
Hommikupoole oli ilm tõesti ilus. Päike paistis pilvitus taevas ja tööd vehkides kippus ka õhukese t-särgi alune higist leemendama. Viskasin siis särgi seljast. Ikka palav. Vahetasin pikad püksid lühikeste vastu ja mõne aja pärast viskasin needki kiviaiale, lastes pika talvega valgeks tõmbunud tagumikule ka valgust ligi. Vähe nagu erootiline tunne oli. Mitte selline paljalt olemise liputajalik, vaid rohkem nagu kõiksusega kokkupuutumise tunne. Nagu oleks välja saanud kaitsvast kuid samas ka ahistavast kookonist. Tuuleiilikesed, millede tajumine läbi riiete või aknaklaasi tavaliselt kuhugi abstraktse teadmise kanti on jäänud, olid nüüd tuntavad iga viimse kui kehakarvakesega. Päikese paitus epiteelrakkudel andis tunda suisa isikliku kontaktina selle tohutu taevakehaga. Putukate pisikesed jalad kõdistasid selga. Mõtlesin, et miks küll inimesed soojaga paljalt ringi ei käi. Keha katmisega sündsuse eesmärgil pole nad astunud patust eemale, vaid hoopis pika sammu selle poole. Kaotades riiete kandmise läbi vahetu kehalise kontakti keskkonnaga, on saanud võimalikuks hoolimatu suhtumine ümbritsevasse. Sa ju ei sülita, ei lagasta, ei hävita midagi mis on sinuga vahetus kontaktis. Pealegi pole mumeelest seksuaalselt halvad teod tingitud keha katmatusest, vaid vastupidi. Kisub ikka sinnapoole mis peidus. Kujutlege, kui poleks riideid, kõik käiksid kogu aeg paljalt. Mitte ainult hoolega sätitud poosides, vaid igapäevaselt. Seistes järjekorras, küünitades õunapuult õunu või pestes põrandat. Paljalt hommikul ja paljalt õhtul. Paljalt töötades ja õppides, sõbrustades ja vaieldes. Mis haiglast huvi alasti keha vastu saaks olla sellises keskkonnas. Võibolla siis seks polekski enam patune lihalik himu, vaid see mis ta (vähemalt minumeelest) olema peaks. Vaimselt meditatiivne seisund.
Hah, selle jutu peale tuli meelde üks dokumentaalfilm veel tsivilisatsioonist rikkumatta mustanahalistest meestest, kes lõkke ümber paljalt tantsu lüües meeletus hoos jalgu trampisid ja üles all hüppasid, niiet nende vändad nagu propellerid tantsu hoogsas rütmis tiirutasid. Isegi minusuguse heteromehe jaoks oli see müstiliselt võimas vaatepilt.
Pildi jaoks ei viitsinud kaugele minna, tegin siitsamast kus praegu istun.