reede, 31. august 2012

Edge

Ega ma neid dokumentaale rokiklassikast eriti ei vaata. Ka muusika ei saa hakkama ilma müügita, nii pole nende bändide arengulugudest erilist tõesust loota. Ja ega ma ei loodagi. Ja mis siis. Muusika ise ütleb palju paremini mis muusikutes sees on.
Niisiis et.
Täiesti "juhuslikult" (see sõna on jutumärkides seepärast et mumeelest juhused vaid näivad juhustena) sattusin U2 dokis kuulma osakese intervjuud Edge-ga. Ta ütles.
"Ühel salvestusel tegin kitarrisoolo ja panin sellesse kogu oma hinge koos kõigega mis seal sees. Kuulasin seda ... ja see oli uskumatult halb. "
Mis järgnes, ma enam ei kuulnud. Ju ma siis olin sel hetkel telekast lihtsalt möödumas. See lause jäi minu sisse käärima. Ma ei saanudki teada, mis mõttearendus Edge-lt tuli, kuid minu jaoks tähendas see järjekordset meeldetuletust tasakaalust. Pole võimalik luua, kui Sinus on vaid aimdus, mõte, fantaasia. Peab olema ka oskus unistus füüsilisse maailma tuua.

kolmapäev, 22. august 2012

Piiri peal

Sealt poolt ma ikka niidan, mitte küll nii tihti kui korralikuks muruks vaja, kuid piisavalt et käija saaks. Ja seal ma käin. Eriti sügiseti, kui kreegid valmis saavad. Muidu ka ikka käin, vaatamas kuis puud kasvavad ja teinekord lihtsalt õhtul õues kõndimise mõttes. Seal on hea kõndida, rohi on madal, ja seepärast ka, et seal ma olen harjunud käima.
Siinpool ma ei käi. Siinpool on rohi pikk ja siinpool pole mul mingeid asjalikke tegemisi. Täna ma käisin, siinpool. Käisin tegelikult ka asja pärast. Käisin raudrohtu korjamas. Sumpasin seal kõrges rohus ja imestasin siinse rikkaliku floora üle. Nii palju erineva kuju, värvuse ja lõhnaga. Nii erinevad, nii palju, nii metsikud. Seisin kesk seda rikkust ja tundsin end kui teises maailmas. Ometi vaid paar meetrit siinpool piiri.
Sealpool piiri aga on vaid niidetud rohi.