Puhkus partide ja koeraga

Ikkagi jube tore on puhata.

Mis siis et vaid kolm päeva. Mis siis et nõnda vähe. Tööandja, mina ise siis, rohkem ei andnud.
Kuid millised kolm päeva. Enamus ajast vedelesin voodis ja mitte midagi ei teinud. No tõesõna, kohe mitte midagi. Olin juba peaaegu unustanud mis tunne see on. Aga .. kohutavalt hea tunne. Järjekordselt leidis tõestust tõsiasi et mõtlemiseks on jõudeaega vaja. Inimene kes pidevalt nagu orav rattas keerleb, ainult arvab et mõtleb. Tegelikult on mõttetegevust immiteeriv protsess vaid suure masinavärgi kasutuseeskirja fragmendid. Tõeliselt mõtlemiseks on vaja kõigest kõrvaleastununa kaugusse põrnitseda.

Kauguses aga ujusid pardid.

Tegelikult algul märkasin vaid paari parti. Olles vaid hetkeks kõrvale vaadanud, oli parte juba rohkem. Asi tundus imelik. Kuidas nad nii äkki sinna said. Veel hetk ja asi sai selgeks. Nad vupsatasid välja vee alt. Nagu õngekorgid. Vups ja vups. Varsti oli neid terve trobikond. Vaid hetk hingetõmbeaega ja pardid sukeldusid uuesti. Järvepind oli jälle tühi. Päris tükk aega. Siis .. vups ja vups, mõni lind oli kala ka saanud. Seda osavalt õieli nokaga žongleerides, kugistasid nad kalad alla. Just kugistasid, sest närida nad ju ei saa. Mõtlesin kui keeruline oleks vingerdavat kala süüa kui poleks kaht kätt, nuga ja kahvlit. Ainult nokk. Poleks üldse lihtne.

Huvi pärast lugesin kaua pardid vee all on. Sain nii keskmiselt seitseteist sekundit. Ja üsna tihti vupsasid nad välja sukeldumiskohast märgatavalt kaugel. Osavad ikkagi. Pääsukesed kes järve kohal putukaid püüdsid näiteks ei sukeldunud kordagi. Näe. Kellena oled sündinud, nii pead ka elama. Kui oled mais, siis hõljud terve elu vaid tuule käes.

Kui seen, põrnitsed metsahämaruses puude varbaid.

Üks partidest viljeles omapärast kalapüüki. Pistnud pea vaid mõneks hetkeks vee alla, oli tal üha uuesti ja uuesti kala nokas.

Üks teine part märkas seda ja proovis esimese sabas ujudes sama tehnikat kasutada. Kui esimene napsas üha uue ja uue kala, siis sabarakk ei saanud midagi. No loogiline ju. Eks ole meil inimestelgi nõnda. See kel on taiplikust midagi ette võtta saab kala. See kes vaid ahvib, jääb tühja pihuga.

Kogu see tegevus järvel ilusa tuulevaikse ilmaga meenutas kangesti idülli. Päike paistab, peegelsile veepind ja ujuvad pardid. Kuid ometi polnud see vaid ilu ja kaunidus. Üsna mitmed järves ujuvad kalad jätsid oma elu. Kalaparvesse, kes olid juba jõudnud üksteise seltskonnaga harjuda, jäid tühjad kohad. Vee kohal lendlevatest putukatest paljud ei näe enam kunagi päikesevalgust. Me ei tohiks seda unustada ega lasta end näilisest idüllilisusest petta. Elus on alati kaks poolt. Samamoodi ei saa pöörata tähelepanu üksnes halvale. Siis me ju ei näekski, kui ilus maailm tegelikult on.

Eeh, tagumik sügeleb.

Vaatasin kuidas pardid järvel ujuvale parvele hüppasid. Foto pole küll kõige parem, aga hetke jäädvustus väärib ka kehvemat pilti.

Eks proovige ise veest üles enda peast kõrgemale tasapinnale hüpata. Minu järjekordne kummardus partide osavusele.

Aga, ilus puhkus oli.

Kohtusin inimesega kellega oli tõeliselt huvitav rääkida. Miks seda küll nii harva juhtub! Võibolla pärlid peavadki haruldased olema. Siis oskame hinnata nende erakordsust.

Proovisin ka siia otsa ronida.

Jõudsin vaid siiamaani.

Ehk siis vaid poole peale. Eeeh, argpüks.
Koduteel lehvitas mulle üks koer.

Kivi kõrval meres

Loksun meres. Lained, mis merelt maa poole tüürides mind üles alla kiigutavad on just sellised laisapoolsed niikui inimesed tänase kuuma ilmaga. Niiet loksumine on minu meres olemise kohta just õige nimetus. Koos minuga loksub vees veel veidi vetikaid ja pisemat prahti. Ainult kivi mille kõrval ujun, ei loksu üldse. Seisab kindlalt oma kohal. Natuke kivist on üle veepinna, nii parasjagu et ainult kõige kõrgemad lained sest üle ulatuvad. Väiksemad ainult limpsivad kivi külgi. Katsun, et üsna siledaks on nad selle limpsinud. Allpool veepiiri on kivi kaetud vetikatega, ülalpool jälle millegi libedaga niikui tatt. Vaid veepiiril olev osa tundub kivil puhas olema. Kivi paistab üsna suur. Nii suur kivi kaalub kindlasti mitmeid tonne. Ükski elav olend sellel planeedil ei jaksaks sellist mürakat liigutada. Kivi on kõva. Ja kindlasti ka üsna vana. Molekulid, millest kivi koosneb, on päris kaua aega külg külje kõrval olnud. Kõik teised molekulid, nagu vee molekulid, molekulid millest koosnevad vees hulpivad vetikad, õhus lendav kajakas, liiva molekulid, minu molekulid, on pidevas liikumises. Nad liiguvad maailmas ja üksteise suhtes. Vaid kivi aine osakesed on ühe koha peal ja teineteise kõrval kõik see aeg. Loksun meres nii umbes viis minutit. Siis hakkab jahe. Kujutlen veel korraks kuidas oleks kivi kombel seista siin meres terve päeva. Lained tulevad ja lähevad. Väikesed kalamaimud ujuvad mööda. Mina ainult seisaksin. Seisaksin terve päeva. Siis terve aasta. Mere läheks jäässe. Siis sulaks jälle üles. Pilved tuleksid ja läheksid. Päike käiks üle taevalae rohkem kui kolmsada korda. Mina ikka seisaksin. Huvitav, kui kaua see kivi on siin meres olnud. Kindlasti aastasadu. Mis tunne see küll oleks ...