pühapäev, 19. detsember 2010

Täna on täna

On kummaline olla üksi. Nii kummaline. Üksiolemisest olen tihtipeale unistanud, seda on minu elus minu jaoks liiga vähe olnud. Täna aga olen üksi. Ihuüksi suures majas. Kütan maja ja mõtlen, milleks seda vaja on. Et see maja on nii suur ja nii palju on teda vaja  kütta. Kui olen üksi piisaks mulle vaid ühestainsast väikesest toakesest. Mõelda vaid kui vähe puid selle soojaks saamiseks piisaks.
Üksiolemine äratab armastusevajaduse. Olles kellegagi koos ei olegi mahti seda tunnet tunda. Tunnen seda üksi olles. Tunnen kuidas vajan kedagi kõrval kes mind vaataks samasuguse pilguga nagu mina teda vaatan. Tunnen et inimene võiks olla lihtsalt mu kõrval, polekski vaja rääkida, polekski vaja suhelda. Lihtsalt teaks et ta on siin.
Täna ma igatsen rutiini. Igatsen et tõuseksin hommikul. Imetleksin päeva. Teeksin oma igapäevaseid toimetusi, kütaksin maja, teeksin süüa, teeksin rutiinset tööd. Tööd millest tean mida teha, kuidas teha, et oleks teadmine et ka homme on mul see töö ja elatusallikas. Igatsen istuda soojas teleka ees ja vaadata juba mitut korda nähtud filmi. Teades kõikke ette mis tuleb. Et kodu oleks valmis. Et midagi poleks vaja ehitada ega remontida. Vahest värskenduseks ehk veidi värvi. Et kodu see poleks midagi uhket, vaid just niipalju kui vaja on. Et koht kus olla ja et oleks soe. Et kodus oleks vaid vaja rookida lund ja koristada. Et riideid oleks vähe ja poleks tähtis millised nad on, peaasi et soojad. Et asjad oleks omal kohtadel ja neid oleks vähe. Et poleks vaja kogu aeg niipalju nende peale mõelda. Et võiks mõelda suuri mõtteid.

reede, 17. detsember 2010

Kui võrk käriseb

Vahel ta käriseb, kuidagi ootamatult. Kuigi kui see juhtub taipad et just seda oledki oodanud ja tahtnud. Kui see juhtub, tunned segadust, sest et oled arvanud et nii just peabki olema, et nii kuidas seda seni oled kogenud, ongi õige. Kuid tuleb välja et mitte, tuleb välja et kõik on olnud kaetud justkui peene musta võrguga. Võrk on olnud nii peen õhuline ja ühtesulav, et vaid rebendite ääred ja nende vahelt silma hakkav selgus lasevad aru saada, seni oled vaadanud kõike läbi varjava katte. See mis sealt alt nähtavale tuleb tundub nii ehe. Tundub tuttav, oma sisimas tunned et nii see peabki olema, nii on õige. Nähtust innustunult rebid maha kõik ja seisad siis hämmastunult selle ees. Kõik oleks justkui sama, kuid ometi mitte. Paistab sama, kuid tundub hoopis teistsugune. Mõistus on hämmastunud ja seisab tummana kõrval kui seda maailma tajud. Oo mis maailm. Nii värske ja särav. Pärast hetkelist uudsuse uimasust taipad mille poolest uus vanast erineb. Läbi katte vaadates võis asju näha. Võis näha mis on mis ja kuidas nad üksteise suhtes paiknevad. Katteta maailmas võib seda kõike tajuda. Kuidas valgus hajub ja peegeldub ja sellest tulenevalt asjade suurusi ja omavahelisi kaugusi. Kui massiivsed nad on. Suurem suurus ei pruugi sugugi suuremat massi tähendada.  Väikesed võivad olla tihedad ja omada suurt kaalu. Suured võivad olla vaid ruumitäide, kuid võivad olla ka väga olulised.
Et nähtav poleks vaid pilt asjadest, on vajalik tunnetada asjade sisu. Nende olemust. Siis tunned end maailmas olijana. Mitte vaid vaatajana.
Küllap see "käriseva võrgu" effekt ongi sellest et tõmbud endasse, eraldud maailmast, vaatad ümbritsevat vaid kui vaatemängu, unustades olla ja tunnetada olemist. Kui see jälle meelde tuleb, siis ta kärisebki.