laupäev, 19. jaanuar 2019

Lumi


Värsket lund oli sadanud. Valget nii valget. Isegi kuidagi imelik et tänapäeval taevast midagi nii valget alla sajab.  Ega siis muud kui labidas pihku ja radu üle lükkama. Siis tassisin puud tuppa ja lindudele panin purgi seemneid täis. Noh selline tavaline hommikune tegevus. Võttis natuke hingeldama. Mitte seemnete kallamine, need eelnevad tegevused. Seisin, lõõtsutasin ja lumi sillerdas. Ilus hetk. Hea oli olla, rahmeldamine peletas roidumuse. Mõtlesin nende inimeste peale kellel pole vaja teeradu  kühveldada ega puid tassida, kes hommikul tõusevad, lähevad bussi või autosse, sõidavad tööle, istuvad kontorites. Murravad päid, kuid ei pinguta muskleid. Õhtul istuvad sohval ja vaatavad telekat. Vahel teevad trenni. Aga trenn, see pole ju elu otsene vajadus. See on nagu raha väärtuse asemel.
Nojah, toimetused toimetatud, mõtisklused mõteldud, nüüd vaja tööd teha.

pühapäev, 6. jaanuar 2019

Pingil


Ta istus mu kõrvale pingile. Ta ei tervitanud ega midagi, ja ka milleks, selles elus oleme ju juba kohtunud. 
Ta ütles. Kurat, mulle käib närvidele see pidev positiivsus. Sa pead kogu aeg olema rõõmus ja naeratama ja mõtlema ainult häid mõtteid. Aga ma ju pole kogu aeg rõõmus. Vahel asjad lähevad halvasti, ja ma olengi kurb ja masenduses. No las ma siis olla. Miks ma PEAN kogu aeg rõõmus olema. Ei pea ju.
Mina ütlesin.
Muidugi, iseenesest mõistetavalt. Elementaarne. Kuid ütle, miks see Sind närvi ajab? Maailmas on ju palju asju mis tehakse hoopis teisiti kui inimese jaoks parem oleks, see positiivsuse asi sealjuures. Kuid asjade pärast mis teised pea peale pööratuna teevad, ei peaks Sina ju ometi närvi minema, või mis.
Ta mõtles, aga ilmest võis välja lugeda et ega tal polnud vastust minu küsimusele. Nii ta ei öelnudki midagi. Läks aga jälle edasi.

Mina aga mõtlesin seda asja edasi. Tõepoolest miks. Miks käib mõni mõttelõng peas muudkui ringi ja ringi, seesama lõng teise inimese peas aga on üsna rahulikult keras. Miks.
Nagu seesama positiivsuse asi. On tõesti jah mingi levinud mõttemudel, kus naeratus pole rõõmus välgatus, vaid kleepunud mask nagu näts talla all. Et sõbrad on need kes sulle rõõmsalt takka kiidavad, mitte need kes sulle ütlevad: kuule vaata, minumeelest teed sa seda valesti, mis arvad!?
Need kes sulle püüavad müüa illusiooni lõputust roosamannas hulpimisest tahavad tegelikult sinult midagi saada, nahka üle kõrvade tõmmata. Siis oledki näiliselt rõõmus ja naeratav, aga nahk lotendab üle näo ja näha pole midagi.
Ma olen neid mõtteid mõelnud, kuid nad ei ketra mu peas, ei käi närvidele. Ma olen aru saanud et duaalse ehitusega maailmas polegi teisiti võimalik. Kui on olemas paradiis iseenda sees, siis on seal ka põrgu. Kui püüame ühe neist enda seest välja tõrjuda, kaob ära ka teine. Ma pole nõus paradiisi kaotama. Põrgu võiks ära kaotada küll, kuid mõistan, see pole võimalik. Võibolla ma ei olnud päris arusaadav selles mida mina paradiisi all mõtlen. See pole lõputu heaolu. See on midagi muud. See on hommik, kui lumi sillerdab ja maailm on vaikne, nii vaikne, kuid samal ajal nii rikas, nii helisev. Nii suur, iga asi on omal kohal ja segamini ajajad pole veel ärganud. Puud on pikad ja sirged kui postid maa ja taeva vahel. Toetajad ja ühendajad. Kõik ühe asja eest väljas, kuid samas igaüks omaette isiksus. Linnud säutsuvad ja kogu see vaikus kajab ja särab. Keegi läheb ükskõikselt mööda kuid sina seisad silmad lahti ja kajad koos kõiksusega. Seal pole midagi võtta või anda, pole midagi mõista ega teistele edasiandmiseks jäädvustada, see lihtsalt on. Paradiis iseenda sees. Selliseid hetki on.

Ja siis on põrgu. Kui tajud et teed on korraga otsas, pole kuhugi minna, midagi pole vaja teha. Pole kellelegi näpuga näidata ja süüdistada. Ma ise olen selle põhjus ja tagajärg. Mul pole seda mida olen pidanud kõige olulisemaks. Olen arvanud et leian seda otsides, kuid olen eksinud. Oma ebatäiuslikuses olen otsides sellest üle astunud, sellele peale astunud, olen tekitanud valu ja kannatusi. Ma pole aru saanud kes ma olen, milleks ma olen suuteline, ja milleks ei ole. Mul pole andestust ega saa ka ma tehtud vigu parandada. Kuid kui ma poleks otsinud, oleksin pidanud kõrval seisma ja silmad kinni pigistama. See aga oleks olnud veel hullem. Niiet pole vahet, millises vormis on minu olemine, põrgu on minu sees igal juhul.  See otsatu pimedus kus pole lootust, pole väljapääsu, pole midagi. Ma ei saa ka seisma jääda. Selle võimalikus on vaid illusioon. Vanaviisi, enda ümber kannatusi külvates edasi minna aga ka ei taha. Niiet see pole mingi loogiline mõttekäik ega tahteavaldus. Õppimine eluviisina on sellises situatsioonis paratamatus.

Olen paradiisi ja põrguga enda sees rahu teinud. Mitte endast välja jätnud, seda mitte. Mõlemal on oma tähendus, oma mõte ja väärarusaamad positiivsuse proriteedist ei keerle minu peas. Aga temal näe keerleb. Ju tal siis on selles kohas veel mõtlemata mõtteid.

Kuid mul on keerlevaid mõttelõngu teiste kohtade peal. Näiteks leian end alailma mõtlemast väärtuse ja raha suhtele. Selles küsimuses pole rahu minu sees. Ju siis on seal veel mõtlemata mõtteid.
 

pühapäev, 23. detsember 2018

kohvitassiga

kohvitassi toetan sülle ja vasaku käe
lõdvaks lasen jalad
ülalt kõrge mäe otsast vaatan alla
seal ma elan olen pingutan ja püüan
oma eluga hakkama saada
istun
käed on väsind
süda tühi
kuskile ei ole vaja minna

kolmapäev, 5. detsember 2018

Kuid ... oluline



Olen viimasel ajal kohanud hetki milledele on väga raske näpuga osutada. Puuduvad sõnad ja väljendid, tunduvad kui viirastused udus, kuid ometi on neis reaalsust rohkem kui igapäevaselt ümbritsevas maailmas. Sest noh, omavahel öeldes, see maailm on ikka naeruväärselt illusoorne. Kedagi vist löödi lossiesisel platsil, ja kõik on haaratud ning juttu jätkub kauemaks. Samal ajal aga toimub lossi sees sündmusi mis meie kõigi tulevikku vägagi reaalselt mõjutavad. Kaklus on haaranud meeli ja olulistele asjadele ei jätku enam tähelepanu. Väikeseid lapsi eksitatakse nii tähelepanu kõrvalejuhtimisega. Tundub suuri ka.
Kuid need välgatused mis meie sees aegajalt sähvatavad. Justkui välklambi valgus hämaruses. Korraks on tunda midagi olulist enda sees, justkui arusaamine olemisest, mitte juhuslik sagin või hoopis pettemanööver. Midagi mis paneb meid hetke või tundmisse, võibolla ainult lõhnamälu välgatus, milles on see mida oma elus oleme otsinud, kuid mis illusioonide rägastiku alla mattununa on peidus. Siis korraks tunned. See on oluline. See ei peagi olema sõnastatav, see ei peagi olema käegakatsutav või kättesaadav. Kuid ... oluline.

laupäev, 17. november 2018

Isegi kui päikest näha pole

Viimasel ajal olen tihti kuud taevas näinud, päevase aja päikest pole olnud üsna mitu päeva. Kuu vist kompenseerib päikese äraolekut.
Mõtlesin et kui päike hommikul tõuseb, siis see mis öösel pole olnud nähtav, saab  nähtavaks. Kuid ainult nähtavaks, valgus ju maailma ei loo. Maailm on olemas ka pimedas, ainult nähtamatu.
Ah see on siis valguse mõte!!


pühapäev, 11. november 2018

56 aastat

Fotodel peaks vist olema 56 aastat vahet. Auto on küll sama.


teisipäev, 30. oktoober 2018

Hiljaks jäänud vabandused

See oli Uue Maailma Festivalil. Istusin seal ja vaatasin kuidas inimesed mööda käisid. Sõid jäätist või pirukaid, kõndisid ühtlasel mõõdukal sammul ilusat ilma nautides. Nautisin minagi, kuigi, midagi oleks tahtnud ikka müüa ka. Ikkagi kaks päeva istumist, seegi aeg võiks ära tasuda. Ja peaasi, oma töö eest tahaks ju tasu saada, mis seda muidu teha, paljalt töörõõmust ära ei ela. Aja möödudes hakkasin juba soovima et saaks vähemalt kulutused tasagi. Inimesed aga kõndisid mööda. Vahel ikka seisatasid ka, rääkisid midagi omavahel ja läksid jälle edasi. Vahel keegi küsis ka midagi. Enamasti et, mis puust see siis tehtud on. Ja mina vastasin, juba tuhandetat korda, "lepast" ja püüdsin mitte väga tülpinud välja näha. Sest nemad küsisid seda ju esimest korda. Vahel keegi seisatas ka kauem ja näoilmest võis rõõmu ja vaimustust välja lugeda. Nojah. Tore. Aga vaimustusega ma poes söögi eest ei maksa. Meenus kui kakskümmend aastat tagasi Aiandusmessil oma töödega välja tulin. Millise fotorahe alla ma sattusin. Vahel läks pildistajatel omavahel kitsaks. Ja visiitkaarte, neid kulus paar sajast pakki messi peale. Nüüd aga, kümmekond võeti, needki rohkem moepärast.

Siis ta tuli. Ta ei olnud vist laadalkäija tüüpi, sest tundus et ta nägi minu töid esimest korda. Ta seisis, vaatas, ja silmad särasid. Tegelikult on see väärtuslik elamus kui näed kuidas kellelgi silmad särama hakkavad, seda tuleb tänapäeval nii harva ette. Ühesõnaga, seisis ta seal silmade särades, ja siis tuli ta minu juurde ja ilmselt tahtis mulle midagi ilusat öelda. "Teil on nii ilusad asjad. Need võiks olla kohe kuskil ilusas maakodus, nagu talumajas, või kuskil, no sellises ilusas kohas." ...Siis mul plahvatas, nagu valgeks oleks läinud. Just. Selles just ongi asi. Ma mõtlesin et asi on hinnas. Et rahvas on vaeseks tehtud ja ta lihtsalt ei saa endale lubada käsitööna tehtud asju. Käsitööd ju masstoodangu hinnaga valmis ei tee. Hind, kuigi ka õige, aga pole asja tuum. Olin seda säravate silmade poolt öeldud lauset viimasel ajal ju sageli kuulnud. Erinevates variatsioonides, erinevate sõnadega, kuid mõte on sama. Ilusad asjad kuuluvad ilusassa kohta, kuhugi kaunisse maakodusse, või ..noh mingisse ilusasse kohta, mingisse müstilisse maagilisse kohta ... aga mitte meie hulka. ... See on see mõtteviis. Seal kus oleme meie, ei ole ilu. Olin sellest plahvatusena saabunud valgustusest nii rabatud et ilmselt ütlesin selle lause ka valjusti välja. "Ilusad asjad ei kuulu meie hulka." Jah, sellepärast just. Sellepärast ei suuda ma oma tööd enam müüa. Sellepärast on väga paljud minu tuttavad käsitöölised oma ametid maha pannud. Sellepärast on laatadel käsitöö asendunud käsitöölaadse tehasetoodanguga. Ja ilmselt saab laatadel mõne aasta pärast osta vaid suhkruvatti, pirukaid ja hiinast toodud kräppi. Käsitöö, samuti kui väikepõllumajandus, on välja surnud. Oleme üks suur globaliseerunud mass. Ilma identiteedi, ilma omanäolisuseta.
See mõtteahel lõi mu üsna uimaseks, niiet ma kohe ei taibanud tähele panna et säravad silmad olid asendunud ehmatusega. Ta pobises vabandavalt. "No mul ei ole neid kuskile panna", tammus veel paar korda jalalt jalale ja suundus üsna segadusse aetud ilmel kaugemale. Siis taipasin et küllap ta minu "heureka"-na hüütud lauset oli endale adresseerituna tundnud. Ma olin, tahtmatult küll, avatud hingega inimest solvanud. Aga ta oli juba läinud, ja vaevalt et oleksin talle järgi joostes suutnud oma vabandusi arusaadavaks teha. Vabandust. Väga väga vabandust. See lause ei olnud Sulle mõeldud.