõttes) kui sündides, siis ... Kui aga armastus toob nii suurima naudingu, kui suurima kannatuse, seeläbi meile puust ja punaseks tuntavaks tehes meie endi suurima puuduse. Võibolla siis, juhul kui me ei ole keskendunud vaid kannatustes vaevlemisele, me ehk märkame mis on selle olemus mis meile kannatusi toob. Milline on meie endi olemus et nendesse kannatustesse üha uuesti uuesti satume. Siis võibolla me näeme. Vähemalt on olemas selline võimalus.

Kui armastus seda teeb, siis on ta tõesti suur.

Suurim.

Kui armastus on inimsuhetes suurim, siis tegelikult on olemas ka ju teisi, väiksemaid. Suhted lastega, suhted vanematega. Kõige suurem sõber, milline ta on? Kas ta milleski väga olulises on Sinu vastand?

Minul on, kõigil neil tasanditel, vastandlikus on olemas. Kuidas Sinul?

Jah tõesti, see loob kannatusi, kuid see paneb ka nägema, mõtlema.

Areng ja kõiksus !!!!!!!

Jah tõesti, näib nii. Maailm areneb. Alguses olid vesiniku aatomid. Need kogunesid tompudesse, said tähed. Tähtedes muutus vesinik heeliumiks ja tähtede supernoovadena plahvatamisel tekkisid ka muud elemendid ilma milleta elusaine tekkimine oleks olnud võimatu. Tekkinud tolm kogunes uuesti tompudeks, millest said ka planeedid, arenesid ainuraksed, hulkraksed, kalad, kahepaiksed, imetajad, ahvid ja nendest inimesed. Ja need inimesed, need ka muudkui arenevad. Nii vähemalt väidab Darwinism. Kogu elusorganismide areng on toimunud juhuslike mutatsioonide valiku tagajärjel. Ühesõnaga juhuse tahtel. Pealiskaudsel vaatlusel võiks seda isegi tõeks pidada. Kuid .. kui keerukas on eluslooduse olemus. Juba see mida teame on keerukas. Kuid kui paljut me veel ei tea! Ja kõik see juhuse tahtel!?

Kumb on primaarne, idee või mateeria? Kas idee tantsib materia pilli järgi, või vastupidi.

Kvantfüüsika arenguga on hakatud rääkima reaalsusest kui paljususest. Et kolmamõõtmeline reaalsus ei olegi üldse reaalne, et reaalsus on kahemõõtmelisuses. Et reaalsus ei ole üks ainuvõimalik jada, vaid paljusus. Kõiksus, teisisõnu. Et maailm ei olegi heliotsentriline. Et väiksemate taevakehade suuremate ümber tiirlemise näilisus on tingitud aegruumi kõverdumisest suurte masside läheduses. Võibolla ka me ise oma egode, või surematute hingedega, oleme aegruumi looming. Kuidas muidu seletada astroloogia olemust. Kust on meie sünnil pärit meie inimlik muster. Tähemärkide seisund sünni hetkel ei ole ju asja olemus. Taevakehad ei mõjuta meie olemust. Nad vaid näitavad aegruumi seisundit.

Milleks seda vaja?

Võibolla ma eksin. Võibolla olen siia täielikku jama kokku kirjutanud.

Oma aja lapsena on olen harjunud reaalsuse kui arengu jadana, olen harjunud jumalaeitusega, või siis jumalaga kui millegi suure ja heaga mis seisab inimesest ja maast kõrgel ja kaugel. Kuid eksistentsi loogika, avastused kvantfüüsikas, teadus- teadasaamine üldiselt, kinnitavad üha enam minu sisemist aimdust et maailm ei ole sugugi nii suur kui mina seda näen. Et eksistents on kirjeldamatult suurem, nagu on suur see kosmos mida öösiti pea kuklas õues vaatan.

Olen olnud valiku ees, kas elada edasi vana (darwinistliku) maailmapildi järgi. Või valida uus kõiksuse (jumala, minu arusaamist mööda) maailmapilt. Vana maailmapilt on olnud elu kui kannatuste rada. Oma ebatäiuslikuses olen teinud vigu ja nende läbi kannatanud. Olen teinud vigu ja minu vigade läbi on teised kannatanud ja olen tundnud end seepärast süüdi. Kuid süü on kui müütiline sireen tee ääres. Kui leiad süü jääd sinna kinni ja tee lõpeb. Kinni jäämine aga põhjustab üha enam kannatusi nii endale kui teistele.

Kõiksuse maailmapildi järgi pole asi minu hetke arengu seisus, vaid selles mis minus on kõiksuse seisukohast puudu. Nii on vägivaldses puudu empaatiavõime, sõltlases puudu iseenese mina, vaeses on puudu rikkus. Kõiksuse maailmapildi järgi pole kannatus ainult kannatus, vaid ka märk minu olemuslikuse kohta.

Minus on puudu avatus. Ma ei avastanud seda vaadates endasse. Võid vaadata palju tahes, seda mida ei ole, seda ei näe. Avastasin seda vaadates millised on minu lähedaste inimeste kannatused. Ja kasutades loogikat vaatasin täpselt vastandsuunas. Sealt ma selle avastasingi. Minu avatuse puuduse. Minu mina on kui tigu karbis. Jah, muidugi, ma võin olla avatud siin blogis, kuid blogi see ongi kui kinnine karp. Ma ei suhtle ju väljaspoole vaid kirjutan iseendale iseendas. Ja isegi siin pean ma pidevalt otsima sõnu ja väljendeid et end arusaadavaks teha. Sedagi juttu olen juba mitu korda ümber kirjutanud. Avalikustan oma jutud vaid seepärast et mõistan et kui me kõik istume oma karpides ja oma sisemist mina ei näita, on meil vähe lootust arenguks. Mis lootust on meil oma inimlikus mustris paremaks inimeseks saada, kui me seda inimlikku mustrit ei näe. Ja et näha, peab ka näitama.

Et minus on puudu avatus, olen ma ka vaene. Tahan rikkaks. Kuid see pole võimalik kui oma karbis kinni istun. Et tunda lähedust, peab ka ise avanema. Kuid ma ei oska. Ma ei oska inimestega rääkida, ma ei oska suhelda. Ma kokutan ja seltskonnas ei saa ma kuidagi ühisele jutule. Lõpuks jään päris vait. Ma töötan üksi ja üldse puutun inimestega harva kokku. Ma ei oska vahetus suhtlemises end väljendada ega arusaadavaks teha. Ja ma saan aru küll kui oma suletusega lähedastele kannatusi põhjustan. Niiet kui mind kohtad, ole ettevaatlik, ma ei ole selles mõttes hea inimene. Kuid kui tahad minu vigadest õppida, oled teretulnud.

Tavapsühholoogia väidab et meie kompleksid tulevad meie lapsepõlve traumadest. Püütakse leida see esimene ja sellesse selgust ja rahu tuues olukorda parandada. Kuid niipalju kui mina tean ei ole selline praktika eriti tulemusrikas. Ja ei saagi olla. Kannatuste mustri kordumist ei põhjusta esimene trauma. See lihtsalt on esimene. Esimene paljudest samadest mustritest. Põhjus on meis endis.

Iseendas puuduva üles leidmine polegi tegelikult nii lihtne kui algul paistab. See ei käi nii lihtsalt et otsustad olla avatud ja siis oledki. . See nõuab vaatamist, nägemist, harjumuste ületamist ja reaalsema maailmapildi leidmist. Maailm ei toimi meie tahtmise järgi. Olemuslikusel on oma teed ja võimalused ja see toimib ka siis kui me ise seda ei näe ega teadlikud ole. Olen näinud kuidas olemusliku kannatuse mustrid algavad varases lapsepõlves. Olen näinud kuidas see toimib juba enne sündigi, vanemate tehtud valikute läbi. Niiet minus pole ülbust arvata et mina suudan enda maailma muuta. Võin vaid valida tee ja vaadata mida kõiksus just sellel teel minu ette veeretab. Olen juba küll proovinud muuta- parandada oma kannatuste allikat. See ei ole mind kuskile viinud. Eneses puuduoleva leidmine on see tee. Seda teed tahan ma käija.