Kõht Viljandi kultuurimaja kohvikus täis söödud, auto bensiinipaak täis võetud, tundus vähemalt lähitulevik rahulik olema. Istusin autos kaubamaja taga parkimisplatsil ja vihma tibas. Oli nagu vaja kuskile minna, midagi teha, aga.. ma ei läinud. Kuulasin hoopis cd-lt Robert Planti. Mingi, vist tööstushoone laadimisväravas, prügikasti ja euroaluste kõrval, kõneles üks kokamütsiga naisterahvas telefoniga. Ta tundus kuidagi närviline. Tema probleem paistis olema suurem kui ta ise. ... Mina aga mõtlesin kohvikus nähtud piltidele majadest. Need pildid kajastasid ajastu vaimu läbi majade arhidektuuri. Luksuslikku majesteetlikust ja kokkuhoidlikku kitsikust. Puhtakspühitud tänavaid ja laste nuttu kesk sibulahõngulist praadimislõhna. ... Naine kokamütsiga tundus aga väga mures olevat. Telefoni tasku pannud, silmad täis meeleheidet oskas ta veel ainult allaheitlikult ohata. Robert Plant laulis ennastunustunult oma laulu täielikus teadmatuses käesoleva hetke kokamütsiga naise traagikast. Miks peakski. Tegelikult laulis ta ju hoopis teises ajas, teises ruumis, teistsuguses miljöös. Mina kuulasin ainult kõrgtehnoloogilise salvestuse taasesitust. Aga hästi laulis see eks Led Zeppelin. Iga lugu omas emotsioonis. Eriti torkas kõrva üks lugu mille refräänid olid küll samade sõnade, sama meloodia, sama kompositsiooniga, ent ometi oli seal mingi tibatilluke emotsionaalne vahe. Ja see jäi kõrvu. Vaevalt-tabatav variatsioon. Tütar kinkis mulle kunagi Raymond Queneau raamatu "Stiiliharjutused". Lugesin seda väheke. Siis tütar küsis. et noh kuis on. Kehitasin õlgu, et ei saa nagu hästi aru. Raamatus on sisu poolest ainult üks lühike lugu, üheleheküljeline, kuid noh nii umbes sajas erinevas variatsioonis. Kahekordselt, litootesed (mitte et ma teaks mida see tähendab), metafoorselt, tagasivaateliselt jne. jne. Tütar arvas et ma ehk saan aru mis asja mõte on, aga noh, siis ma ei saanud. Kui sulle nüüd tundub, et ma olen oma jutuga paljudeks tillukesteks tükikesteks lagunenud, siis ja, see ongi asja mõte. Seal parkimisplatsil kesk tibutavat vihma valgusid need fragmendid minu jaoks kõik üheks suureks loiguks kokku. Üheks universaalseks valemiks.
Olen enda jaoks sõnastanud vormi seaduspärasust. Kõik ühe liigi vormid on ühiste vormitunnuste järgi eristatavad. Kõik isendid liigi sees on variatsioonide võrra erinevad. See tähendab. Me võime vormi järgi eristada inimest kaamelist, puust, kalast. Vormi järgi võime ära tunda lille, kivi, pilved. Kuid iga isend on oma nägu. Iga inimene on oma nägu, iga loom on oma nägu, iga pilv on oma nägu. Näiteks võime oma koera ainuüksi näo järgi eristada teistest koertest. Metsas võime ära tunda millised puud on tammed, millised kased, kuid kunagi ei leia me kahte ühesugust tamme või kaske. Ka pildil olevad kured on tegelikult erinevate nägudega kui ainult vaadata oskaks. Liik on sarnane, isendid on erinevad. Kuid siis taipasin, et egas see ainult vormiga nii pole. Ka inimsaatused on sarnased. Kõik me sünnime, sõltume lapseeas oma vanematest, suureks saades iseseisvume, otsime armastust, elame, areneme ja sureme. Variatsioonid on need mis eristavad ühe inimese elu teisest. Ja kui ka vahel tundubki, et eluraskused on meid enda alla matnud ja olukord on väljapääsmatu, siis ... need on ju ainult variatsioonid. Seepärast, kuigi ma ei saanud kokamütsiga naise muret kaastundeta vaadata, mõtlesin ka siis variatsioonide peale. Kunagi olen ka mina raskete probleemide ees, või on probleemi ees see mees, kes porilompide vahel manööverdab. Või sina, või hoopis sina. Probleemid on ju samad. Harmooniapuudus suhetes, hirm jääda hätta eluks vajaliku hankimisel, hirm jääda armastuseta. Ainult igaühe mure on natuke erinev teise omast. Kui veel laiemaks minna, siis on kõik ju nelja elemendi variatsioonid. Maa, vesi, õhk , tuli. Kõik mis tahke, inimesed, puud, majad, aksioomid, seaduspärasused, on maa. Kõik mis märg ja voolab takistuse puududes emakese maa poole, nagu vihm, puude mahl või inimese veri, inim- ja kesk-konna pidev muutumine, on vesi. Veeaur, kõikvõimalikud gaasid, inimeste unistused ja püüdlused, on õhk. Kui veel laiemaks minna siis on kõik olemise ja olematuse variatsioonid.
Kui oma mõtisklustest ärkasin ning oma tegemisi tegema sõitsin, nägin teeääres neid kurgesid.
Elu lõunamaal on ikka teistsugune kui kaugel põhjas (Tallinnas). Maastik on teistsune, na muhklik, inimesed teistsugused, polegi asjalikult mornid ja õhk on ka teistsugune, no ei oska nüüd täpselt öelda milline, aga teistsugune. 
