laupäev, 25. veebruar 2012

Udu laiub üle hommiku ja lume


Udu laiub üle hommiku ja lume. Kuskil haugub koer ja linnukesed sädistavad. Nendegi sädinast puudub energia ja südikus. Pigem juskui hommikune unerähaste silmadega ringutus.
Vaikne ja tihke. Nagu supis.

pühapäev, 12. veebruar 2012

Naturalismist

Nõndamoodi et. Kui millegagi pikemalt tegeled ja seeläbi asjasse süvened, hakkad nägema üha rohkem ja rohkem. Et minu "Inimeste" fotofaili on nüüdseks kogunenud nii ligikaudu tuhat fotot, näen minagi nüüd enam kui selle tegevuse alguses.
Tõsi ta on et need fotod on tehtud inimeste endi teadmata. Ja sellega on nüüd probleem küll. Mitte et ma oleks inimesi salaja varitsenud. Seda mitte. Fotod on siiski tehtud avalikus ruumis. Kuid siiski. Luba pole küsitud. Ja kuna fotod pole dokumentaalsed ega kunstilised vaid peegeldavad inimese olemust, on nad inimese seisukohast sügavalt isiklikud. Võiks öelda et privaatsed. Ja privaatsuse rikkumine pole eetiline. Tõesti pole.
Kuid siiski pole see privaatsus nii üheselt võetav. Et puutumatu, ja jutul lõpp. Privaatsusel on ka teine pool, esimesega vägagi vastandlik.

Kui inimene kaamerale ei poseeri, kui ta parajasti ei suhtle, ei mõtle, ei püüa, ei taha. Kui ta on iseenda olemises, jääb fotole midagi mida võiks olemuseks nimetada. Et seda olemust pildile saada tõepoolest lihtsalt ei ole muud võimalust kui pildistada inimest tema enda teadmata. Väidetavalt peaks inimese olemuse pildile saama ka kokkuleppel. Mnjah. See on nüüd üks eikellegimaa hall tsoon kus pole päris täpseid piire. Kuid minumeelest pole see põhimõtteliselt võimalik. Ebareeglipärasust võib küll ette tulla. Kuid üldreeglina pole see siis enam inimese olemus mis pildile jääb. Muidugist pole mingit standardit mis on olemus ja mis ei ole. Väha tihti peetakse ju inimese olemuseks seda millest teda näha on. Mida ta suudab või millele ta on pühendunud. Kuid need inimese tahud on siiski saavutuslikku laadi ja suunatud ego ja välismaailma suhtele. Inimese olemus aga peaks olema inimese muster tema vabas olekus. See on see tingimus mis eristab. Kui inimene suhtleb, muutub ta empaatia läbi  osaks ka teisest inimesest. Kui inimene tunneb endale suunatud tähelepanu, siis ta kas püüab ennast näidata soodsamas valguses. Või teine võimalus tõmbab endale ette maski. Et inimene ei näitleks ega ei maskeeruks, peab suhe suhtluskaaslasega olema väga usalduslik. Ma mõtlen ikka tõeliselt sügavat usaldust. Ja kui tihti seda siis ette tuleb.
Siis ongi et inimene omas vabas olemises ongi vaid siis kui ta mõtteis millegi poole ei püüdle, ega ei tunne kontakti teiste inimestega. Selline olukord pole üksnes üksiolemise läbi. Ka rahvamassis viibides on inimene väga tihti omas olemises. Sest kuhu peita ümmargust kivi. Muidugi kivisele rannale. Kuhu peita tõde. Lõputusse informatsioonitulva. Inimene on üksi nii üksinduses, kui tihedas rahvamassis. Ja foto toob inimese vaba olemise hästi välja.
Sattusin juhuslikult peale ETV vestlussaatele "Kahevõitlus". Saade mida ma üldjuhul ei vaata, kuid siis "juhtusin". Elle Kulliga. Juttu oli näitlemise erinevustest kinos ja teatris. Ta ütles et kino profiil on hoopis teistsugune kui teatris. Kinos tegelikult ei olegi vaja eriti näidelda. Kinos on vajalik sisse elamine. Kinos ei saa valetada. Kaamera toob selle välja. Nii ka fotodega. Foto toob selgemini välja inimese olemuse. Seda muidugi vaid ülalkirjeldatud vaba olemise tingimustes.

Tunnistan et ma kohe ei saanud aru et inimese olemuse pildistamine on tema privaatsuse rikkumine. Pean siin ikka silmas eetilist, mitte juriidilist rikkumist. Inimese olemus on minu arusaamist mööda üks suurimaid väärtusi. Ja tundus imelik et midagi mis on nii väärtuslik peaks peidus olema. Võibolla minu vanuse ja soo omadustest tingitult ei tunne ma vajadust enda olemuse varjamiseks. Keegi näeb kuidas ma mõtlen. Või kuidas ma tunnen. Või kuidas ma paljalt välja näen. Mis siis. Ma ei tunne vajadust eksponeerida. Ma ei tunne vajadust varjata. Üsna tihti tunnen vajadust jagada. Aga see on juba hoopis teine teema. Tunnen vajadust mitte näidata, varjata tähendab, suhteid lähedaste inimestega. Kuid seda mitte enda, vaid teiste pärast. Kuid ma saan aru küll. Privaatsuse tase on hoopis erinev kui sa oled vana mees, nagu mina, või näiteks noor tüdruk.
Olen juba niipalju vana taipamaks et mina kui seesugune ei ole ideaal. Ma ei ole lõputu ilus, otsata tark, ja ma teen vigu. Kuid need omadused ei põhjusta vajadust end peita. On isegi parem kui mu vead on nähtaval. Siis võib ehk juhtuda et keegi kes minus hoolib, ütleb mulle minu vea. Et ma ka ise oskaks seda näha.
Olen mõelnud et olemuse varjamise tase oleneb eetiliste vastuolude suurusest inimese enda sees. Kuid see on juba nii suur ja sügav teema et ma seda siinkohal ei puudutaks.

Kõige suurem olemuse varjamise argument on  n. ö. röövlid. Ideaalühiskonnad eksisteerivad vaid utoopilistes teoorites. Reaalsuses on alati mingi pisike protsent inimesi kes mingil põhjusel ilmajäetuna eetikast ja empaatiast, on võimelised himustama teiste inimeste materiaalseid ja vaimseid väärtusi. Nende eest on tõepoolest vajalik oma olemust varjata. Kuid see on kahe teraga mõõk.
Enamus inimeste probleemidest on n. n. nõiaringi laadi. Mingi põhjus tingib mingi tagajärje. Tagajärg hakkab omakorda suurendama põhjust. Tekib nõiaring millest pole pääsu. Et niimoodi ei juhtuks on vajalik aktsepteerida vastandite tasakaalu. Iga asi on millegi jaoks hea ja millegi jaoks halb. Nii ka olemuse varjamine aitab kaitsta end n. n. röövlite vastu. Kuid kui teha olemuse varjamine e. privaatsus, absoluutseks tõeks, saavutame n. n. läbipaistmatu ühiskonna. Ühiskonna, mille liikmed kannavad pidevalt maske niiet on võimatu aru saada mis on nende olemuses. Selline ühiskond on ideaalne pinnas röövlitele kes pettuse läbi väärtusi endale ahnitsevad. Kui inimeste olemus oleks nähtav, paistaksid petturid silma juskui valged varesed suures kraaksuvas parves. Vajalik on muidugi ka oskus inimolemust vaadata ja näha. Seegi oskus aga ei tule iseenesest, vaid vajalik on praktika. Kust me seda praktikat saame. Kas tõesti läbi meedia edastatavatest mängufilmidest kus pole midagi tõelist, vaid illusioonid. Või siis ehk läbi tõsielusarjade !?!! Kuidas arendada seda omadust kui inimolemuse näitamine on ühiskonnanormide poolt seatud põlu alla.

Inimolemus on väga tähtis ka inimese enda sees. Kui saab harjumuseks mitte end näidata väliselt, hakkab see mõjuma ka sisemusele. Inimene võõrdub iseenda tunnetamisest. See aga on koht kus kasvab õnnelikus. Kui pole enam sisemist mina, pole pinnast õnnelikuseks. Inimene hakkab seda otsima väljast. Jah, midagi seal väljas tõesti on. Kuid kõige tõelisem, kõige väärtuslikum õnnelikus on inimese enda sees. Väljast võib leida vaid aseaineid.

Üheks silmadeavajaks oli minu jaoks dok. film Tiibeti laama otsingutest. "Õige lapse otsingutel" ((Unmistaken Child, Iisraeli 2008). Oli vapustav näha inimeste reaktsiooni sellele et neid kaameraga filmiti. See reaktsioon puudus peaaegu täielikult. Vaadake meie ühiskonda. Kui ilmub kuskil inimene kaameraga lähevad inimesed puiseks ja krampi. Neil on ebamugav et neid kaameraga vaadatakse. Seal aga oli inimestel sellest vaatamisest ükskõik.

Kuni siiani ma pole päris täpselt aru saanud naturalismi ideest. Tundus nagu oleks põhiline end paljaks võtta. Nüüd ma saan aru. Oluline on mitte varjata olemust. Nii välist, kui sisemist.

neljapäev, 2. veebruar 2012

Absoluutselt

On absoluutne tõde et pole olemas absoluutset tõde.

On absoluutselt kindel et kõik siin maailmas on pidevas muutumises.

Näed nüüd mis jama võib välja tulla kui püüad midagi absoluutset väita.