reede, 21. jaanuar 2011

Metafoor ja arhetüüp

Sõnaraamat ütleb.
metafoor- (kr. metaphora ülekanne), kirj. kõnekujund: ülekanne, ühe asja v. nähtuse  tähenduse teisele ülekandmine sarnasuse alusel ( näit. elukevad, sõnu kaaluma)

arhetüüp- (kr. typos kuju), ürgalgkuju, eeskuju; vanim kättesaadav algkäsikiri v. algtrükis

Kirjutis oleks üsna kuiv ja krõbisev kui seal poleks mahlakaid metafoore. Näe, ka selles lauses on neid tervelt kolm tükki. Ilma nendeta oleksime mannetud kirjeldama mitmekülgset maailma tema kõikvõimalikes nüanssides. Samas on see ka kõik milleks metafoor võimeline on. Kirjeldamiseks. Metafooriga saame kirjeldada millegi olemust, kuid ei saa metafooriga seda olemust tähistada. Selle jaoks on arhetüüp. Näiteks arhetüüp- ema- tähistab kellegi millegi olemust millest kõik saab alguse. Ka päike võib olla arhetüüpne ema, sest ilma temata poleks elu maal. Arhetüüp- kirjasõna- hõlmab kirjapandud mõtete olemuse. Kirjasõna - on see arhetüüp mis tähistab tarkuste levimist läbi aegade ja läbi ruumi, vajamata tarkuste üleandmiseks inimeste isiklikku kontakti. Üks ja sama sõna võib olla nii metafoor kui arhetüüp. Oleneb mida selle sõna all mõtleme. Näiteks- kevad- võib olla metafoor lauses- "Noorus on elukevad."-, kuid võib olla ka arhetüüp- "Näinud lõpuks läbi omad vead algas minu jaoks kevad, uus algus"-.
Metafooriga on võimalik meeldiva ja ebameeldiva vahel vahet teha. Näiteks. See kevad oli meeldivalt värske ja värviküllane kui kullerkupp. Või siis. Kevad oli vastikult porine kui mülgas. Arhetüübile pole võimalik külge kleepida meeldivuse- ebameeldivuse pitserit. Arhetüüp- kevad- tähendab nii algusega seotud raskusi ja ebaõnnestumisi, kui ka uue alguse puhtust ja sära. Tervikuna.

Ka mõtlemine võib olla nii metafoorne kui arhetüüpne.
Nähes maailma toimimise peensusi ja selle üle vaimustudes võime  seda enda jaoks kirjeldada. Hommikul õue minnes ja päeva tervitades kirjeldame endale kuidas rohi veepiiskades kui kristallides sätendab, kuidas õhk kaigub pisemate ja suuremate lindude ja linnukeste kõrvulukustavast ja segipaisatud helikatkete kakofoonilisest kuid samas ka nii  ühtesulavast sädinast. Kuidas valgus murdub ööjahedusest hommikusoojusesse ülemineku aurus, lastes ümbritsevat ruumi tajuda kui midagi käegakatsutavat.
See kirjeldus jääb meie mälestuste lehele ja soovi korral võime selle jälle välja võtta ja meenutada. Kuid siiski, jääb ta sinna, mälestuste lehele. Ta ei saa osaks meist endist.
Kui hommikul õue minnes suhtuksime ümbritsevasse arhetüüpselt poleks see mis seal toimub meie jaoks enam kirjeldus. Enam poleks küsimus selles kas see meile meeldib või mitte. Me lihtsalt tunnetaksime hommiku olemust. Tunnetaksime mis tähendab ärkamine pimedusest, jahedusest, vastu päikesele ja tema valguse ja soojusega äratatud lõhnadele, värvidele ja helidele.

See jutt siin võib tunduda tähenärimisena, kuid kui vaadata asja eetika seisukohast, on vahe tuntavalt suur.

Kui suhtume maailma metafoorselt, on see meie jaoks kirjeldus. Kui kirjeldus tundub hea, siis see meile meeldib, kui tundub halb, on ebameeldiv. Siis hakkame püüdlema meeldiva poole ja tõrjuma ebameeldivat. Kui meile on sisendatut piisavalt põhjalikult millegi ebameeldivust, oleme valmis seda tõrjuma küllaltki radikaalsel moel. Kas või relvaga. Kuidas muidu oleks viimane ilmasõda (ja teised ka kõik) teoks saanud. Sakslastele tõestati piisavalt kommunistliku süsteemi ebameeldivust. Venelastele fašismi ebameeldivust. Ometi olid nii sakslased kui venelased inimesed, olid kellegi isad ja emad, kellegi lapsed. Nad armastasid kedagi ja neid armastati.

Tõsi, sõda on äärmuslik näide. Kuid seesama ebameeldivuse alusel tõrjumine toimub ka igapäevaelus, meie endi vahel, meie ja meie lähedaste vahel. Kui suhted teiste inimestega omavad meie jaoks kirjeduse, metafoori tähendust, hakkavad meid juhtima meeldivuse, ebameeldivuse eri suundades lükkavad jõud. Kui oleme suunatud lähedast inimest tunnetama kui arhetüüpi, tunnetame olemuslikult. Siis kaotab meeldivus- ebameeldivus tähenduse.

reede, 14. jaanuar 2011

Kirjutamata jutud


Mõned jutud on kirjutamata. Tahaks küll, aga ei oska, või ei tule välja. Igatahes on nad kirjutamata.

Juba üle kümne aasta iseendale tööandjaks olemine on mulle õpetanud terviklikuse vajalikust. Et pingutusi krooniks eluks vajaliku raha teenimine, on vajalik ettevõtluse terviklikus. Peab olema idee, peavad olema võimalused ja oskused idee teostamiseks, peab oskama oma ideed müüa, peab oskama teenituga hakkama saada. Sest kui kulutad rohkem kui teenid, nõuab see üha enam ja enam tööd ja see hakkab siis juba elamist segama. Peab oskama nii tööd organiseerida kui ka töö käigus tekkinud segadust koristada.

Niisamuti on nende kirjutamata juttudega. Nad nõuvad terviklikust. Kui kirjutad vaid mõned osad, midagi aga jääb välja, pole see enam midagi millest võiks aru saada ja selle üle vaimustuda. See oleks kui päikeseloojangu pildistamine. Et pildistad pilve, maa, puud, valguse, meeleolu. Kui jätad näiteks päikese pildist välja. Mis päikseloojangu pilt see siis enam on. Muidugi on detailid olulised. On nad ju terviku osad. Kuid detailiga on lihtsam. Tuleb vaid kirjutada sellest detailist. Milline ta on ja mis tunded teda vaadates tekivad. Tervik seevastu on olemuselt vaat et lõpmatu. Mida rohkem teda vaatad, seda enam pisiasju selle juures märkad. Vahel kisub jutt sellele mõeldes juba Kalevipoja eepose mõõte võtma. No kuidas sa sellise küll kirja paned.

Küll pole see aga ületamatu ülessanne. Täiuslikust saavutada pole niikuinii võimalik. Kuid on võimalik jõuda sellele päris lähedale. Küsimus on vaid selleks vajaliku töö hulgas. Siingi aga ei saa läbi tasakaaluta. Kui pühendud sellele suurele tööle täiusliku jutu kirjutamiseks, mis siis elamisest saab. Elada selleks et töötada on ju ka tobe.

laupäev, 1. jaanuar 2011

Blogimeem

Tänan tähelepanu eest Kaamos. See võttis nüüd väheke aega. Aastavahetuse sekeldused ja ärevused ei lasknud meemile keskenduda. Nüüd on paugud käinud (no oli ikka mürinat ja plärtse), aasta uus käes ja mõtted peomeeleolust vabaks lastud. Ja vaatan, ongi hea et kohe esimese hooga kirjutama ei hakanud. Meemi idee sai aega käija ära selles minu mõistuse suuremas pooles mis minu tahtmiste eest varjul, kuid kui talle aega anda, võib sealt üht teist üllatuslikku pinnale nähtavaks hulpida. Alateadvus või kuidas keegi seda nimetab.
Muideks minu jaoks ongi see üks blogimise peapõhjustest. Blogi formaat tingib pikema järelemõtlemisaja kui vahetu suhtlus. Järelemõtlemisaeg aga toob peidus olnud asju välja nii siit kui sealtpool teadlikuse piiri.

Niisiis

1. Külastan oma blogi sagedusega…
Mmm, kuidas sellel nüüd vastata. Keskmise blogijaga võrreldes kirjutan vist harva. No just niimoodi nagu need jutud tulevad. Olen ikka püüdnud hoiduda nende tulemist kuidagi forseerida. Tagasi ka pole hoidnud. Kui tuleb, siis tuleb. Vahel küll pole võimalust kirjutada. Mõni jutt on seepärast kirjutamata jäänud. Aga ju siis pole vaja olnud. Mõni jutt on mul arvuti kaustas aasta otsa ja täiendan teist kuidas mõtteid sellest juurde tuleb. Kommentaarid tulevad meilile, seepärast pole vaja oma blogi avada. Aga üldiselt tegelen mõtlemise ja selle kirja panemisega palju. Ju on minu jaoks selline ajajärk.
Hetkel aga on mul, noh kuidas nüüd öelda, murrang. Evolutsioon maailmas üldse ei ole pidev ühtlane protsess. Toimub mingi järjepidev arenemine, kuid mingil hetkel toimub murrang. Uued asja enam ei mahu vanadesse vormidesse ja need peavad purunema. Nii ongi evolutsioonis aeg-ajalt murrangulised hüpped. Vormide purunemise aeg. Valus aeg. Taipad et vanamoodi enam ei saa. Uutmoodi aga veel ei oska.

2. Poliitikute blogisid loen…
Ei loe.
Põhimõtteliselt pean küll õigeks olla kursis poliitikaga. Sest kui inimesed poliitikast võõrduvad, võimaldab see võimule saada kasuahneid. Teisalt on poliitikas nii palju näilist. Et vältida illusionistide jüngriks saamist tuleks teha tohutu informatsiooni statistika. Et mõista kes on riigimees ja kes taskutäitja. See aga võtaks ära olulise osa elamise ajast. Ja, pagan võtaks, mul on oma eluülessanded, ma pean neid lahendama.
See aja jagamine on probleem millele mina pole lahendust leidnud.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
Nad on reaalsus. Muu meedia on tugevalt mõjutatud illusioonidest. Blogid, mida mina loen on, tundub mulle, elu ise. Vahel küll sõnade vahel peidus. Kuid ta on seal.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:
Eelmises punktis sai sellele vastatud.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
Üks kord. See võis olla mingi umbes viis aastat tagasi. Virtuaalsuse anonüümsus võimaldab selles keskkonnas vägivalda ideede vallas. Võimaldab lasta näida oma isiklikku arusaama suuremana. Selle peale ma solvusin. Nüüd olen aru saanud et solvumine netisuhtluses, ja üldse ka, on kui lastehaigus. See ei too mingit kasu, kuid on vaja läbi põdeda. Mõistmaks et emotsioonid on küll vajalikud end inimesena tundmaks. Kuid areng käib läbi mõistmise. Mõistmine, mis on tegelikult vägivald ja miks keegi, või ma ise, sellele teele astub, see on arengu võti.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
Mõtlemise järjepidevusest. See asi kipub ikka nii olema et kommentaare (kaasamõtlemisi) tehakse üldjuhul vaid viimasele postitusele. Blogipostitused on lineaarsed. Aga peaks olema et kõik postitused on tähelepanu poolest võrdsel tasemel. Ideed ja arusaamad tahavad settimist ja selginemist, seepärast võib valgustav mõttevälgatus tulla tükk aega pärast postituse avaldamist. Siis on ta aga juba kaotanud oma aktuaalsuse.
Üldises mõttes nõuaks see formaadi ja traditsioonide muutmist. Isiklikus mõttes aga pikemat blogipostituse järelemõtlemisaega.
Teisalt on väga olulised ka hetkevälgatused. Need nõuvad blogistamist just siis kui nad tulevad.

7. Omalt poolt kiusan küsimusega – miks sa üldse blogid?
Arenemine, edevus, suhtlemine, laiem maailma nägemine. Põhjusi on palju. Blogimine aitab mõtteid iseenda jaoks selgitada. Anda neile ebamäärasest hägust käegakatsutavam, arusaadavam vorm.
Edevus pole sugugi vaid mahasalgamist väärt omadus. Kuigi iseenest väärtusetu, lükkab ta masinavärgi liikuma. Selles on tema väärtus.
Tavaelus on küllalt keeruline leida suhtlemisparnerit kes oleks niipalju samal tasemel, samas arenemisjärgus, et ta mõistaks hinge sügavamaid tagamaid. Blogimise läbi on seda võimalik leida.
Ja tihtipeale jäävad mõttekujundid peas ringi ketrama. Uuesti ja uuesti. Blogimisest võib leida nükkeid mis sellest ringrattast välja lükkavad.

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
Ei ole. On olnud asju mille üle häbenen, sest nad näitavad minu rumalust. Olen teinud oma taktitundetusega inimestele haiget. Kuid ma ei kahetse. Ilma vigu tegemata, ilma kukkumata, ei ole võimalik edasi minna.

9. Sinu lisatud küsimus
On alati pidanud küsimist vastamisest olulisemaks. Sel lihtsal põhjusel et küsimine on enne kui vastamine. Nüüd näe, aga ei oskagi midagi küsida.
Eks ma siis küsin oma blogis.

Selle edasisaatmisega on samuti kui poliitikaga. Põhimõtteliselt oleks õige edasi saata, muidu ju vaibub. Teisalt nõuaks see edasisaadetava sügavamat tundmist, muidu võid äkki sokutada kellelegi kaela ehk ebameeldiva kohustuse.
Eeeeh. Lähen siis lihtsalt kergema vastupanu teed ja lihtsalt soovin kõigile kes seda lugema juhtuvad
HEAD UUT AASTAT