reede, 11. oktoober 2019

Ratas


Oktoober juba. Õhk on külm ja suvi on möödas. Suvi, suvi, soe ja päikseline, kus pole vaja riideid ja uksed võib lahti jätta. Kus külm ei pane kössitama vaid on meeldiv vaheldus. Kus õitsevad lilled ja vihm tibutab, mitte ei kalla. Ta möödus tolmus ja higis ja rutus, nii ruttu. Ma tahaks seisatada ja vaadata, maailmas on nii palju ilu, nii palju kaunist. Ent ometi torman. Mu hooaeg peaks nagu möödas olema, kuid tormamine ei ole lõppenud. Olen väsinud ja tüdinud, ent samas kardan olla ilma tööta, ilma sissetulekuta. Kuigi tegelikult poleks vaja muud kui seisatada ja vaadata.
Ah, ma ise ka ei tea mida ma tahan. Teadmiste järgi ikka ei saa oma elu sättida.

reede, 27. september 2019

Tegemata

Ma peaksin õpetama iseendaks olemist, kui tundub, ma pole seda teinud. Pikka aega ma ei saanud aru kuidas seda teha. Kuidas õpetada millegi olemust ja otstarvet kellelegi kellel selle olemasolust aimugi pole. Nüüd taipan. Isikliku eeskujuga. Kuid ma pole seda teinud. Hirmust halvakspanu ees.

teisipäev, 17. september 2019

Puu


See brändi on mul keldris seisnud kaksteist aastat. Juba siis kui selle ostsin oli ta viie tärnine Armeenia brändi, niiet praegu on ta vanuseks seitseteist. Tänapäeval säärast enam poes ei leia. Nüüd tegin ma ta lahti. Ei, pole mingit erilist sündmust, lihtsalt niisama. Ise ma küll natuke imestasin et kuidas siis nii, kaksteist aastat olen ma teda hoidnud ja nüüd siis, asja eest teist taga, tegin lahti. Püüdsin leida mingit põhjust minu sellisele kummalisele käitumisele, midagi erilist sündmust, midagi mida ma ise ei ole osanudki tähele panna. Ühe ka leidsin. Erilise sündmuse. Enne samal päeval tööd tehes hööveldasin laudu. Palju laudu hööveldasin. Võtsin hunnikust, hööveldasin, ja panin teise hunnikusse. Korraga seisatasin laud käes. Vaatasin seda lauda, selles oli üks kruvi. Hea et vaatasin, ma oleks höövli terad ära rikkunud. Ma ei vaadanud eelmisi laudu, ega vaadanud järgmisi.
Täna käisin seenel. Palju aastaid pole käinud. Käisin, tegelikult ka asja eest teist taga. Polnud talvevarude kogumise plaani, lihtsalt seene isu. Kõnnin silmad maas, kui korraga, see puu. Vaatasin teda ja küllap tema mindki vaatas. See oli üks jäme puu, tänapäeval enam naljalt selliseid ei leidu. Tema tüvi kaalub ilmselt üsna mitu tonni. See mitu tonni oli kerkinud maast ja sirutus sirgelt taeva poole. Tunne hiilis ligi et ma tegelikult ikka üsna vähe tean kuidas asjad maailmas toimivad. Nagu see puu.
Aga brändi on hea, tõeliselt hea.

esmaspäev, 2. september 2019

Jutuajamine

Ta tuli kiirel sammul ja hakkas kohe rääkima, energiliselt, kätega vehkides. Ta žestid  polnud suunatud ülespoole vaid alla, justkui laotaks ta endast midagi. Korraks mõtlesin et miks ta küll ometi mulle seda räägib. Räägib nagu vanale tuttavale, kuid me ju alles kohtusime. Mina poleks saanud selles asjas midagi teha, isegi nõu poleks saanud anda ja ega ta mulle selleks erilist võimalustki andnudki, muudkui rääkis. Kuid see kuidas ta rääkis köitis mind. Ta jutus oli hoogu ja energiat, kuid polnud viha. Tal oli probleem millele ta polnud just eriti head lahendust leidnud, kuid samas, see polnud teinud teda pahaseks, pigem n. ö. "üles keeranud". Probleem oli mulle üdini tuttav, olen sellise asja keskel oma veerandsada aastat elanud ja selles asjas juba üsna apaatseks muutunud. Kuid tundus tema jaoks oli asi uus, küllap seepärast ta säriseski nagu säraküünal.
Väga tihti on nii et millegi õnnestumiseks peavad koostööd tegema kaks vastandlikel positsioonidel olijat. Nagu ostu-müügitehing. Nii ostja kui müüja on huvitatud asja õnnestumisest, kuid nad peavad hinnas kokkuleppele jõudma, sellest aga on mõlemal väga erinev arusaam. Ja nii on ka paljude teiste asjadega. Asja õnnestumiseks peavad vastandid koostööd tegema. Võib kehtestada reegleid ja juhiseid taolisteks asjadeks, kuid neist pole kasu. Lõppude lõpuks otsustab asja inimliku veenmis ja järeleandmisvõime tasakaal. Kui see tasakaal on, jäävad mõlemad pooled rahule. Kui pole, toimub asi ühe poole arvelt, või jääb üldse tegemata. Temal oli umbes selline  probleem. Kuulasin alul veits tõrksalt, kuid see kuidas ta rääkis köitis mind. Nii palju energiat, nii palju kaasaelamist, kuid peaaegu täielik viha puudumine. Tõepoolest tähelepanuväärne. Kuulasin ja vaatsin kuidas see energia temas pulbitses. Küllap minu tähelepanu oli tema jaoks oluline, miks ta muidu nii hoogsalt rääkis, ja tundus lihtsameelsus ei olnud antud juhul teemaks. Ma mõtlen, küllap tal lihtsalt oli vaja oma mure ära rääkida. Sest kui ta lõpetas, ei oodanud ta minult mingit reageeringut, vaid keeras ringis ja tormas jälle minema. Mul tundus ta samm oli kuidagi kergem, ... no võibolla vaid tundus. Vaatasin talle vaimustunult järgi. Tundus, sellest jutuajamisest lahkusime me mõlemad rikkamana.

Pärast ma mõtlesin et võibolla see viha puudumine ongi tal sellest et ta oskab asju  välja valada. Mõtlesin et kui minu asemel oleks olnud keegi kes poleks antud teemas nii kodus, kas see võõras mure oleks teda häirinud.

kolmapäev, 14. august 2019

Pikad juhtmed

Seda ma mõtlesin et miks mind küll nii imelikult vaadatakse. Olen hulgus kõrgema seltskonna ballil.

laupäev, 27. juuli 2019

Kas see ikka on minu töö


Olen märganud et kaastunne on nagu raske töö. Ma küll tunnen et see on minu töö, see on minu teha, kuid mingil hetkel käed vajuvad ja lihtsalt enam ei jõua. Olen mõelnud et äkki ma eksin, et äkki see ei olegi minu töö, et äkki selle asemel et teha midagi vajalikku, ma võtan kelleltki võimaluse ise olemiseks. No kas nüüd päris võtan, aga eee.., segan.

kolmapäev, 10. juuli 2019

Põdrakanepi tee



Et siis põdrakanepi tee.
Kui nõndmoodi tõmmata jäävadki vaid ülemised lehed ja õied pihku.


Need topin purki, nõndapalju kui vähegi mahub. Purgi panen vähemalt ööpäevaks sügavkülma, siis sulatan külmkapis aegamisi üles.


Vanast sekstsioonkapist on mul kaks ühesuurust klaasriiulit jäänud, laotan põdrakanepi sinna laiali, teise klaasi surun peale ja servad sulen maalriteibiga.


Riputan nõnda et saab vabalt tuulega päikese käeas pöörelda. Siis päevitab ühtlaselt. Nii umbes kolm neli päeva kuni lehed on pruunikaks tõmbunud.


Siis on nad ligased ja haisevad hapukalt... võeh.


Panen kuivama.


Terve selle aasta olen seda teed joonud. Mitte mingil tervise otstarbel. Lihtsalt hea tee on. Palju parem kui põdrakanep niisama kuivatatult. Tegin ka seda, kuid kõik see on kõik alles. Nõndamoodi töödeldult on palju parem.