laupäev, 13. veebruar 2010

Inimsuhete matemaatika- ühisosa

Kui kaks hulka osaliselt kattuvad, siis kattuvat osa nimetatakse ühisosaks. Oli vist nõnda. Matemaatikaraamatust mäletan uduselt joonist kahe ringiga mis osalt üksteise peal.
Kellegi jaoks on keeruka inimese võrdlemine matemaatika kompromissitusega suisa pühaduseteotamine. Kuid mumeelest kehtivad ühed ja samad seaduspärasused nii inimeste maailmas, matemaatika valemites, kui füüsika ja keemia seadustekogumikes. Et kui matemaatikas on ühisosa, on ühisosa ka inimeste vahel. Inimestel on ühiseid huve. Ühiseid mõtteid, ühiseid arusaamu. Kuid samuti kui matemaatilise ühisosa definitsioonis on tegemist osaga tervikust, ei kattu ka kaks inimest, kui kaks ringi, kunagi täielikult, vaid ainult osaga.  Erinevate inimestega kattuvad erinevad kohad. Erilise selgusega näen seda blogimise  juures. Ühisosa, mida tajun ühe blogisõbraga, puudub täielikult või osaliselt teises blogisõbras. Kolmandas on ühisosa hoopis kolmandas kohas. Ühisosa on see mis seob. Ühine mõistmine võimaldab teineteise väljenduspüüdlustest aru saada. Isegi kui väljendused pole just perfektsed. Nii on väga kerge rääkida kui teine sinu mõtteid pea poolelt lauselt mõistab. Kuid jäädes suhtlemises vaid ühisosa piiridesse korratakse seda mis mõlemale juba niigi teada.  Puudub areng. Arenemine hakkab pihta siis kui ühisosa baaslaagrina kasutades hakatakse tunnetama seda mis ühisosast välja jääb.

Vahel arvatakse et armastuses peaks olema hingesugulus. Inimeste ringid peaksid täielikult kattuma. Ja kui nad ka alguses ei kattu, siis tuleks täielikuks ühildumiseks üht teist kohendada. Et kattuks.
Mumeelest on see väärarusaam. Ja niikui väärarusaamadega ikka, viivad nad pikemas perspektiivis hävinguni. Kas armastajate lahkuminekuni, või võõrandunud kooselule. Füüsika seaduspärasuse järgi sarnased ei tõmbu, vaid tõukuvad. Nii on minule tuttavad paarid mumeelest eranditult kõik n. ö. erinimelised laengud. Oma olemuselt vastandid, on kõikidel aga mingi ühisosa. Võtmeküsimus siin on mumeelest, kas ühisosa kasutatakse kooeluks ning ülejäänud osa tõrjutakse, ignoreeritakse. Või püütakse ühisosa kaudu jõuda selleni mis paikneb väljaspool ühise arusaama pinda. Nii oleks minumeelest jätkusuutlik armastus tee ühisosa suurendamise suunas. Tuleks ainult eristada tegelikku ja näilist. Tegelikuses suureneb ühisosa kui jõutakse mõistmise täieliku tunnetamiseni. Kui midagi inimesest surutakse maha või tõrjutakse, on see siiski vaid näiline ühisosa suurenemine.

kolmapäev, 10. veebruar 2010

Võhikult võhikule. Kuidas linkida youtube oma blogisse.

Need kes on spetsialistid, seletavad seda asja terminitega millest minusugused puusepp-toruluksepad suurt muhvigi ei jaga. Et pidin hiljaaegu selle keerulise asja endale selgeks tegema, püüan säästa neid kel see veel ees.

Niisiis. Teed lahti
http://www.youtube.com/
Valid sealt mis meeldib. Siis vaata, üleval paremal on selline kast "Subscribe" peale kirjutatud. Selle sees on kastike nimega "Embed", klõpsad sinna, kui kasti sisu siniseks läheb, teed sellest copy. 


Nüüd lähed oma blogi postituse kirjutamise lehele ja selle kirjutamise raami üleval paremal on kaks nuppu. Vajutad Edit HTML.
 

Siis paned kursori kirjutamise tahvli pääle ja teed paste. Ilmub sinna selline sigrimiri.


 

Nüüd vajutad paremalt ülalt nuppu Compose

Ja ilmub tahvi pääle selline kastike. See ongi see õige asi. Võid nüüd juttu ka vahele kirjutada. Kui oma postituse avaldad, on seal kus ennem oli kirjas object, ka vastava video pilt.


Kõigi maade võhikud, ühinege!

teisipäev, 9. veebruar 2010

Muusikameem

Bianka viskas muusikameemi mu kapsaaeda. Sellega ta muidugi ei arvestanud et on südatalv. Niiet selle asemel et mõnusalt kapsaste vahel platseeruda, lõdiseb ta nüüd poolest saadik hange mattunult ja vaatab mulle küsiva näoga otsa. Ei saa ju teda sinna niimoodi värisema jätta, tuleb ta ikka tuppa lasta ja ära õppida, mismoodi sinutorust muusikat blogisse saab linkida. Näe, peale pisukest (ah, mis ma siin ikka, pikka) pusimist, saingi hakkama. See mis Bianka enda kohta oma meemi üles pani, ühtib üsna üheselt sellega milline ettekujutus minul temast on jäänud. Minu kohta käivat pala kuulasin ka suurima heameelega. Tänud.
Niietsiis, euroreglement näeb ette järgmise käitumisjuhise:

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

Siin on nüüd selline lugu et minu jaoks pole vahet, on pulmad, sünnipäev, pühapäev, niisama päev, või matused. On muusika mis on südamelähedane ja muusika mis jätab külmaks. See tähendab, ei saa ma öelda et mingi pala sobib pulmadeks, aga matusteks mitte. Kui sobib üheks, sobib ka teiseks. Kui ei sobi, ei sobi üldse mitte. Niiet kui peaks juhtuma et minu matustel võtab keegi nõuks süldimusa lasta, siis olgu ma surnud või mitte, aga jalga ma sealt lasen. Pealegi on pulmad minu puhul nähtus mille toimumise tõenäosus on tunduvalt teadaolevatest numbritest allpool. See aga, et matused ükskord kindla peale tulevad, võin kasvõi mürki võtta.
Niisiis, minu muusika. Võimatu on millegi sellise kui muusika puhul tekitada pingerida. Kas sinine on ilusam kui punane. Kas ilusamad on mäed või meri. Iga hea muusika on omaette väärtus. Saan siis vaid öelda milline muusika on minu jaoks oluline. "Queen" kindlasti. Mitte nüüd et ma nende muusikat kõige paremaks peaksin, vaid seepärast, et üldjuhul on muusikalistel ühendustel mõned väljapaistvad tipud mis kaugele üle nende ülejäänud loomingu paistavad. Queeni puhul aga on peaaegu kogu nende tehtu pealpool pilvepiiri ja vaid üksikud kohad on keskmisel tasemel. Üks lugu mis mind iseäranis on liigutanud. Muusika on sama, kuid pilt mitte. Otsisin youtubist ka just seda varianti aga ilmselt seal seda pole või ei oska ma leida. Minu poolt mõeldu oli ühes seriaalis "Surematu". Aga mitte see kus mängib Cristofer Lambert, vaid Adrian Pauliga peaosas. Stseen oli peale lahingut kus niipalju kui silm ulatus olid väljal surnud või surevad mehed. Nad olid võidelnud kellegi eest või millegi nimel ja nüüd olid nad kõik surnud. Kas see mille nimel olid nad võidelnud, oli ikka nende elusid väärt. Või oli see vaid hetkeillusioon kindralite poliitikute omavahelistes mängudes. Ja üle kõige see muusika. Mind see igatahes vapustas.



See lugu on ka minu muusika.



Ja see.



Ise ma arvan et minu muusikas peab peale harmoonia ka jõudu ja mässu olema. Ei lase ma niiväga asjadel isevoolu kulgeda ühti. Veel mitte.

Muusikalist teatepulka sooviks edasi anda Tegelinskile. Peter Gabrieli lugu "Sledgehammer". Mitte haamri kujundi pärast, vaid see muusik mumeelest teab mida ta teeb. Samuti kui mumeelest on Tegelinskis teadmist lihtsatest olulistest asjadest.




Veel tahaks muusikameemiga visata Helvet. Uriah Heep. Selles loos võib esmapilgul jääda mulje rutiinsest stereotüüpsusest, kuid on seal peidus midagi mis laseb näha palju kõrgemalt ja kaugemale kui see algul tundus.




Vaatasin et peaks kolm olema, aga minu blogilistis olijatel juba need meemid käes, tundmatu ukse taga ka nagu ei tahaks virtuaalse tordiga koputada.

Õpin toru linkima



no mis

laupäev, 6. veebruar 2010

Märka mind

 
Nad olid juba kaua koos elanud. Lapsed sündisid,  kasvasid suureks ja läksid oma elu peale. Nüüd olid nad kahekesi. Neil ei olnud teineteisele enam palju öelda. Et tuua kuurist puid ja mis täna süüa teha. Kõik mis öeldud, oli öeldud juba ammu ja mis ütlemata, oli ütlematagi selge.
Vahest oli naise hinges igatsus. Naine oleks tahtnud et mees teda  märkaks või nii. Lihtsalt vaataks silma sisse, mitte et huvist või asjalikkusest, vaid lihtsalt. Et mees ei vaataks tema keha, või talle otsa. Vaid et vaataks otse hinge sisse. Justkui võiks pelgalt tema vaatamisest hinges valgemaks minna. Et mees teda lihtsalt hoiaks. Midagi ütlematta, midagi üritamatta. Sellisel hetkel võiks kasvõi nuttagi. Mitte lootusetusest või ängistusest. Vaid nutta nii nagu kallataks ämbrit tühjaks. Pärast oleks olla tühjavõitu, kuid hea ja kerge. Et kõik see pisikeste ja suurte murede ja hirmude lasu mis nagu muda tiigipõhja on settinud, välja saaks. Et hing saaks jälle tiivad. Et oleks millega elu ilusate asjade üle rõõmustada. Või kasvõi selleks et end olemas olevana tunda. Tunda et naise hing on midagi mida tasub märgata, mitte et sellest mööda käijakse kui tühjast kohast, kuni viimaks isegi uskuma võib jääda et polegi seal midagi. Nii elasid nad koos pika elu. Kuid mitte kordagi ei tulnud naisele pähe et ka mees võiks märkamist vajada.



See ei ole minu lugu. Kuigi jah, eks me peaaegu kõik tunne märkamisest vähemal või suuremal määral puudust. Ka oli mul sügavaid kahtlusi selle jutu viimase lause suhtes. Tundus kuidagi liiga dramaatiline. Aga sellisena see jutt minu juurde tuli. Ja mis mul siis üle jäi, pidin ta niimoodi kirja panema. Eks idee kandvaks muutmiseks peabki teda veidi üle paisutama. Ja kuigi tegelik elu pole nii must- valge kui see viimane lause, on selles ka omajagu tõtt. Unustame tihtipeale et vajadused mis on meil endil, on ka teistel. Oled siis mees või oled naine. Kuid see ei ole selle jutu põhiline idee. Põhiline on, et elu meie ümber ei ole vaid asjalik. Me ikka võiks rohkem end pühendada lihtsale olemise ideele.

neljapäev, 4. veebruar 2010

Musta kasti sündroom

 

Mu kallis kaasa on öelnud, küll oleks tore kui oleks selline must kast. Ühest otsast paned tooraine sisse, teisest tuleb juba pakitud toodang välja.

Väidan et inimkond jaguneb "musta kasti sündroomi" järgi kaheks. Ühed, kes neid musti kaste ehitavad. Täpselt teades mis on mis jupp, mis on tööpõhimõte, milline on konstruktsioon, millised on istud ja lõtkud, milline on optimaalne ja milline kriitiline töörežiim.
Teised, kes kasutavad musti kaste. Nad ei tea midagi mis kasti sees, kuid oskavad erinevatest mustadest kastidest organiseerida eluks vajalikke süsteeme.
Heaks näiteks on siin seesama must, või beež, või misiganes värvi kast mis on ühendatud selle monitoriga millelt seda kirja praegu loed. Vähesed kes teavad kuidas arvutikast funktsioneerib. Kuidas on elektrilised laengu jagatud, et nendega abstraktseid väljendusi tähistada. Teadmata tööpõhimõtet kasutavad arvutit paljud. Ka mina, kes ma olen tavaliselt väga huvitatud asjade olemusest, kuulun arvuti suhtes "kasti kasutajate" hulka.

"Must kast" pole aga üksnes tehniline termin. Ka inimsuhted toimivad samamoodi. Me suhtleme, teeme koos tööd, lävime seltskondlikult või sõbralikult, tihtipeale teadmata suhtluspartneri mõtteid, tema iseloomutüüpi, tema sisemist olemust. Kui  ettevõetud asjad laabuvad, kui koos on lõbus ja huvitav olla, siis puudub sisemiseks mõistmiseks ka vajadus. Oleneb muidugi kas ollakse "kasti ehitaja" või "kasti kasutaja".

Kui oled "kasti kasutaja", näed maailma ilu ja võlu nendes süsteemides mida "mustadest kastidest" ehitada saab. Alates perekonnast, üksikutest masinatest ja tehnoloogiatest koosnevatest tootmisprotsessidest, kuni erinevate ametkondade ja ministeeriumitega riigini välja. Kuidas muidu saaks organiseerida haridussüsteemi, või teostada suuri avastusi, lennutada rakett kuule. See mis kasti sees, on tehnikute rida ja omab teisejärgulist tähendust.

Kui oled "kasti ehitaja", on teisejärguline see mis toimub kastist väljas. Riik on küll vajalik, kuid oluline on kuidas inimesed end ses riigis tunnevad. On nad kõik ühe suure masina mutrikesed, või on riik vaid toetav süsteem et iga inimene leiaks tee iseenda sisemiste väärtuste juurde. Perekond on tähtis. Tõeline vaimustumine aga toimub inimese sees, seepärast peaks igaüks oma vanuses ja arengutasemes tundma end asjakohasena. Kõik peaksid tundma end oma nahas võrdseina, mitte et hierarhia jaguneks rahateenimis-, teadmiste-, või kasvõi välise ilu järgi.

Inimsuheteski võib vaimustuda sellest mis toimub inimeste vahel. Kuid võib ka vaimustuda sellest mis toimub sisimas. Olgu siis enda- või lähedase sisemaailmas.

Nagu ikka on asjad kombes kui vastandite vahel valitseb tasakaal. Kui aga millegipärast tundub et lähedane inimene tegeleb tühiste asjadega ja raiskab oma aega niisama, siis võib ju olla, et ta lihtsalt on teisest kastist.