esmaspäev, 24. september 2012

Vanaisad

 Kui keegi peaks seda juttu lugema juhuslikult või lihtsalt uudishimust, siis ma väga palun, ärge tehke seda. Kes on pidanud blogi sisemise otsingu sunnil, võib siit ehk leida mõtlemisainet. Võibolla.

Voldemar ja August olid minu vanaisad. Kui ma endale umbes kaheksa aastat tagasi sellise nime võtsin, no tegelikult täitsa lambist, polnud mul aimugi mida selline nimevalik võiks tähendada ja kuhu sellise nime all kirjutamine võiks välja viia. Kuid ta viis. Kuigi ka teekond ise on pakkunud rahuldust. Olen kohanud väga huvitavaid inimesi. Kuid ennekõike on see olnud minu sisemise otsingu tee. Ja samuti kui "selle suve sõber" mulle teatamas käis, on elus etappe. Nad algavad ja lõpevad. Ja siis nende lõppedes algavad jälle uued. Nii on mul ka praegu tunne et Voldemar-August on oma töö teinud ja tuleks lasta tal minna. Sest see kuhu praegu jõudnud olen, omab tähendust just minu üle-eelmise põlvkonna seisukohast. Tegelikult küll Voldemari seisukohast. Kuid küllap poleks ma jõudnud sinna kus olen ka ilma Augusti toetuseta.
Kuid asjast.
Olen näinud põhjust mis ikka uuesti ja uuesti minu elus mulle samasuguse mustriga kannatusi toob. Ja mina omakorda põhjustan kannatusi oma lähedastele, mulle olulistele inimestele. Põhjus on mustris mis on minu sees, mis on disharmooniline, mis tõmbab ligi teisi minu mustri suhtes vastandlikke disharmooniaid, ja kuna muster pole harmooniline ega loov, on kannatused paratamatud. Arvasin et selle mustri on minu sisse loonud teised, kuid ma eksisin.
Kindlasti on inimeses palju disharmoonilisi mustreid. Kuid arvan, üks on kõige suurem, põhiline.

Kes on minu blogi lugenud, on kindlasti märganud mustrit mille ümber minu mõtted keerlevad. Inimsuhted, avatus, mees ja naine, vastandite tasakaal. Mees ja naine kui vastandite tasakaal. Just see tasakaalutus on minu enda sees. See tasakaalutus minus eneses on korduvalt rikkunud minu elu ja minu olen teinud haiget teistele. Arvasin et see on tulnud minu lapsepõlvest kui olin umbes seitseteist. Olin oma tärkavas seksuaalsuses ja iseenest mõista tundsin kirglikku huvi kõige sellise vastu. Ükskord juhtus et mu ema leidis minu peidetud porno. Me istusime köögis ja ema oli kuri. Mida ta mulle täpselt ütles, ega ma ei mäleta, kuid mäletan halvustavat suhtumist mehelikku seksuaalsusesse. Nüüd ma mõistan et kogu tolle aja suhtumine oli selline. Mida võiski üks nõukogude aegne töölisnaine teada näiteks tantrismist, või seksuaalsuse pühadusest India templites. Kuid minusse jättis minu mehelikuse häbistamine sügava jälje. Arvasin et sellest sai alguse minu mehe ja naise tasakaalutuse muster, kuid ma eksisin. Tegelikult sai see alguse palju varasemast lapsepõlvest. See juhtum oli vaid esimene disharmoonilise mustri kordumise ahelas. Arvasin selle oleva loonud teised. Kuid ei. Mina ise. Mina ise olin endas selle mustri loonud.
Ma ei mäleta kui vana ma siis olin. Küllap olin täiesti iseenda mäletamise alguses. Mäletan isa silmi mis alkoholiuimas olid kalgistunud ja kaotanud viimseni oma inimliku hingesoojuse. Mäletan ema silmi mis selle hingesoojuse puuduses üha enam ja enam tuhmusid. Tundsin meeletult kaasa emale ja vihkasin isa. Vihkasin nii südamest et soovisin talle halvimat mida lapse süda võis ette kujutada. Nii ma lõin enda sisse mustri mis ülistab naist ja vihkab meest. Vastandite tasakaalutuse mis kogu minu elu kõige erinevamates vormides on kannatusi tuues kordunud.
See on tõesti sügavalt minu isiklik tragöödia ja võiks väita et midagi nii isiklikku avalikku blogisse kirjutada on ebaeetiline. Kuid ma pole nõus. Sellepärast et, kuigi see muster on minu enda loodud, ei tekkinud ta tühjast kohast. Minu isa ja emaga poleks nii läinud kui neis omakorda poleks see tasakaalutuse muster olnud. Neis mõlemas. Nii isas kui emas. Ma ei tea, mis põhjustas tasakaalutust isas, kuid tean, miks see oli emas. Tema isa, Voldemar, oli ka alkoholisõltlane. Minu vanaema kasvatas minu ema ja tema õed vennad üksinda. Üks ja seesama muster kordub põlvkonnast põlvkonda. Ja mitte ainult peresidemeid pidi, vaid kandub kõigile kes sellise mustriga kokku puutudes kannatusi saavad. Ja kui mina sellest mustrist ei vabane, kandub see edasi minu lastele. Ja kõigile neile kes nende tasakaalutusest kannatusi saavad. Nii kanduvad mustrid läbi aja ja ruumi ja ühendavad meid kõikki. Nii nagu vesi ühendab maakeral kõike elusat. Saades kannatustes valu me põgeneme või püüame peitu pugeda. See on nii inimlik. Nii võib tunduda et disharmoonia mustritest põhjustatud kannatusi polegi tegelikult nii palju. Kuid nad lihtsalt on peidus, me ei näe neid. Tegelikult nad on peaaegu igaühes meis, ainult neis kes on pühakud, ei ole. Kui me neid kannatusi ei peidaks, siis me teaks et nad on olemas ja oskaks neid näha ja neist aru saada. Siis nad ei leviks mööda maakera nagu nad praegu levivad. Nii olen ju ka mina olnud oma disharmoonia mustri pime järgija kuni siiani. Võibolla ma poleks sellest praegugi aru saanud, kuid ma põhjustasin oma mustrit järgides suure kannatuse. Põhjustasin teisele inimesele kannatust ja valu mille kõrval mu enda kannatused on vaid kahvatu vari. Ma ei saa midagi olematuks teha ega muuta, saan vaid andestust paluda. Ma ei saa pugeda vabanduse taha et ma ju ei teadnud. Kui ma oleksin tõsiselt enda sisse vaadanud, mitte vahtinud pea laiali ringi, oleksin kindlasti ju seda näinud. Olin ju isegi siia sellesse blogisse selle "Mure" üles kirjutanud. Targutanud pikalt ja laialt vastandite tasakaalu teemadel ja ometi jätnud tähelepanuta selle tasakaalutuse mustri enda sees. Mul pole mingit vabandust ega põhjendust, ainult andestust võin ma paluda.

Et mu jutt ei jääks poolikuks kirjutan, et ega siis ainult disharmoonia mustrid ei levi. Ka harmoonilised mustrid levivad ja paljunevad. Kui meile keegi naeratab, saab rõõmsamaks kogu meie päev ja ka me ise hakkame naeratama. Lapse silmadest paistab ehedus ja see ehedus lööb puhtaks meie kasuahnusest saastunud hinge. Vihm trummeldab vastu katust ja tuletab meelde et kõik käib ikka ringi ja ringi ja ringi. Kui me vaid võtaks vaevaks vaadata enda sisse, ega seal pole midagi mis seda vaba ringlemist takistab.

pühapäev, 16. september 2012

mina mulle


Ega ma enda vanu postitusi eriti ei loe. Neid mõeldes ja neid kirja pannes avastades et paljuski on tegelikult välja mõeldust teisiti, olen need lood juba enda sees läbi elanud. Meeles on need jutud aga küll. Aeg-ajalt avastan et tegelikult ma pole neid jutte kirjutades adunud suuremat pilti. Et killud mida olen vaaginud ja avastanud nende olemuse loogikat, asetuvad minu elupilti alles tükk aega hiljem. Siis ma avastan äkki et keegi kuskil on juba nii mõelnud ja niimoodi kirjutanud. Mina ise. Mina ise olen mulle kirjutanud ja lahti seletanud asju, et mina ise saaksin neid hiljem suuremas pildis näha. Te peate tunnistama et selline mõte on praegusest evolutsiooni aja lineaarsel joonel kulgemise arusaamast väga erinev. Sulaselge ketserlus. Kuid selles on täiesti raudne loogika. Et leida tõde, tuleb otsida motiivi. See viib tõeni, kui absurdne see esmapilgul ka ei tunduks. Kes veel kui mitte mina ise oleks minu arenemisest kõige enam huvitatud.

See mõte viis mind maailmapildini kus kõik on omavahelises seoses. Ajas, ruumis ja mateerias. Vanemad õpetavad lapsi ja lapsed õpetavad vanemaid. Mina õpetab mind. Enda oleviku reaalsust võime avastada sügava lapsepõlve unenägudest ja nägemustest.
Selles poleks midagi imekspandavat kui maailm toimiks loogiliselt. Igal teol oleks kindel tagajärg ja sündmuste omavahelised mõjud oleksid valemite järgi arvutatavad. Kuid nagu ütleb kaose teooria, ka väikese hulga loogiliste valemite koosmõjul, e. tagasiside olemasolul, on tulemust võimatu arvutada. Nii võib liblika tiivalapsutus Brasiilia vihmametsas esile kutsuda tornaado Texases. (BBC "The Secret Life of Chaos"). Järelikult pole loogika see mis asju seob, vaid midagi muud.
Et kontrollida kas pähelipsanud mõte on tõde või hullumeelsus, on mõistlik võrrelda seda oleva maailmaga. Kas maailm toimib nii nagu oleme mõelnud, või mitte. Kas näiteks aatomid millest minu keha koosneb on mina- paiksed, või on neil seos kogu maailmaga. Kas näiteks vesi, mida on kõige suurem osa minu kehast, on olnud ka muus maailmas. Kas ta on rännanud pilvedes ja loksunud hoovustes. Kas ta on looduse suures ringkäigus rännanud läbi kogu planeedi, võibolla isegi mitmeid kordi. Kas ta on olnud osaks ainuraksetes ja elusolendites nii Proterosoikumis, kui Kainosoikumis, ja pärast nende põrmuks pudenemist uuesti edasi loksunud. Kas ta on olnud dinorauruse piss ja neanderthalase higi. Kas teda on joonud tuhanded kõige erinevama kuju ja suurusega suud kõikidel kontinentidel. Kas ta on sadanud alla vihma, rahe ja lumena. Kas ta on sulanud välja liustikest ja kas ta on kondenseerunud rohule hommikuse päikese sillerduses. Kas temasse on uputud ja tema puudusesse on janusse surdud.
Kas kogu ülejäänud Mendelejevi tabel ilma milleta poleks võimalikud minu aju sünapside areng ja loogikaks vajalikud omavahelised ühendused. Kas need aatomid on uitanud kosmose lõpmatutes sügavustes. Meie kujutlusse mittemahtuvate ajaühikute jooksul kogenenud tompudeks mis on hakanud kuumenema ja muutunud päikesteks, kus juba eelpool kirjeldet ajavahemike jooksul on vesinik muutunud heeliumiks ja väga lühikese aja jooksul on supernoova plahvatustes saanud kogu ülejäänud aatomite mitmekesisus. Kas need aatomid on uuesti kogunenud, ühe võimalusena ka keraks nimega Maa. Kas sellest maast olen saanud mina.
Kas kõik on kõigega seoses.

Võibolla ma polekski siin kirjeldet mõtet mõelnud, kui hiljuti poleks üks minu olemuselt väga lihtne jutt minu jaoks äkitselt reaalsuseks saanud.

laupäev, 8. september 2012

Viljad


Juba paar nädalat olen käinud neid vaatamas ja katsumas. On nad juba küpsed. Saab neid juba noppida. Puudutan neid ja nuusutan nende lõhna. Nüüd on nad siis täiesti valmis. Võtan neid puult ja topin suhu. Nad on nii pehmed ja mahlakad et ma ei hammusta vaid imen end nende rulluvasse sisemusse. Mõrkjas viljaliha erutab keelt ja suulage. Üks pisar kleepjat mahla niriseb üle mu huulte, üle lõua, kaelale. Sulen silmad ja neelatan.

neljapäev, 6. september 2012

Lift

Tal olid käes kaks rasket kilekotti, seepärast küsisin vastutulelikult. "Mis korrusele?" Ta ütles "viies".
Minul oli vaja seitsmendale. Vajutasin number viit, uksed sulgusid ja lift võttis nõksakaga paigast. Raskusjõud suurenes hetkeks ja muutus siis ebalevalt värisevaks. Ja siis ma tundsin seda. Natuke šampooni ja mingit ammu haihtunud lõhnaõli, värsket higi, päikesesoojust, natuke uriini, kuivanud kehavedelike ja kaenlaaluste lõhna. Arusaamatud hormoonid, feromoonid ja naiselikus. Naise lõhn. Seisin ja ei julgenud pead pöörata. Lift kägises ja roomas mööda korruseid lülitite plaksudes.
Uksed avanesid ja ta ütles. "Nägemist". Püüdsin vastata kuid kinniliimunud suust tuli vaid hale klõnksatus. Vaatasin teda liftist välja astumas. Vaatasin ta päevitunud õlgu ja läbi seeliku aimatavat kumerust. Siis oli ta mu vaateväljast kadunud. Korteri uks avanes, paar sammu ja uks sulgus. Seisin liftis ja vabisesin. Pisike kabiin oli seda lõhna pungil täis. Uksed sulgusid. Siis käis kuskil üleval mingi plõks ja tuled kustusid.

Väljamõeldud lugu muidugi.

kolmapäev, 5. september 2012

Bush

Istusin pakule ja toetasin selja vastu seina. Nahk oli märg ja käed tudisesid. Puudelõhkumine ei ole sugugi kerge töö. Füüsiliselt raske ja vaimselt vähenõudlik. See-eest väga stressimaandav. Kui maailm on pahupidi pöördunud, pole paremat teraapiat. Saab korraga nii midagi lõhkuda kui midagi luua. Talveks küttevaru nimelt.
Raadiost tuli Kate Bush-i "Cloudbusting".
http://www.youtube.com/watch?v=eLLENYukPno&feature=bf_prev&list=AL94UKMTqg-9DEOH-QOTIHl5Ke1EDoyi_v
 Kuulasin teda viivu, silmad kinni. Siis avasin silmad. Miski oli väga teisiti. Tuul puhus, oksad liikusid ja linnud lendasid. Tuul liigutas vahtralehi ja nende liikumise sahin sahises samas rütmis keelpillidega. Rong veeres oma raudsetel ratastel ja nende liikumise rütm ühtis trummidega. Sajad tonnid aurustunud vett roomas mööda taevast ja selle meeletu masinavärgi vibratsioon läks muusikaga kokku. Linnud lendasid sünkroonis muusikaga ja kogu eluslooduse kõikumine tuules ja kes teab milles veel, oli kui tants muusika saatel.
Korraks trügis pähe mõte et ehk pole minu mõistusega enam kõik korras. Kuid selle mõtte ekslikus jõudis mulle päris kiiresti kohale. Otse vastupidi. See mis enne seda maailmast minuni jõudis oli vaid hale virvendus. See mida ma praegu tundsin, see just oligi reaalsus. Selline see maailm ongi. Kõik liigub ühes rütmis ja kõik on omavahel seotud. Vaid me ise oleme enamus aega häälestusest väljas ega oska seda tajuda.
Kuid vahest siiski.
Aga võibolla peabki nii. Et vaid vahest.