Öelda mis hinges, on keeruline. Igapäevaste maiste vajadustega on asi lihtsam. Tahan süüa, kui kõht täis, tahan magada. Vahel tahaks ka et natuke nalja saaks. Nende asjade jaoks on olemas lihtsad ja konkreetsed sõnad. Mis aga paneb hinge pürgima ja ihalema, mis ajab vahel öösel une ära ja paneb sinaka valguse poole õhkama. Või siis hoopis et tahaks karjuda valjemini kui häälepaelte füüsikaline ehitus ja kopsmumaht seda iganes võimaldaksid. Mis see on. Hm, keeruline värk.
Siiski, olles nüüd veidi üle viiekümne aasta selle peale mõelnud, arvan end seda nüüd teadvat ja öelda oskavat. Ja nagu ikka nende asjadega mis esmapilgul üle mõistuse keerulised tunduvad, on nende olemus tegelikult lausa naiivselt lihtne.
Tahan rikkaks.
Et selle mõtte pealkirjana sõnastasin, tuleb tunnistada, oli ka omajagu blogikirjutaja provokatiivsust. Kui oled minu blogi on vähekegi lugenud, siis ilmselt tõusid su kulmud koos imestusega veidi kõrgemale. Oli nii või? Vaatamata provokatiivsuse komponendile esitluses, on selle mõtte sisus lihtne ja paljas tõde.
Nüüd on vist juba läbinähtav et ma ei pea rikkuse all silmas eurode suurt hulka minu pangakontol, vaid seda kui palju olen võimeline oma hingega tunnetama seda mis maailmas minu ümber toimub. Sõna mis seda vääramatu täpsusega väljendab, ongi just - rikkus.
Sest kui olen vaene, jääb paljugi minu tunnetusest välja. Kui oskan tunda rõõmu ja vaimustust, kuid ei oska seda ära tunda minu lähedases või mistahes inimeses, siis olen vaene. Kui ma ei oska kaasa elada loomingu seisundis olija hingeseisundiga, vaid vaatan teda kui tsirkusetola, siis olen vaene. Kui inimeste, riikide, religioonide, rahvuslike traditsioonide vahel toimuv suudab panna mind vaid rõõmsalt innustuma, või arusaamatuses pahandama, kuid ma ei oska näha asjade sisemist loogikat, osalejate mõtteid ja seisundeid, siis olen vaene.
Olen vaene kui ei oska näha viha taga hirmu. Kui ei oska lihtsameelsuse taga näha puhtust.
Kui ma muusikas ei taju selle looja seisundit vaid harmoonilise ülesehituse valemit. Tõsi, vahel ei olegi muusikas seisundit ja kogu lugu ongi vaid üks matemaatiliselt täpne harmoonia struktuur. See aga on juba hoopis eraldi teema.
Minu käidavad teed viivad mind rikkuse poole ja iga leitud tõde, mis pole üksnes teadmine vaid osa minu maailmapildist, teeb mind rikkamaks. Hommikul õue minnes hingan sisse maapinna rõskusest õhkuvat õhku ja olen selle õhu võrra rikkam. Tänaval möödub minust keegi kelle lõhn paneb oma veidruses imestunult kulme kergitama. Olen selle lõhnaga kaasneva mustri võrra rikkam.
Suudan aru saada ühest oma probleemide põhjusest. Imestan et kuidas ma varem küll pole seda taibanud. Olen nüüd selle arusaamise võrra rikkam. Ühel heal päeval mõistan korraga et protsessid ühiskonnas mis oma arusaamatuses on siiani vaid kurvalt ohkama pannud, omavad korraga selgelt mõistetavat loogikat. Jällegi olen rikkam.
Enamuse oma ajast torman ma ühest paigast teise tehes vajalikke tegemisi, pilk ja mõtted suunatud sellele mis ees. Mingil hetkel aga köidab miski mu tähelepanu ja ma vaatan kohta kus ma olen. Vaatan valgust varje ja lõhnu. Vaatan rohtu ja puid mis on siin just sellised nagu nad praegu on. Homme nad enam ei ole sellised. Olen siin ja praegu selles hetkes ja olen selle hetke võrra rikkam. Selle hetke väärtus on nii suur et katab ka selle suure ajahulga mis peost pudeneb.
Sekundi murdosaks püüan kinni inimese pilgu kelle ilme just sel hetkel ütleb rohkem kui kogu see jutt siin kokku. Olen selle sekundi murdosasse pressitud äratundmise võrra rikkam.
Öösel vaatan musta tähistaevast ja mõtlen kui kaugel on need pisikesed pisikesed säravad täpid mis tegelikult on tunduvalt suuremad kui see kera millel mina seisan. Kera mille suurust kümne kilomeetri kõrgusel lennukiaknast vaadates veel kuidagi tajuda saab. Maapinnal metsade ja mägede keskel aga vaevalt. Kujutlen kõike seda ruumi ja tema suurust ja olen selle suuruse võrra rikkam. Ja mitte ainult ruumi suuruse, vaid kõige mis on.
Kui olin nii väike et koolis veel ei käinud, olid meil hamstrid. Pisikesed roti moodi närilised kes oma toidust punnis põskedega palju nalja tegid. Ükskord juhtus, et hamstrid olid toas lahti ja mina toast väljudes, ilma vaatamata, tõmbasin ukse kinni, hamster aga oli uks vahel ja nii ma pressisin ta peaaegu pooleks. See oli minu senise elu kõige kohutavam elamus. Vaadata kuidas see väike loomake kellega olin juba jõudnud sõbraks saada, seal niimoodi oma viimaseid hingetõmbeid vaakus. Ja minu pärast. See on üks minu lapsepõlve eredamatest mälestustest. Üks kõige hirmsamatest mälestustest. Midagi mille läbielamine oli ääretult raske.
Kuid see on osake minu kogemuste varamust. Hirmus ja ebameeldiv, aga siiski osake. Arvan et see elamus on mind väga suuresti mõjutanud. Pannud mind ehedamalt tajuma elu väärtust. Niiet, tajutav kui halb, on sel tähtis roll minu olemuses. Kui minuga poleks seda juhtunud, ilmselt oleksin hoopis teistsugune inimene. Ilmselt siis ma ei kirjutaks praegu seda jutttu siin.
Nii juhtuvad meiega head asjad. Ja juhtuvad halvad asjad. Häid asju tahame, halbu ei taha. Kuid tahame või ei taha. Nii hea kui halb on osake meist. Osake meie rikkusest. Võib vaid kujutleda millised mannetud tossikesed oleksime kui kogu elu jooksul meiega üldse mitte midagi halba ei juhtuksgi.
Nii olen rikkam ka siis kui suudan kaasa elada inimese tragöödiale, olgu see lähedane, blogituttav, või keegi kellega kokku juhtud täiesti juhuslikult. Kuigi jah. Ega ma eriti juhustesse ei usu.
Maine, ehk raha rikkus, pole üksnes üheselt ühene. Sellel on palju nüansse. Kellelegi on materiaalne rikkus vahend, abinõu silmaringi laiendamiseks. Kellelegi on raharikkus eesmärk omaette. See on kõige tähtsam. Keegi on kaotanud oma rikkuse üle kontrolli. Tal on seda niipalju et ta enam ei taju oma rikkuse piire, ei tea mis tema rahaga toimub. Võibolla see lihtsalt hallitab kuskil. Keegi pingutab rikkaks saamiseks kõigest hingest, kõik ülejäänu sellele ohvriks tuues. Kellegi juurde tuleb rikkus nii et ta selleks peaaegu üldse midagi tegema ei pea. Ja ega ta sellega midagi peale ei oska hakatagi. Pigem on see koormaks. Sellised inimesed on küll väga haruldased. Aga neid on.
Vaimse rikkuse juures on mumeelest asjad täpselt samamoodi. On neid kes materiaalse ja vaimse tasakaalus hoiavad. On neid kes elavad omas maailmas ja kõigest uuest meeleheitlikult hoiduvad. On neid kes pea ees tormavad seiklustesse, omamata vähimatki ettekujutust mis juhtuma hakkab.
Kui materiaalse rikkuse jaoks tuleb üldjuhul pingutada, siis vaimu rikkuse juures töötab avanemine. Pingutamine, ehk püüd olla maailmas osaline ilma sügavama tunnetuseta, viib tavaliselt absurdi. Et teha pingutus mingis suunas, peame teadma mida teha. Et omandada vaimset rikkust, ehk saada rikkamaks kogemuse võrra mis meil seni puudub, peame olema valmis seda vastu võtma. Peame olema avatud.
Teadmised ja tõekspidamised, isiklikuid veendumused, segavad kui püüame teise inimese hingest tõest pilti saada. Kõige parem on ego ja mõtlemine hoopis vaigistada, lasta meeltel ja tajudel avali olla. Eriti kui püüame näha teise kultuuritasandi inimese sisse. Kui püüame tajuda inimest teisest maailma otsast. Või näiteks metsas meile otsa põrnitsevat rebast.
Vaimne rikkus ei saa olla eesmärk omaette. Mis kasu on tohutust elamuste ja kogemuste hulgast kui me ei oska sellest kogupilti kokku panna. Nagu tükkideks laialipillutatud maailm. Klassikud on ka öelnud. Kui tervet rehkendust teha ei oska, tee pool. Aga tee hästi.
