neljapäev, 3. juuni 2010

Taevased luited

Üks mesilane lendas võilillelt võilillele. Ühel õiel mida ta külastas aga oli teine mesilane juba ees. Viivuks tekkis rüselus. "Kus sa ronid. Vabu õisi kuipalju. Tõmba vehkat." Ja tõmbaski. Soe oli. Polegi ammu olnud nõnda soe et riideid vaja poleks. Osad võililled õitsesid, osad puistasid juba udemeid üle õue. Ja alles mõned päevad tagasi olin siin niitnud. Jaaa, võilill on kiire. Selles vist ongi tema edu saladus. Oleks eestlased ka nii kiired.
Mingi lõhn oli. Natuke rohu, natuke lillede ja natuke sooja looduse moodi. Pole ammu seda lõhna tundnud. Eeeee, vist lapsepõlves viimati. Ei tea kas loodus polegi vahepeal lõhnanud. Või äkki, mine tea, on asi minus.
Kuskil toksis suruõhuhaamer. Ja kuskil mürisesid masinad. Muidu oli päris sumbe.
Pilved olid taevas. Kuidagi tuttavas vormis. Kus olen seda varem näinud. Aaaa.. . Liiv mere põhjas. No täitsa sama moodi. Egas asjata öelda et kuidas taevas, nõnda ka maa peal.

teisipäev, 1. juuni 2010

Minu raua tükkideks tegemise masin


Jätkates A.I.V.O. algatust "seiklusjutte meestest ja masinatest", kirjutan siin oma metalli lõikamise masinast. See mul oma tehtud. Täpselt selle tegemise aega ei mäleta, aga üle kahekümne aasta tuleb küll. Ega muidu seda juttu poleks tulnudki, aga juhtus täna nii et oli vaja suuremat metallitükki mitmeks väiksemaks saada. Kõõritasin siis selle pingi poole. Ammu pole teist kasutanud. Tükk aega on ta siin väljas vihma käes olnud. Teab kas töötabki enam. Väiksemad asjad saab relakaga tehtud ja ju ma siis ammu polnud midagi uut ja suurt ehitanud. Tõsi ta on. Omal ajal sai päris palju töö tegemise riistapuid valmistatud. Ammuaega aga enam mitte. On olnud nende riistapuude kasutamise aeg.
Nügisin siis seda massinat natuke. Ja-ah, kiilrihmad on rataste külge kinni roostetanud. On tõesti palju aega viimasest korrast. Kahtlane värk. Ei, mis seal ikka. Proovime. Rabasin juhtme pihku ja suundusin pistikupesa poole. Oot- oot. Enam polegi siin. Õige jah, sai seda elektrivärki ju vähe moderniseeritud. Nüüd pesa teises kohas. Mnjah. Panen siis sinna. Aga .. sikutad mis sa sikutad. Kakskümmend sentimeetrit jääb puudu. Sügan kukalt. Tooks pikendusjuhtme või .. . See seal ka ümber mitme setme asja kasutuses. Eh, lihsaim vist see kakskümmend sentimeetrit masinat liigutada. Rabasin kinni ja sikutasin. Ei tule. No muidugi. Masina jalad on viis sentimeetrit maa sisse vajunud. Tuleb vist kümme aastat ära küll mil teda viimati liigutasin. No kangi abiga sain maa sisse juurdunud masinavärgi uuesti pinnale. Sikutasin uuesti. Ikka ei tule. No mis värk! Ennevanasti sai küll teist siia ja sinna tõstetud. Miks ta nüüd enam ei tule. Salamisi hiilis ligi mõte et äkki on asi minus. Ju siis pole seda rammu mis enne. Aga .. hea et kaduma läinud rammu asemele on väheke mõistust siginenud. Kangi ja vähendatud hõõrdumiseffekti e. libisemise abil sain ta siiski sinna kus tahtsin. Ja tööle läks ta ka. Sain vajalikud asjad tehtud. Tuju kohe tõusis kuidagi. Kui see vana pink siin veel asja eest on. Olen asja eest veel ehk minagi.

Üks asi jäi mõtteisse mõlkuma. Mul oli raske seda tööpinki liigutada. Mitte selles mõttes raske niikui siin ennist kirjeldasin. Et musklirammu vähesus. Liigutada midagi mis igapäevases elu on pikki aastaid ühe koha peal olnud. On raske. Kas või kakskümmend sentimeetritki. Näe, selle ajaga olid tööpingi najale puud kasvanud. Nüüd peavad nad omapäi hakkama saama.