neljapäev, 18. oktoober 2012

õpin kuni elan

mõtlesin et kustutan selle blogi, tundus teine nii loll. aga ei, õpin kuni elan. kunagi ei tea mis homme toob.

esmaspäev, 24. september 2012

Vanaisad

 Kui keegi peaks seda juttu lugema juhuslikult või lihtsalt uudishimust, siis ma väga palun, ärge tehke seda. Kes on pidanud blogi sisemise otsingu sunnil, võib siit ehk leida mõtlemisainet. Võibolla.

Voldemar ja August olid minu vanaisad. Kui ma endale umbes kaheksa aastat tagasi sellise nime võtsin, no tegelikult täitsa lambist, polnud mul aimugi mida selline nimevalik võiks tähendada ja kuhu sellise nime all kirjutamine võiks välja viia. Kuid ta viis. Kuigi ka teekond ise on pakkunud rahuldust. Olen kohanud väga huvitavaid inimesi. Kuid ennekõike on see olnud minu sisemise otsingu tee. Ja samuti kui "selle suve sõber" mulle teatamas käis, on elus etappe. Nad algavad ja lõpevad. Ja siis nende lõppedes algavad jälle uued. Nii on mul ka praegu tunne et Voldemar-August on oma töö teinud ja tuleks lasta tal minna. Sest see kuhu praegu jõudnud olen, omab tähendust just minu üle-eelmise põlvkonna seisukohast. Tegelikult küll Voldemari seisukohast. Kuid küllap poleks ma jõudnud sinna kus olen ka ilma Augusti toetuseta.
Kuid asjast.
Olen näinud põhjust mis ikka uuesti ja uuesti minu elus mulle samasuguse mustriga kannatusi toob. Ja mina omakorda põhjustan kannatusi oma lähedastele, mulle olulistele inimestele. Põhjus on mustris mis on minu sees, mis on disharmooniline, mis tõmbab ligi teisi minu mustri suhtes vastandlikke disharmooniaid, ja kuna muster pole harmooniline ega loov, on kannatused paratamatud. Arvasin et selle mustri on minu sisse loonud teised, kuid ma eksisin.
Kindlasti on inimeses palju disharmoonilisi mustreid. Kuid arvan, üks on kõige suurem, põhiline.

Kes on minu blogi lugenud, on kindlasti märganud mustrit mille ümber minu mõtted keerlevad. Inimsuhted, avatus, mees ja naine, vastandite tasakaal. Mees ja naine kui vastandite tasakaal. Just see tasakaalutus on minu enda sees. See tasakaalutus minus eneses on korduvalt rikkunud minu elu ja minu olen teinud haiget teistele. Arvasin et see on tulnud minu lapsepõlvest kui olin umbes seitseteist. Olin oma tärkavas seksuaalsuses ja iseenest mõista tundsin kirglikku huvi kõige sellise vastu. Ükskord juhtus et mu ema leidis minu peidetud porno. Me istusime köögis ja ema oli kuri. Mida ta mulle täpselt ütles, ega ma ei mäleta, kuid mäletan halvustavat suhtumist mehelikku seksuaalsusesse. Nüüd ma mõistan et kogu tolle aja suhtumine oli selline. Mida võiski üks nõukogude aegne töölisnaine teada näiteks tantrismist, või seksuaalsuse pühadusest India templites. Kuid minusse jättis minu mehelikuse häbistamine sügava jälje. Arvasin et sellest sai alguse minu mehe ja naise tasakaalutuse muster, kuid ma eksisin. Tegelikult sai see alguse palju varasemast lapsepõlvest. See juhtum oli vaid esimene disharmoonilise mustri kordumise ahelas. Arvasin selle oleva loonud teised. Kuid ei. Mina ise. Mina ise olin endas selle mustri loonud.
Ma ei mäleta kui vana ma siis olin. Küllap olin täiesti iseenda mäletamise alguses. Mäletan isa silmi mis alkoholiuimas olid kalgistunud ja kaotanud viimseni oma inimliku hingesoojuse. Mäletan ema silmi mis selle hingesoojuse puuduses üha enam ja enam tuhmusid. Tundsin meeletult kaasa emale ja vihkasin isa. Vihkasin nii südamest et soovisin talle halvimat mida lapse süda võis ette kujutada. Nii ma lõin enda sisse mustri mis ülistab naist ja vihkab meest. Vastandite tasakaalutuse mis kogu minu elu kõige erinevamates vormides on kannatusi tuues kordunud.
See on tõesti sügavalt minu isiklik tragöödia ja võiks väita et midagi nii isiklikku avalikku blogisse kirjutada on ebaeetiline. Kuid ma pole nõus. Sellepärast et, kuigi see muster on minu enda loodud, ei tekkinud ta tühjast kohast. Minu isa ja emaga poleks nii läinud kui neis omakorda poleks see tasakaalutuse muster olnud. Neis mõlemas. Nii isas kui emas. Ma ei tea, mis põhjustas tasakaalutust isas, kuid tean, miks see oli emas. Tema isa, Voldemar, oli ka alkoholisõltlane. Minu vanaema kasvatas minu ema ja tema õed vennad üksinda. Üks ja seesama muster kordub põlvkonnast põlvkonda. Ja mitte ainult peresidemeid pidi, vaid kandub kõigile kes sellise mustriga kokku puutudes kannatusi saavad. Ja kui mina sellest mustrist ei vabane, kandub see edasi minu lastele. Ja kõigile neile kes nende tasakaalutusest kannatusi saavad. Nii kanduvad mustrid läbi aja ja ruumi ja ühendavad meid kõikki. Nii nagu vesi ühendab maakeral kõike elusat. Saades kannatustes valu me põgeneme või püüame peitu pugeda. See on nii inimlik. Nii võib tunduda et disharmoonia mustritest põhjustatud kannatusi polegi tegelikult nii palju. Kuid nad lihtsalt on peidus, me ei näe neid. Tegelikult nad on peaaegu igaühes meis, ainult neis kes on pühakud, ei ole. Kui me neid kannatusi ei peidaks, siis me teaks et nad on olemas ja oskaks neid näha ja neist aru saada. Siis nad ei leviks mööda maakera nagu nad praegu levivad. Nii olen ju ka mina olnud oma disharmoonia mustri pime järgija kuni siiani. Võibolla ma poleks sellest praegugi aru saanud, kuid ma põhjustasin oma mustrit järgides suure kannatuse. Põhjustasin teisele inimesele kannatust ja valu mille kõrval mu enda kannatused on vaid kahvatu vari. Ma ei saa midagi olematuks teha ega muuta, saan vaid andestust paluda. Ma ei saa pugeda vabanduse taha et ma ju ei teadnud. Kui ma oleksin tõsiselt enda sisse vaadanud, mitte vahtinud pea laiali ringi, oleksin kindlasti ju seda näinud. Olin ju isegi siia sellesse blogisse selle "Mure" üles kirjutanud. Targutanud pikalt ja laialt vastandite tasakaalu teemadel ja ometi jätnud tähelepanuta selle tasakaalutuse mustri enda sees. Mul pole mingit vabandust ega põhjendust, ainult andestust võin ma paluda.

Et mu jutt ei jääks poolikuks kirjutan, et ega siis ainult disharmoonia mustrid ei levi. Ka harmoonilised mustrid levivad ja paljunevad. Kui meile keegi naeratab, saab rõõmsamaks kogu meie päev ja ka me ise hakkame naeratama. Lapse silmadest paistab ehedus ja see ehedus lööb puhtaks meie kasuahnusest saastunud hinge. Vihm trummeldab vastu katust ja tuletab meelde et kõik käib ikka ringi ja ringi ja ringi. Kui me vaid võtaks vaevaks vaadata enda sisse, ega seal pole midagi mis seda vaba ringlemist takistab.

pühapäev, 16. september 2012

mina mulle


Ega ma enda vanu postitusi eriti ei loe. Neid mõeldes ja neid kirja pannes avastades et paljuski on tegelikult välja mõeldust teisiti, olen need lood juba enda sees läbi elanud. Meeles on need jutud aga küll. Aeg-ajalt avastan et tegelikult ma pole neid jutte kirjutades adunud suuremat pilti. Et killud mida olen vaaginud ja avastanud nende olemuse loogikat, asetuvad minu elupilti alles tükk aega hiljem. Siis ma avastan äkki et keegi kuskil on juba nii mõelnud ja niimoodi kirjutanud. Mina ise. Mina ise olen mulle kirjutanud ja lahti seletanud asju, et mina ise saaksin neid hiljem suuremas pildis näha. Te peate tunnistama et selline mõte on praegusest evolutsiooni aja lineaarsel joonel kulgemise arusaamast väga erinev. Sulaselge ketserlus. Kuid selles on täiesti raudne loogika. Et leida tõde, tuleb otsida motiivi. See viib tõeni, kui absurdne see esmapilgul ka ei tunduks. Kes veel kui mitte mina ise oleks minu arenemisest kõige enam huvitatud.

See mõte viis mind maailmapildini kus kõik on omavahelises seoses. Ajas, ruumis ja mateerias. Vanemad õpetavad lapsi ja lapsed õpetavad vanemaid. Mina õpetab mind. Enda oleviku reaalsust võime avastada sügava lapsepõlve unenägudest ja nägemustest.
Selles poleks midagi imekspandavat kui maailm toimiks loogiliselt. Igal teol oleks kindel tagajärg ja sündmuste omavahelised mõjud oleksid valemite järgi arvutatavad. Kuid nagu ütleb kaose teooria, ka väikese hulga loogiliste valemite koosmõjul, e. tagasiside olemasolul, on tulemust võimatu arvutada. Nii võib liblika tiivalapsutus Brasiilia vihmametsas esile kutsuda tornaado Texases. (BBC "The Secret Life of Chaos"). Järelikult pole loogika see mis asju seob, vaid midagi muud.
Et kontrollida kas pähelipsanud mõte on tõde või hullumeelsus, on mõistlik võrrelda seda oleva maailmaga. Kas maailm toimib nii nagu oleme mõelnud, või mitte. Kas näiteks aatomid millest minu keha koosneb on mina- paiksed, või on neil seos kogu maailmaga. Kas näiteks vesi, mida on kõige suurem osa minu kehast, on olnud ka muus maailmas. Kas ta on rännanud pilvedes ja loksunud hoovustes. Kas ta on looduse suures ringkäigus rännanud läbi kogu planeedi, võibolla isegi mitmeid kordi. Kas ta on olnud osaks ainuraksetes ja elusolendites nii Proterosoikumis, kui Kainosoikumis, ja pärast nende põrmuks pudenemist uuesti edasi loksunud. Kas ta on olnud dinorauruse piss ja neanderthalase higi. Kas teda on joonud tuhanded kõige erinevama kuju ja suurusega suud kõikidel kontinentidel. Kas ta on sadanud alla vihma, rahe ja lumena. Kas ta on sulanud välja liustikest ja kas ta on kondenseerunud rohule hommikuse päikese sillerduses. Kas temasse on uputud ja tema puudusesse on janusse surdud.
Kas kogu ülejäänud Mendelejevi tabel ilma milleta poleks võimalikud minu aju sünapside areng ja loogikaks vajalikud omavahelised ühendused. Kas need aatomid on uitanud kosmose lõpmatutes sügavustes. Meie kujutlusse mittemahtuvate ajaühikute jooksul kogenenud tompudeks mis on hakanud kuumenema ja muutunud päikesteks, kus juba eelpool kirjeldet ajavahemike jooksul on vesinik muutunud heeliumiks ja väga lühikese aja jooksul on supernoova plahvatustes saanud kogu ülejäänud aatomite mitmekesisus. Kas need aatomid on uuesti kogunenud, ühe võimalusena ka keraks nimega Maa. Kas sellest maast olen saanud mina.
Kas kõik on kõigega seoses.

Võibolla ma polekski siin kirjeldet mõtet mõelnud, kui hiljuti poleks üks minu olemuselt väga lihtne jutt minu jaoks äkitselt reaalsuseks saanud.

laupäev, 8. september 2012

Viljad


Juba paar nädalat olen käinud neid vaatamas ja katsumas. On nad juba küpsed. Saab neid juba noppida. Puudutan neid ja nuusutan nende lõhna. Nüüd on nad siis täiesti valmis. Võtan neid puult ja topin suhu. Nad on nii pehmed ja mahlakad et ma ei hammusta vaid imen end nende rulluvasse sisemusse. Mõrkjas viljaliha erutab keelt ja suulage. Üks pisar kleepjat mahla niriseb üle mu huulte, üle lõua, kaelale. Sulen silmad ja neelatan.

neljapäev, 6. september 2012

Lift

Tal olid käes kaks rasket kilekotti, seepärast küsisin vastutulelikult. "Mis korrusele?" Ta ütles "viies".
Minul oli vaja seitsmendale. Vajutasin number viit, uksed sulgusid ja lift võttis nõksakaga paigast. Raskusjõud suurenes hetkeks ja muutus siis ebalevalt värisevaks. Ja siis ma tundsin seda. Natuke šampooni ja mingit ammu haihtunud lõhnaõli, värsket higi, päikesesoojust, natuke uriini, kuivanud kehavedelike ja kaenlaaluste lõhna. Arusaamatud hormoonid, feromoonid ja naiselikus. Naise lõhn. Seisin ja ei julgenud pead pöörata. Lift kägises ja roomas mööda korruseid lülitite plaksudes.
Uksed avanesid ja ta ütles. "Nägemist". Püüdsin vastata kuid kinniliimunud suust tuli vaid hale klõnksatus. Vaatasin teda liftist välja astumas. Vaatasin ta päevitunud õlgu ja läbi seeliku aimatavat kumerust. Siis oli ta mu vaateväljast kadunud. Korteri uks avanes, paar sammu ja uks sulgus. Seisin liftis ja vabisesin. Pisike kabiin oli seda lõhna pungil täis. Uksed sulgusid. Siis käis kuskil üleval mingi plõks ja tuled kustusid.

Väljamõeldud lugu muidugi.

kolmapäev, 5. september 2012

Bush

Istusin pakule ja toetasin selja vastu seina. Nahk oli märg ja käed tudisesid. Puudelõhkumine ei ole sugugi kerge töö. Füüsiliselt raske ja vaimselt vähenõudlik. See-eest väga stressimaandav. Kui maailm on pahupidi pöördunud, pole paremat teraapiat. Saab korraga nii midagi lõhkuda kui midagi luua. Talveks küttevaru nimelt.
Raadiost tuli Kate Bush-i "Cloudbusting".
http://www.youtube.com/watch?v=eLLENYukPno&feature=bf_prev&list=AL94UKMTqg-9DEOH-QOTIHl5Ke1EDoyi_v
 Kuulasin teda viivu, silmad kinni. Siis avasin silmad. Miski oli väga teisiti. Tuul puhus, oksad liikusid ja linnud lendasid. Tuul liigutas vahtralehi ja nende liikumise sahin sahises samas rütmis keelpillidega. Rong veeres oma raudsetel ratastel ja nende liikumise rütm ühtis trummidega. Sajad tonnid aurustunud vett roomas mööda taevast ja selle meeletu masinavärgi vibratsioon läks muusikaga kokku. Linnud lendasid sünkroonis muusikaga ja kogu eluslooduse kõikumine tuules ja kes teab milles veel, oli kui tants muusika saatel.
Korraks trügis pähe mõte et ehk pole minu mõistusega enam kõik korras. Kuid selle mõtte ekslikus jõudis mulle päris kiiresti kohale. Otse vastupidi. See mis enne seda maailmast minuni jõudis oli vaid hale virvendus. See mida ma praegu tundsin, see just oligi reaalsus. Selline see maailm ongi. Kõik liigub ühes rütmis ja kõik on omavahel seotud. Vaid me ise oleme enamus aega häälestusest väljas ega oska seda tajuda.
Kuid vahest siiski.
Aga võibolla peabki nii. Et vaid vahest.

reede, 31. august 2012

Edge

Ega ma neid dokumentaale rokiklassikast eriti ei vaata. Ka muusika ei saa hakkama ilma müügita, nii pole nende bändide arengulugudest erilist tõesust loota. Ja ega ma ei loodagi. Ja mis siis. Muusika ise ütleb palju paremini mis muusikutes sees on.
Niisiis et.
Täiesti "juhuslikult" (see sõna on jutumärkides seepärast et mumeelest juhused vaid näivad juhustena) sattusin U2 dokis kuulma osakese intervjuud Edge-ga. Ta ütles.
"Ühel salvestusel tegin kitarrisoolo ja panin sellesse kogu oma hinge koos kõigega mis seal sees. Kuulasin seda ... ja see oli uskumatult halb. "
Mis järgnes, ma enam ei kuulnud. Ju ma siis olin sel hetkel telekast lihtsalt möödumas. See lause jäi minu sisse käärima. Ma ei saanudki teada, mis mõttearendus Edge-lt tuli, kuid minu jaoks tähendas see järjekordset meeldetuletust tasakaalust. Pole võimalik luua, kui Sinus on vaid aimdus, mõte, fantaasia. Peab olema ka oskus unistus füüsilisse maailma tuua.

kolmapäev, 22. august 2012

Piiri peal

Sealt poolt ma ikka niidan, mitte küll nii tihti kui korralikuks muruks vaja, kuid piisavalt et käija saaks. Ja seal ma käin. Eriti sügiseti, kui kreegid valmis saavad. Muidu ka ikka käin, vaatamas kuis puud kasvavad ja teinekord lihtsalt õhtul õues kõndimise mõttes. Seal on hea kõndida, rohi on madal, ja seepärast ka, et seal ma olen harjunud käima.
Siinpool ma ei käi. Siinpool on rohi pikk ja siinpool pole mul mingeid asjalikke tegemisi. Täna ma käisin, siinpool. Käisin tegelikult ka asja pärast. Käisin raudrohtu korjamas. Sumpasin seal kõrges rohus ja imestasin siinse rikkaliku floora üle. Nii palju erineva kuju, värvuse ja lõhnaga. Nii erinevad, nii palju, nii metsikud. Seisin kesk seda rikkust ja tundsin end kui teises maailmas. Ometi vaid paar meetrit siinpool piiri.
Sealpool piiri aga on vaid niidetud rohi.

teisipäev, 31. juuli 2012

Selle suve sõber

 See suvi ei erine palju eelmistest. Suvi, nagu saja meetri jooks. Kevadel saad hoo üles ja sügisel oled finišis, lõõtsutav ja väsinud. Suvised asjad on vaid kui vilksatus silmanurgast. Kahju, suvi on mu lemmik aastaeg. On soe, värviline ja lõhnav. Pole vaja pugeda ruumide soojusesse ega riiete kammitsetusse. Saab tunda omal paljal nahal õhu liikumist, päikese suurust ja pisikeste putukate jalgu ja hambaid. Eks olen oma elatud aastate jooksul õppinud nautima elu ka aja kiirusest hoolimata. Kuid. Vahel tahaks väga seista aja kõrval ja vaadata kuis ta kulgeb. Selle asemel et lasta ajal end järgi lohistada.
Täna aga olen üksi kodus ja tahaks teha midagi endale. Midagi mis oleks väärtuslik mulle minu enda olemasolu tundmisel. Mõtete jutuks kirjutamine sobib selleks tegevuseks suurepäraselt. Üks jutt ongi juba ammu tahtnud välja saada. Nüüd ehk.
Lugu on ühest sõprusest mis sai alguse sellel suvel. Ja arvatavasti ka lõppes sel suvel.
Ma arvan. Ma ei tea.
Jah .. palju me sest elust üldse teame. Enamus teadmistest ongi vaid tagantjärgi tarkus.

Meie kodu ümber on alati olnud linde kes annavad tooni rohkem kui juhuslikud läbirändajad või lihtsalt linnud naabrusest. Üks aasta oli selleks linavästrik kes kuidagi ei tahtnud aru saada et see koht on ka minu kodu, ma elan siin, ja ei kujuta talle ega tema pesale mingit ohtu. Järjepidevalt püüdis ta haavatut teeseldes mind oma pesast ( ja minu kodust) eemale meelitada. Mitu aastat on selleks vares kes madallennu ja valju kraaksumisega kogu aeg tähelepanu üritab püüda. Ju ta siis on üks edev vares.
Selle suve hakul uitasid õuel kuldnokad. Kõndisid tähtsa näoga (no minu arvates) mööda vasttärganud muru ja püüdsid akendest sisse piiluda. Nende visa uudishimu ja eriti muidugi lähedus akendel, ärgitasid ka minu tähelepanu ja nii püüdsin neid alailma pildile tabada. Mõned korrad isegi, võiks öelda, õnnestunult.

Ju nad siis plaanisid oma pesa meie õuele ja püüdsid aru saada, kas kohalikud elanikud on ka mõistlikud inimesed.

Ühel hommikul leidin ukse kõrvalt surnud kuldnoka. See oli üsna šokeeriv, sest lind oli just kohe välisukse kõrval, ja selleks ajaks olid nad juba jõudnud nagu natuke tuttavaks saada. Niiet, linnu surm puudutas kuidagi lähedalt. Miks ta suri, ei tea. Väliselt ei paistnud midagi viga olema, niiet see ei saanud olla mõni naabrite kõutsidest.
Ei tea.
Korraks vilksatas peast läbi ka mõte tuua kaamera ja surnud linnust pilt teha, kuid see mõte tundus kuidagi pühaduserikkumisena. Selle asemel tõin labida ja matsin linnu tagaaeda. Sel ajal kui auku kaevasin ja kinni ajasin, sahistas keegi kõrval rohus. See oli teine kuldnokk. Mida ta võis sel hetkel tunda. Või mida ta võis minust mõelda, ei tea. Kuid selle matuse läbi sai alguse meie omavaheline teineteise eksistentsi teadvustamine. Mina oma inimkeeles nimetaksin seda sõpruseks küll.



Mingil ajal tekkis minu töö koha katuse alla linnupesa. Tegelikult on see ühest küljest avatud varikatus ja selle katuseveere serva sisse oli igati mõstlik ja mugav ehitada üks vihma eest kaitstud pesa. Kuid sel pesal oli üks suur viga. Nimelt ehitas lind selle pesa ajal kui mina oma järjekordsel nädalalõpu laadareisil olin. Nädala algul aga olin ma tagasi ja hakkasin jälle tööle. Tolmu ja müra kohe palju. Linnule selline lärm kohe kuidagi ei sobinud, nii kolis ta kõrval katusealusesse kus ma puid hoian. No muidugi ei olnud see kolimine inimese mõistes. Ta lihtsalt ehitas sinna uue pesa. Ega ma kohe sellest aru saanudki et pesa on nüüd uues kohas, kolm meetrit eemal. Lihtsalt üks päev hakkas kostuma imelikku viginat. Tükk aega kuulatasin ega mõistnud, mis hääl see ometi olla võiks. Siis aga hakkasin märkama kuldnokka kes pidevalt edasi tagasi saalis. Ikka vurr ühes suunas ja siis vurr, nokk vihmausse täis, tagasi. Ja seal see pesa siis oligi. Kolm ammuli nokka ootamas.

Ega linnuperele eriti ei meeldinud et ma neid seal piilumas käisin. Vanalind minu juuresolekul pesale ei tulnud, ja pisikesed tardusid hoopis. Kui sain nii ligi hiilitud et pisikesed mind ei märganud, oli näha küll kuidas nad seal vigisesid ja trügisid. Aga niikui natukegi häält tegin, valitses täielik vaikus. Ja mitte üks liigutus. Mõelda vaid, ise nii väikesed, aga millise enesealalhoiu oskuse on juba ära õppinud. Või on see neil ehk õppimatagi selge.
Nii me seal siis töötasime suure osa suvest. Mina meisterdasin toole ja laudu. Lind tassis väikestele usse. Mina hööveldasin, lihvisin, saagisin ja liimisin. Tema aga muudkui tassis usse. Ikka minu katusealusest mööda tagaaeda, ja siis tagasi.  Ühte ja sama teed. Küll seal pidi ikka palju usse olema. Kui vahest istusin käsi puhkasin ja lind mööda lendas, lehvitasin talle. Tundus et ta märkas.

Internetist lugesin et kuldnokkadel mõlemad vanemad hoolitsevad  pojukeste eest. Tema siis näed pidi üksi toime tulema.

Vahel tõi lind kuuldavale üsna närvilisi häälitsusi. Tiut- tiut, tiut- tiut. Midagi oli ilmselgelt pahasti. No muidugi, naabri punasekirju kõuts hiilimas. Kõšš, et sa kaod. Kui jälle seda ärevat tiut- tiut kuulsime, juba teadsime, jooksime kohale kasse peletama.
Küllap sõber märkas.

Ükspäev oli mul sealt linnupesa juurest kuurist üht puujuppi vaja. Otsisin seal parajasti paraja suuruse ja kujuga tükki, kui korraga miski vastu mu kinga rabistas ja kostus kole siutsuv hädakisa. Hüppasin eemale.
Üks poeg oli pesast väljas. Õnnetuse aimduses tõmbus süda kokku. Kas tõesti olin nüüd kogemata meie väikesele sõbrale viga teinud. Linnupoeg kösstas vaikselt ega liigutanud. Vanalind tõi kuuldavale oma hädakisa. Tiut- tiut- tiut. Mina olin nüüd see pahategija. Väga halb tunne oli. Tulin sealt üsna kurvalt tulema.
Mõne aja pärast aga märkasin vanalindu muru peal hüppamas. Ussikesed nokas. Ja näe. Linnupojuke hüppas  seal samuti, emalt sööki lunides, või oli see isa, ega ma ei tea.
 Oh, jumal tänatud.

Pesas oli neid nüüd kaks.

Aga kes see seal sae taga saepurus vääksub. Süüa, süüa. Ja vanalind muidugi toob ussikesi ja topib ammuli noka vahele. Püüdsin siis neid avatud nokaga vääksatusi pildile saada. Isegi õnnestus. Söögi üleandmist aga pildile ei saanud. Kuigi nüüd olid linnud läinud juba palju julgemaks ja enam mind niiväga ei peljanud kui alguses.

Pesas on nüüd neid üks.

Aga seegi on varsti väljas ja koperdab puude vahel. Üks tehniliselt väga vilets foto isegi õnnestus söögi üleandmise hetkest. Mis siis et tehnuiliselt kehv. Aga milline hetk!!


 
Päev aga lähenes õhtule. Pojad olid nüüd pesast väljas ja kassidele kättesaadavad. Mõtlesin isegi kas peaks nad pessa tagasi viima. Kuid ega tea, kas see oleks õnnestunud. Ja pealegi, looduses nad saavad ju hakkama. Kui mina nüüd nende looduses väljakujunenud elukorraldust ümber kujundama hakkan, siis pole nad enam vabad linnud. Siis pole me enam võrdsed sõbrad, vaid mina oleksin justkui heategija, ja nemad minu heategudest sõltujad. See pole enam võrdsus.
Pidin, raske meelega küll, leppima sellega mis tuleb või tulemata jääb. Üks pojuke istus saepurukotil. Neid pisikesi oli üsna mugav pildistada. Nemad veel ära joosta ega lennata ei osanud, nii istusin lähedal olevale pingile ja valmistusin pikemaks pildistamiseks. Kaamera aga arvas heaks peale ühte fotot just tühjaks saada.
Nii ma siis seal lihtsalt istusin ja vahtsin linnupojakesega tõtt. Oli juba õhtu ja mina üsna väsinud, nii ma ei kiirustanud lahkumisega. Pealegi, võis arvata, selle öö üleelamine selle linnupoju elus on üsna oluline ja ohtlik.  Püüdsin siis seda talle öelda. Ütlesin et ta end hoiaks ja et ma hoian talle pöialt et tal sel ööl kõik hästi läheks. Kuidagimoodi kiskus mõte ja jutt ka mu enda murede peale ja kurtsin siis oma rasket elu sellele saepurukotil kükitavake linnupojakesele. Kuidagi kergem hakkas kui sai rääkida kellegagi kes tõesti tundus minu jutust hoolivat. Või ....  Ah mis. Väljas aga kiskus juba hämaraks. Soovisin talle siis veelkord minupoolset toetust ja läksin ära magama.

Hommikul esimese asjana püüdsin linnupoegi leida. Ühe leidsingi. Mõne aja pärast nägin veel ühte, väheke eemal. Või oli see seesama. Ega ma oska neil näo järgi vahet teha. Et siis kas oli see üks linnupoeg, või erinevad. Kas kolmandal oli ka õnnestunud öö üle elada.
Ega ma ei tea.

Sel päeval nägin veel mitu korda kuidas vanalind pojale rohu sisse ussikesi viis.
 
 
Pojukesed aga sulandusid väga hästi keskkonda.
 
 Ja kui ma juba seal kaameraga passisin, tegin mõned pildid ka pilvedest.
Õhtul lendas lind minust suisa kahe meetri kaugusele, istus tooli seljatoele, keeras pea viltu, vaatas mulle otsa ja tõi kuuldavale oma äreva häälitsuse tiut- tiut. Kuid midagi oli seekord teisiti. Tavaliselt oli hädakisa seotus kassiga ja lind ise hüppas ka äravalt ringi. Seekord aga istus lind ühe koha peal. Vaatas mind, ja säutsus. Tiut- tiut. Ei saanud kuidagi kahelda et sõnum oli just mulle mõeldud. Kuid, mida võis see tähendada. Püüdsin tunnetada, kuid ei osanud. Siis tõusis lind vurinaga õhku ja madallennul lendas ära. Tavaliselt kui ta usside järgi käis, ma tegelikult ei näinud, kuhu ta lendas. Seekord aga lendas ta sirgelt sellises suunas et nägin teda niikau kui silm veel seletas. Ta lendas kaugele. Ära. Siis ma mõistsin. See oli hüvastijätt. Küllap kõlab ka inimeste hüvastijätt üsna sarnaselt kui hädasolija hüüd. On need ju mõlemad elu tumedamalt poolelt.

Tegelikult küll nägin seda lindu veel paaril korral. See hüvastijätt ei tähendanud otseselt ära minemist. See oli kui ühe eluetappi lõpp. Ja küllap olin minagi osake selle linnu pesitsemis eluetapist.

Kord veel kuulsin tuttavat hädakisa tiut- tiut, ja kohale joostes oli seal muidugi üks kass kellele tuule alla tegin. Seal samas oksal, mitte enam maas rohul, umbes minu silmade kõrgusel, vaid meetri kaugusel minust, oli poeg. Vanalind lendas tema juurde ja pani talle söögi nokka. Sealsamas, minust vaid meetri kaugusel. Alguses ei usaldanud vanalind isegi pesale minu juuresolekul läheneda. Nüüd olin ma tema usalduse välja teeninud.

Sellel aastal tegime kirsimoosi. See oli esimene aasta kus seda teha saime. Eelmistel aastatel on linnud alati kirsid enne ära söönud kui need päris punaseks saavadki. See aasta aga oli teisiti.
Ei tea kas tõesti ...
Pesa on tühi. Keegi enam ei vigise ega krabista. Keegi ei saali edasi tagasi. Kuidagi kurvavõitu. Aga selline on see elu. Midagi tuleb, midagi läheb. Võibolla seda käiski lind mulle ütlemas.
 
  


 
 
 

 


kolmapäev, 16. mai 2012

Ruuduline aken

Mingit tahtmist ei olnud teki alt välja tulla. Teki all edasi lõdiseda ka mitte. Väljas oli juba valge ja niikuinii oleks aeg sättima hakata. Roomasin siis välja öösel kokkukraabitud tekikuhila alt mis oma suurusest hoolimata küll eritilist külmakaitset ei pakkunud. Värisevi käsi pugesin riietesse ja tõmbasin luku kurguni kinni. Soem ei hakanud mitte sugugi. No mida hullu küll. Päike tungis tuppa läbi aknaruutude ja läbi seina lae vaheliste pragude. Rõduuksel puudusid liistud ja makrofleksist olid linnud matti võtnud. Selle toakese soojapidamine oli vaid sümboolse tähendusega. Seevastu mis vaade aknast avanes. Miljonieurone. Arvesse võttes seda kahtekümmet euri mis me toa eest maksime, oli puhaskasum lausa mäekõrgune. Kui ainult nii pagana külm poleks.
Tõmbasin kardinaräbala eest ja imetlesin. Meri vaid kümnekonna meetri kaugusel. Luiged üritasid lendu tõusta. Kuid mitte väga. Üks kalamees tõmbas võrku ja pardid sukeldusid. Sukeldusid. Kujutlesin kui külm võis see vesi seal olla. Kui külm ja kui märg. Minul puudus vähimgi soov kasvõi nägu pesta. Nemad aga sulistasid nagu oleks see kõige loomulikum tegevus. Ja päike. Nii puhas ja särav. Taevas oli täis tipitud ümaraid pehmeid pilvetorte, mis olid nii paraja tihedusega et päiksekiired nende vahelt vabalt läbi mahtusivad, kattes mere ja tema asukate askeldused kuldse säraga. Tükk aega seisin ja vaatasin seda ilu. Vaatasin ja värisesin.
Ühekorraga adusin et elu, päikesepaiste, pilved, meri ja pardid. See kõik on seal väljas. Mina aga oleks justkui eemal. Vaatamas elu läbi ruudulise akna.

esmaspäev, 30. aprill 2012

Õhupall

Üks valge õhupall oli nööri otsast lahti pääsenud ja tuuslas nüüd mööda platsi, pannes tema teele jäänud suuri inimesi ehmunult põiklema ja väikeseid lapsi kilgates teda püüdma. Pall tormas inimeste vahel neile otsa põrgates, hüpates üle inimeste peade ja keerutades nende jalge ümber. Paljud kes veel palli polnud märganud ja ootamatul kombel tema hoogsa lennuga äkitsi silmitsi seisid, olid sest ootamatust kokkupõrkest üsnagi jahmunud. Võtab ikka võpatama kui miskit suurt ja valget suurel kiirusel ootamatult su pea poole liigub.
Kui nüüd mõelda, siis ega see ju polnud õhupalli enda tahe sedamoodi seal rahvast täis asfaldiplatsil keerutada. Eks ta läks just sinna kuhu tuul teda arvas puhuda.
Valge pall keerutas platsil veel paar piruetti ja äkitse, samamoodi nagu ta oli ilmunud, läks suure pauguga, kõiki võpatama pannes, lõhki.
Järgi jäi tast vaid veidi räbalaid.

pühapäev, 1. aprill 2012

Nüüd on nad siis kohal

 Kostab sisinat, kolinat ja plädinat.
Mis lahti ..!?
Kas on kevadveed valla, või mõni metsik loom hulkumas. Aga ei .. mis seal puudeladvus. Hiilin lähemale. Kahtlane värk. Koban värisevi käsi kaamerat ja jõuan just paar ülesvõtet teha kui kummaline külaline tuure kogub ja koleda sisina saatel kõrgustesse kaob.
Mis see nüüd siis oli ...!!!

esmaspäev, 19. märts 2012

Üle õue


Üle õue .. pole ju palju .. kümmekond sammu. Aga ikka, pidin ma selle nüüd siis maha unustama. Jookse jälle. Vahel ajab hinge suisa täis. Otsi seda ja otsi teist. Tööd ennast ei saagi suurt tehtud, muudkui otsi igatsugu värke kokku. Õu on ka kuidagi libedaks läinud, vaat et ei kuku suure tormamisega. Sajab vist midagi ülalt taevast. Selle rutuga ei panegi tähele mis ümberringi toimub. Mõtted jooksevad mööda mingit kindlat rada ja nägemine ka on kui silmaklappidega hobusel. Silmad käivad vaid seda rada mis mõte ette ära on planeerinud.

Taevast aga sajab lund. Üsna kummaline. Nüüd kus asi juba kevadeks pöörab ja paljast maad on rohkem kui lumevaipa, sajab sellist lund. Valgeid suuri räitsakaid. Nii valgeid, nii aeglaseid. Nad nagu ei tahaks mustale maapinnale oma erkvalgeid kehi langeda lasta, püüdes nüüd gravitatsiooni trotsides õhus heljuda veel niipalju kui vähegi võimalik. Nii aeglaselt, nii aeglaselt.
Peatun .. ja vaatan ringi.
Sajab lund.

laupäev, 25. veebruar 2012

Udu laiub üle hommiku ja lume


Udu laiub üle hommiku ja lume. Kuskil haugub koer ja linnukesed sädistavad. Nendegi sädinast puudub energia ja südikus. Pigem juskui hommikune unerähaste silmadega ringutus.
Vaikne ja tihke. Nagu supis.

pühapäev, 12. veebruar 2012

Naturalismist

Nõndamoodi et. Kui millegagi pikemalt tegeled ja seeläbi asjasse süvened, hakkad nägema üha rohkem ja rohkem. Et minu "Inimeste" fotofaili on nüüdseks kogunenud nii ligikaudu tuhat fotot, näen minagi nüüd enam kui selle tegevuse alguses.
Tõsi ta on et need fotod on tehtud inimeste endi teadmata. Ja sellega on nüüd probleem küll. Mitte et ma oleks inimesi salaja varitsenud. Seda mitte. Fotod on siiski tehtud avalikus ruumis. Kuid siiski. Luba pole küsitud. Ja kuna fotod pole dokumentaalsed ega kunstilised vaid peegeldavad inimese olemust, on nad inimese seisukohast sügavalt isiklikud. Võiks öelda et privaatsed. Ja privaatsuse rikkumine pole eetiline. Tõesti pole.
Kuid siiski pole see privaatsus nii üheselt võetav. Et puutumatu, ja jutul lõpp. Privaatsusel on ka teine pool, esimesega vägagi vastandlik.

Kui inimene kaamerale ei poseeri, kui ta parajasti ei suhtle, ei mõtle, ei püüa, ei taha. Kui ta on iseenda olemises, jääb fotole midagi mida võiks olemuseks nimetada. Et seda olemust pildile saada tõepoolest lihtsalt ei ole muud võimalust kui pildistada inimest tema enda teadmata. Väidetavalt peaks inimese olemuse pildile saama ka kokkuleppel. Mnjah. See on nüüd üks eikellegimaa hall tsoon kus pole päris täpseid piire. Kuid minumeelest pole see põhimõtteliselt võimalik. Ebareeglipärasust võib küll ette tulla. Kuid üldreeglina pole see siis enam inimese olemus mis pildile jääb. Muidugist pole mingit standardit mis on olemus ja mis ei ole. Väha tihti peetakse ju inimese olemuseks seda millest teda näha on. Mida ta suudab või millele ta on pühendunud. Kuid need inimese tahud on siiski saavutuslikku laadi ja suunatud ego ja välismaailma suhtele. Inimese olemus aga peaks olema inimese muster tema vabas olekus. See on see tingimus mis eristab. Kui inimene suhtleb, muutub ta empaatia läbi  osaks ka teisest inimesest. Kui inimene tunneb endale suunatud tähelepanu, siis ta kas püüab ennast näidata soodsamas valguses. Või teine võimalus tõmbab endale ette maski. Et inimene ei näitleks ega ei maskeeruks, peab suhe suhtluskaaslasega olema väga usalduslik. Ma mõtlen ikka tõeliselt sügavat usaldust. Ja kui tihti seda siis ette tuleb.
Siis ongi et inimene omas vabas olemises ongi vaid siis kui ta mõtteis millegi poole ei püüdle, ega ei tunne kontakti teiste inimestega. Selline olukord pole üksnes üksiolemise läbi. Ka rahvamassis viibides on inimene väga tihti omas olemises. Sest kuhu peita ümmargust kivi. Muidugi kivisele rannale. Kuhu peita tõde. Lõputusse informatsioonitulva. Inimene on üksi nii üksinduses, kui tihedas rahvamassis. Ja foto toob inimese vaba olemise hästi välja.
Sattusin juhuslikult peale ETV vestlussaatele "Kahevõitlus". Saade mida ma üldjuhul ei vaata, kuid siis "juhtusin". Elle Kulliga. Juttu oli näitlemise erinevustest kinos ja teatris. Ta ütles et kino profiil on hoopis teistsugune kui teatris. Kinos tegelikult ei olegi vaja eriti näidelda. Kinos on vajalik sisse elamine. Kinos ei saa valetada. Kaamera toob selle välja. Nii ka fotodega. Foto toob selgemini välja inimese olemuse. Seda muidugi vaid ülalkirjeldatud vaba olemise tingimustes.

Tunnistan et ma kohe ei saanud aru et inimese olemuse pildistamine on tema privaatsuse rikkumine. Pean siin ikka silmas eetilist, mitte juriidilist rikkumist. Inimese olemus on minu arusaamist mööda üks suurimaid väärtusi. Ja tundus imelik et midagi mis on nii väärtuslik peaks peidus olema. Võibolla minu vanuse ja soo omadustest tingitult ei tunne ma vajadust enda olemuse varjamiseks. Keegi näeb kuidas ma mõtlen. Või kuidas ma tunnen. Või kuidas ma paljalt välja näen. Mis siis. Ma ei tunne vajadust eksponeerida. Ma ei tunne vajadust varjata. Üsna tihti tunnen vajadust jagada. Aga see on juba hoopis teine teema. Tunnen vajadust mitte näidata, varjata tähendab, suhteid lähedaste inimestega. Kuid seda mitte enda, vaid teiste pärast. Kuid ma saan aru küll. Privaatsuse tase on hoopis erinev kui sa oled vana mees, nagu mina, või näiteks noor tüdruk.
Olen juba niipalju vana taipamaks et mina kui seesugune ei ole ideaal. Ma ei ole lõputu ilus, otsata tark, ja ma teen vigu. Kuid need omadused ei põhjusta vajadust end peita. On isegi parem kui mu vead on nähtaval. Siis võib ehk juhtuda et keegi kes minus hoolib, ütleb mulle minu vea. Et ma ka ise oskaks seda näha.
Olen mõelnud et olemuse varjamise tase oleneb eetiliste vastuolude suurusest inimese enda sees. Kuid see on juba nii suur ja sügav teema et ma seda siinkohal ei puudutaks.

Kõige suurem olemuse varjamise argument on  n. ö. röövlid. Ideaalühiskonnad eksisteerivad vaid utoopilistes teoorites. Reaalsuses on alati mingi pisike protsent inimesi kes mingil põhjusel ilmajäetuna eetikast ja empaatiast, on võimelised himustama teiste inimeste materiaalseid ja vaimseid väärtusi. Nende eest on tõepoolest vajalik oma olemust varjata. Kuid see on kahe teraga mõõk.
Enamus inimeste probleemidest on n. n. nõiaringi laadi. Mingi põhjus tingib mingi tagajärje. Tagajärg hakkab omakorda suurendama põhjust. Tekib nõiaring millest pole pääsu. Et niimoodi ei juhtuks on vajalik aktsepteerida vastandite tasakaalu. Iga asi on millegi jaoks hea ja millegi jaoks halb. Nii ka olemuse varjamine aitab kaitsta end n. n. röövlite vastu. Kuid kui teha olemuse varjamine e. privaatsus, absoluutseks tõeks, saavutame n. n. läbipaistmatu ühiskonna. Ühiskonna, mille liikmed kannavad pidevalt maske niiet on võimatu aru saada mis on nende olemuses. Selline ühiskond on ideaalne pinnas röövlitele kes pettuse läbi väärtusi endale ahnitsevad. Kui inimeste olemus oleks nähtav, paistaksid petturid silma juskui valged varesed suures kraaksuvas parves. Vajalik on muidugi ka oskus inimolemust vaadata ja näha. Seegi oskus aga ei tule iseenesest, vaid vajalik on praktika. Kust me seda praktikat saame. Kas tõesti läbi meedia edastatavatest mängufilmidest kus pole midagi tõelist, vaid illusioonid. Või siis ehk läbi tõsielusarjade !?!! Kuidas arendada seda omadust kui inimolemuse näitamine on ühiskonnanormide poolt seatud põlu alla.

Inimolemus on väga tähtis ka inimese enda sees. Kui saab harjumuseks mitte end näidata väliselt, hakkab see mõjuma ka sisemusele. Inimene võõrdub iseenda tunnetamisest. See aga on koht kus kasvab õnnelikus. Kui pole enam sisemist mina, pole pinnast õnnelikuseks. Inimene hakkab seda otsima väljast. Jah, midagi seal väljas tõesti on. Kuid kõige tõelisem, kõige väärtuslikum õnnelikus on inimese enda sees. Väljast võib leida vaid aseaineid.

Üheks silmadeavajaks oli minu jaoks dok. film Tiibeti laama otsingutest. "Õige lapse otsingutel" ((Unmistaken Child, Iisraeli 2008). Oli vapustav näha inimeste reaktsiooni sellele et neid kaameraga filmiti. See reaktsioon puudus peaaegu täielikult. Vaadake meie ühiskonda. Kui ilmub kuskil inimene kaameraga lähevad inimesed puiseks ja krampi. Neil on ebamugav et neid kaameraga vaadatakse. Seal aga oli inimestel sellest vaatamisest ükskõik.

Kuni siiani ma pole päris täpselt aru saanud naturalismi ideest. Tundus nagu oleks põhiline end paljaks võtta. Nüüd ma saan aru. Oluline on mitte varjata olemust. Nii välist, kui sisemist.

neljapäev, 2. veebruar 2012

Absoluutselt

On absoluutne tõde et pole olemas absoluutset tõde.

On absoluutselt kindel et kõik siin maailmas on pidevas muutumises.

Näed nüüd mis jama võib välja tulla kui püüad midagi absoluutset väita.

pühapäev, 22. jaanuar 2012

Kuld on kallis

Kuld on alati kallis. Vesi, ei pruugi seda olla. Kuid võib. Võib olla kullastki kallim. Kõrbes võib paar sõõmu vett olla elu ja surma küsimus. Või siis keset ookeani kus silm igast kaarest vaid lõputut vetevälja haarab ja pole midagi millele toetuda, võib vesi olla kõike muud kui väärtuslik. Sügiseses lõputus vihmahalluses ei annaks keegi vee eest kopikatki. Niisutus kuivavale viljasaagile võib ka kopsaka maksumuse korral siiski tasuv olla.
Muidugi võib keegi ka kullast eseme teadmatusest vanaraua hinnaga ära anda. Või vastupidi, kuld võib olla elustki kallim kui ahnuse hullus on viinud inimlikkuse ja mõistuse viimasedki riismed. Üldreeglina on kuld aga siiski väga stabiilse väärtusega. Tema väärtus tuleb tema vähesusest. Vahel küll on kuld väärtuslik oma keemiliste ja füüsikaliste iseärasuste tõttu. Kuid jällegi on need erandid. Reegel on see, et kuld on kallis, kuna teda maa peal on nii vähe.
Vee väärtus on olemuslik.
Kui poleks vett, poleks elu.
Et veest saaks elu, peab vesi olema olekus mis on tahke ja gaasilise vahepeal. Vedelas. See tähendab vaid saja kraadist temperatuurivahemikku. Võrreldes kosmiliste temperatuuridega absoluutne nulli lähedusest tähtede miljoniliste pinnatemperatuurideni, on see üsna kitsas vahemik. Et oleks võimalik taimede ja kõrgemal arengutasemel organismide eksistents, peab vee temperatuur olema umbes kümne ja neljakümne vahel. Maakeral suurim mõõdetud temperatuurikõikumine on 147 kraadi. See tähendab umbes 20%- ist vahemikku.
Vett peab olema paras kogus. Kui on liiga vähe siis kõik kuivab. Kui liiga palju, siis upub.
Vesi on tule vastand. Kuid elemendid millest ta koosneb on tule alus. Üks koostisosa, vesinik, on kõikide kütuste ema. Mitte ainult kui põlev gaas, vaid ka kui tähtede termotuumareaktsioonide algelement. Ilma teise vee koostiosa, hanikuta, ei põle ükski kütus. Mitte ainult leegiga põlemine, vaid igasugused oksüdeerimisprotsessid. Ka energia mis on vajalik meie keha liikumises hoidmiseks vabaneb kütusest ehk toidust hapniku kaasabil.
Vesi ookeanides ei püsi paigal vaid lainetab. Niipalju kui vesi lainetusega tõuseb, täpselt sama palju ta ka laskub. Kui see nii ei oleks, oleks veepind pidevas tõusus või laskumises. Aga ei ole ju. Kõik lainetused maailmas järgivad sama printsiipi. Olgu siis õhu liikumine helilainetes, või elektromagnetvõnkumine raadio- ja valguslainetes. Mingis ajaühikus liigub miski mingi teepikkuse mingis suunas. Ja siis täpselt sama suure teepikkuse vastandsuunas. Täiuslik vastandite harmoonia. Ilma selleta me ei näeks ega kuuleks midagi.
Kuld, aga on ikka ainult kuld.
Ilma kullata saame oma elu suurepäraselt elatud, ilma veeta ei saa kohe kuidagiviisi.
See on ju nii iseenesestmõistetav. On asju mis on püsivad. Ja on asju mis on suhtelised.
Nii ongi.

laupäev, 7. jaanuar 2012

Kõrgemad jõud


 Neljamillimeetrine vindikeeraja oli kadunud. Otsisin teist riiulist, sest see oli kõige tõenäolisem koht. Aga ega siit leia midagi üles. Mäherdune segadus. Mutrivõtmed, tangid, kruvikeerajad, tornid, kärnid, puurid, freesid ja mida kõikke veel. Otsisin laua pealt ja laua alt, et noh äkki on maha kukkunud. Otsisin kohtadest kust arvasin teda pannud olnud ja otsisin kohtadest kust lihtsalt oli lihtsam otsida. Aga mida pole seda pole.
Püüdsin meelde tuletada kus ja millal seda viimati kasutasin, aga ei tulnud. Püüdsin kasutada kehamälu, alateadvust ja intuitiivsust. Ei midagi. Palusin isegi kõrgemaid jõude appi et no aidake nüüd ometi. Suur töö on ju ära tehtud, viimased vardad veel külge panna ja olekski asi valmis, aga näe ei leia tööriista üles. Kuid ka nemad olid vait. Viha ja kuklakarvad juba kerkisid ärritusest ja vandesõnad trügisid välja õhku krigistama. Kuni viimaks seisin kurblikult keset töötuba ja nentisin allaheitlikult et täna ma seda tööd tõesti ei lõpeta. Aga oleks nii tahtnud.
Järgmine päev võtsin esimese tööna riiuli koristamise ette. Ja mis sa kostad. Leidsin mitte ainult vindikeeraja, vaid ka veel paar asja millest olin juba ammu puudust tundnud.
Et mis see nüüd siis oli. Kas oli see lihtsalt loogika et suure hulga informatsiooni puhul peab millegi leidmiseks ehitama süsteemsed hoiukohad. Või oli see kõrgemate jõudude näpuviibutus minu poole et: MEES HOIA OMAD ASJAD KORRAS.

Pildid pole siin kunstiliseks nautimiseks vaid selgitamaks et ma seda lugu mitte välja ei mõelnud. Vaid et on päriselt tõesti sündinud lugu.