kolmapäev, 30. september 2009
Kükitades redeli viimasel pulgal
Redel polnudki ju üldse kõrge. Vaid kaks meetrit üle tavalise silmavaate. Kuid milline meeleolu muutus kohe. Silm nautis mõõtmatut avaruste vabadust tavapärase väikse koduõue asemel. Pilvetupsud taevas olid just nii parajate vahedega et silmapiiril pikutav päike valgustas altpoolt nende karvaseid kõhtusid. Nii sattusid päikesele lähemal olevate pilvede varjud kaugematele. See valguse ja varjude tavatu kooslus andis taevastele aururullidele erilise reljeefsuse. Peast lipsas läbi mõte fotokas tuua et vaatemängu ka teistega jagada. Kuid ma ei toonud. Ja jumal tänatud. Oleksin ma pildimasina toonud, oleksin olnud vaid vahendaja selle ilmailu ja nende vahel kellele oleksin pilti vaatamiseks pakkunud. Nüüd aga polnud ma vahendaja, vaid olin ise see mida vaatasin. Rinnust pääsenud ohkes oli peale suure süsihappegaasi sisalduse ka sinna settinud stressi ja muresid. Kerge oli kükitada seal redeli viimasel pulgal. Läks isegi meelest milleks sinna ronisin.
laupäev, 26. september 2009
Linnud mere kohal

kolmapäev, 16. september 2009
Ohakates on tuuste




Lõhnad pole enam täis elujõudu ja püüdlemist. Nüüd on aroomid valminud. Sülge jooksma panevad magushapud õunad ja rohus pealeastutud laiakslitsutud ploomid. Juba lõhn iseenesest täidab kõhtu ja ajab peeretama. Köögipõrand naksub suhkrust ja marjadest.

Päike tõuseb hoopis teisest kohast kui siis kui veel kõrvetavalt palav oli.





Tellimine:
Postitused (Atom)