kolmapäev, 30. september 2009

Kükitades redeli viimasel pulgal

Redel polnudki ju üldse kõrge. Vaid kaks meetrit üle tavalise silmavaate. Kuid milline meeleolu muutus kohe. Silm nautis mõõtmatut avaruste vabadust tavapärase väikse koduõue asemel. Pilvetupsud taevas olid just nii parajate vahedega et silmapiiril pikutav päike valgustas altpoolt nende karvaseid kõhtusid. Nii sattusid päikesele lähemal olevate pilvede varjud kaugematele. See valguse ja varjude tavatu kooslus andis taevastele aururullidele erilise reljeefsuse. Peast lipsas läbi mõte fotokas tuua et vaatemängu ka teistega jagada. Kuid ma ei toonud. Ja jumal tänatud. Oleksin ma pildimasina toonud, oleksin olnud vaid vahendaja selle ilmailu ja nende vahel kellele oleksin pilti vaatamiseks pakkunud. Nüüd aga polnud ma vahendaja, vaid olin ise see mida vaatasin. Rinnust pääsenud ohkes oli peale suure süsihappegaasi sisalduse ka sinna settinud stressi ja muresid. Kerge oli kükitada seal redeli viimasel pulgal. Läks isegi meelest milleks sinna ronisin.

laupäev, 26. september 2009

Linnud mere kohal

Kuidas see meri küll omal kohal püsib? Kaugelt vaadates selline küsimus pähe ei ronigi. Seistes aga päris kalda ligi, vaadates kuidas suured lained soolast vett üles alla loksutavad, seda vastu kive vahtu lüües, tuleb selline mõte pähe küll. Vaatan kuidas vesi hooga maa poole viskub, siis jälle tagasi oma merepinnast allpool olevasse auku vajudes ja pähe ronib pöörasevõitu kujutelm kuidas kõik see veteväli oma laiuses ja sügavuses korraga endalt gravitatsiooni heites omatahtsi kõrguste poole loksub. Heh ... raputan pead ja püüan selles maa, mere ja taeva grandiooses tantsus ikkagi jalad vastu maad hoida. Tallinki laevad sebivad mööda merepinda edasi tagasi. Alles üks tuli Soome poolt ja juba natukese aja pärast on teine sinna tagasi tormamas. Oma suuruse kohta on nad päris kiire käiguga. Üks haneparv tuleb maa poolt ja Viimsi vabaõhumuuseumi kohal merelt maale tõusvate õhuvooludega võideldes võtab suuna Soome poole. Seisan kaldal ja vaatan neile järgi. Kuiväga palju erineb minu eluolu nende omast. Siin ma värisen karges meretuules, pärast aga lähen oma sooja koju, söön suppi ja vaatan mugavalt sohvalt televiisorist laia maailma sündmusi, mõeldes samal ajal homse päeva kohustuste ja ettevõtmiste peale. Nendel aga on vaid vinguv tuul, vesi ja pilved. Kuskilt pole võtta söögipoolist kui nälg peaks tulema. Ei mingeid varusid või garantiisid. Kui külm või energiapuudus lennuvõime võtavad, tuleb vastu võtta see mis paratamatu. Siiski on parve koosolemises ja toetavates hüüatustes tingimusteta ühtsust, mida inimeste vahel vaid haruharva ette tuleb. Saadan veel viivu linde pilguga, tõmban siis hõlmad koomale ja lahkun.

kolmapäev, 16. september 2009

Ohakates on tuuste

Ohakates on tuuste ja kõrred on klorofüllist tühjad. Väli, mis enne oli täis värve, lõhnu, tormakust, elujanu ja mahlu, on nüüd kui vanakese soeng. Valge ja habras. Kui enne oli kõik ees või praegu, siis nüüd on kõik möödas. Looduse aastaring on lõpukorral. Varsti saabub uni. Tühja sest kalendrist kus ametliku aastalõpuni on veel oma veerand aastat. Praegu on see aeg kus lõpu algus on emotsionaalselt kohal. Rohi kuivab, lehed langevad, vihma sajab ja mõttes juba lehvitan lahkuvale aastale. Varemasti tegi see mind tõesti kurvaks, sest, noh, millegi lõppemine on ikka kurb. Kuid see aasta on tunne kuidagi teistmoodi. Mõtlesin et millest see. Arvan seepärast, et lõpp ja algus pole minu jaoks enam eraldi, teineteisele vastanduvad asjad. Suhtun nüüd neisse kui ühte tervikusse. Kui ei oleks lõppu, poleks ka algust. Kui poleks algust, poleks ka lõppu. Tundes looduse aastaringi lõppu, tunnen samas, et peale lõppu tuleb paratamatult algus. Rohi läheb roheliseks, mahlad hakkavad jooksma ja õhk pakseneb segunenud lõhnadest. Seepärast ongi õhus sügise värelused, kuid nad pole kurvad.



Lõhnad pole enam täis elujõudu ja püüdlemist. Nüüd on aroomid valminud. Sülge jooksma panevad magushapud õunad ja rohus pealeastutud laiakslitsutud ploomid. Juba lõhn iseenesest täidab kõhtu ja ajab peeretama. Köögipõrand naksub suhkrust ja marjadest.


Päike tõuseb hoopis teisest kohast kui siis kui veel kõrvetavalt palav oli.



Ämblike hordide üles alla õõtsuvad tantsud nende pikkadel koibadel meenutavad millegipärast Michael Jacksonit. Sipelgad on lendamise ära õppinud. Jah, mõnel küll on see tegevus päris halvasti lõppenud.

Alles see oli kui käisin kannatamatult ploomipuud piiramas, et kas saab juba. Nüüd on kokkuhoid magustoitudelt suur. Kui jälle magusaisu peale tuleb, sean sammud ploomipuu alla. Sai küll proovitud neid kaussi korjata, et siis hea sohval teleka ees näkitseda. Aga ... maitse pole nagu see. Kõige parem on ikka otse puu otsast ja kõige parem veel kui päikesesooje. Nii võibki mind alailma leida ploomipuu alt, ühe käega oksa alla koolutamas ja teisega ploome suhu toppimas, ise samal ajal tuustis ohakatele mõeldes.