pühapäev, 22. jaanuar 2012

Kuld on kallis

Kuld on alati kallis. Vesi, ei pruugi seda olla. Kuid võib. Võib olla kullastki kallim. Kõrbes võib paar sõõmu vett olla elu ja surma küsimus. Või siis keset ookeani kus silm igast kaarest vaid lõputut vetevälja haarab ja pole midagi millele toetuda, võib vesi olla kõike muud kui väärtuslik. Sügiseses lõputus vihmahalluses ei annaks keegi vee eest kopikatki. Niisutus kuivavale viljasaagile võib ka kopsaka maksumuse korral siiski tasuv olla.
Muidugi võib keegi ka kullast eseme teadmatusest vanaraua hinnaga ära anda. Või vastupidi, kuld võib olla elustki kallim kui ahnuse hullus on viinud inimlikkuse ja mõistuse viimasedki riismed. Üldreeglina on kuld aga siiski väga stabiilse väärtusega. Tema väärtus tuleb tema vähesusest. Vahel küll on kuld väärtuslik oma keemiliste ja füüsikaliste iseärasuste tõttu. Kuid jällegi on need erandid. Reegel on see, et kuld on kallis, kuna teda maa peal on nii vähe.
Vee väärtus on olemuslik.
Kui poleks vett, poleks elu.
Et veest saaks elu, peab vesi olema olekus mis on tahke ja gaasilise vahepeal. Vedelas. See tähendab vaid saja kraadist temperatuurivahemikku. Võrreldes kosmiliste temperatuuridega absoluutne nulli lähedusest tähtede miljoniliste pinnatemperatuurideni, on see üsna kitsas vahemik. Et oleks võimalik taimede ja kõrgemal arengutasemel organismide eksistents, peab vee temperatuur olema umbes kümne ja neljakümne vahel. Maakeral suurim mõõdetud temperatuurikõikumine on 147 kraadi. See tähendab umbes 20%- ist vahemikku.
Vett peab olema paras kogus. Kui on liiga vähe siis kõik kuivab. Kui liiga palju, siis upub.
Vesi on tule vastand. Kuid elemendid millest ta koosneb on tule alus. Üks koostisosa, vesinik, on kõikide kütuste ema. Mitte ainult kui põlev gaas, vaid ka kui tähtede termotuumareaktsioonide algelement. Ilma teise vee koostiosa, hanikuta, ei põle ükski kütus. Mitte ainult leegiga põlemine, vaid igasugused oksüdeerimisprotsessid. Ka energia mis on vajalik meie keha liikumises hoidmiseks vabaneb kütusest ehk toidust hapniku kaasabil.
Vesi ookeanides ei püsi paigal vaid lainetab. Niipalju kui vesi lainetusega tõuseb, täpselt sama palju ta ka laskub. Kui see nii ei oleks, oleks veepind pidevas tõusus või laskumises. Aga ei ole ju. Kõik lainetused maailmas järgivad sama printsiipi. Olgu siis õhu liikumine helilainetes, või elektromagnetvõnkumine raadio- ja valguslainetes. Mingis ajaühikus liigub miski mingi teepikkuse mingis suunas. Ja siis täpselt sama suure teepikkuse vastandsuunas. Täiuslik vastandite harmoonia. Ilma selleta me ei näeks ega kuuleks midagi.
Kuld, aga on ikka ainult kuld.
Ilma kullata saame oma elu suurepäraselt elatud, ilma veeta ei saa kohe kuidagiviisi.
See on ju nii iseenesestmõistetav. On asju mis on püsivad. Ja on asju mis on suhtelised.
Nii ongi.

laupäev, 7. jaanuar 2012

Kõrgemad jõud


 Neljamillimeetrine vindikeeraja oli kadunud. Otsisin teist riiulist, sest see oli kõige tõenäolisem koht. Aga ega siit leia midagi üles. Mäherdune segadus. Mutrivõtmed, tangid, kruvikeerajad, tornid, kärnid, puurid, freesid ja mida kõikke veel. Otsisin laua pealt ja laua alt, et noh äkki on maha kukkunud. Otsisin kohtadest kust arvasin teda pannud olnud ja otsisin kohtadest kust lihtsalt oli lihtsam otsida. Aga mida pole seda pole.
Püüdsin meelde tuletada kus ja millal seda viimati kasutasin, aga ei tulnud. Püüdsin kasutada kehamälu, alateadvust ja intuitiivsust. Ei midagi. Palusin isegi kõrgemaid jõude appi et no aidake nüüd ometi. Suur töö on ju ära tehtud, viimased vardad veel külge panna ja olekski asi valmis, aga näe ei leia tööriista üles. Kuid ka nemad olid vait. Viha ja kuklakarvad juba kerkisid ärritusest ja vandesõnad trügisid välja õhku krigistama. Kuni viimaks seisin kurblikult keset töötuba ja nentisin allaheitlikult et täna ma seda tööd tõesti ei lõpeta. Aga oleks nii tahtnud.
Järgmine päev võtsin esimese tööna riiuli koristamise ette. Ja mis sa kostad. Leidsin mitte ainult vindikeeraja, vaid ka veel paar asja millest olin juba ammu puudust tundnud.
Et mis see nüüd siis oli. Kas oli see lihtsalt loogika et suure hulga informatsiooni puhul peab millegi leidmiseks ehitama süsteemsed hoiukohad. Või oli see kõrgemate jõudude näpuviibutus minu poole et: MEES HOIA OMAD ASJAD KORRAS.

Pildid pole siin kunstiliseks nautimiseks vaid selgitamaks et ma seda lugu mitte välja ei mõelnud. Vaid et on päriselt tõesti sündinud lugu.