teisipäev, 28. aprill 2009

Katki lõigatud autokummid

Kui oled kahekümne nelja aastase autoomaniku staažiga, koguneb ikka igasugu autojuppe millest enam midagi kasulikku oodata pole. Seisis see kummivirn juba ammu aia ääres ja ootas et ehk saab veel asfaldile veerema. Aga ei enam saa. Nende veeremised on veeretud. Tuleb ära visata. Veljed vanametalliks ja kummid eee .., noh sinna kus vanad kummid ikka lähevad. Tuleb nad ainult teineteisest eraldada. Natuke kahju oli kummitöökotta mahavõtmiseks raha kulutada. Mõtlesin et saab nii nagu vanasti. Omal ajal sai seda tööd tehtud küll. Kummieeblidki alles. Nojah, punnisin ja punnisin. Vanasti käis see päris lihtsalt. Nüüd aga ei saa ega saa maha. Ei jõua. Tea kas tehakse kummid praegusel ajal kõvemast materialist või mis. Vaatasin seda asja ja mõtlesin et peab vist ikka katki lõikama. Siis saab. Kuidagi tundus see asi aga vastumeelne. Õige ta ju on, lähevad teised äraviskamiseks, aga ikka kuidagi imelik tundus nad lihtsalt katki teha. Tulid meelde ajad kus hoidsid iga kummi nagu silmatera. Sai teise lapitud nii ja teistmoodi. Peaks ikka veel natuke vastu. Sest kust sa hing uue kummi saad. Defitsiitide defitsiit. Tükk aega mõtlesin enne kui kummi katki lõikasin.
Kui mul see töö poole peal oli, tuli poiss ja ütles kohe. Lõikame katki, saab kergemini kätte. Temal polnud mingit kõhklust asi äraviskamise jaoks ära lõhkuda.

pühapäev, 19. aprill 2009

Looduse Aasta Foto, õunad ja pilved.

Oeh. Nii palju pilte. Viis sekundit ja uus meeleolu, uus elamus. Ja nii kuussada korda. Oeh. Pilte võiks veel niipalju ja nii kiiresti vaadata, kuid neisse sisse elamine oli küll titaanlik katsumus. Ilma sisseelamiseta ka aga kuidagi ei saanud. Sest pildid olid seda pingutust väärt. Ikka tõesti head pildid. Sedaet. Noh, käisime Looduse Aasta Foto-l Linnahallis. Hinges küll pärast natuke kriipis et minu piltidest ei pääsenud ükski mainimisväärseks. Ega asjaarmastaja ikka pääse proffidega samasse liivakasti.
A mis siis. Huvitav oli.

Koduteel käisime poes nosimist ostmas. Muuhulgas ka õunu. Kassas seisin mina rahakotiga maksmisvalmis ja naine toppis oste kottidesse. Kassapidaja keerutas õunakotti käes ja küsis siis, mis õunad maksid. Selle küsimusega pöördus ta naise poole. Mitte minu poole, kuigi seisin palju lähemal. Ju ta siis pidas iseenestmõistetavaks et kui mees ja naine koos poes käivad, siis naine teab õunte hinda, aga mees ei tea. Nojah. Tegelikult oli tal ju õigus.

Kodus olid taevas sellised pilved.







laupäev, 18. aprill 2009

S

Jah küll ainult pool essi.



See-eest siin on esse kohe palju üksteise otsas, misiis et pikali.


S nagu suits.

neljapäev, 9. aprill 2009

Pardid

Üks parv parte lendas üle meie maja. Lendasid ja prääksusid. Prääksusid ja lendasid. Imestasin et miks nad küll energiat häälitsemise peale raiskavad. Vaikselt lennata oleks ju palju kergem. Eks proovige ise joosta ja samal ajal veel auu-auu hüüda. Vaevalt jõudsin seda küsida, kui eraldus üks part ja suundus parvest hoopis teisele poole. Mõnisada meetrit eemal lendas üks teine parv. Sellest teisest parvest lendas üks teine part sellele esimesele vastu. Kokkusaanuna tiirutasid ja miilustasid nad nii et oli kohe aru saada. Need kaks on üle tüki aja teineteist taasleidnud. ... Ah selle jaoks nad siis prääksuvadki.



reede, 3. aprill 2009

Mustvalge














Sellele teemale oli mul pilte nõnda palju, et kaua valisin mida maha jätta et liialt ei saaks. Jäin isegi mõtlema, et millest see küll. Kas näen ehk maailma ülemäära must- valgelt.

neljapäev, 2. aprill 2009

Vanad sõbrad

Vanad sõbrad jälle siin. Näen nüüd neid päris tihti, küllap on see nende igapäevane ringkäik. Eile nosisid ploomipuude oksi. Ah, olidki teised na võssakasvanud. Oleks nad oma pikad hambad õunapuude poole upitanud, oleks pidanud neile ütlema et ploomipuid tohib, aga õunapuud paluks rahule jätta.Täna krõmpsutas üks sammalt siinsamas kümme meetrit majast. Varsti vist tulevad ja koputavad uksele ka.