Moskvitš 407

Tegelikult on see kommentaar Tiiauspaikka jutule "kas sinu AUTOL on juba nimi". Kommentaari alla pilti panna ei saa , selle olemasolu aga on antud juhul aga väga vajalik. Pildilt on näha, et ma siin niisama mullikesi ei aja, vaid nii ongi. See auto on nüüd juba päris kaua liikumatult seisnud, nagu näha. Veel eelmisel aastal panin mootori käima. Käis. Omal ajal aga sai temaga terve eesti ja pool lätimaadki läbi sõidetud. Isa ostis selle auto siis kui mina sündisin. Oma esimesed teadlikud mälestusedki on seotud selle autoga. Mäletan külateed koju sõites. Kui magus tundus bensiini lõhn kui isa seda kanistrist autosse kallas. Võisin olla vist mingi kümmnene, kui isa mind sülle võttis ja rooli keerata lasi. Olin vist kolmteist kui sõitsin esimest korda asfaltteel. Kiirus 70 km. tunnis tundus pöörase kihutamisena. Kui vanus juba lubas ametlikult load saada, lubas isa auto mulle. Tingimuseks oli, et teeme koos kapitaalremondi. Nagu lihtne aritmeetika lubab arvutada, oli autol juba siis vanust oma kakskümmend aastat, niiet kere tuli tervenisti üle käija. Oh neid auke ja augukesi, roostest rääkimata. Sel ajal polnud ju veel lihvimisaparaate, kahekomponentseid pahtleid. Kogu rooste eemaldus käis käsitsi terasharja ja liivapaberiga. Terve auto, noh katus vist mitte. Pahteldasin nitropahtliga. Millimeeter korraga ja 24 tundi kuivamist, siis jälle millimeeter. Pahtlit vajavaid kohta aga ikka oli, oi oi kuidas oli. Selle siledaks lihvimine aga oli veel kangelastegu omaette. Käsitsi muidugi. Värvisin isa näpunäidete järgi. Võibolla keegi veel mäletab, vanasti käis tolmuimejaga kaasas selline purk, millega sai värvi pihustada. Sellega värvisingi. Kiht värvi ja vesiliivapaberiga üle. Neid kihte sai oma neli viis tükki, sest ega tolmuimejapurgiga ju paksu kihti värvi peale ei saanud. Võttis aega mis võttis, kuid värvitud ta sai ja võis hakata autot kokku panema. Siis isa suri. Mulle jäi siis see auto päranduseks pisikeste tükikestena. Mootor ja käigukast olid koos, kuid kogu veermik ja kere olid täiesti algosadena. Pealegi ei olnud mind lahtivõtmise juures olnud, isa tegi selle töö üksinda. Siis ma teda sobitasin ja kombineerisin, tihtipeale mõnd detaili pihus veeretades, püüdes ära arvata, kus ta küll käib. Kokku sain. Äiapapa pärast kunagi ütles, et tema küll ei uskunud, et sest hunnikust pisikestest tükkidest kunagi auto saab. Aga sai. Tegelikult oli see väga hea mehhaaniku kool. Ka värvimisega sain lausa metallist ja siniseks selgeks pinnatöötluse tunnetuse. Mitte ainult teadmise, vaid näpuotse siledaks kulumiseni tuntud tunnetuse, kuidas krobelisest plekipinnast on võimalik peegelsiledat värvipinda saada. Mäletan hästi kuidas esimest korda selle autoga pärast kokkusaamist sõitsin. Tunnetades iga detaili, iga kinnikeeratud polti, iga liivapaberiga tehtud lihvimisliigutust. Mõtlen, et kui kõik autojuhid oma autodega niipalju vaeva näeksid kui mina selle Moskvitšiga, oleks liiklusõnnetuste protsent kümme korda väiksem.
Noh ka mina sõitsin Mossega pea kaks aastakümmet. Poegki on sellega sõitnud. Minu käsi küll ei tõuse Moskvitši vanaraua kokkuostu viima.

Ilusa ilma jutt.

Hommikupoole oli ilm tõesti ilus. Päike paistis pilvitus taevas ja tööd vehkides kippus ka õhukese t-särgi alune higist leemendama. Viskasin siis särgi seljast. Ikka palav. Vahetasin pikad püksid lühikeste vastu ja mõne aja pärast viskasin needki kiviaiale, lastes pika talvega valgeks tõmbunud tagumikule ka valgust ligi. Vähe nagu erootiline tunne oli. Mitte selline paljalt olemise liputajalik, vaid rohkem nagu kõiksusega kokkupuutumise tunne. Nagu oleks välja saanud kaitsvast kuid samas ka ahistavast kookonist. Tuuleiilikesed, millede tajumine läbi riiete või aknaklaasi tavaliselt kuhugi abstraktse teadmise kanti on jäänud, olid nüüd tuntavad iga viimse kui kehakarvakesega. Päikese paitus epiteelrakkudel andis tunda suisa isikliku kontaktina selle tohutu taevakehaga. Putukate pisikesed jalad kõdistasid selga. Mõtlesin, et miks küll inimesed soojaga paljalt ringi ei käi. Keha katmisega sündsuse eesmärgil pole nad astunud patust eemale, vaid hoopis pika sammu selle poole. Kaotades riiete kandmise läbi vahetu kehalise kontakti keskkonnaga, on saanud võimalikuks hoolimatu suhtumine ümbritsevasse. Sa ju ei sülita, ei lagasta, ei hävita midagi mis on sinuga vahetus kontaktis. Pealegi pole mumeelest seksuaalselt halvad teod tingitud keha katmatusest, vaid vastupidi. Kisub ikka sinnapoole mis peidus. Kujutlege, kui poleks riideid, kõik käiksid kogu aeg paljalt. Mitte ainult hoolega sätitud poosides, vaid igapäevaselt. Seistes järjekorras, küünitades õunapuult õunu või pestes põrandat. Paljalt hommikul ja paljalt õhtul. Paljalt töötades ja õppides, sõbrustades ja vaieldes. Mis haiglast huvi alasti keha vastu saaks olla sellises keskkonnas. Võibolla siis seks polekski enam patune lihalik himu, vaid see mis ta (vähemalt minumeelest) olema peaks. Vaimselt meditatiivne seisund.
Hah, selle jutu peale tuli meelde üks dokumentaalfilm veel tsivilisatsioonist rikkumatta mustanahalistest meestest, kes lõkke ümber paljalt tantsu lüües meeletus hoos jalgu trampisid ja üles all hüppasid, niiet nende vändad nagu propellerid tantsu hoogsas rütmis tiirutasid. Isegi minusuguse heteromehe jaoks oli see müstiliselt võimas vaatepilt.

Pildi jaoks ei viitsinud kaugele minna, tegin siitsamast kus praegu istun.

Vana ja noor.

Vana ja noor. Kui sarnased nad on. Üks on noorusest väeti, teine vanadusest nõder. Ometi on nende mõlemi silmis midagi mis neid ühendab ja eristab õitsvas eas olevaist. Nende silmad on targad. Tõsi, vastsündinu silmadest kaob tarkus päris kiiresti, asendudes hämmeldusega maailma pöörasuse üle. Läheb päris palju aega, et inimene suudaks maailma vaadata ilma hämmastuse, kire, vastikuse, viha või hirmuta. Lihtsalt vaadata.

Nojah, tegelikult ei sünni inimene tarkade silmadega. Vahetult peale sündi on silmad veel ilma tarkuseta, justkui nagu ei peegeldaksi nad hingeseisundit. Justkui oleks nad suured tumedad väravad teise dimensiooni. Sama olen märganud ka elu lõpule lähedal oleval inimesel. Silmad muutuvad läbipaistvaks. Seepärast kaldungi arvama, et inimese elu pole sirgjoon alguse ja lõpuga. Minu arvates on see hoopis ring.

Peegli eksitus

Peeglisse vaadates on täiesti loogiline seal iseenast näha. Kõik on nagu õige, ainult et vasak pool on paremal ja vastupidi. Ega see nüüd väga häirigi. Enda nägu ja kõik mis peeglist paistab, on ikkagi tuttavlikult loomulik. Mõtlen, see tõestab hästi budistlikku arusaama materiaalsuse illusoorsusest. Mõelge nüüd, kuis oleks , kui asjad oleksid mitte nii nagu nad on, vaid peegelpildis. Heites pikali tõuseksime hoopis püsti, olles ebasõbralik leiaksime sõpru, laiseldes saavutaksime külluse, tehes halba saavutaksime head. Olemuslikult oleks selline peegelpildis olemine täielik kaos. Minu "peegli eksitus" seisneb aga selles, et olles pikalt otsinud niinimetatud vaimset peeglit, kohta kus saaks näha iseenda olemust, pole ma seda leidnud. Nüüd taipasin, kus olen teinud vea. Suhtusin ju asjasse täiesti materialistlikult. Mõte pole mitte vaatamine peeglisse, vaid vaatamine. See võib tunduda tähenärimisena, kuid seal on põhimõtteline vahe, vähemasti minu jaoks. Vaadates "vaimsesse peeglisse", näeme seda mida meie teod ja mõtted on maailmale põhjustanud. Olles teinud kurja, näeme kannatusi. Ühesõnaga peegelpilti. "Vaadates", näeme et teeme kurja. On ju vahe olemas.