Ikkagi jube tore on puhata.
Mis siis et vaid kolm päeva. Mis siis et nõnda vähe. Tööandja, mina ise siis, rohkem ei andnud.
Kuid millised kolm päeva. Enamus ajast vedelesin voodis ja mitte midagi ei teinud. No tõesõna, kohe mitte midagi. Olin juba peaaegu unustanud mis tunne see on. Aga .. kohutavalt hea tunne. Järjekordselt leidis tõestust tõsiasi et mõtlemiseks on jõudeaega vaja. Inimene kes pidevalt nagu orav rattas keerleb, ainult arvab et mõtleb. Tegelikult on mõttetegevust immiteeriv protsess vaid suure masinavärgi kasutuseeskirja fragmendid. Tõeliselt mõtlemiseks on vaja kõigest kõrvaleastununa kaugusse põrnitseda.
Kauguses aga ujusid pardid.
Tegelikult algul märkasin vaid paari parti. Olles vaid hetkeks kõrvale vaadanud, oli parte juba rohkem. Asi tundus imelik. Kuidas nad nii äkki sinna said. Veel hetk ja asi sai selgeks. Nad vupsatasid välja vee alt. Nagu õngekorgid. Vups ja vups. Varsti oli neid terve trobikond. Vaid hetk hingetõmbeaega ja pardid sukeldusid uuesti. Järvepind oli jälle tühi. Päris tükk aega. Siis .. vups ja vups, mõni lind oli kala ka saanud. Seda osavalt õieli nokaga žongleerides, kugistasid nad kalad alla. Just kugistasid, sest närida nad ju ei saa. Mõtlesin kui keeruline oleks vingerdavat kala süüa kui poleks kaht kätt, nuga ja kahvlit. Ainult nokk. Poleks üldse lihtne.
Huvi pärast lugesin kaua pardid vee all on. Sain nii keskmiselt seitseteist sekundit. Ja üsna tihti vupsasid nad välja sukeldumiskohast märgatavalt kaugel. Osavad ikkagi. Pääsukesed kes järve kohal putukaid püüdsid näiteks ei sukeldunud kordagi. Näe. Kellena oled sündinud, nii pead ka elama. Kui oled mais, siis hõljud terve elu vaid tuule käes.
Kui seen, põrnitsed metsahämaruses puude varbaid.
Üks partidest viljeles omapärast kalapüüki. Pistnud pea vaid mõneks hetkeks vee alla, oli tal üha uuesti ja uuesti kala nokas.
Üks teine part märkas seda ja proovis esimese sabas ujudes sama tehnikat kasutada. Kui esimene napsas üha uue ja uue kala, siis sabarakk ei saanud midagi. No loogiline ju. Eks ole meil inimestelgi nõnda. See kel on taiplikust midagi ette võtta saab kala. See kes vaid ahvib, jääb tühja pihuga.
Kogu see tegevus järvel ilusa tuulevaikse ilmaga meenutas kangesti idülli. Päike paistab, peegelsile veepind ja ujuvad pardid. Kuid ometi polnud see vaid ilu ja kaunidus. Üsna mitmed järves ujuvad kalad jätsid oma elu. Kalaparvesse, kes olid juba jõudnud üksteise seltskonnaga harjuda, jäid tühjad kohad. Vee kohal lendlevatest putukatest paljud ei näe enam kunagi päikesevalgust. Me ei tohiks seda unustada ega lasta end näilisest idüllilisusest petta. Elus on alati kaks poolt. Samamoodi ei saa pöörata tähelepanu üksnes halvale. Siis me ju ei näekski, kui ilus maailm tegelikult on.
Eeh, tagumik sügeleb.
Vaatasin kuidas pardid järvel ujuvale parvele hüppasid. Foto pole küll kõige parem, aga hetke jäädvustus väärib ka kehvemat pilti.
Eks proovige ise veest üles enda peast kõrgemale tasapinnale hüpata. Minu järjekordne kummardus partide osavusele.
Aga, ilus puhkus oli.
Proovisin ka siia otsa ronida.
Jõudsin vaid siiamaani.
Ehk siis vaid poole peale. Eeeh, argpüks.
Koduteel lehvitas mulle üks koer.