neljapäev, 4. oktoober 2018

Puhkus


Sel  suvel ma puhkasin, eks olen puhanud eelmistelgil aastatel, aga ikka nii kahe kolme päeva kaupa, seekord aga siis kohe viis päeva korraga, vahepeal natuke tööd ja siis jälle kohe viis päeva korraga. Päevade hulgast hulkjagu olulisem on kvaliteet. Sest nii nagu see aasta, ma ei mäletagi et oleks varem olnud.
Enne puhkust oli palju tööd, mis iseenesest pole midagi erilist, eriline on küll see et vahepeal tuli peale tunne et minu liikumisest keskkonnas võiks ehk tulekahju süttida. Noh, hõõrdumisest minu ja ümbritseva keskkonna vahel. Kui ikka nii kiiresti ja palju liigutada nagu mina seda tegin, võib niimoodi juhtuda küll. 
Ja siis ma puhkasin. Sõitsin autoga järve äärde, käisin ujumas, keetsin priimusel purgisuppi ja kohvi ja sõin konserve. Käisin jälle ujumas ja ülejäänud aeg tegin ainult seda mida tahtsin teha. Ei mingeid kohustusi, ei kiirustamist ega pinget, ei probleemide lahendamist. Ainult seda mida tahtsin teha. Väga veider. Mul ei olnud kordagi igav. Mul ei olnud aega üle, mul ei olnud aega puudu. Kui tahtsin magasin, kui tahtsin olin ärkvel,  ka keset ööd. Ajataju kadus ära. Kas on hommik või õhtu, mis päev võiks olla, polnud aimugi. Päikese järgi siis vaatasin päeva seisu ja telefonist päeva. Kui huvitas, siis vaatasin. Aga mitte eriti. Kui tuli tunne et nüüd aitab, sõitsin koju. Mitte sellepärast et oleks vaja olnud midagi teha, või et planeeritud puhkuse aeg oleks otsa saanud. Ei. Lihtsalt seepärast et tahtsin.
Väga veider.
Peale puhkamist avastasin et mul pole enam tööd. Tegemisi oli nagu ikka kuhjaga, aga tööd mis leiva lauale tooks, enam polnud. Kuigi jah, minu töö puudumine pole midagi konkreetset. Konkreetne saab see olla palgatöö puhul. Ise endale tööd leides on see pigem hinnang. Tunnen et vanaviisi jätkates pole enam võimalik ellu jääda. Nüüd maadlen selle probleemiga.

Puhkamise ajal nägin jänest.


pühapäev, 15. juuli 2018

Pääsuke



Üks pääsuke laulis mu õues. Nooo laulis pole just parim väljend, sest onju linde kelle laul on tõesti meloodiline, kuid mitte pääsukese. Pääsukese oma on kui sädin. Nagu kamp tüdrukutirtse oleks kokku saanud ja nüüd kädistavad rõõmsalt ja muretult nagu ainult tüdrukutirtsud seda oskavad. Ka selle pääsukese sädin kes minu õues kädistas oli samasugune muretu. Mulle nii vähemalt tundus. Ta kärtsus seal üsna tükk aega, küllap ta kuskil puu otsas istus. Mina aga ei vaadanud teda, ei tõstnud pilku, ei otsinud seda rõõmsat kädistajat. Muudkui lihvisin ega vaadanud ringi. Ei vaadanud pääsukest, ei vaadanud pilvi, ei vaadanud unistavalt kaugusesse. Vaatasin ninaette oma tööd ega tundnud ümbritseva vastu huvi. Pääsukese kädin aga oli järelendmatu, niiet kuigi käed ja silmad olid tööl, läks mõte siiski pääsukese sädinaga kaasa. Sinna kus pole tööd, pole vastutust, pole kohustusi, pole hirmu homse ees.
Käed aga muudkui töötasid.
Voh!

kolmapäev, 20. juuni 2018

Omas maailmas



Sulen silmad ja hingan sisse. Hingan nii palju kui mahub, kuid ei pinguta. Hingan välja, nii palju kui tuleb. Raputan end natuke ja hingan uuesti sisse, seekord sügavalt, pean väikese pausi, lasen välja. Lasen välja kõik mida suudan lasta. Lõdvestun. Hingan uuesti sisse ja välja. Lõdvestun.

Midagi pudeneb minult. Vähe, kuid siiski. Hingan uuesti, kuid seekord mõtlen hingamisele kaasa. Tõmban endasse kõik mis väljas on, hoian seda viivu ja surun siis kõik välja. Kõik. Et midagi minusse ei jääks.
Ebemeid kukub minult, olen kui külmunud puu päikesesäras mis vaikse helinaga endalt härmahelbeid heidab. Vaikne helin muutub üha valjemaks ja tükke kukub minult, aina suuremaid ja suuremaid. Tükike kadedust, tükike ahnust. Seal on tükike argipäevaruttu mis hoiab kui tunnelis ega lase ringi vaadata. Seal on plaanid ja projektid homseks. Et jätkuks, et ei tuleks nälg ega külm. Seal on pidev tasakaalu hoidmine pisiasjade ja suure pildi vahel. Et mõne pisikese asja pärast kogu kupatus kokku ei kukuks, ja et oleks arusaamine ka suures pildis et mitte end ootamatult ummikteelt leida. Seal on hirmud. Hirm olla valesti mõistetud, hirm ise valesti mõista. Hirm nurjumise ees, hirm oma võimeid üle- või alahinnata. Hirm et mind ei armastata. See kõige hullem. See surub maadligi ega lase püsti olla. Kuid ainult püsti seistes saab tasakaalu hoida. Pikali ei saa. Hirm ükskõiksuse ees. Sest see on sobivaim koht hirmude eest põgenemiseks. Kuid salakaval. Sinna pääsemiseks tuleb ukse taha jätta see mis hinges väärtuslik. Vaiksest helinast on saanud kõrvulukustav mürin ja ma lagunen nagu vana kirik maavärinas.

Tükkide kukkumine on lõppenud, pole enam midagi kukkuda, pole enam midagi. Olen täiesti paljas. Päris maailmas oleks ma kaitsetu, kuid siin, omas maailmas on täpselt vastupidi. Pole enam midagi mis mind ründaks või ähvardaks. Nüüd olen ma kaitstud. Nüüd saan endale otsa vaadata kartmata seda mida ma näen. Nüüd olen ma päris mina ise. Mitte nii nagu seal ... teises maailmas.

pühapäev, 17. juuni 2018

Kuhu lähevad vääriti mõistetud mõtted


võõrsil võetakse neid kui vaenlast
kodus neid ära ei tunta ja sisse ei lasta
sõnad pole mõtted
neid tuleb mõista öelda ja mõista mõista
vaid täiuslikud ütlevad alati selgelt ja üheselt
vaid täiuslikud mõistavad kõike ka poolelt sõnalt
kõigil ülejäänuil läheb pidevalt valesti
kuid kui juba on selge et mõisteti vääriti
miks ei küsita kuis päriselt oli?

laupäev, 12. mai 2018

Madeira



Käisin Madeiral. Ilus oli. Soe ja rahulik. Õhtul säbrutasid tänavavalgustuse lambid rulluvatel ookeanilainetel ja õhku täitis vaikne sahin. Koduteel eksisin natuke ära. Kohver läks kaduma ja siis kadusid ka kingad ära, nii et pidin paljajalu kõndima. Aga ikkagi koju jõudsin. Kodus jäin mõtlema, et kuidas on see võimalik et ma lennukiga lendamist ei mäleta. See pole ju midagi taolist mida võiks niisama lihtsalt unustada. Ja nii kaugele reisile ilma lennukita kohe kuidagi ei saa. Tükk aega mõtlesin, kuni taipasin. Olin seda kõike ju unes näinud. Siis ärkasin üles.

laupäev, 14. aprill 2018

Teooriast praktikasse



Kümme kilo!! Kuhu nad selle küll panid. Ise sellised väikesed linnukesed. Ei saa aga ometi nüüd lume ajal asja pooleli jäta. Ostsin seemneid juurde.



Eile nägin kuidas kuldnokk mullast vihmaussi välja tiris ja alla kugistas. Niiet seisan siin tühja söögimaja ees kukalt kratsides ja püüan aru saada kas panna veel seemneid või mitte. Kindlasti nad sööksid neid. Kuid nii jääbki neil harjumus siit oma kõht täis saada, iseseisvalt hakkama saamisele nad ei mõtle.  Võibolla on just praegu õige moment nad nii öelda vabaks lasta.


kolmapäev, 11. aprill 2018

Anna ta vabaks

"Kui kedagi armastad, anna ta vabaks"

Olen seda lauset om elus mitu korda kuulnud, kuid pole lõpuni mõistnud. Tunnen et nüüd olen.
Kui armastusest midagi tahad, siis ka saad. Ja nagu tahtmise ja saamisega ikka on, siis ei saa sa seda mida tahad, vaid sullekuuluva.
Niiet kui armastuses tahad, saad just selle universaalse valemi järgi mille järgi saavad kokku kõik kokkukuuluvad. Nagu saavad kokku pluss ja miinus, millest sündiva energiata pole võimalik millelgi elaval eksisteerida. Nagu maa magnetvälja poolused milleta päike ei tooks Maale elu, vaid surma. Nagu keemiline valentsus milleta ei püsiks koos maailm. Nagu aeg ja ruum, milleta poleks mustreid.
Niiet kui armastuses tahad, saad enda vastandi. Kuid te ei saa kunagi kokku. Ta on ju teisel pool.
Niiet.
Kui kedagi armastad, anna ta vabaks.