laupäev, 21. detsember 2013

Kuulates Heepi

Uriah Heep on minu nooruse muusika. See oli vist 1978, elasin mõnda aega Põltsamaa lähedal Eskul. See oli üksik maja kesk põlde. Juhtus nii et jäin sellesse majja mõneks ajaks üksi elama. Täiesti tühi maja, isegi kardinaid ei olnud. Kleepisin ajalehed akende ette et nii kõle ei oleks. Tühi maja, ei olnud televiisorit, ei olnud mööblit. Olid vaid pann et kartuleid praadida. Ja magnetofon. Siis ma kuulasin selles tühjas majas täielikus üksinduses Heepi.
Ja nüüd siis 2013 kuulan uuesti. Kõlab küll täitsa teistmoodi kui mäletasin. Kuidagi viletsamalt. Kuidagi tehislikult. Ei mäleta et seal tühjas majas see niimoodi oleks kõlanud. Kuigi see mis jääb kõlapildist välja, muusika idee. See on sama. Olen vist hakanud nägema et idee, ja selle väljendus, elavad kumbgi oma elu, omade reeglite järgi.
Ühesõnaga kuulan Heepi ja kirjutan.

Üks aasta on kohe kohe jälle vahetumas. Paras aeg selja taha vaadata. Et mis siis seekord.
Uue auto ostsin. Nojah mis uue, kaksteist aastat vana. Kui arvestada et eelmine on vana kakskümmend, siis jah ikka uuem. Käisime pojaga seda Saksamaalt ostmas. Mitte et see nüüd palju odavam oleks olnud, aga põnev oli, et kuidas see autoäri siis käib ka. Seda põnevust seal ikka oli. Seal kus teadupärast oleks pidanud olema kaks suurt autopoodi, oli nüüd sada väikest kus väikesed mustad mehikesed üritasid omas keeles meile kõikvõimalikku vanarauda pähe määrida. Viimaks, õhtuhämaruses, juba igasuguse lootuse kaotanuna, leidsime ühe mis kõlbas ja mille müüja ka niipalju inglise keelt mõistis et aru sai mida me üldse tahame. Saksamaalt tulema hakates ütles GPS üles, mille peale pusimist siiski õnneks tööle saime, ei kujuta ette et oleks selle maa kaardi järgi ära sõitnud. Varssavis oli nii paks sudu et edasine sõit muutus juba katse eksitus meetodiks. Nii nautisime kohaliku motelli külalislahkust. Polnud vigagi, kui mitte arvestada et akna avamise katsel valgus sealt sisse paks pahmakas briketisuitsu.  Niiet põnev oli. Majanduslikult märkimisvääritu, peaaegu sama hinnaga oleks ka Eestist auto saanud, kuid põnev. Berliin tundus kuidagi mahakäinud, inimesed metroodes olid kuidagi longus. Aga no, see vaid minu, kiirustades autoostja, nägemus. Immigrantidega on neil probleeme. Nagu meilgi. Nagu igal pool. Igaks asjaks on oma aeg ja koht.

Et mis siis veel.

Tundub, Darwinlik maailmaade nagu maailm oleks juhuslikest muutustest valiku läbi toimuv evolutsiooniprotsess, on minus oma viimased otsad andnud. Tühjagi ta on. Tundub mulle, kõik on olemas. Areneb vaid meie nägemise ulatus.