ÖÖsel
seisan õues pea kuklas Sellest
asendist näen heledaid täpikesi, mõnikord vähem mõnikord rohkem,
sügisõhtul kaugel linnatuledest niipalju et hinge võtab kinni.
Valgustäpid mustal taustal, mõni suurem mõni väiksem, mõned
tihedalt kobaras, mõned hajali. Päevaks nad kaovad sest päeval
tuleb valgus.
Tean
et täpid mustal taustal ainult näivad valged täpid mustal taustal.
Et see mida näen väikese valge täpina on tegelikult väga suur
ümmargune kera kosmoses, nii suur et isegi mu kujutlusvõime jääb
selle kujutlemisega hätta. Selles suures keras tekib
tuumareaktioonil valgus mis läbi kosmilise ruumi minuni jõuab. Et
mõnelt taevakehalt on valgus tulnud paar kuud, mõni täht on aga
juba ammu kustunud, valgus aga ikka alles jõuab veel minuni. Nii
suur on ruum minu ja tähe vahel. Mõned tähed on kobaras, kuid see
ei tähenda sugugi et nad lähestikku on. Kui kaugel minust erinevad
tähed asuvad ja kui suured nad on, ei ole mul kuidagi võimalik
näha.
Õues
pea kuklas seistes näen valgeid täpppe tumedal taevavõlvil mis
kaarduvad ümber minu.
Päeval
paistab päike. Paistab nagu liiguks päike mööda kaart. Tuleb
idast, teeb lõuna pool talviti väikese kaare suviti suurema, ja
kaob läände. Ja nii iga päev. Päikesekaare keskpunktiks olen
mina. Ükskõik kus ma ka ei asuks. Kas Eestis või Egiptuses. Alati
liigub päike mööda kaart mille keskpunktiks olen mina.
Tean
et ainult paistab nagu pöörleks päike ümber minu, tegelikult
liigun mina maakera pinnal ümber päikese. Päike pöörleb ümber
galaktika keskme, galaktika pöörleb ümber universumi keskme ja
küllap see universumgi millegi ümber keerleb, ma ei tea mille
ümber. Kuid üks mis kindel, ümber minu ei pöörle ükski
taevakeha. Kuigi jah, vaadates päikese liikumist taevavõlvil see
nii igatahes näib.
Kui
kesine ja ebaloogiline oleks minu arusaam maailmast kui ehitaksin
selle üles vaid sellele mida näen. Ja mitte üksnes kesine, ka
illusoorne, tegelikkusele mittevastav. Nagu see maailmapilt maailmast
kui kettast kolme tugeva elevandi seljas. Väga raske on hakkama
saada kui sul on asjadest vale arusaam. Veel võimatum on teha
muutusi, areneda.
Päev
ja öö on kindlasti kõige igapäevasemad asjad meie elus. Nii
igapäevased et vaevalt neile enam tähelepanugi pöörame.
Aga
võiks.
Tähed
öises taevas näivad pisikesed täpid mustaks võõbatud kangal.
Kuid nad on tohutu suured kerad tohutu suures ruumis.
Päike
näib pöörlevat ümber minu, kuid tegelikult liigun mina ümber
päikese.
Kas
päeva ja öö arhetüübid kus näiline on olemusliku vastand, on
ehk midagi erandlikku, .. või siis mitte!
Mateeria
näib andvat asjadele kindluse ja käegakatsutavuse. Mateeria
annab asjadele tähendusi ja sunnib tegutsema, teenima oma igapäevast
leiba. Mateeria annab asjadele mõõtmed ja ruumile tähenduse, kui
poleks midagi käegakatsutavat, mõõdetavat, kuidas saaksime üldse
aimu ruumi olemasolust, kuidas saaksime aimu ajast, kui meil poleks
midagi millegagi võrrelda.
Mateeria
olemus elementaarosakeste tasemel on määramatus ja tõenäosus.
Elementaarosakesed ei käitu kui konkreetsed kehad, neil lainete
omadused. Nad käituvad kui vibratsioon, nagu info.
Elementaarosakeste põimumine laseb sündmustel kulgeda ajast ja
ruumist olenematult. Kvantmehaanika dimensioonide paljususe teooria
ütleb et reaalsus ei ole üks ja ainus, vaid eksisteerib kõiksusena.
Et reaalsusest eksisteerivad kõik võimalikud variandid ja ükski ei
ole priviligeeritud seisuses. Otsides teadusuudiseid Higgsi bosoni
kohta ei leidnud ma märki tõestusest et just see osake ainele massi
annaks, kuid lugesin et välja muutus aatomisisesel tasemel võib
universumi tagasi vesiniku aatomiteks muuta lausa iga hetk.
Ideed
ja mõtted näivad kergemad kui õhk. Mõtetest ei jää märki maha
ja ideed ei pane vett virvendama. Kuid et midagi teha, peab
kõigepealt olema selle teo mõte. Et midagi algatada, peab selle
kõigepealt läbi mõtlema.
Et
me midagi ei tea, ei tähenda et seda pole olemas. Maa tiirles ümber
päikese ka siis kui valitses veel arusaam maast kui kettast. Keha
koosnes rakkudest ka siis kui inimene polnud veel mikroskoopi
leiutanud ja tal polnu aimugi rakkudest, nende ehitusest ja
talitlemisest. Viirused levitasid haigusi ka siis kui arstid linnu
kostüüme kandsid. Kõiksus on olemas ka siis kui inimene sellest
veel teadlik ei ole. Inimene ei leiuta uusi ideid, vaid avastab neid.
See mida peame tehniliseks progressiks ja leiutamiseks ei ole midagi
ennem olematut. Kõik põhimõtted, nii füüsikalised keemilised kui
psühholoogilised on ideedena olemas. Leiutame vaid nende rakendusi.
Kui
mateeria on läbi roostetamise, vananemise, kulumise ja entroopia
kaduv, siis idee mitte. Näiteks suur osa staatilisest
elekromagneetilisest mikrolainetusest, mis on info ehk idee kandja,
on pärit Suurest Paugust. 13,7 miljardit aastat. Ehk aegade
algusest.
Egoist.
Keegi on egoist nagu maailm oleks üksnes tema jaoks. Ütleme, ta on
suur egoist, tal on suur ego. Olemuslikult tähendab see et egoisti
ego ongi tema enda suurune. Egoisti vastandi egosse mahuvad peale
tema enda veel lähedased, sõbrad, elus ja eluta olendid, maailma
olemus ja mustrid. Näoliselt suure ego olemus on ego väiksus.
Vesi
mis on näiliselt tule vastand, on oma keemiliselt olemuselt
põleja ja põletaja aatomite ühend.
See
mida näema vihana, on olemuslikult hirm.
Väline
agressiivsus on sisemine võimetus tunnetada teist inimest.
Nähtav
rumalus on olemuselt tarkuse puudus.
Mees
näib tugevamana, kuid tantsib enamasti naise pilli järgi.
Õppimine.
Näib tõesti et me õpime. Et vanemad õpetavad lapsi. Lapsed ju
ei oska midagi, vanemad aga oskavad ja õpetavad. Kuid see mida
lastele õpetame on elus hakkama saamine. Püüame küll neile
õpetada ka paremaks inimeseks olemist, kuid see on enesepettus.
Lapsed lasevad selle ühest kõrvast sisse, teisest välja. Kui enda
lapsepõlve peale mõtlen, mina küll lasin. Kuidas Sinul? Minu enda
lapsed aga on mind pannud mõtlema asjade üle mis kuuluvad just
sinna paremaks inimeseks olemise valdkonda. Niiet minu lapsed on
mulle inimlikust õpetanud palju rohkem kui mu vanemad. See aga on
juba palju väärtuslikum õppetund kui elus hakkama saamine. Oma
parema inimlikuse võtan kaasa ka teispoolsusesse.
Näilisus
ise, ehk see kuidas näeme. Näib et rohi on roheline, kuid
tegelikult tähendab see et rohi peegeldab kõige rohkem
valgusspektri rohelist osa.
Elu
näib olevat aeg sünni ja surma vahel. Ja tõesti, kui inimene
on surnud, siis on see lõplik. Meil, elavatel, puudub võimalus
nendega suhelda. Sel aastal suri mu sõber. Mu parim sõber. Olime
sõbrad veel kooliajast. Mõtlen talle tihti, kuid enam kunagi ei
istu me ühise laua ääres ega aruta maailma asju. Ma ei olnud ennem
mõelnud et me just parimad sõbrad olime. Kuid tema naine ütles
mulle matustel et tema oli mind ikka oma parimaks sõbraks pidanud.
Ja kui ma nüüd mõtlen, siis tõesti. Ta oli mu parim sõber. Kuigi
tegelikult olime üsna vastandlikud. Meie sõprust see aga ei
seganud..
Ja
tõesti näib et surm on eksistentsi lõpp. Kas sünd on siis algus?
Hm... Aga ei ole ju nii. Sünnime siia maailma ilma oskusteta hakkama
saada. Õpime algusest käimist, rääkimist, töö tegemist, asjade
mõistmist. Kuid kõik need asjad on siin maailmas hakkama saamine.
Kuid inimlik muster, see millised oleme inimesena, kui ükskõiksed
või kui osavõtlikud, kui flegmaatilised või kui närvilised, kui
toimekad või kui laisad. See kõik on meiega kohe sündides kaasas.
See ei olene kasvatusest ega pärilikusest. Sest vaadake ühe pere
lapsi. Ühesuguse kasvatuse ja ühesuguse pärilikusega. Nad võivad
inimliku mustri poolest olla üsna vastandlikud. Ja enamasti ongi.
Minu lapsed küll on.
Kui
inimlikuse muster on sündides olemas, siis peab ta ju ometi kuskilt
pärinema. Selline keeruks muster ei saa ju tekkida iseenesest. Mul
pole õrna aimugi mis kujul võiks see inimlik muster e. teadvus e.
ego eksisteerida enne sündi. Kuid loogika ütleb mulle et kui sünd
ei ole eksistentsi algus, siis surm ei ole lõpp.
Oma
mustadel elu hetkedel olen siiski vahest mõelnud et ei taha enam
elada. Kui lained löövad üle pea ja kõik teed tunduvad lõppenud,
tahaks ära, tahaks surra. Kuid see oleks põgenemine, põgenemine
kannatuste eest, põgenemine iseenda eest. Selles elus aga olen
liigagi hästi näinud mida põgenemine iseenda eest kaasa toob.
Pealegi ei usu ma enam surma kui eksistentsi lõppu. Usun, hm, ei,
rohkem siiski tean, et sealpool surma väravat vaataksin tagasi ja
siunaksin end üsna põhjalikult. Et mul oli kõik olemas. Isegi
needsamad kannatused, põgenemise ajendid, pole selleks et mind
kiusata, vaid selleks et iga erguga tajuksin mis on minu inimlikus
mustris puudu. Et olen pööranud tähelepanu näilisele, et olen
olnud ahastuses selle üle mis minuga juhtub, kuid pole mõelnud et
juhtub selle pärast et mina olen just selline nagu olen.
Armastus.
See on suur. Suurim jõud inimsuhetes. Kõige suurem.
Näib
et armastus on ilus, suur ja puhas. Et armastus on õnne alus. Jah,
alguses küll.
Romeo
ja Julja puhul igatahes oli. Kuid nende armastus oligi vaid algus.
Neil ei olnud argipäeva, teise soovide ja iseärasustega arvestamise
õppimist. Polnud koos läbielatud raskusi. Neil ei olnud koos elatud
kolmekümmet aastat.
Kuid
tundub mulle, asi ei ole vaid raskustes hakkama saamine. Tundub,
armastus juhib kindlas suunas.
Alguses
tundus mulle et viga on minus. Et mina olen rumal, oskamatu, teen
valesid valikuid. Et armastus tõi mulle kaasa kannatusi. Ja just
selliseid kannatusi mis just minu jaoks olid kõige suuremad. Kellegi
teistsuguse inimese jaoks ilmselt mitte. Kuid minu jaoks küll. Eks
meil kõigil ju ole oma nõrkused ning kannatused just nende nõrkuste
kohas on need kõige suuremad. Niisiis arvasin et mingi õnnetu
juhuse läbi on just minu armastus toonud kaasa asju mida just mina
kõige rohkem kardan, mida just minul on kõige raskem taluda. Kuid
siis ma vaatasin ringi. Kõikide nende inimestega keda mina niipalju
tundsin et nende põhilist olemust vähegi tabada, oli sama lugu.
Kõikide armastajate vahel kes peale esimest konflikti ei olnud kohe
lahutanud, kordus sama muster. Inimlikus on küll keeruline muster,
kuid igaühel on mingi üks suurim puudus mis teeb neid haavatavaks.
Armastus viib kokku kaks inimest kellel need puudused on vastandid.
Inimene puuduliku egoga armastab lukus egoga inimest. Inimene
puuduliku empaatiavõimega armastab puuduliku enesetunnetusvõimega
inimest. Rahutu armastab rahulikku. Skisofreenik armastab autisti.
Armastus tärkab tavaliselt noores eas ja nooruse tuhin ja kirg ei
lase just palju näha inimese sügavamat olemust. Ja ega nooruses
selleks eriti mahtigi pole. Meie viiskümmend pluss pöördume üha
rohkem oma sisemise olemuse poole, kuid noorusel pole sellega suurt
asja. Ja niikuinii armastuse suuremat osa ei moodusta armastus teise
inimese vastu vaid tunne et mind armastatakse. Niiet armastus on üsna
pime. Kuid siiski pole vastandlike puudustega inimeste armastus
juhus. Lõhnab rohkem seaduspärasuse järgi. Vaadake või kuidas
kujutatakse suure staažiga armastajaid filmides. Enamasti ikka
vastanditena, kas pole.
Kuidas
armastus seda teeb. See ei saa ju kuidagi olla seotud teadlike
valikutega. Kuid siiski.Tundub isegi et olemusel on oma teed, oma
võimalused. Et maailm on palju suurem kui meie sellest teadlikud
oleme.
Kas
armastus on selle tõttu ehk kuidagi halvem, kuidagi viletsam?
Suhtumise
küsimus! Kui pidada õigeks et armastus peaks vaid õnne ja heaolu
tooma, siis tõesti. Armastusel oleks justkui ka tumedam pool.
Kuid
kui mõelda et ilma armastuseta võiksime elada ja surra täpselt
sama targana (inimlikkuse mõttes) kui sündides, siis ... Kui aga
armastus toob nii suurima naudingu, kui suurima kannatuse, seeläbi
meile puust ja punaseks tuntavaks tehes meie endi suurima puuduse.
Võibolla siis, juhul kui me ei ole keskendunud vaid kannatustes
vaevlemisele, me ehk märkame mis on selle olemus mis meile kannatusi
toob. Milline on meie endi olemus et nendesse kannatustesse üha
uuesti uuesti satume. Siis võibolla me näeme. Vähemalt on olemas
selline võimalus.
Kui
armastus seda teeb, siis on ta tõesti suur.
Suurim.
Kui
armastus on inimsuhetes suurim, siis tegelikult on olemas ka ju
teisi, väiksemaid. Suhted lastega, suhted vanematega. Kõige suurem
sõber, milline ta on? Kas ta milleski väga olulises on Sinu
vastand?
Minul
on, kõigil neil tasanditel, vastandlikus on olemas. Kuidas Sinul?
Jah
tõesti, see loob kannatusi, kuid see paneb ka nägema, mõtlema.
Areng
ja kõiksus !!!!!!!
Jah
tõesti, näib nii. Maailm areneb. Alguses olid vesiniku aatomid.
Need kogunesid tompudesse, said tähed. Tähtedes muutus vesinik
heeliumiks ja tähtede supernoovadena plahvatamisel tekkisid ka muud
elemendid ilma milleta elusaine tekkimine oleks olnud võimatu.
Tekkinud tolm kogunes uuesti tompudeks, millest said ka planeedid,
arenesid ainuraksed, hulkraksed, kalad, kahepaiksed, imetajad, ahvid
ja nendest inimesed. Ja need inimesed, need ka muudkui arenevad. Nii
vähemalt väidab Darwinism. Kogu elusorganismide areng on toimunud
juhuslike mutatsioonide valiku tagajärjel. Ühesõnaga juhuse
tahtel. Pealiskaudsel vaatlusel võiks seda isegi tõeks pidada. Kuid
.. kui keerukas on eluslooduse olemus. Juba see mida teame on
keerukas. Kuid kui paljut me veel ei tea! Ja kõik see juhuse
tahtel!?
Kumb
on primaarne, idee või mateeria? Kas idee tantsib materia pilli
järgi, või vastupidi.
Kvantfüüsika
arenguga on hakatud rääkima reaalsusest kui paljususest. Et
kolmamõõtmeline reaalsus ei olegi üldse reaalne, et reaalsus on
kahemõõtmelisuses. Et reaalsus ei ole üks ainuvõimalik jada, vaid
paljusus. Kõiksus, teisisõnu. Et maailm ei olegi heliotsentriline.
Et väiksemate taevakehade suuremate ümber tiirlemise näilisus on
tingitud aegruumi kõverdumisest suurte masside läheduses. Võibolla
ka me ise oma egode, või surematute hingedega, oleme aegruumi
looming. Kuidas muidu seletada astroloogia olemust. Kust on meie
sünnil pärit meie inimlik muster. Tähemärkide seisund sünni
hetkel ei ole ju asja olemus. Taevakehad ei mõjuta meie olemust. Nad
vaid näitavad aegruumi seisundit.
Milleks
seda vaja?
Võibolla
ma eksin. Võibolla olen siia täielikku jama kokku kirjutanud.
Oma
aja lapsena on olen harjunud reaalsuse kui arengu jadana, olen
harjunud jumalaeitusega, või siis jumalaga kui millegi suure ja
heaga mis seisab inimesest ja maast kõrgel ja kaugel. Kuid
eksistentsi loogika, avastused kvantfüüsikas, teadus- teadasaamine
üldiselt, kinnitavad üha enam minu sisemist aimdust et maailm ei
ole sugugi nii suur kui mina seda näen. Et eksistents on
kirjeldamatult suurem, nagu on suur see kosmos mida öösiti pea
kuklas õues vaatan.
Olen
olnud valiku ees, kas elada edasi vana (darwinistliku) maailmapildi
järgi. Või valida uus kõiksuse (jumala, minu arusaamist mööda)
maailmapilt. Vana maailmapilt on olnud elu kui kannatuste rada. Oma
ebatäiuslikuses olen teinud vigu ja nende läbi kannatanud. Olen
teinud vigu ja minu vigade läbi on teised kannatanud ja olen tundnud
end seepärast süüdi. Kuid süü on kui müütiline sireen tee
ääres. Kui leiad süü jääd sinna kinni ja tee lõpeb. Kinni
jäämine aga põhjustab üha enam kannatusi nii endale kui teistele.
Kõiksuse
maailmapildi järgi pole asi minu hetke arengu seisus, vaid selles
mis minus on kõiksuse seisukohast puudu. Nii on vägivaldses puudu
empaatiavõime, sõltlases puudu iseenese mina, vaeses on puudu
rikkus. Kõiksuse maailmapildi järgi pole kannatus ainult kannatus,
vaid ka märk minu olemuslikuse kohta.
Minus
on puudu avatus. Ma ei avastanud seda vaadates endasse. Võid vaadata
palju tahes, seda mida ei ole, seda ei näe. Avastasin seda vaadates
millised on minu lähedaste inimeste kannatused. Ja kasutades
loogikat vaatasin täpselt vastandsuunas. Sealt ma selle avastasingi.
Minu avatuse puuduse. Minu mina on kui tigu karbis. Jah, muidugi, ma
võin olla avatud siin blogis, kuid blogi see ongi kui kinnine karp.
Ma ei suhtle ju väljaspoole vaid kirjutan iseendale iseendas. Ja
isegi siin pean ma pidevalt otsima sõnu ja väljendeid et end
arusaadavaks teha. Sedagi juttu olen juba mitu korda ümber
kirjutanud. Avalikustan oma jutud vaid seepärast et mõistan et kui
me kõik istume oma karpides ja oma sisemist mina ei näita, on meil
vähe lootust arenguks. Mis lootust on meil oma inimlikus mustris
paremaks inimeseks saada, kui me seda inimlikku mustrit ei näe. Ja
et näha, peab ka näitama.
Et
minus on puudu avatus, olen ma ka vaene. Tahan rikkaks. Kuid see pole
võimalik kui oma karbis kinni istun. Et tunda lähedust, peab ka ise
avanema. Kuid ma ei oska. Ma ei oska inimestega rääkida, ma ei oska
suhelda. Ma kokutan ja seltskonnas ei saa ma kuidagi ühisele jutule.
Lõpuks jään päris vait. Ma töötan üksi ja üldse puutun
inimestega harva kokku. Ma ei oska vahetus suhtlemises end väljendada
ega arusaadavaks teha. Ja ma saan aru küll kui oma suletusega
lähedastele kannatusi põhjustan. Niiet kui mind kohtad, ole
ettevaatlik, ma ei ole selles mõttes hea inimene. Kuid kui tahad
minu vigadest õppida, oled teretulnud.
Tavapsühholoogia
väidab et meie kompleksid tulevad meie lapsepõlve traumadest.
Püütakse leida see esimene ja sellesse selgust ja rahu tuues
olukorda parandada. Kuid niipalju kui mina tean ei ole selline
praktika eriti tulemusrikas. Ja ei saagi olla. Kannatuste mustri
kordumist ei põhjusta esimene trauma. See lihtsalt on esimene.
Esimene paljudest samadest mustritest. Põhjus on meis endis.
Iseendas
puuduva üles leidmine polegi tegelikult nii lihtne kui algul
paistab. See ei käi nii lihtsalt et otsustad olla avatud ja siis
oledki. . See nõuab vaatamist, nägemist, harjumuste ületamist ja
reaalsema maailmapildi leidmist. Maailm ei toimi meie tahtmise järgi.
Olemuslikusel on oma teed ja võimalused ja see toimib ka siis kui me
ise seda ei näe ega teadlikud ole. Olen näinud kuidas olemusliku
kannatuse mustrid algavad varases lapsepõlves. Olen näinud kuidas
see toimib juba enne sündigi, vanemate tehtud valikute läbi. Niiet
minus pole ülbust arvata et mina suudan enda maailma muuta. Võin
vaid valida tee ja vaadata mida kõiksus just sellel teel minu ette
veeretab. Olen juba küll proovinud muuta- parandada oma kannatuste
allikat. See ei ole mind kuskile viinud. Eneses puuduoleva leidmine
on see tee. Seda teed tahan ma käija.