jutuks saanud mõtted

Kuld on kallis

2012-01-22T21:50:00.000+02:00

Kuld on alati kallis. Vesi, ei pruugi seda olla. Kuid võib. Võib olla kullastki kallim. Kõrbes võib paar sõõmu vett olla elu ja surma küsimus. Või siis keset ookeani kus silm igast kaarest vaid lõputut vetevälja haarab ja pole midagi millele toetuda, võib vesi olla kõike muud kui väärtuslik. Sügiseses lõputus vihmahalluses ei annaks keegi vee eest kopikatki. Niisutus kuivavale viljasaagile võib ka kopsaka maksumuse korral siiski tasuv olla.
Muidugi võib keegi ka kullast eseme teadmatusest vanaraua hinnaga ära anda. Või vastupidi, kuld võib olla elustki kallim kui ahnuse hullus on viinud inimlikkuse ja mõistuse viimasedki riismed. Üldreeglina on kuld aga siiski väga stabiilse väärtusega. Tema väärtus tuleb tema vähesusest. Vahel küll on kuld väärtuslik oma keemiliste ja füüsikaliste iseärasuste tõttu. Kuid jällegi on need erandid. Reegel on see, et kuld on kallis, kuna teda maa peal on nii vähe.
Vee väärtus on olemuslik.
Kui poleks vett, poleks elu.
Et veest saaks elu, peab vesi olema olekus mis on tahke ja gaasilise vahepeal. Vedelas. See tähendab vaid saja kraadist temperatuurivahemikku. Võrreldes kosmiliste temperatuuridega absoluutne nulli lähedusest tähtede miljoniliste pinnatemperatuurideni, on see üsna kitsas vahemik. Et oleks võimalik taimede ja kõrgemal arengutasemel organismide eksistents, peab vee temperatuur olema umbes kümne ja neljakümne vahel. Maakeral suurim mõõdetud temperatuurikõikumine on 147 kraadi. See tähendab umbes 20%- ist vahemikku.
Vett peab olema paras kogus. Kui on liiga vähe siis kõik kuivab. Kui liiga palju, siis upub.
Vesi on tule vastand. Kuid elemendid millest ta koosneb on tule alus. Üks koostisosa, vesinik, on kõikide kütuste ema. Mitte ainult kui põlev gaas, vaid ka kui tähtede termotuumareaktsioonide algelement. Ilma teise vee koostiosa, hanikuta, ei põle ükski kütus. Mitte ainult leegiga põlemine, vaid igasugused oksüdeerimisprotsessid. Ka energia mis on vajalik meie keha liikumises hoidmiseks vabaneb kütusest ehk toidust hapniku kaasabil.
Vesi ookeanides ei püsi paigal vaid lainetab. Niipalju kui vesi lainetusega tõuseb, täpselt sama palju ta ka laskub. Kui see nii ei oleks, oleks veepind pidevas tõusus või laskumises. Aga ei ole ju. Kõik lainetused maailmas järgivad sama printsiipi. Olgu siis õhu liikumine helilainetes, või elektromagnetvõnkumine raadio- ja valguslainetes. Mingis ajaühikus liigub miski mingi teepikkuse mingis suunas. Ja siis täpselt sama suure teepikkuse vastandsuunas. Täiuslik vastandite harmoonia. Ilma selleta me ei näeks ega kuuleks midagi.
Kuld, aga on ikka ainult kuld.
Ilma kullata saame oma elu suurepäraselt elatud, ilma veeta ei saa kohe kuidagiviisi.
See on ju nii iseenesestmõistetav. On asju mis on püsivad. Ja on asju mis on suhtelised.
Nii ongi.

Kõrgemad jõud

2012-01-07T11:56:00.000+02:00

Neljamillimeetrine vindikeeraja oli kadunud. Otsisin teist riiulist, sest see oli kõige tõenäolisem koht. Aga ega siit leia midagi üles. Mäherdune segadus. Mutrivõtmed, tangid, kruvikeerajad, tornid, kärnid, puurid, freesid ja mida kõikke veel. Otsisin laua pealt ja laua alt, et noh äkki on maha kukkunud. Otsisin kohtadest kust arvasin teda pannud olnud ja otsisin kohtadest kust lihtsalt oli lihtsam otsida. Aga mida pole seda pole.
Püüdsin meelde tuletada kus ja millal seda viimati kasutasin, aga ei tulnud. Püüdsin kasutada kehamälu, alateadvust ja intuitiivsust. Ei midagi. Palusin isegi kõrgemaid jõude appi et no aidake nüüd ometi. Suur töö on ju ära tehtud, viimased vardad veel külge panna ja olekski asi valmis, aga näe ei leia tööriista üles. Kuid ka nemad olid vait. Viha ja kuklakarvad juba kerkisid ärritusest ja vandesõnad trügisid välja õhku krigistama. Kuni viimaks seisin kurblikult keset töötuba ja nentisin allaheitlikult et täna ma seda tööd tõesti ei lõpeta. Aga oleks nii tahtnud.
Järgmine päev võtsin esimese tööna riiuli koristamise ette. Ja mis sa kostad. Leidsin mitte ainult vindikeeraja, vaid ka veel paar asja millest olin juba ammu puudust tundnud.
Et mis see nüüd siis oli. Kas oli see lihtsalt loogika et suure hulga informatsiooni puhul peab millegi leidmiseks ehitama süsteemsed hoiukohad. Või oli see kõrgemate jõudude näpuviibutus minu poole et: MEES HOIA OMAD ASJAD KORRAS.

Pildid pole siin kunstiliseks nautimiseks vaid selgitamaks et ma seda lugu mitte välja ei mõelnud. Vaid et on päriselt tõesti sündinud lugu.

Kellad käivad täpselt

2011-12-30T18:18:00.000+02:00

Kellad meie majas käivad täpselt. Harva kui nende kiirustamist või maha jäämist korrigeerima peab. Ennemini kui kelli veel kord päevas üles keerati, ei olnud nad nii täpsed. Siis sai neid alailma vikerraadio täistunni piiksude peale korrigeeritud. Enam mitte. Aja mõõtmine on kangesti täpseks läinud. Justkui oleks ajaarvamisel oma iseseisev elu, mitte päeva ja öö tsükli kokkuleppeline numbriline väljendus. Ajaarvestus on justkui dirigent kelle taktikepi järgi kõik tantsivad. Olgu vihm või masendus. Olgu päike ja sära. Kell määrab meie töö ja tegemised. Meie puhkuse ja une. Kella järgi kiirustame rongile ja kella järgi abiellume. Tema on meie isand ja käskija.
Kuid õhtul, kui silmad telekast juba kangestuvad ja ihuliikmed tarduvad, lähen ma õue. Tõmban kopsudesse karget õhku ja sirutan mõnuga selja kõverused sirgemaks. Siis tõstan ma silmad ja vaatan tähti taevavõlvil. Justkui oleks keegi pimedusse nõelaotsaga augukesi torkinud, ega nad suuruselt suurt erine, ajaliselt aga ... .
Maale lähimat tähte Proxima Centauri ei näe ma ju sellisena nagu ta on praegu. Näen teda nii nagu ta oli neli aastat tagasi. Siit maa pealt vaadates ei oska ma küll vahet teha kui kaugel mingi täht just asub. Kuid tean et mõne tähe juurest tuleb valgus sadu aastaid. Mõne juurest tuhandeid ja mõne juurest miljoneid. Kõige kaugem valgus mis minuni jõuab on olnud teel üle kümne miljardi aasta.
Nii seal õues, pea kuklas seistes, pole mul enam asja minutite ja tundidega. Mu silma ees on valgus kõige erinevamaist aegadest. Miljardeist.

Lekkiv tanker

2011-12-11T07:30:00.000+02:00

Mis saab kui tanker lekib. Tuleb korjata merelt kokku naftaloigud, puhastada rand ja veelinnud. Jah, muidugi. Reostuse likvideerimisega on tükk tegemist. Kuid esimese asjana tuleks lappida tanker.

Tankeri puhul on tegutsemise järjekorra loogilisus üsna ilmselge. Inimsuhete puhul mitte niiväga. Ikka juhtub et esimese asjana tormatakse klaarima sassiläinud suhet, miski mis selle suhte sassi ajanud jääb aga tähelepanuta. Mingi väärarusaam, mingi segadus väärtushinnangutes, mingi tasakaalutus. Võibolla vaatame asju liiga lähedalt ja ei näe suuremat pilti. Võibolla näemegi vaid suuri asju ja inimest peame liiga pisikeseks. Võibolla on meis mõni haigetsaanud koht ja karjume vihast ja valust ka tavalise puudutuse peale. Võibolla on meis liiga suur vajadus läheduse järgi ja oleme valmis selle saavutamiseks ületama mägesid ja lõhkuma seinu. Aga võibolla need seinad on vajalikud. Võibolla on meil vaja midagi mis kaitseks kesk kõiksuse tõmbetuuli. Võibolla me pole taibanud et inimsuhted pole katsepolügoon kus eksperimendi mõttes võiks plahvatusi korraldada ja vaadata kuidas lähedalseisjad sellele reageerivad. Kas nad muutuvad sellest sõbralikumaks ja avatumaks või jooksevad hoopis minema.
Leida ja parandada viga inimeses pole sugugi nii lihtne kui tankeri puhul. Pole olemas reeglit mille järgimine välistaks kõik eksimused. Ikka on küsimus tasakaalupunkti otsimises. Võime arvata et tehes ainult head ei saa me vigu teha, kuid see pole õige. Et me pole täiuslikud võime me seda head valesti hinata. Ja tihtipeale see mis hea hetkel ei ole seda pikemas perspektiivis. Me ei saa juhinduda reeglitest ja seaduspärasustest. Või .. noh, tegelikult saame. Saame leida endale juhid- valitsejad kes meie eest asju otsustavad ja vastutavad. Kinni pidades ettekirjutustest saame väita et juriidiliselt on ju kõik korrektne. Me saame lasta meelemürkidel ette öelda mis on õige ja mis vale. Kas tõesti tahame elada sellist elu!
Kui tahame olla ise ei saa me juhinduda reeglitest. Saame võtta neid vaid kui põhjuste ja tagajärgede toimimise seaduspära. Otsused peame ise tegema.

Me võime küll konkreetse konflikti puhul ära leppida, kuid kui põhjus jääb alles, reostab see ikka inimestevahelist puhast vett. Kui mitte selle inimesega, siis kellegi teisega. Vahel jääb disharmoonia hulpima vaimsesse eetrisse ja pihta võib saada hoopis keegi kaugelt.

Kui tanker lekib ei kahjusta see ainult keskkonda. Ka tanker ise kaotab oma väärtuslikku sisu.

Newton kiigel

2011-12-04T06:35:00.000+02:00

See siin on nüüd natuke suurem kui jutt. See on minu pürgimus aru saada vastandite tasakaalust. Alguses mulle tundus et see on selgelt minu õppetükk. Kannatused minu isiklikus elus on alati mingit otsa pidi seotud selle teemaga. Nüüd kui olen seda juttu jupp jagu kirjutanud ja mõtet veeretanud, ei tundu see enam olema minu isiklik õppetund. Tundub et see on üks põhitõdedest, üks nendest suurtest elevantidest millele kogu ülejäänud maailm toetub. Niiet, nii või teisiti, kuid vastandite tasakaal puudutab kõike ja kõiki. Minu arvates.
Alustasin selle jutu kirja panemisega novembris 2009. Vähehaaval on siia päris palju kogunenud ja ega tasu selle lugemisega ennast vaevata kui just pole sama küsimust tee peal ees nagu minul. Küsimust tasakaalust.
Olen siin jutus mõtteid mitmel korral ümber kirjutanud .. õigem oleks küll et mõtted on muutunud ja olen seepärast pidanud ümber kirjutama. Vahepeal on jutt olnud tunduvalt pikem kui praegusel kujul. Mida rohkem olen asjale mõelnud, seda selgemaks ja lühemaks on arusaam läinud. Vahel ka teistsuguseks. Aga kindlasti on veel arenguruumi. See siin on ainult vahepeatus.

"Kaks punktmassi mõjuvad teineteisele piki neid ühendavat sirget võrdvastupidise jõuga. Kui kehale mõjub jõud, siis kuskil peab tingimata leiduma mingi teine keha, millele mõjub samasugune, kuid vastupidine jõud"
Kolmas Newtoni seadus.

Enne Suurt Pauku ei olnud midagi. Ainult tühjus.
Hm-oot oot. Tühjus eeldab ruumi olemasolu ja ruum, see juba on midagi. Järelikult on vale öelda - tühjus. Mittemidagi ei olnud. Tühjust ka mitte. Niiet, alustan uuesti.
Enne Suurt Pauku ei olnud midagi. Kujutlusvõimele on "mittemidagi" päris kõva pähkel. Kuid, oot, see läheb veel hullemaks.
Siis, 13,7 miljardit aastat tagasi, ühe väga lühikese ajaühiku sees, sai kõik. Siis sai valgus--pimedus, sai ilma otsata ruum. Sai kärgjas universum oma lõputu paisumise ja pöörlemisega. Kõik tähed nii suured kui väikesed. Ja planeedid, elusad ja eluta. Said armastus ja vihkamine, said mees ja naine. Said tarkus ja lollus, väärtus ja väärtusetus. Mateeria ja antimateeria.
Et mittemillestki saaks midagi, on vaid üks võimalus. See peab saama kahe võrdse vastandi näol. Et matemaatilise valemi tulem oleks null, peavad liidetavad olema võrdsed ja vastandmärgilised.
Et Suur Pauk tõepoolest toimus, on vaid teooria. Pole elus ühtegi usaldusväärset tunnistajat kes võiks seda suusõnaliselt kinnitada. Kuid me võime kontrollida tagajärge. Kas tõepoolest kõik olemasolev eksisteerib vastandite näol? Ma olen selle üle palju mõelnud ja pole leidnud midagi ilma vastandita. Kas Sina tead midagi millel pole vastandit? Kõik olemuslik omab vastandit. Isegi materiaalsed esemed võivad teaduslike teooriate kohaselt omada samasugust vastandit antimateeriast koosnevas maailmas.
Vastandite tasakaalu seaduspärasus pole midagi uut. 18.ndal sajandil sõnastas selle Isaac Newton. Tunduvalt varem teadsid sellest idamaa targad nimetades seda yin yang.

Vastandid.
Olemine ja olematus, valgus ja pimedus, soe ja külm, idee ja mateeria, kõva ja pehme, avatus ja suletus, hoolimine ja hoolimatus, mees ja naine.
Mateeria eksistentsi aluseks on aineosakeste positiivse laenguga tuum ja negatiivse laenguga elektronid. Keemilised ühendid tekivad tänu vastandlikusele põhinevale valentsusele. Päikesesüsteem eksisteerib tänu gravitatsiooni ja tsentrifugaaljõu tasakaalule, tänu külma ja sooja tasakaalule mis kosmilisi temperatuurierinevusi arvestades on päris kitsas tasakaalupunkt kesk surmavat külma ja kuuma. Inimene saab targemaks tänu tema avatusele uut vastu võtta ja skeptitsismile kontrollida kas temani jõudnu on ikka tõde.
Tõde on absoluutne. Tõde on suhteline. Valguse kiirus on ikka 299 792 458 m/s olenemata valgusallika liikumisest. Inimese õnnelikust ei saa millegagi absoluutselt paikka panna. See on igal juhul suhteline. Keegi on õnnelik ka keset häda ja viletsust. Kellegi jaoks on maailmalõpp ka esimene teele sattunud porilomp.
Kui tõde oleks ainult absoluutne, poleks inimlikku faktorit ja elus hakkamasaamiseks oleks vaja üksnes kõik tõed ära õppida. Selleks aga pole vaja inimest. Piisaks arvutusmasinast. Kui tõde oleks ainult suhteline, elaksime kui kisellises udus kus midagi pole kindlat ja millelegi poleks toetuda.

Ilma vastanditeta pole võimalik.
On täiesti võimatu teha patareid ainult ühe klemmiga või magnetit vaid ühe poolusega. Seesama kehtib tegelikult kõikide vastandite kohta. Me poleks võimelised ära tundma sõbralikust kui meil poleks kogemust vaenulikusest. Me ei tunneks rikkust kui me pole olnud vaesed. Ka miljon pole mingi raha selle jaoks kellel kunagi pole olnud olukorda kus söögi ostmiseks pole enam üldse raha.

Vastandite kooseksistentsis on jällegi kaks vastandlikku võimalust. Vastandite harmoonia. Ja vastandite võitlus. Nagu siin juba enne sai märgitud, on elu püsimiseks vajalik vastandite tasakaal. Kui üks vastand niiöelda võidaks teist. Näiteks soe võidaks külma, või gravitatsioon võidaks tsentrifugaaljõu, järgneks elu häving. Põhimõtteliselt igasuguse võitluse tagajärjeks on häving. Ilmekaimaks näiteks saab siin olla sõda. Kui alguses ehk tundubki et keegi on sõja võitnud, siis pikemas perspektiivis on kõik võitjad lõppude lõpuks siiski ka kaotajad. Meenutagem või viimase ilmasõja peamisi vastandeid. Saksamaad ja Venemaad. Kas praeguse Venemaa majandusliku kaose ja Saksamaa majandusliku eliidi valguses oleks ehk võimalik väita et Vene pool võitis.
Kui vaadata seda sõda kui võitlust ideede tasandil. Ehk siis fašismi e. natsionaalsotsialismi ja kommunismi võitlust. Siis pole siingi tänapäeval võitjat. Mõlemad ideed on põlu all. Mis on igati tähelepanuväärne. Natsionaalsotsialism e. rahvuslik sotsialism tähendab ju sisuliselt rahvuse e. mingite traditsioonide ja kultuuri läbi ühtse inimgrupi sotsiaalsuse e. ühiskonnaelu- ühiselu poliitilist toetamist. Kui me praeguses maailmas ringi vaatame, siis enamus konflikte ongi just sellel tasandil. Konfliktid kohaliku rahvuse ja immigrantide vahel. Kommunismi, mis näiteks perekonna tasandil on reaalsus, põlu alla sattumine, on lasknud maailmas edeneda kapitalismil, mis praeguse majanduskriisi ajal on paljastanud oma tõelise olemuse. Nagu näitab ka kapitalismi südames Ameerikas alanud liikumine 99, jõuab kapitalism surnud punkti kus enamus väärtusi on kogunenud 1% kätte kuid neid väärtusi pole enam võimalik kasutada, sest ühiskonna struktuur millel põhineb väärtuste kasutamine laguneb 99% elanikonna vaesusest tingitud võimetuse tõttu elu ja arengut säilitada.
Kui mu arutlus on tõene, siis on inimkonna ajaloo tasemel teise maailmasõja e, vastandite võitluse tulemuseks häving kõikidel tasanditel. Ja mis põhiline, inimesed kes sõjas surma said.
Tegelikult on selle sõja juures veel üks tõsiasi mis tõendab vastandite ühtsust. Seda sõda alustasid Venemaa ja Saksamaa ju koos. 1. septembril 1939 ründas Poolat Saksamaa. !7. septembril tegi seda Nõukogude Liit.
Üks tähelepanek veel selle sõjaga seoses. Semiootilisel tasemel. Pronkssõdur. Sümbol mis algselt tähistas vabastajat, muutus hiljem vallutaja sümboliks. Noh, kohaliku rahvusliku sootsiumi silmis igatahes. Jättes siin kõrvale pollitilised mängud mis selle konflikti suurekspuhumine minumeelest oli. Siis olemuslikul tasemel on see näide kus võitluse sümbol mis algselt on olnud ühe vastandi tähendusega, on pikemas perspektiivis omandanud ka teise vastandi tähenduse. Võitluse vastandid on ühtsed. Lätlaste dokumentaalfilm "Sovjet story" näitab seda ilmekalt.

Möödunud sajandil saavutas meditsiin vaktsineerimise läbi võidu suurte nakkushaiguste üle. Esmapilgul oli see tõesti meditsiini suur võit.Maakera rahvaarv mis tuhandeid aastaid oli püsinud miljardi ringis, hakkas kiiresti kasvama. Praeguseks siis seitse korda. Ilmselt kasvab veel. Juba praegu on raskusi kõikidele toidu kasvatamisega. Karjakasvatuseks hävitatakse pidevalt vihmametsa ja hukkuvad looduse loomulikud kooslused. Paljud keemilised ühendid nagu toidu säilitusained, kõikvõimalik keemia põllumajanduses ja ravimites ei lagune vaid satub vette. Puhas vesi aga on esmavajadus. Ilma selleta me ei saa.
Niietsiis võit nakkushaiguste üle tähendab pikemas perspektiivis tegelikult kõige elava hävingut. No, suurema osa vähemalt. Me võime selle suhtes praeguses olevikus silmi kinni pigistada, aga sügaval sisimas me siiski teame mis on tulekul.

Võitlus raske füüsilise tööga on viinud meid masinate leiutamiseni, tehnilise progressini. Võiks arvata et see on võit raske töö üle. Kuid vaadake ringi, kas inimesed teevad nüüd vähem tööd! Kas nad masinate maailmas on õnnelikumad. Kui põldu künti veel hobustega olid pered töö juures koos. Täiskasvanud ja lapsed. Nüüd on töö läinud nii keeruliseks et lapsi pole kuidagi võimalik tööle kaasa võtta. Lapsed ja täiskasvanud kasvavad eraldi. Masinad mis said loodud inimese abilistena, on muutunud inimeste isandateks. Sest. Põhilise osa oma tööle suunatud energiast kulutame me masinate ostmisele ja hooldamisele.

Näiteid võitluse tulemusetusest saab tuua veel nii mitmeidki. Võitlus kirjaoskamatusega on viinud hariduse olukorda kus see enam ei toeta inimese mõtlemisvõimet vaid keskendub faktide tuupimisele.
Võitlus näljahädaga on viinud paljud rahvad sõltuvusse toiduabist ja häda on hoopis suurenenud, mitte vähenenud.
Võitlus vaesusega on viinud ülemaailmsele laenude süsteemile mis algselt justkui oli mõeldud vaesuse likvideerimiseks. Pikemas perspektiivis aga on laenusüsteemile allujad viinud veel suuremasse vaesusse.
Võitlus alkoholismiga on viinud tagajärgede, ehk alkoholitarbimise piiramise meetmeteni. Olgu siis alkoholi müügi piiramine või joomist piiravate ampullide paigaldamisele, selle asemel et näha alkoholismi sõltuvusliku olemust.
Võitlus soolise võrdõiguslikkuse eest on viinud sugupooled vastastikusele kiivale kontrollile kas mõlemad pooled ikka panustavad ja saavad ühte moodi ja ühepalju. Selle asemel et näha sugupoolte vastandlikku olemust ja selle vastandlikuse harmooniat.
Võitlus tõe nimel on viinud teadusliku ja religioose mõtlemise vastandseisu läbi eetika kadumisele.
Olgu võitlus mille nimel tahes. Usklike võitlus hinge päästmise nimel. Skeptikute võitlus teaduse nimel. Poliitiline võitlus. Hea ja kurja võitlus. Kõik võitlused viivad hävingusse.
Mis iganes me ei teeks või kuidas me ka ei oleks, kui me võtame seda kui võitlust, võime küll saavutada näilise võidu, kuid kaotus on vastandite tasakaalu seaduspärasusest tingituna alati kaasas.
Dualism tähendab sisuliselt et kõik asjad koosnevad vastandlikest pooltest. Mingil ajal jõudis minu kõrvu teadmine et õnnelikuseks peaks loobuma duaalsusest ja elama terviklikus maailmas. Tükk aega ma ei mõistnud kuidas on võimalik dualismist loobuda kui kõik asjad vaid duaalsuse pooltest koosnevadki. Siis aga taipasin et asja mõte on loobuda käsitlemast duaalsuse pooli eraldi ja vaadelda kõike mõlemast aspektist lähtuvalt. Niiöelda, vaadelda asju vastandite harmoonias. Et mitte vaadelda viha eraldiseisvana, vaid näha viha ja hirmu ühtse tervikuna. Mitte pidada tarkust asjaks iseendas, vaid alati vaadata seda koos rumalusega. Sest võime küll olla targad milleski, võrreldes kogu maailmas olemasolevaga oleme nagunii rumalad. Duaalsuse pooled tarkus ja rumalus moodustavad terviku - maailmanägemus. Kui maailmanägemus koosneb kas ainult tarkusest või ainult rumalusest, on see disharmooniline. Kui teadvustame oma maailmanägemuses nii seda mida teame, kui ka teadmata osa olemasolu, on see harmooniline.
Nii moodustavad vastandid kerge ja raske - kaalu. Suur ja väike - suuruse. Ligidal ja kaugel - vahemaa. Õnnelikus ja kurbus - hingeseisundi. Kannatus ja kannatuse põhjustaja - disharmoonia õppetüki. Nauding ja naudingu põhjustaja - harmoonia õppetüki. Miks nii tihti jäädakse kinni nii kannatustesse kui naudingutesse on minumeelest selles et ei vaadata neid vastandite harmooniana, vaid eraldi n. ö. vaid ühe duaalsuse poolena.
Mõtlesin siin päris pikalt et kas on ehk hoopis nauding ja kannatus vastandid. Kuid arvan et mitte. Seosed on siin samad mis hirmul ja vihal. Viha on tingitud hirmust. Samuti on kannatus tingitud disharmooniast. Nauding aga harmoonia tunnetusest. Mida sügavam tunnetus seda sügavam nauding. Kui aga naudingut võtame eraldiseisvana, siis on see vastandite harmoonia rikkumine e. disharmoonia, mille tulemuseks lõppude lõpuks on kannatus. Lihtsalt öeldes, naudingusse kinnijäämine põhjustab kannatust. Siinkohal võiks väita et alkoholiuim või narkojoove on ka ju naudingud, et mis on siin ühist harmooniaga. Vahe on kas nauding on inimeses eneses või on selle inimesesse toonud keegi teine, psühhotroopne aine siis. On põhimõtteline vahe kas nauding inimeses on harmoonia tunnetusest või keemiline. Üks on päris ja teine ainult naudingu illusioon. Kui inimene ei võta naudingut tervikuna koos harmoonia õppetükiga jääb ta naudingu sõltlaseks. Kui ta ei saavuta naudingut ise vaid laseb seda alkoholil tuua, siis ta jääb alkoholisõltlaseks. Psühhotroopseid aineid kasutatakse ju ka šamanismis. Vahe alkoholismi ja šamaanirännaku vahel on dualismis. Šamaan ei lähe keemilise aine mõju alla saama naudingut, ta läheb õppetüki saamiseks.
Mis aga on .. päris nauding.
Vaadake sumedal suveõhtul päikese loojumist merre. Või vaadake armsama silmadesse. Küll te siis näete.
Mis tähendus aga on nendel õppetükkidel? Miks on vaja kogu aeg midagi õppida? Ma ei tea. Tunnen et on vaja. Aga miks? Ei tea.
Ma küll näen et kui ei õpi, siis vigadest tulenevad kannatused muudkui kuhjuvad ja kuhjuvad, kuni sa kas mattud nende alla või muutud ükskõikseks. Kui õpid naudingutest, on iga järgnev nauding üha kirkam ja selgem. Kuid et küsimus oleks ainult kannatuste vältimises ja naudingute kirgastumises. Hm .. Vist on veel midagi! Teel olemine vist.

Materialism ja idealism. Vastandlikud maailmavaated. Kumb siis on õige! Panid tähele, ma ei pannud siia küsi- vaid hüüu-märgi. Vastandite tasakaalu järgi peaks mõlemad olema.
Kehtivad ju samad põhimõtted ja reeglid nii füüsikas kui vaimsuses. Kõva on nii kristalliline süsinik e. teemant, kui ka iseloom. Inerts kehtib nii raske rongi kui sisseharjunud mõttemalli kohta.
Et füüsilises maailmas miski oleks tugev peavad temas olema ühendatud sellised vastandid kui kõvadus ja pehmus. Ainult kõva puruneks ja ainult pehme annaks järele. Nõndasamuti on ju ka inimesega. Kui inimene on vaid kõva iseloomuga ja jäik oma mõtetes ja tegudes, siis lõppude lõpuks ta siiski murdub või murdub kõik tema ümber. Pehme ja järeleandlik jääks samuti teiste lükata ja tõugata. Tugevus on siis kui oskad nii enda eest seista kui ka elupõliselt õppimise läbi muutuda.
Mateeria on aine siiski vaid pealiskaudsel vaatlemisel. Vaadates mateeria elementaarosakeste tasemele, on kvantfüüsika avastanud aatomi ehituses ainet vaid kaduvväike osa. Nagu õun suures tühjas kirikus. Aatomi poolt hõivatud ruumala on aga tingitud vastandlikult laetud osakeste kooseksistentsist. Pealegi osakeste, millede asukohta aatomis pole võimalik määrata, saab määrata vaid nende asumise tõenäolisust. See tähendab, et mateeria, mis oma eksistentsiga annab väärtuse ruumile ja ajale (mis oleks kosmos kui seal poleks tähti omavahelise kaugusega andmas ruumi mõistet ja valgusega ajale tähendust) on oma koostisosakeste määramatusega ise väljaspool aega ja ruumi. Nii nagu on väljaspool aega ja ruumi vaimsus. Niiöelda, mateerias on idealismi alge.
Inimese elus kõige suuremad väärtused on vaimsed. Kuid kui ta elaks ainult ainult ideedele ja päevagi oma elust materiaalsusele ei pühendaks. No esiteks poleks see võimalik. Teiseks, mateeria osaleb väga otseselt vaimsete väärtuste kujunemisel. Kui meil pole kogemusi reaalsest elust, on meie vaimsed saavutused vaid tühipaljas õhk, ilma võimaluseta tõelisi väärtusi omal nahal kogeda. Tunda, mis tähendab armastada. Ja tunda mis tähendab armastust kaotada. Et hoida kinni ja et minna lasta.
Nii nagu maailm on materialismi ja idealismi tervik, on mateeria ja ideede e, vaimsuse tervik ka inimene. Kui me oma mateeria suudame vaigistada, võime oma vaimu läbi tunnetada maailma ülevust. Võime leida ideid ja arusaamu millest meil varem aimugi pole olnud. Võime isegi üles leida meile vajalikke materiaalseid esemeid. Ja kindlasti oleksime suutelised ka palju enamaks kui sellele rohkem tähelepanu pööraksime.
Idealismis on materialismi alge. Koos moodustavad nad harmoonilise terviku.
Ka mina selle jutu kirjutamisel olen kasutanud idealismi ja materialismi harmooniat. Olen oma nägemuslikud ideed muutnud sõnalisteks väljendusteks, saades seeläbi selgust. On tähelepanuväärne ka selle kirjatöö kulgemislugu. Alguses panin ma kirja selle mida teadsin ja tahtsin öelda. Siis aga hakkas ideid tulema nagu piisku vihma ajal. Neid tuli siis kui ma kirjutasin ja siis kui töötasin või televiisorit vaatasin. Neid tuli unes ja peldikus potil istudes. Paljud suutsin märksõnadena kirja panna et siis hiljem lahti arutada. Paljud aga lihtsalt ununesid. Vahel mulle tundus et neil polegi lõppu ja ma ei suuda kunagi neid kõiki üles kirjutada. Nii vist ongi.

Kummale poole kuuluvad teadmised? Väidan et materialismi. Siiski tuleks siin vahet teha ideel ja meie teadmisel sellest ideest. Mõnekümned sajandid tagasi ei teadnud inimkonna enamus midagi galaktikatest, udukogudest, mustadest aukudest. Mõned sajandid tagasi ei teatud aatomitest, rakkudest, DNA-st, viirustest. Ometi olid nad olemas. Mida inimene ei tea, seda pole tema maailmapildis olemas. Inimene võib näha sündmust, kuid ei mõista selle olemust. Keskaja nakkushaiguste ajal kui paljud haigestusid ja surid, ei teatud et põhjus võib olla bakterites või viirustes. Seda peeti müstiliseks. Igal ajal on leidunud inimesi kes omamata teadmist on võimelised ideedega rakenduslikult ümber käima. Nii ka siis leidus ravijaid- müstikuid, kes omamata teadmisi bakteritest, siiski oskasid luua tingimusi haiguse mõju piiramiseks. Ja samuti on igal ajal leidunud inimesi kes sellise tegevuse vastu on võidelnud. Nad on põletanud oskajaid tuleriitadel ja mustanud neid internetifoorumites. Kuigi vahe müstiku ja teadlase vahel on vaid idee teadmisel, mitte ideel endal. Võiks küll väita et võideldud on šarlatanide vastu. Sest tõesti, ka šarlatane on igal ajal olnud. Kuid teadlane kes arvestab vastandite harmoonia seaduspärasusega mõistab, et tõe käsitlemisel on alati eksimusi ja teadlikku omakasusaamisoovi pettust. Teadlane kes tõepoolest on tõest huvitatud ei pühendu võitlusele, vaid otsingutele. Sest vaid otsing võib anda tulemust. Võitlus aga ainult hävingut.
Kokkuvõtlikult, selle maailma ümber mida me teame ja tunneme on veel suurem ideede maailm mis eksisteerib sõltumatult meist. Küsimus on selles kas me aktsepteerime nende vastandite harmooniat või mitte.

Mida enam on meil võimalusi vaadata maailma silma võimalustest laiemalt, kas suuremalt või väiksemalt, lainepikkusel vähem kui 380 nanomeetrit või rohkem kui 760, seda keerukamaks läheb maailmapilt. Kui vahel tundubki et nüüd on lõpp, pole enam väiksemaid elamentaarosakesi ega suuremat kosmilist ruumi, siis on see vaid vahendite piir. Kui leiutame võimsamad mikroskoopid või pikemad teleskoopid, on alati selgunud et on veel väiksemaid osakesi ja on veel suuremat ruumi. Teadmistes kohtame sama tendentsi. Mida enam teada saame, seda selgemaks saab kui vähe me tegelikult teame. Loogiliselt võttes peaksid teadmised olema piiritud, samuti kui on piiritu maailm. Sellest seisukohast pole ju suurt vahet kas meil on haridust kolm klassi ja oskame liita lahutada ja oma nime kirjutada, või on meil magistrikraad kõrgemas matemaatikas. Võrreldes piiritu teadmistehulgaga on mõlemad tasemed tühiselt väikesed. Ainus mida me absoluutse kindlusega võime väita on see kas seisame paigal või liigume. Arengu seisukohast. Kuna kogu maailm liigub, oleks paigalseis nonsenss. Võib küll tunduda et me ei liigu vaid tiirleme. Nii nagu maa tiirleb ümber päikese. Selles taustsüsteemis oleme aasta pärast samas ruumipunktis ja läheme järgmisele tiirule. Kuid päike tiirleb ju omakorda ümber galaktika keskpunkti ja küllap seegi millegi ümber tiirleb. Selles seisukohast ei satu me enam kunagi samasse ruumipunkti tagasi. Võiks ju kahelda kas on mõistlik samastada inimese liikumist kosmilises ruumis liikumisega vaimses arengus. Kuid minumeelest on seaduspärasused universaalsed nii materiaalse kui vaimse kohta. Kui materiaalne liigub, järelikult liigub ka vaimne. Mateeria kosmoses liigub entroopia poole. Ja kuna vaimne on materiaalse vastand, oleks justkui loogiline järeldada et vaimsus liigub vastandlikus suunas. Harmoonia poole.

Hea ja halb.
Hea ja halva tasakaal ei tähenda sugugi et peaksime häid ja halbu tegusid võrdselt tegema. Et hea ja halb on vastandid, vajavad nad ka vastandlikku suhtumist. Kuid peaksime neisse siiski suhtuma kui tervikusse. Luua illusiooni et hea on võitnud halva kogu maailmas tundub ebarealistlik, kuid väga kergelt võime luua selle illusiooni iseenda jaoks, iseenda sees. Kuid me ei saa teada kõike ega teha kõike õieti. Me tekitame enda ümber nii harmooniat kui kannatusi. Me peaksime seda aktsepteerima nii endas kui teistes. Me ei saa visata prügikasti tervet teist inimest vaid seepärast et temas on midagi halvasti. Me ei tohiks loobuda õppimast kui oleme elus kohanud halba õpetajat. Me ei tohiks loobuda otsimisest kui kord pole suutnud otsitut leida. Mõne mäda õuna pärast ei peaks ära viskama kogu õunasaaki.
Pole võimalik et kõik oleks alati vaid hästi. Alati on midagi halvasti. Kui midagi kunagi halvasti ei läheks ei omaks ka hästi mitte mingit tähendust. Paljud meie elu ja saatust muutnud õppetükid on tulnud sellest et meil elus on läinud halvasti.
Siis ometi ei peaks me head ja halba vastandama vaid võtma neid kui tervikut.
Ometi on väga levinud arusaam headuse ja kurjuse igipõlisest võitlusest. Miks me seda arusaama alal hoiame. Vastandite võitluse tagajärjeks saab olla ju vaid häving. Ühe vastandi võit teise üle on vaid illusioon. Võibolla siis me ei peaks kurjusega võitlema vaid aru saama mis see on ja miks ta on hõivanud nii suure osa meie maailmast.
Minumeelest on asi nõnda. Kurjus sünnib alati siis kui keegi tahab saada midagi teise arvelt. Kas materiaalset rikkust, võimu, või lihtsalt elamise ruumi. Eetika ütleb et enda omanduse peame me ise teenima ega tohi seda võtta teistelt. Kurjus saab sündida siis kui puudub eetika. Kurjus on eetika puudus.

Lihtne ja keeruline. Nagu siin juba ennist kirjutasin siis maailma mistahes dimensioonis kaugemale vaadates muutuvad asjad üha keerulisemaks ja keerulisemaks. See annab meile õigustuse väita et meie teadmised maailma olemisest on üsna piskud. Mis siin rääkida kaugete galaktikate asukate psühholoogiast, kui me ei tea omaenda planeedi elutagamissüsteemi elementaarsete ilmingute nagu gravitatsioon ja magnetväli, olemust. Rääkimata universumi ruumist, millest meil on andmeid ja kogemusi vaid tõesti kaduvväikesest osast. Et meile on täiesti tundmatud aja mehhanism ja selle omadused. Et meile on arusaamatud inimvõimete piirid, kuigi ise me need inimesed ju oleme.
Ühesõnaga, maailm on keeruline.
Kuid samuti kui tegu sõltub mõttest, sõltub keeruline lihtsast. Me ei saa selgeks kõrgemat matemaatikat kui me ei oska liita ja lahutada. Fauna põhimassi maakeral moodustavad vihmaussid. Kui kaoksid vihmaussid, kaoksid ka kõik kõrgemal arengutasemel olevad olendid. Kui kaoksid kõik roomajad, kahepaiksed, linnud ja imetajad, jääksid vihmaussid ikka alles.
Vastandite harmoonia on lihtne ja vist kõige algelisem põhimõte. Sündis ta ju maailma loomise hetkel. Keerulistes asjades saame tõde loota vaid juhul kui lihtsad asjad on selged.

Vaatan vahest ornamente losside seintel. Paljud inimesed on oma töö energia pannud sellesse keerulisse vormi. Ometi puudub selle vormi keerukate osade vahel absoluutne informatiivne side nagu seda on looduses. Kogu keerukusel on vaid üks idee, rõhutada elitaarsust. Muidugi ei saa elitaarsuse ja mõttelageda keerukuse vahele panna võrdusmärki. Kuid samuti kui on võimalik eksida maailma lihtsusse, pidades seda kettaks kolme elevandi seljas, on võimalik eksida ka maailma keerukusse. Näiteid sellest on muusikas, mis peensusteni viimistletud ja töödeldud, kuid puudub tiivustus mis hinge lennutaks. Kino, kus kaunid inimesed teevad üllaid, kuid siiski loogikaväliseid tegusid. Näiteid sellest on täis kirjandus kus keerukatel lause ja mõttekontstruktsioonidel puudub side reaalse eluga.
Kuid ega keerukus keerukuse enda pärast pole vaid üksikute probleem. Otsiti puudutab see peaaegu meid kõiki. Teadmiste kasvu ja kättesaadavusga oleme üha enam hakanud mõtlema ja tegelema keeruliste asjadega, jättes ego ees seisvad ülessanded unarusse. Reeglina on ego ülessanded väga lihtsad, kuid siiski just täpselt meie võimete piiril olevad. Ego ülessanded pole universaalsed. Igal inimesel omad ülessanded. Kes peab leidma hoolivuse, kes peab andeks andma, kes peab ise andestust paluma, kes peab leidma keskenduse, kes võime teha üldistusi. Leida hinges armastust ligimese vastu, on ju nii lihtne ja käegakatsutav. Ometi jätame tihtipeale lihtsa asja vahele ja asume kohe keerulisema juurde. Keeruliste asjadega tegelemine annab meile elitaarsuse. Annab kõrge positsiooni sotsiaalses süsteemis ja ligipääsu rikkusele. Tegelemine ego ees seisvate ülessannetega on aga vaid meie endi jaoks. See on vaid meie endi vaimsele harmooniale, mitte isegi jõudmine, üksnes lähenemine. Kuigi jah, armastusvõime leidmine pole tegelikult sugugi nii lihtne kui see esmapilgul näib. Lihtne on leida iha, kirge, hoolitsust. Armastust mis elaks üle meie heast ja halvast koosnevas maailmas ettetulevad elujuhtumid, armastust mis laseks näha läbi näilise tõelist, mis laseks näha hinge, seda leida võib olla tõeline väljakutse. Tõsi, armastuse leidmine iseendas pole midagi mis meie prestiiži tõstaks. See pole midagi millega saaksime rõhutada oma väljapaistvust. Kui aga jätame selle lihtsa õppetüki vahele, võib juhtuda nii nagu on juba juhtunud. Võime saavutada kõrgel tasemel teadmistepõhise tehnoloogia, kuid meil puudub eetika selle kasutamiseks.

Egoist on teadagi inimene kes end teisteks paremaks ja tähtsamaks peab. Kuid ka egoismil on kaks vastandlikku poolt. Suhtes ego ja teised saab tasakaalutust olla nii ühele kui teisele poole. Egoistil on tähtsam ego, egoisti antipoodil teised. Sagedasti peetakse egoisti antipoodi vaat et pühakuks. Ometi on seegi tasakaalutus. Igasuguse tasakaalutuse tagajärjeks aga on kannatused. Need kannatused ei tule kohe nagu egoisti puhul, vaid pikemas perspektiivis. Nad ei tundu nii rasked kui egoisti puhul, siiski saatuse seisukohast tekitavad nad sama laastava hävingu.
Asi on võrdsuses. Võrdsed inimesed hindavad üksteise õigusi ja kohustusi võrdseks. Ei egoisti ega egoisti antipoodi puhul seda võrdsust pole. Üks on alam kui teine. Mis paneb head tegema teistele, jättes enda vajadused unarusse? Nagu ikka sisaldub vastus küsimuses. Headus. Inimene kelles on headust rohkem kui teistes, hoolitseb kõigepealt teiste eest. Ehk teisisõnu, inimene kes on parem kui teised.
Suhe sellise inimesega ei saa kunagi olla kahe vaba ja võrdse inimese suhe. See on sõltuvuslik.
Egoismi vastandpoolel on veel üks tahk mis lagundab harmooniat. See kas meie tegude tagajärjed on loovad või hävitavad pole enamasti absoluutne vaid suhteline. Näiteks. Hoides last kukkumisel haiget saamast on lihtne tõde. Kuid niimoodi talitades jätame lapse ilma kukkumise kogemuse õppimisest, mis tulevases elus võib tuua palju tõsisemaid tagajärgi. See toodud näide oli olemuselt väga lihtne. Kuid elu toob meile palju keerulisemaid otsuseid kus õige valiku tegemiseks ei saa toetuda tuntud tõdedele, vaid peame olukorda enda sisimas, enda egos tunnetama. Siis on küsimus ego võimekuses aru saada ja tunnetada. Kui jätame enda ego teisejärguliseks, kuidas on tal siis võimalust areneda mõistvaks ja empaatiliseks.
On veel üks ego aspekt mis mind isiklikult väga puudutab. Kas ego on maailma osa, või asub ego maailmast väljaspool. Minumeelest on ego maailma osa. Mis tähendab et on võimatu olla maailma suhtes kõrvaltvaataja. Kõik mis toimub maailmas puudutab ka mind. Mis toimub minus puudutab maailma. See sugugi ei tähenda et peaksin kõigesse sekkuma, see on rohkem justkui olemise tunnetamine. Tõsi, kunagi tundsin endas suurt usku et suudan muuta maailmas seda mis tundus valesti olema. Kuid üha enam ja enam on see tunne minus vaibunud. Üks põhjus et olen näinud oma vigu. Vahest see mis tundus olema harmoonituse põhjus, on osutunud hoopis tagajärjeks. See mida olen pidanud veaks, on hoopis paratamatus. Teine põhjus, olen aru saanud et tegelikult ei ole minu võimuses maailma muuta. Kuid on võimalik muuta iseend. Iseenda muutumine aga eeldab tõe leidmist iseendas. Niiöelda maailma iseenda sees. Mulle on öeldud et maailm enda sees ja tõe otsimine tähendab ülimat egoismi. Tähendab maailma allutamist iseenda tahtele. Kuid minus ei ole tahet maailma allutada. Ma ei näe, kuidas saaksin maailma ja selle inimesi tunnetada kui ma neid enda sisse ei lase. Kui olen kõrvaltvaataja. Miks see jätab mulje maailma allutamisest, ma ei mõista.

Vabadus ja sõltuvus. Nad on palju sügavamal kui see esmapilgul tundub. Näib nagu vabadusepuudus oleks võimetus toimida vastavalt tahtmisele ja sõltuvus oleks vajadus millegi järele. Kuid mumeelest on asi palju sügavamal. Asi on mõtlemises.
Enda arusaama mõistetavaks tegemiseks toon kõigepealt ühe näite. Mets- ja kodu-loomast. Vabast ja sõltujast. Et metsloom suudaks ellu jääda peab ta väga hästi tundma reegleid. Peab teadma kus ja millal on võimalik sööki leida. Kuidas hoida end külmumise eest ja kuidas vältida kiskjaid. Kui ta neid reegleid ära ei õpi on tõenäosus ellujäämiseks väga väike. Koduloom ei pea reegleid õppima. Tema eest hoolitseb peremees.
Kui inimest on kasvatatud keeldude, käskudega ja vajadusega alluda autoriteetidele ja kehtestatud seadustele, on temasse sisendatud mõtlemisviisi maailmast kui reeglite kogumikust milledele inimene peab alluma. Reeglid juhivad elu. Kuna on paratamatu et reeglid piiravad vaba tahet tekib reeglite vastu protest ja soov neid reegleid võimaluse korral rikkuda. Põhimõttel kui keegi teada ei saa võib reegleid rikkuda.
Kui inimest on kasvatatud mitte ainult reegleid ära õppima vaid neist ka aru saama, on suhtumine hoopis teistsugune. Kui inimene tunnetab et reeglite õppimisest sõltub tema ellujäämine ja hakkamasaamine antud keskkonnas, pole reeglid enam vägivald isiksuse vastu vaid teadmine ellujäämisest mis on väärt tähelepanu ja arusaamist. Sõltuja jaoks on reegel midagi paindumatult jäika millele peab alluma. Vaba jaoks sõltub reegel olukorrast. Tema jaoks tähendab reegel põhjuste ja tagajärgede loogilist seost. Kui on erinevad põhjused on ka erinevad tagajärjed. Sõltuja on eraldunud maailmast mis tundub tema jaoks pealesunnitud vägivallana. Vaba inimese sees on maailma mõistmine ja tunnetus.
Kas inimesest kasvab vaba või sõltuja pole ainult lapseea kasvatuse küsimus. See on ka ühiskonna küsimus kes kas hoiab oma eksistentsi alused läbipaistvad ja arusaadavad. Või matab nad mitme- setme kihi alla.

Kord ja kaos. Keerulises maailmas on keeruline mõista mis on mis. Nii võime oma tsiviliseeritud, loogilisest, geomeetrilise vormiga keskkonnast metsa minnes arvata et olema sattunud loogikast kaosesse. Kuid on see ikka nii? Puud oma vormilt sisaldavad nii lihtsat silindrit kui ülimalt keerukat lehtede segadikku. Segadikku küll esmapilgul, sest iga leht on tegelikult just seal kus ta peab olema ja just selline ja sedapidi et valgust kätte saada. Iga oks on just nii jäme ja nii pikk kui see puu materialist, kasvukohast ja põhilistest õhu liikumise tingimustest loogiline on. Puu rakkude ehitus ja tugevus, kõik omab kindlat tähendust ja otstarvet. Keemilised ühendid mis puu soontes voolavad, on just sellised nagu vajalik. Rohi kasvab seal kus päike ja niiskus seda võimaldab. Lilled õitsevad siis kui see ühtub ülejäänud ökosüsteemi elutsükliga. Kõik omab loogilisust Miski pole üle, miski pole puudu. Tervikust mingi osa (varblaste näiteks) süsteemist eemaldamine tähendaks kogu süsteemi kokkuvarisemist. See on maailma keerulisus kus iga väiksemgi osa omab tähendust ja otstarvet. Mets pole kaos, vaid kindel süsteem ja loogika. Kaost võime kohata prügimäel kus asjad ja vormid mis seal koos ei oma vähematki kooskõla. Nad pole suutelised koos funktsioneerima ega moodusta ka vormiliselt midagi kaunist. Kaost võime kohata organisatsioonis mille tegelik otstarve parema ühisolemise loosungi taga on omakasu.
Vahel oma elu tagamise rattas veeredes tüütab ära selle lihtne loogika. Tööle ja magama, tööle ja magama, tahaks nagu välja sellest monootnsusest. Tahaks vabaneda loogikast. Kuid me ei lähe ju selleks prügimäele elamust saama. Läheme loodusesse või kohta kus on midagi harmoonilist. Harmoonia aga on olemuselt mingi süsteem. Nagu loodus, nagu muusika Et muusika kõlaks harmooniliselt, peab selle struktuur olema väga süsteemselt paigas. Kuid matemaatilisest täpsusest üksi on vähe. Vajalik on komponent mis tähendaks midagi ka vaimu jaoks. Mis seostuks meie vaimsete väärtustega. Ka need väärtused on harmoonilised, järelikult ka loogilised. Kuid see on loogika mida me oma teadvusega pole võimelised tabama. Me pole võimelised loogiliselt põhjendama armastust, hingesoojust, empaatiavõimet, vaimustumist, ega kirgastumist. Mis viibki mind järgmise teema juurde ..

Teadus ja religioon, terviku kaks vastandit. Mõlema tuumaks on tõde, erinevad on vaid teed sinna jõudmiseks. Teadus on justkui veerev lumepall mis järjest üha enam maailma olemist lahti mõtestab. Et see võimalik saaks olla, peab peale teadaoleva eksisteerima ka teadmataolev maailm mis on veel lahti mõtestamata ja kust see veerev lumepall endasse pidevalt uut ammutab. Maailm aga ei toimi vaid selle järgi mis on teada. Maailm toimib tervikuna. Religioosne mõtlemine aitab suhtuda maailmasse kui nende kahe tervikusse. Nii nagu on viltu vaadatud teadusele, pidades seda mustaks maagiaks ja silmamoonduseks, on viltu vaadatud ka religioonile, pidades seda tobedaks usuks pilvepealsesse vanamehesse. Kuid need on primitiivsed vaatenurgad. Meie õhtumaises tsivilisatsioonis pole vist väga vaja selgitada teaduse olemust. Et teaduse läbi on võimalik mõista maailma olemust ja selles olemise reegleid, peaks vist igaühele selge olema. Küllap hakkab aga ka õhtumaalastele selgeks saama et elu vaid teaduse järgi seades, ootab meid ees hukatus. Tänu teadusele on muutumas planeedi kliima. Tänu teadusele reostub vesi kõikvõimalike kemikaalidega ja tänu teadusele on meil nüüd olemas võimalus lasta planeet õhku väga pisikesteks tükikesteks. Et me oma hulluses saada üha rohkem ja paremat, seda kas või teistelt väevõimuga või pettusega võttes, emakest maad enneaegu hauda ei ajaks, on vajalik eetika. Eetika aga hõlmab ka teadmataolevat. Eetilisuseks peame oskama mõelda religioosselt. Samuti kui teaduse läbi on sündinud palju halba, on sündinud palju halba ka religiooni läbi. Kuid vaatamata kõigele halvale mis on sündinud teaduse läbi, ei eita me ju ometi teadust kui tõe avastamise teed. Miks peaksime seda siis religioonis tegema. Teaduses tõe leidmise meetodiks on põhjuste ja tagajärgede seoste leidmine. Et tõepoolest leida tõde, mitte pelgalt illusiooni, on vajalik arvestada kõikki põhjusi mis antud keskkonnas toimivad. Niisiis maailma olemisele teaduslikult mõeldes peame arvestama ka teadmata olevate põhjustega. Peame mõtlema maailmast kui tervikust. Peame mõtlema religioosselt. Religioone aga on palju erinevaid. Põhimõtteliselt tegelevad nad kõik maailma kui tervikuga, vaid veidi erineval moel. Et meie arusaam maailmast oleks kui tervikust, ei saagi me valida vaid ühte religiooni, sest siis poleks see enam terviklik maailm. Ja ega religioon ei olegi valimiseks või allumiseks. Ta on kui mingi keskkond maailma tervikuna tunnetamiseks. Samuti kui näiteks internetis on erinevad sotsiaalvõrgustikud, facebookid ja twitterid ja kõik mis veel. Religiooni tuumaks on ju tõde. Tõde olemisest. Olemine aga pole kõikjal maakeral päris ühesugune. Igal rahvusel on omad kultuurilised erinevused. Igal rassil on omad erinevused. Erinevused on ida ja lääne vahel. Erinevused on kristluse ja islami vahel. Kuid erinevused ei vastandu, nagu võitlusele pühendunud seda näidata püüavad, vaid on paikkonna kultuuriline omapära. Kõik koos moodustavad nad maailma kui terviku.
Vahel näib et religioon on lugu jumalast, kuigi minumeelest on see lugu olemisest. Minu jaoks on jumal kõiksuse olemise sümbol.

Mees ja naine on ka vastandid. Nii nende sugutunnused kui vastandlikus mõtlemises mis vaatamiseta nägemata võib jääda. Mitte ainult mees ja naine, meid ümbritseva maailma vastandsugupoolte käitumismustrid on reeglina erinevad.
Et mehe ja naise kooseksistents ei kujuneks võitluseks vaid toimuks harmoonias, peaks nägema ja aktsepteerima reaalsust. Vastandlikust siis.
Vastandlikus võib olla silmatorkavalt nähtav. Naine sünnitab lapsed. Mehel pole midagi võrdväärset vastu panna. Mees jõuab viljakoti õlale visata. Naine ei jõua. Muidugi leidub ka nääpsukesi mehi ja musklis naisi, kuid need on erandid.
Vastandlikus võib olla paljale silmale nähtamatu. Mees lööb elus läbi toetudes eelkõige loogikale, teadmistele ja füüsilisele jõule. Naine sisetundele. Naises tihtipeale ei ole teadmist sellest mida ta tahab. See ei tähenda sugugi et temas ei oleks tahtmist. Naise tahtmine on reeglina palju kindlam kui mehel. Kuid temas pole teadmist selle tahtmise kohta. Nojah, pole nüüd õige öelda et naises pole üldse teadmisi. Oluline on, et teadvuslik tegevus pole naise jaoks primaarne. Sisetunne on tema jaoks tähtsam. See on seesama millest kirjutasin "Kummale poole kuuluvad teadmised?" all ideedest mis eksisteerivad sõltumata sellest kas oleme neist teadlikud või mitte. Et arusaadavaks teha minu ettekujutust naise olemusest tooksin sellise näite. Väga suure osa meie olemusest määravad lapsepõlve vajakajäämised. Lapsed kes on kasvanud ilma ema ja isata lastekodudes internaatides, saavad sealt päris korraliku õppetunni meheliku mõistmise kohta, sest teadmisi ikka õpetatakse ja elu isegi õpetab mõistmist raskes keskkonnas toime tulemiseks. Kuid nad jäävad peaaegu päris ilma naiselikust tunnetusest. Täiskasvanuna on neil väga raske teise inimese hingeseisundit tunnetada. Näha inimeses inimlikkust. See on naiselikuse olemus.
Et mees on kontaktis ainult nende ideedega milledest ta on teadlik, naine aga maailmaga tervikuna, järeldubki et naine on kontaktis palju suurema maailmaga kui mees. Nii võib mees oma otsuse täiesti loogiliselt põhjendada ja naine olles vastupidisel seisukohal ei oska end üldse põhjendada. Kuid tõenäosus on suurem et naisel on õigus. Just selle suurema maailmaga kontaktisolemise pärast. On ju inimkonna ajaloos küllalt näiteid kus on tehtud otsuseid hetketeadmiste põhjal, pärast aga on selgunud veel terve rida tegureid mis kokkuvõttes muudavad olukorda kardinaalselt. Absoluutse ja suhtelise tasakaalt lähtuvalt on pooled tõed suhtelised sõltudes paljude asjade koosmõjust. See teeb otsuste tegemise vaid mõistusele toetudes väga ebamõistlikuks. Meie praeguses aegruumis kus elamise pearõhk on materiaalsel võib tõesti jääda mulje et mees on võimeline paremini orienteeruma ja tegutsema. Kuid ei tohi unustada et meie ühiskond on vildakas. Inimese inimlikkus pole selles kui palju asju tal on vaid tema võimes tunnetada maailma terviklikust. Et maailm pole vaid olukordade ja tegevustiku paik, vaid maailm kui olek, kui vaimne seisund. Meelte ja intellektuaalse omandamisvõime läbi oleme suutelised tunnetama maailmast vaid väikest osa. Naiselik kõiksuse tunnetus on see mis annab võimaluse olla Inimene suure tähega.
Nagu enne kirjutasin on ideed ilma võimaluseta neid omal nahal kogeda üsna udused. Et ideed jõuaksid käegakatsutavusse, on vaja meest. Seda mitte nii otseselt kui täideviijat, vaid kui mehelikku printsiipi mis ideede omavahelise seostatuse läbi ühendab vaimse materiaalsega. Teostab tehnoloogiad ja seob põhjused ja tagajärjed omavahelisse seosesse. Loogikasse. Et saaks toimuda materiaalse ja vaimse sümbioos.
Teades ja aktsepteerides seda vastandlikkuse printsiipi võivad mees ja naine oma jõud ühendada, elada harmoonias.
Vaadelda inimsuhteid omas mahlas on päris keeruline. Palju mõistetavam on neid vaadata materiaalses avaldusvormis. Ja mis sobiks selleks paremini kui seksuaalsus. Valgustav moment oli minu jaoks vaadates dokumentaali "Surmaorg" kaljukitsedest. Seal oli koht kus karja külastavad täiskasvanud isased. Oli täiesti selge mis neil kaasas oli. Sugutung. See oli neil kaasas nagu kotipoisil kott. Nad ainult otsisid emaseid kes seda sugutungi vastu võtaksid. Seal ei toimunud midagi vägivaldset. Paarituti ainult nende emastega kes olid innal ja valmis seksuaalsust vastu võtma. Ja see on loomariigis reegel. Isastel on seksuaalsus alati olemas. See on nende loomulik koostisosa. Emastel see nii ei ole. Loomariigi armuelu on tulvil armurituaale mis kõik kannavad üht eesmärki. Luua naiselik seksuaalsus. Ka tantristliku õpetuse järgi peab mees oma seksuaalset energiat hoidma, mitte teda ülemäära raiskama. Eks ikka seepärast et seksuaalenergia on mehe koostisosa ja kui seda raisata, saab mees otsa. Naise seksuaaleneria on nagu looming. Seda luuakse Nii palju kui suudetakse luua, niipalju saab ka kulutada. Naine võib väsida, kuid ta ei saa otsa. On reegel et naine on peale ühet ergas, mees aga väsinud ja unine. Ikka seepärast et mees on midagi endast kulutanud, nii vaimses kui materiaalses mõttes sperma kujul. Naine on protsessis osalenud. Mees juhindub partneri otsinguil eelkõige seksuaalsusest. Naise seksuaalsus tekib partneri leidmise tulemusena. Suures plaanis, inimese kui liigi evolutsiooni ja püsimajäämise seiskohast on see oluline. Kui mõlemate sugupoolte osaks oleks seksuaalsus, toimuks seks valimatult ja evolutsioon paremate geenide valiku järgi jääks ära. Kui mõlema poole seksuaalsus vajaks loomist, oleks soo jätkamiseks liiga väha motivatsiooni ja inimliik sureks välja. Vastandite harmoonia on siin lausa hädavajalik.
Mees kes ei näe ja mõista seksuaalsuse loomise vajadust naises võib suhtuda asjasse enda mehelikuse tasandilt. Arvates et seksuaalsus on naises olemas samuti kui temas endaski, ei vaevu ta seda looma. Kui naises pole seksuaalsust loodud tunneb ta end kui vahend nehe seksuaalkire rahuldamiseks. Nagu täispuhutav nukk võtta ja kasutada. Nagu seksobjekt. See ei lase naisel end naiselikuna tunda. Naised vajavad ilusaid sõnu ja hoolimise näitamist et nad saaksid naisena puhkeda. Taiplikumad mehed on selle läbi nänud ja õppinud neid nippe kasutama naise voodisse saamiseks. Kuid on muidugi väga suur vahe kas luua naises naine vaid mehe vajaduste rahuldamiseks või selleks et moodustuks mehe ja naise harmoonia. Mees kes hoolib naiselikusest naises ei hoolitse naiselikuse eest vaid seksuaalse eelmängu ajal, vaid kogu aeg. Mõni ilus sõna või lilleõis naisele lihtsalt niisama polegi tegelikult pelgalt niisama. See on naiselikkuse tunnustus mehe poolt.
Naine kes ei suuda mehe seksuaalsust tunnetada, võtab seisukoha et suur ja puhas armastus ongi vaid seksuaalsuse loomises, nii nagu see on temas endas. Objektiivne seksuaalsus mehes leiab halvakspanu kui väärastumus normaalsusest. Mees ei vaja hoolitsuse nätamist vaid tundmist et naine tema seksuaalsusest hoolib. Et naine mehes püsivat seksuaalsuse kohalolekut ei pea liiderlikkuseks või perverssuseks, vaid millekski mis samamoodi vajab igapäevast tunnustus nagu naiselikus naises. Kui naine, kes vaimselt tugevam, loob seksuaalse õhkkonna mis on tema meelest inimlikum (loe naiseliku), mitte loomalik (loe mehelik), siis mehelikus ei saa seal kaua eksisteerida ja kaob. Potensiprobleemid meie ühiskonnas võivad küll osalt olla ebatervetest eluviisidest, kuid põhiline põhjus minumeelest on mehelikkuse mitte tunnustamisest naise poolt.
Olen näinud kuidas naised, loonud teadmistest või sisetundest sellise puhtal armastusel põhineva seksuaalsuse mudeli, hävitavad nii enda kui partneri elu. Tegelikult on ju õige. Kõige puhtam seksuaalsus on kõige puhtamast armastusest. Kuid see on ideaalmudel mis kehtib vaid pühakute ja jumaluste kohta. Rakendada seda mudelit inimese puhul tähendab mitte tunnustada inimest. Et areng inimeses oleks üleüldse võimalik, tuleb teda kõigepealt võtta nii nagu ta on ja sellest punktist edasi liikuda. Ideaaliga võrdlemise alusel inimese väärtusetuks tunnistamine suleb selle tee. Kui on tee, saab liikuda. Kui inimene ikka tahab liikuda.
Olen mõelnud millest tuleb et naine vajab hoolitsust ja mees tunnustamist. Minumeelest on asi elu jätkumises. Et naine saaks lapsed sünnitada ja kasvatada on tal vaja abi. Hoolitsust. Mnjah, ta saab ka üksi hakkama, aga see on väga raske.
Et toimuks viljastumine peab mees oma seksuaalsust pakkuma ja naine peab selle vastu võtma. Evolutsiooni kõikvõimalikel astmetel ja loendamatute põlvkondade vältel on seda tehtud. Looduslik valik tähendab et mitte alati ei ole emase poolt isase seksuaalsust vastu võetud. Pole seda tunnustatud. Seepärast istub sügaval isase geenimälus hirm et emane teda ei tunnusta.
Vahel küll väidetakse et tänapäeval see kõik ei kehti. Paljud naised on ise mammutikütid ja mehed hoiavad kodus lapsi. Kuid ma pole selle seisukohaga nõus. Kõik keeruline sisaldab endas kõikke alates lihtsast. Ja inimene koosneb kõigest sellest mis temaga arenguteel alates ainuraksest on juhtunud. Ka inimloote arengukäigus on seda näha.
On muidugi vähe kui mees või naine on teadlik mehelikkuse või naiselikkuse olemusest ja käitub vastavalt. Vaja oleks seda ka sügaval sisimas tunnetada. Siis tunneb partner et tähelepanu tuleb tõepoolest südamest. Sisemine tunnetus tähendab et tunnetatav saab osaks selle inimese olemusest. Mees omandab naiselikust ja naine omandab mehelikust. Kas see on vajalik? Minumeelest on. Ühelt poolt seepärast et partnerid ei tunnetaks üksteist vaid kire e, vastandite tõmbe seisukohalt, vaid olemuslikult, e. empaatiaga. Et empaatia poleks ainult hingeseisundi tunnetus, vaid hõlmaks ka mõistmist. Nojah, siinkohal pean küll tunnistama et kuigi ma omas mõtteis pean eelöeldut õigeks, pole elu minu jaoks just nõndamoodi kujunenud. Miks see nii on?, peaksin endas veel selgusele jõudma.
Kuid ega minu pidev tähelepanu seksuaalsuse vastu ole tingitud liiderlikkusest või perverssusest, kuigi jah mine tea, tahan asju selles valguses vaadates jõuda mehe ja naise olemusliku vastandlikuseni. Mees tegutseb valdkonnas mis on temas objektiivne reaalsus. Olgu siis loogika, teadmised või seksuaalsus. Naine tegutseb valdkonnas mis on kõiksuse seisukohast reaalsus. Suhte nimel pingutab mees et mõista. Naine keskendub olemisele. On loogiline et mehe püüded mõistmisele ei oma naise silmis suurt väärtust ja kuna mees ei pööra peatähelepanu olemisele, võib naisele tunduda et mees ei pühendugi täielikult suhtele. Ja vastupidi mehelt naise suhtes ka. Mees peaks aru saama et kui ta tahab naiseni jõuda, ei peaks ta püüdma seda teha läbi mõistmise. Mina igatahes olen aru saanud, läbi paljude eksimuste küll.
Seepärast ongi minumeelst väga tähtis et pööraksime mehe ja naise vastandlikusele tähelepanu. Meie tegelikuses on tähelepanu vastandlikusele aga väike võrreldes sellega mis suunatud võrdsusele. Õige, võrdsus peab olema. Harmoonia saabki toimida vaid siis kui vastandid on võrdsed. Kuid pöörates tähelepanu ainult võrdsusele vastandlikust välja jättes, ei saavuta me midagi vaid teeme olukorda vaid hullemaks. Nii on hakatud võrdsust paika panema eeskirjade ja reeglitega mis viib vastastikuse rivaalitsemiseni ja veelgi enam pingestab vastandsugupoolte omavahelist seisu. Mehe ja naise võrdsust pole võimalik saavutada ilma vastandlikust tunnistamata.
Teoreetiliselt oleks võimalik täiuslikust saavutada ka vaid mehelikule mõistmisele toetudes. Kui suudaksime absoluutselt kõike mõista, tajuksime kogu maailma. Kuid selleks peaksime olema teoreetilise jumala tasemel. Olles inimesed, on mõistmine üksi puudulik maailma tajumine.
Samuti on naiseliku kõiksuse tunnetusega. Absoluutse naiseliku tunnetusega peaks olema võimalik kõikke tunnetada, ka loogikat. Reaalse naise tunnetus aga jääb keskmiselt emotsioonide ja hingeseisundite piiridesse. Mees ja naine koos oleksid täiuslikusele palju lähemal.

Tihtipeale pööratakse tähelepanu näilisele. Mees näib suurem ja tugevam, kuid vaimujõud mis seda füüsilist jõudu juhib, on tugevam naises. Naine näib olevat tugevam tunnetes, emotsioonides ja üldse vaimsetes väärtustes, kuid mees pöörab elufilosoofiale enam tähelepanu kui füüsilisele välimusele, no kes küll istub rohkem peegli ees!?
Olen mõelnud miks mees kelle olemus on eelkõige materialistlik näeb niipalju vaimset. Naine aga vastupidi. Kuid sellel on väga lihtne seletus. Kujutlege nüüd tuba kus on koos kaks vastandit. Mida nad näevad!!
Mees riskeerib enam kui naine. See on ka loogiline. Elu jätkub ju naises, mitte mehes. Kui saabub aeg muutusteks, teeb seda mees. Oleks see naise teha, jätkuks elu ühetasaselt, ühetasemeliselt, aegade lõpuni. Seda vastandlikust teades peaks mees arvestama et naine tema ette võetud uuendustega kaasa ei tule ja vastu punnib. See peabki nii olema. Liiga palju muutusi tähendab ka liiga palju riski, mis muudaks elu jätkumise küsitavaks. Mees peab muutmiseks rohkem pingutama ja olema valmis võtma vastutust luhtaläinud uuenduste eest. Sest tõelised uuendused ongi enamasti risk, hüpe tundmatusse, tegu mille tagajärgi on võimatu prognoosida. Kõigepealt on uuendusteks vaja teha muutusi mõtlemises. Muutusi vaimses valdkonnas millele vaimselt tugevam naine vastupanu osutab. Mehe peab neid uuendusi teha. See on mehe jaoks keerukas väljakutse. Samuti kui on keerukas naisel füüsilises maailmas hakkama saada füüsiliselt tugevama mehega.
Naise konservatiivsuse ja mehe dünaamilisuse näiteks võiks tuua sõltuvustest vabanemise. Naine ei lange sõltuvusse nii kergelt kui mees. Kuid olles juba sõltuvuses on naisel sellest tunduvalt raskem vabaneda kui mehel. Seda seepärast et vabanemiseks on vaja kehtivat olukorda muuta.
Meie õhtumaise maailmavaate puhul jääb esimesena silma asjade füüsiline pool. Ka mehe ja naise koosolemises jääb esmalt silma mehe füüsiline tugevus. On isegi üldrahvalik väljendus tugevam pool e. mees ja nõrgem pool e. naine. Kuid kui mees ja naine alustavad kooselu avastab mees korraga et asjad pole sugugi nii nagu paistab. Kuigi mees oleks juskui tugevam pool, on otsustusolukordades just naise sõna see mis maksab. Naine isegi ei pea oma seisukohta põhjendama et tema arvamus peale jääks. Naine lihtsalt on arvamustes ja mõtetes, mis on maailma vaimne pool, tugevam. Mehe, kes on elus harjunud streopüüpidele tuginema, võib selline avastus jalust lüüa.
Kui vastandite harmooniat ei tunnistada ja läheb hoopis vastandite võitluseks, hakkab mees end kehtestama, tehes seda moel milles ta tugevam on. Füüsiliselt. Naine kehtestab end vaimselt. Meest n. ö. surnuks näägutades. Ega selles sõjas võitjaid pole.
Sugupoolte võrdsus ei ole minumeelest sugugi sugupoolte küsimus, vaid hoopis ego ja empaatiavõime küsimus. Siin on küsimus selles et ei vaadataks ja hinnataks maailma enda ego omadustest lähtuvalt. Et osataks näha ja tunnetada ka teist sugupoolt, või teist liiki, või teist religiooni, või teist kultuuri, või ka meie igapäevasusest midagi sootumaks erinevat.
Kui ma siin kirjutasin meeste ja naiste erinevustest vaimsel tasandil, tekkis mul palju tõrkeid et asjad võivad teinekord sellistest reeglipärasustest väga suuresti erineda. Ja tõesti. Kui välisest küljest on rõhuval enamusel juhtudest võimalik öelda kes mees, kes naine. Siis vaimsed tasandil see nii lihtne ei ole. Kui imikuna on poisid ja tüdrukud käitumismustritelt üsna sarnased, siis teismelisena on erinevused kõige selgemad. See on ka loogiline. On see ju paariheitmise aeg ja nagu me füüsikast teame, vastandid tõmbuvad. Vanemas eas jälle sõltub asi sellest kas inimene on vastasugupoolt tunnetada osanud ja saanud või mitte. Kui on elatud vastandite harmoonias, on olnud võimalus vastassugupoolt tunnetada. Kui on elatud võitluses, jääb vastassugu võõraks. Siingi aga sõltub asi väga paljudest teguritest. Õppida tahtmisest, õppimisvõimest. Iseloomu tugevusest, et kas iseloomus on kõvadus ja pehmus ikka tasakaalus olnud. Kas on oldud kinni vaid enda tõdedes või on olnud ka valmisolekut muutuda. Või kas enda eest on ikka piisavalt seistud, või on lihtsalt teisele poolele alla antud.
On muidugi vaieldav kas inimene peaks omandama vastassugupoole olemust, või peaks ta jääma oma sugupoole juurde. Minumeelest tähendab mehelikuse ja naiselikuse tasakaalu saabumine vaimsesse mustrisse inimlikustumist. Sest mis on mehe ja naise tervik .. Inimene.

Lapsed, olles sündinud vastandite ühtest, omavad selle seaduspärasusega hästi silma hakkavat sidet. Nad on nii väetid ja mõistavad seda maailma nii vähe, sellegipoolest loovad nad suurt armastust. Nad toovad kõige suuremat rõõmu ja ka kõige suuremat muret. Neid ei tohi külmetada lasta ega või ka liig soojalt riideisse toppida.
Neid tuleb kasvatada, kuid nad õpetavad ka sulle endale väga palju. Nendega tuleb olla karm, järjekindel ja nõudlik. Ja neile tuleb näidata enda vigu, näidata enda hirme ja rumalust, ja paluda neilt andeks kui midagi valesti on läinud. Vanemad ei tohiks eemalduda lapsest aruteluks ja rääkida lapsega alles siis kui otsusele on jõutud. Nii näeb laps vaid keelde ja käske ja kasvab inimeseks kes on harjunud et talle öeldakse valmis tõdesid ja tal endal ei jää muud kui vaid neid järgida. Laps peaks oma vanemate peal nägema inimlikku kahevahelolekut, peaks nägema et tõde pole mitte sugugi ühene ja kuidas erinevate seisukohtade puhul kompromissile jõuda. Peaks nägema otsuse tegemise protsessi ja neid eeldusi mis selleks vajalikud on. Et ta oskaks olla ise ja oskaks olla teistele toeks. Et temast ei kasvaks mutrike ühiskonnas mis koosneb vaid juhmist töörabamisest ja totruseni ulatuvast priiskamisest. Vaid et ta näeks kaugemale, palju kaugemale.

Ja veel on pähe tulnud igasugu mõtteid vastandite ühtsusest:

Keel on parim mis inimesega on juhtunud. Läbi selle on tal tekkinud võimalus edastada seda mis mõtetes toimub. See on võimaldanud teadmisi levitada niii ruumis kui ajas. Tänu sellele on toimunud inimese areng. Keel võimaldab inimestel teha koostööd.
Keel on halvim mis inimesega on saanud juhtuda. Tänu keele on ta kaotanud reaalsustaju ja sukeldunud peadpidi illusioonidesse. Inimene ei mõtle enam kõigest vahetult, vaid tõlgib maailmaasjad ja sündmused kõigepealt kokkuleppelistesse sümbolitesse, sõnadesse, ja mõtleb siis nende abil. Nii ei ole inimese mõtetes enam vahetu reaalne maailm, vaid selle aseaine. Tänu keelel on inimene kaotanud palju maailma peensustest. Sõnad on kanged, paindumatud ja robustsed. Kui maailma absoluutsete asjadega saavad sõnad veel päris hästi hakkama, siis suhtelise poolega jääb keel jänni niikui nendertaallane arvuti kallal.

Vastandite tasakaalu võib leida paljudes pisiasjades. Spordis pingutuse ja lõdvestuse tasakaalus, hügieenis on surmav nii räpane kui steriilne bakterivaba keskkond, muusikas helide ja vaikuse tasakaal, eesmärkides nii saavutamise kui loobumise oskus. Me ei saavuta midagi kui valitseb ükskõiksus, liigne pingutamine tähendab aga sedasama. Inimkonnas on viimasel ajal toimunud tõeliselt tormiline tehniline areng. Samal ajal vaimsete väärtuste osas valitseb täielik stagnatsioon. Inimene on selles maailmas suutnud luua tõeliselt ülevaid asju. Kuid inimene on teinud ka kõige suuremad koledused. Muusika võib viia hinge tõelistesse kõrgustesse, kuid võib ka toksida ajudes nagu masin segades mõtlemist ja olemist. Keskendudes süvendatud teadmistele mingis maailma osas, jääb meil ülejäänud maailm jälle sellevõrra arusaamatuks. Et näha, peame ka näitama. Et elu saaks jätkuda peab keegi surema, sest me ei saa süüa anorgaanilist toitu. Me ei saa saavutada eesmärke kui me ei mõista kus me praegu asume.

Ja siis veel tasakaal ise. On ju sellelgi vastand- tasakaalutus. Ka need vastandid on ühtsuses. Maailmas ei toimuks mitte midagi kui valitseks täielik tasakaal. Kõik areng ja häving, liikumine ja muutumine on tasakaalutuse tulemus.

Aga Newton. Ka tema poleks saanud teha oma avastusi kui ta oleks toetunud vaid teadaolevale. Temagi pidi teadmataolevat kuidagi tajuma.

Seda juttu üle lugedes leidsin palju sõnapahna. Paljut oleks saanud palju lühemalt öelda. Leidsin palju vigu ja vasturääkivusi. Aga on ehk seegi vastandite tasakaal et tõe otsimise juures teed ka vigu. Vigadeta on vaid need kes midagi otsi.
Püüdsin hoida mingit järjepidevust et mõtted oleksid loogilises reastatuses. Kuid kuna kõik on omavahelises seoses on seda ääretult raske teha. Seepärast on see lugu jutuna lugemiseks liiga hüplik.
Ja. Tunnen et see jutt on hakanud minu elu segama. Mõtlen sellele liiga palju. Põhilisest olen ma ju aru saanud. Vastandid on ühtsuses.
Niiet, aitab küll.
Tsau.

Sein

2011-11-15T01:19:00.000+02:00

Kui enamuse oma elust oled pühendanud seinale mis on meie vahel. Vahelduva eduga seda kord mõista, kord lammutada püüdes. Kui ühel päeval paljudest kogutud pisikestest kildudest koguneb pilt mida korraga täies ulatuses nägema küündid, lööb see päris põhjalikult jalust. On ju siiamaani selle seina arusaamatus ja ajatus olnud kui mõnitus minu pingutustele. Näib et mida enam ma pingutan seda paksemaks ta läheb. Kui lähedal ma olen olnud tõele. Just niimoodi see ongi. Just need minu pingutused on tinginud seina olemasolu.
Kas üldse on oluline hinge mõista. Tema jaoks ei ole see ju oluline. Tema jaoks on oluline et keegi ei tungiks hinge. Iga püüe seda teha on potensiaalne haigetsaamine. Ka iga püüe mõista näib kui püüe tungida hinge. Kindlam moodus end kaitsta on sein.
Oh pagan.
Sein mida olen vihanud, mida olen õppinud ja uurinud, mida olen küünte ja hammastega kraapinud. See sein on mu enda põhjustatud!
Kui lihtne. Kui irooniline. Küll ma olen ikka loll.

Elu on loogiline

2011-11-03T21:29:00.000+02:00

Elu on nii paganama loogiline ja etteaimatav. Muidugi on loogiline tõusta kui läheb valgeks ja minna magama kui enam ei näe sammu astuda. Kõht läheb tühjaks ja ega söök ise suhu ei jookse. Peab seda mingit moodi hankima. Ise jahtima või väärtuste tingliku süsteemi osaks saades teenides ja kulutades seda hankima. No ja ilm meie laiuskraadidel tingib hooajalist lisasoojendamise vajadust.
Vahel aga, kui kedagi pole kodus, paned peale Queeni plaadi .. no tegelikult küll otsid selle üles digitaliseeritud informatsiooni varakambrist. Keldrist tood pudeli kodumaist sõstraveini ja imestades inglismannide kolmkümmend aastat tagasi produtseeritud muusika nüansirikkuse üle, unustad loogika. Unustad enda kuulumise elu ülalpidamise süsteemi vääramatusse masinavärki. Elu polegi enam loogiline, tundub nagu oleks ta hoopis kaleidoskoop kus vaatenurka keerates erinevad mustrid kui nõiaväel üksteise järel ilmuvad. Siiski saan ma suurepäraselt aru et võimatu on kaleidoskoopi keerutama jäädagi. Elu värviliste mustrite keskel on ootamatult rabav, kuid üürike. Sinnajäädes muutuks ma ise valguslaiguks, suutmatuks muutuvat valgusmängu näha. Niiet homme. Homme olen ma jälle osake masinavärgist.

Ilmast

2011-10-24T22:15:00.000+03:00

Üks hommik sattusin õue tööd tegema just sellise koha peale kust päikesetõus joonelt kätte paistis. Vehkisin siis seal seda va tööd vihtuda, päike aga ronis tasapisi silmapiiri tagant ülesse. Algul taevast punaseks värvides, siis aga kiir kiire haaval ka ise pimedusest üles ronides. No küll oli hea tunne. Justkui vana sõbraga oleks kokku saanud. Kuidagi soe hakkas kohe. Ja mitte ainult soojuskiirgusest. Mingi veerand tunnikest ta seal paista sai, siis said pilved jaole ja summutasid ta sära oma vatiga ära. Aga see veerandtund esimesi päikesekiiri tegi tuju heaks terveks päevaks.
Üks teine päev jälle, ka siin üsna hiljuti, jäin jälle ilma põrnitsema. Oli selline külmalt karge. Sai kohe tuntavaks terav kontrast just möödunud suvesoojusega. Päike säras ja lehed olid kollased. Ja vaatamata sellele külmatundele ja saabuva pimeda ja külma aastaja paratamatu saabumise tuntavaks saamisele, oli tunne siiski kuidagi helge.
Mõtlesin siis et ilmal ja inimestel on selles mõttes palju ühist. Ka ilm koosneb paljudest osadest. Temperatuur, niiskus, tuulekiirus ja veel mõned sõnulkirjeldamatud asjad. Ja kuigi soe on üldiselt parem kui külm. Ja tuulevaikus parem kui torm. Siis see kas ilm mõjub helge või rusuvana, oleneb koostisosade omavahelisest vahekorrast.
Kui inimeses on palju headust kuid puudub õppimisvõime, võib see olla kui kui hingemattev suvekuumus ilma jahutava tuuleõhuta. Sarkasm ja iroonia võivad olla isegi kosutavad juhul kui jätkub piisavalt empaatiavõimet. Samuti kui külm ilm koosluses päikesepaistega teeb hinge helgeks.

Rannalt leitud kivi

2011-10-01T19:42:00.000+03:00

Leidsin rannalt selle kivi.

Võibolla tead seda tunnet kui midagi üsna tavalist köidab su tähelepanu ja ei oska aru saada et miks küll. Lõpuks heidadki selle meelest, kuid kerge kripeldus jääb siiski justkui oleks midagi olulist maha maganud.
Vaatasin siis seal rannal seda kivi mõnda aega ja kummardusin lõpuks teda üles võtma. No eks ta oli teistmoodi küll kui teised kivid. Teised olid ümarad, see aga lapik ja terava servaga, kivikirveks just paras. Huvitav kas kivi seepärast oli pingutanud minu tähelepanu püüdmiseks et tema erilisus märgatud saaks. Või oli tal ehk midagi muud öelda. Vaatasin ja mõtlesin, aga aru ei saanud. Mõtlesin kivist pilti teha aga fotokat polnud kaasas. Panin ta siis tasku. Nii jäi mul kivi tasku ja samas ka mõtteisse. Ja nagu nende teadmistega ikka on mis .. Kuskilt tulevad, vajavad nad tulemiseks keskendatust sellele asjale, ja aega. Ega nad nii plaksust iseenese tahtmise peale ei tule. Nii ka mina hakkasin ajapikku taipama.
Ühelt poolt oli see kivi selline.

Teiselt poolt oli ta selline.

Ei olnud just keeruline taibata et sile oli kivi väline külg mis pikast jääs veeremisest ja meres loksumisest oli üsna siledaks ja ümaraks lihvunud. Konarlik säbruline aga oli kivi murdunud külg paljastades kivi olemuse kristallilist struktuuri mis aatomite omavaheliste tihedate sidemega määrab ära kivi olemuse. Kõva ja raske. Kivi sisemine olemus paistab teistsugune kui tema välimus. Välimust on vorminud läbielatu. Sisemus väljendab olemust. Samuti kui inimesel.
See küsimus on minu peas viimasel ajal palju olnud. Miks inimesed on väliselt hoopis teistsugused kui sisemiselt? Miks inimesed nii vähe näitavad oma sisemist struktuuri?
Siis seda see kivi mulle ütlema tuligi. Et välimise ja sisemise erinevus on loomulik. Pole mõtet selle erinevuse pärast oma pead vaevata. Võiks hoopis rohkem mõelda sellele kuidas välise asemel sisse vaadata.

Tahan rikkaks

2011-08-09T21:14:00.000+03:00

Öelda mis hinges, on keeruline. Igapäevaste maiste vajadustega on asi lihtsam. Tahan süüa, kui kõht täis, tahan magada. Vahel tahaks ka et natuke nalja saaks. Nende asjade jaoks on olemas lihtsad ja konkreetsed sõnad. Mis aga paneb hinge pürgima ja ihalema, mis ajab vahel öösel une ära ja paneb sinaka valguse poole õhkama. Või siis hoopis et tahaks karjuda valjemini kui häälepaelte füüsikaline ehitus ja kopsmumaht seda iganes võimaldaksid. Mis see on. Hm, keeruline värk.
Siiski, olles nüüd veidi üle viiekümne aasta selle peale mõelnud, arvan end seda nüüd teadvat ja öelda oskavat. Ja nagu ikka nende asjadega mis esmapilgul üle mõistuse keerulised tunduvad, on nende olemus tegelikult lausa naiivselt lihtne.
Tahan rikkaks.
Et selle mõtte pealkirjana sõnastasin, tuleb tunnistada, oli ka omajagu blogikirjutaja provokatiivsust. Kui oled minu blogi on vähekegi lugenud, siis ilmselt tõusid su kulmud koos imestusega veidi kõrgemale. Oli nii või? Vaatamata provokatiivsuse komponendile esitluses, on selle mõtte sisus lihtne ja paljas tõde.
Nüüd on vist juba läbinähtav et ma ei pea rikkuse all silmas eurode suurt hulka minu pangakontol, vaid seda kui palju olen võimeline oma hingega tunnetama seda mis maailmas minu ümber toimub. Sõna mis seda vääramatu täpsusega väljendab, ongi just - rikkus.
Sest kui olen vaene, jääb paljugi minu tunnetusest välja. Kui oskan tunda rõõmu ja vaimustust, kuid ei oska seda ära tunda minu lähedases või mistahes inimeses, siis olen vaene. Kui ma ei oska kaasa elada loomingu seisundis olija hingeseisundiga, vaid vaatan teda kui tsirkusetola, siis olen vaene. Kui inimeste, riikide, religioonide, rahvuslike traditsioonide vahel toimuv suudab panna mind vaid rõõmsalt innustuma, või arusaamatuses pahandama, kuid ma ei oska näha asjade sisemist loogikat, osalejate mõtteid ja seisundeid, siis olen vaene.
Olen vaene kui ei oska näha viha taga hirmu. Kui ei oska lihtsameelsuse taga näha puhtust.
Kui ma muusikas ei taju selle looja seisundit vaid harmoonilise ülesehituse valemit. Tõsi, vahel ei olegi muusikas seisundit ja kogu lugu ongi vaid üks matemaatiliselt täpne harmoonia struktuur. See aga on juba hoopis eraldi teema.
Minu käidavad teed viivad mind rikkuse poole ja iga leitud tõde, mis pole üksnes teadmine vaid osa minu maailmapildist, teeb mind rikkamaks. Hommikul õue minnes hingan sisse maapinna rõskusest õhkuvat õhku ja olen selle õhu võrra rikkam. Tänaval möödub minust keegi kelle lõhn paneb oma veidruses imestunult kulme kergitama. Olen selle lõhnaga kaasneva mustri võrra rikkam.
Suudan aru saada ühest oma probleemide põhjusest. Imestan et kuidas ma varem küll pole seda taibanud. Olen nüüd selle arusaamise võrra rikkam. Ühel heal päeval mõistan korraga et protsessid ühiskonnas mis oma arusaamatuses on siiani vaid kurvalt ohkama pannud, omavad korraga selgelt mõistetavat loogikat. Jällegi olen rikkam.
Enamuse oma ajast torman ma ühest paigast teise tehes vajalikke tegemisi, pilk ja mõtted suunatud sellele mis ees. Mingil hetkel aga köidab miski mu tähelepanu ja ma vaatan kohta kus ma olen. Vaatan valgust varje ja lõhnu. Vaatan rohtu ja puid mis on siin just sellised nagu nad praegu on. Homme nad enam ei ole sellised. Olen siin ja praegu selles hetkes ja olen selle hetke võrra rikkam. Selle hetke väärtus on nii suur et katab ka selle suure ajahulga mis peost pudeneb.
Sekundi murdosaks püüan kinni inimese pilgu kelle ilme just sel hetkel ütleb rohkem kui kogu see jutt siin kokku. Olen selle sekundi murdosasse pressitud äratundmise võrra rikkam.
Öösel vaatan musta tähistaevast ja mõtlen kui kaugel on need pisikesed pisikesed säravad täpid mis tegelikult on tunduvalt suuremad kui see kera millel mina seisan. Kera mille suurust kümne kilomeetri kõrgusel lennukiaknast vaadates veel kuidagi tajuda saab. Maapinnal metsade ja mägede keskel aga vaevalt. Kujutlen kõike seda ruumi ja tema suurust ja olen selle suuruse võrra rikkam. Ja mitte ainult ruumi suuruse, vaid kõige mis on.

Kui olin nii väike et koolis veel ei käinud, olid meil hamstrid. Pisikesed roti moodi närilised kes oma toidust punnis põskedega palju nalja tegid. Ükskord juhtus, et hamstrid olid toas lahti ja mina toast väljudes, ilma vaatamata, tõmbasin ukse kinni, hamster aga oli uks vahel ja nii ma pressisin ta peaaegu pooleks. See oli minu senise elu kõige kohutavam elamus. Vaadata kuidas see väike loomake kellega olin juba jõudnud sõbraks saada, seal niimoodi oma viimaseid hingetõmbeid vaakus. Ja minu pärast. See on üks minu lapsepõlve eredamatest mälestustest. Üks kõige hirmsamatest mälestustest. Midagi mille läbielamine oli ääretult raske.
Kuid see on osake minu kogemuste varamust. Hirmus ja ebameeldiv, aga siiski osake. Arvan et see elamus on mind väga suuresti mõjutanud. Pannud mind ehedamalt tajuma elu väärtust. Niiet, tajutav kui halb, on sel tähtis roll minu olemuses. Kui minuga poleks seda juhtunud, ilmselt oleksin hoopis teistsugune inimene. Ilmselt siis ma ei kirjutaks praegu seda jutttu siin.

Nii juhtuvad meiega head asjad. Ja juhtuvad halvad asjad. Häid asju tahame, halbu ei taha. Kuid tahame või ei taha. Nii hea kui halb on osake meist. Osake meie rikkusest. Võib vaid kujutleda millised mannetud tossikesed oleksime kui kogu elu jooksul meiega üldse mitte midagi halba ei juhtuksgi.

Nii olen rikkam ka siis kui suudan kaasa elada inimese tragöödiale, olgu see lähedane, blogituttav, või keegi kellega kokku juhtud täiesti juhuslikult. Kuigi jah. Ega ma eriti juhustesse ei usu.

Maine, ehk raha rikkus, pole üksnes üheselt ühene. Sellel on palju nüansse. Kellelegi on materiaalne rikkus vahend, abinõu silmaringi laiendamiseks. Kellelegi on raharikkus eesmärk omaette. See on kõige tähtsam. Keegi on kaotanud oma rikkuse üle kontrolli. Tal on seda niipalju et ta enam ei taju oma rikkuse piire, ei tea mis tema rahaga toimub. Võibolla see lihtsalt hallitab kuskil. Keegi pingutab rikkaks saamiseks kõigest hingest, kõik ülejäänu sellele ohvriks tuues. Kellegi juurde tuleb rikkus nii et ta selleks peaaegu üldse midagi tegema ei pea. Ja ega ta sellega midagi peale ei oska hakatagi. Pigem on see koormaks. Sellised inimesed on küll väga haruldased. Aga neid on.
Vaimse rikkuse juures on mumeelest asjad täpselt samamoodi. On neid kes materiaalse ja vaimse tasakaalus hoiavad. On neid kes elavad omas maailmas ja kõigest uuest meeleheitlikult hoiduvad. On neid kes pea ees tormavad seiklustesse, omamata vähimatki ettekujutust mis juhtuma hakkab.

Kui materiaalse rikkuse jaoks tuleb üldjuhul pingutada, siis vaimu rikkuse juures töötab avanemine. Pingutamine, ehk püüd olla maailmas osaline ilma sügavama tunnetuseta, viib tavaliselt absurdi. Et teha pingutus mingis suunas, peame teadma mida teha. Et omandada vaimset rikkust, ehk saada rikkamaks kogemuse võrra mis meil seni puudub, peame olema valmis seda vastu võtma. Peame olema avatud.
Teadmised ja tõekspidamised, isiklikuid veendumused, segavad kui püüame teise inimese hingest tõest pilti saada. Kõige parem on ego ja mõtlemine hoopis vaigistada, lasta meeltel ja tajudel avali olla. Eriti kui püüame näha teise kultuuritasandi inimese sisse. Kui püüame tajuda inimest teisest maailma otsast. Või näiteks metsas meile otsa põrnitsevat rebast.
Vaimne rikkus ei saa olla eesmärk omaette. Mis kasu on tohutust elamuste ja kogemuste hulgast kui me ei oska sellest kogupilti kokku panna. Nagu tükkideks laialipillutatud maailm. Klassikud on ka öelnud. Kui tervet rehkendust teha ei oska, tee pool. Aga tee hästi.

Bussiga Lasnamäe kanalis

2011-08-04T20:00:00.000+03:00

Bussis on aega ringi vahtida. Autoga olen siit sadu kordi sõitnud aga pole pooltki seda näinud mis üks kord bussiga. Ühes peatuses nägin üht kummalist meest. Tal oli t- särk ja põlvpüksid. Sealt alt paistvad jalad olid justkui renessanssi aegsed sambad. Jämedad ja ümarad. Üldse olid selle mehe juures kõik vormid kuidagi ümarad. Ega ta nüüd paks ei olnud. No mitte väga. Aga kuidagi ümar. Käed avaldasi mulle kõige enam muljet. Kämblat olid väikesed ja ümarad. Näpud selle kämbla otsas olid ka ümarad ja tundusid käe jaoks kuidagi suured. Nagu oleks keegi sellistest täispuhutud õhupallidest milledest tavaliselt loomi kokku sõlmitakse, käe teinud. Siis võttis see mees välja oma rahakoti. See polnud selline nagu minul, kulunud ja näljane. See rahakott oli klantsnahast ja sätendavate kaunistustega. Ümarik, nagu mees isegi. Mees hoidis seda rahakotti moel nagu poleks see kott vahend millegi hoidmiseks, vaid osake sellest mehest endast. Mõtlesin et enne olid mehed vintsked ja musklis. See siin aga on uus inimtüüp. Mees rahakotiga. Pead pöörates avastasin et minu kõrval istub samasugune naine. Tema kaunistustatud küüntega käsi lasi arvata et ta pole kunagi käes hoidnud midagi raskemat kui lusikas.
Sõit viis mööda Kotka poest. Mäletan kui prestiižne oli see pood selle avamise aegu. Nii peen ja moekas. Sellest kirjutati lehtedes ja näidati telekas. Sinna poodi minekuks panid kohe pidulikumad riidedki selga. Nüüd olid asfaldis augud, krohv kukkus siit ja sealt, uksed viltu ja roostes, seinad gräffitit täis ja trepil prahti. Tõeline slumm. Jaa, tsivilisatsioonid tõusevad ja langevad.
Maxima poe juures kõndis bussist mööda üks neiu miniseelikus. Üks äraütlemata kena neiu väga lühikeses seelikus. Tipptasemel meik-up-i ja asfaldil kõpsuvate kingadega. Küllap talle vahiti järgi kogu aeg, sest neiu ei teinud teist nägugi et teda sellisel jahmunud pilgul põrnitsesin. Neiust veidi tagapool kõndis üks noormees. Püksipõlved olid tal lottis ja soeng sigrimigri sassis. Ei ta olnud asotsiaali moega. Vaid selline tööst üleväsinud, turukotiga pereisa. Peast käis läbi mõte et see noormees küll seda neidu ei saaks. Aga küllap noormehel on endal pere ja lapsed. Pilgus oli tal midagi sellist millega isa vaatab oma lapsi. Proovisin kujutleda seda neidu oma lapsi sooja pilguga vaatamas. Aga ei suutnud. Selline pilk ei sobinud kuidagi tema veatusse näolapikesse.

Olen koobas

2011-07-10T00:35:00.000+03:00

Ma olen koobas. Sügav ja sopiline. Või, nii ma ise vähemalt arvan. Põhiline välismaailmaga suhtlemine toimub seal kus on koopasuu. Noh, loogiline ju. Onju see koht kus mina ja välismaailm kohtume. Mina olen kindlalt koopas ja kõik muu on seal väljas. Üldiselt ega mul iseendaga igav pole. Endale olen ma piisavalt huvitav. Ja kogu aeg on midagi uut avastada ka. Kuid siiski on vahel üksildasevõitu. Tahaks kedagi koopasse kutsuda või ise oma koobas välisele avada. Noh et saaks suhelda. Et keegi ehk näitaks midagi sellist mis endal kahe silma vahele kipub jääma. Ja veel seepärast et ei tekiks liiga suurt erinevust koopa sisemuse ja koopa välise vahel. See blogi siin on ilmselt koht mis kõige sügavamale koopasse ulatub. Sel lihtsal põhjusel et blogi on osake minust ja välisele maailmale läbi interneti on ta ka avatud. Pealegi on blogi sellevõrra tänulik keskkond et teisele inimesele oma hinge juba nii heast peast puistama ei hakka. Blogisse aga võib küll. Ometi on koopas ka blogi eest varjatud soppe. Vahel tahaks neid ka tuulutada.
Hm, kuidas küll.

Käed puusas

2011-07-09T18:54:00.000+03:00

Seisan käed puusas mere kaldal ja vaatan seda suurt säbrutavat vesist pinda. Käed ei ole puusas seepärst et hirmuäratavam välja näha, vaid pole teisi lihtsalt kuhugi panna. Üpris ebatavaline olukord.
Päike on end just heitmas sinna kust mina mõned minutid tagasi tulin. Vette nimelt. Taevas on mõned pilveraasud ja vees mõned inimesed. Rahulik on. Ninaga õhku tõmmates on seal soolast veeauru ja .. . Ja polegi rohkem nagu midagi. Ei tolmu ega kuumavat leitsakut. Ei kiirustamist ega aja defitsiiti. Kuidas aeg küll saab defitsiit olla. On teda ju just niipalju kui on. Ei vähem ega rohkem. Ja kui asja laiemalt vaadata siis on teda vähemalt viisteist miljardit aastat olnud. Küllaga rohkem kui minu kujutlusvõime hakkama saaks. Võibolla siis polegi küsimus aja nappuses vaid selles kui mõistlikult mina seda mulle eraldatud osa kulutada mõistan.
Puhub kerge tuuleõhk ja tunne on vapustavalt puhas. Ei higiga kleepuvaks massiks tõmbuvat nahka kipitama ajavat puutolmu, ega täis tolmukotiga tolmuimejamootori moodi undavaid lihaseid. Pole vaja otsustada mis nüüd järgmisena ette võtta ega pole hirmu et mõni ununenud tegemine oma tegematajätmisega ka ülejäänud ponnistused ära nullib.
Hm, selles hetkes on aega rohkem kui pealiskaudsel vaatlusel üldse sinna mahtuda võiks.
Kui ennist meres silmad vaid vaevalt üle vee tasapinna vete suurust imetlesin. Siis praktilise ja paadunud ehitusmehena ei saanud jätta vaatamata kas veepind ka loodis on. Tundus olema küll.

Vaadates inimesesse

2011-06-04T22:14:00.000+03:00

Muidugi oleme me välimuselt erinevad. Kuidas muidu üksteist ära tunneksime. Ka kauge maa tagant. Ka kõige tihedamas rahvamurrus. Kuid.
Justkui oleks seal veel midagi. Peale erineva nahavärvi, suuruse ja silmadevahe. Juuksevärvi, soengu ja jalanumbri. Oleks justkui veel midagi. Eriti torkab see silma kui inimene on ise oma olemises. Siis kui ta parajasti ei räägi, ei vaidle, ei kiida takka ega ei mossita. Ei nõustu ega ei kahtle. Sest sel ajal on temas ka osa teisest suhtlemispoolest. Ei. Just siis kui ta on omaette olemises, päikesepaistel istumas või patseerimas, oskamata aimatagi et keegi ehk just tema isikule tähelepanu võiks pöörata. Siis kui ta ei rõõmusta ega kurvasta, ega üleüldse millelegi ei mõtle. Just siis võib märgata et peale erinevate välimuste on inimestes ka erinevad tuumad. Mitte ainult teadmised, uskumused, kogemused, arusaamad, väärtushinnangud. Kõik elu jooksul omandatu. Vaid ka oma koht ses vaimsuse mustris mis värvitud avatusest- kinnisusest, hirmust- julgusest, egost- kõiksusest, hoolivusest- ükskõiksusest, ambitsioonidest- minnalaskmisest, pisiasjadest- suurtest asjadest ja paljust muustki. Igal inimesel on isesugune tuum.
Kui inimene suhtleb välisilmaga. Kui ta püüab aru saada või ise ennast mõistetavaks teha. Kui ta püüab midagi anda või midagi saada. Kui ta püüab meeldida või eralduda. Siis ei paista see muster välja. Just siis kui ta ei taha, ei püüa, ei mõtle. Siis on see näha.
Tundub juskui ei mängiks inimese tuum suhtlemisel mingit rolli. Sest pole ta sel hetkel vist kuidagimoodi kasutuses. Kuid tundub mulle, just tuumas on õnnelikuse võti. Isegi siis kui pöörame palju tähelepanu välimusele, mõtetele, tunnetele nii enda kui teiste juures. Isegi siis jääb ikkagi millegi puudumise tunne. Kuid me võime olla üldse rääkimata .. ja ilmselt olemegi. Sest tuuma jaoks puuduvad nimi- omadus- ja tegusõnad. Siiski on see just see mille tundmist ja tunnustamist sügaval sisimas vajame.
Me kulutame palju sõnu ja mõtte-energiat mõistmaks üksteise mõtteid ja tegusid. Siiski on võimatu saavutada selles osas täiuslikust. Selle asemel et selle üle meelt heita peaks võibollal hoopis rõõmustama variatsioonide rikkuse üle. Ja mitte nii meeleheitlikult täiusliku tunnetuse saamiseks pingutama. Intiimsus on seal tuumas ja selle saavutamiseks pole vaja üldse pingutada. Ainult avaneda.

Soe sirel

2011-06-03T07:40:00.000+03:00

Sirelite lõhn on selline et iga hingetõmme on kui sõõm nektaripotist. See pole enam elu vaid sulaselge joovastus.

Ületöötamise esimene tunnus

2011-05-19T18:24:00.000+03:00

Õudne väsimus ja õudsalt tahaks magada. Voodis aga uni ei tule ega tule.
Seekord aitas piparmündi tee meega ja mõtete ühte kohta kokku kraabitsemine.
Millal ma küll õpin aega paremini planeerima.

Katusel, lindudega

2011-04-28T08:31:00.000+03:00

Jah, tuleb meelde küll. Nii on ennemgi korduvalt olnud. Kui enda jaoks midagi ehitad, kipub päev väledaks ja pikaks venima. On pühapäeva õhtu üheksa paiku ja päike sätib end just loojuma. Käed tulitavad ja selg suriseb, aga jupp tööd sai tehtud ja kõik on ilusti kinni kaetud ka. Mine seda ilma ja tema sademeid tea. Homme on tööpäev ja saab ehk vähe kergema päeva teha. Aga nüüd käed puhtaks ja kangesti tahaks midagi hamba alla. Kõht teeb juba väga pahast häält.
Katusel tuleb ebatavalisi mõtteid. Nagu tänagi. Kõigepealt vaatasin kuidas vares puu latva maandus. Varesega samal kõrgusel olles paistis see palju ehedamana kui altpoolt vaadates. Parajasti puhus priske tuulehoog ja varesel oli tükk tegemist et oksale pihta saada. Mõtlesin siis, selleks et olla vaba kui lind peab väga hästi keskkonda tundma ja sellega arvestama. Siis lendas üks haneparv mööda. Praegusel kevadisel ajal juhtub seda tihti. Aga seal kõrgelt katuselt vaadates oli perspektiivi nurk hoopis teine ja sain tunda kus see rändavate lindude parv täpselt atmosfääris asub. Maa on all. Siis on tükk maad tühja ruumi, ja siis alles on linnuparv. Kaugel, kaugel maapealsetest sekeldustest. Kõrvus vaid tuule vihin, kaaslaste tiibade vuhin ja huiked. Kõrgel üleval päike ja sügaval all maa. Ümberringi vaid tühi õhk. Nii üksi ja samas saab maailma näha nii ülevaatlikult. Maapealne olend võib sellest vaid unistada. Tahaks ka sinna, eemale pisiasjadest, suure maailma juurde. Otsin jalale toetuseks kindlama koha ja tõukan ka end sinna ülespoole, hanekarjale järgi. Kõrvus vihiseb tuul ja maapealsed mured jäävad kaugele alla. Maapinnal valitsev hallikas toon asendub läbipaistva sinega. Värvilise õhuga millelt silm ei leia tuge, ja pole vajagi. Pole küll millelegi toetuda, kuid pole end ka mille vastu ära lüüa, haiget saada, otsa tormata. Puuduvad piirid ja raamid. Keelud ja käsud. On vaid lõpmatu ruum ja lõpmatu liikumine. Seal all on asjad mis kunagi on olnud nii tähtsad ja olulised, mis on andnud elule pidet ja tähendust. Üleval õhupiiri sinetuse taga on aga lõpmatu ruum, nii särav ja hele. Kutsuv oma õndsas meeletuses. Siin keskel ongi kõige parem koht. Et mäletada elamise rõõme ja saada aimu kõiksuse lõpmatust olemisest. Kuule, võta kinni. Siia tahaks ma nüüd jäädagi. Kuuled või, mis unistad seal, võta prussist ja tõstame paika. Vaatan mõistmatuses pojale otsa. Ahjaaa. Ehitame ju katust siin. Kraban prussiotsast ja tõstame.

Masinate maailm

2011-04-13T21:51:00.000+03:00

Nõndamoodi kui kõik teisedki lood, mis masinate ülemvõimust inimeste üle räägivad, algas seegi üsna tasa ja targu. Algul olid lihtsad asjad. Puust vedru külge kinnitatud loomasoole mille abil sai lendu lasta teritatud oksa, see tegi jahipidamise tüki maad hõlpsamaks. Inimestel hakkas tekkima vaba aega masinate jaoks. Vaja läks veel vaid ratast. See võimaldas masinatel, sõltumatult inimestest, liikuda. Suuremaks tehnoloogiliseks hüppeks sai oskus looduses vabalt leiduvatest metallioksiididest puhast metalli teha. Edasi läks kõik juba nagu lepase reega. Inimestele õpetati kuidas teha aurumasin, kuidas elektrit toota, levitada, ja selle abil käitada kõikvõimalike pöörlevaid masinaid. Sest samamoodi kui kogu universum, oli masinategi eksistentsi põhiliseks aluseks pöörlemine. Vaid inimeses, ses looduse kummalises vingerpussis, ei pöörelnud midagi. Ometi tundus inimene kahtlaselt intelligentne. Selle poolest oli ta masinatele vääriline vastane. Nojah, kui ei saa üle trumbata kvaliteediga, saab seda kvantiteediga. Masinaid tehti üha rohkem, ühe suuremaid ja üha kiiremini pöörlevaid. Et mitte sõltuda inimeste ajupotensiaalist oli masinatel vaja midagi mis suudaks süstematiseerida, andmeid hoida ja levitada, midagi mis suudaks arvutada. Sest masinate juurde ja paremaks tegemiseks oligi just väga palju vaja arvutada. Nii said arvutid.
Masinad oli väga ühtehoidvad ja solidaarsed. Sugugi mitte nii nagu inimesed kes alailma üksteist suisa niisama asja eest teist taga maha nottisid. Masinad kandsid endasarnaste eest hästi hoolt. Veerevate masinate jaoks korraldati lausa kohustuslikus korras iga-aastased tehnilised ülevaatused. Inimeste tehniline ülevaatus oli täiesti kuidas juhtus. Ja mis nende tühjade peale ikka niipalju raisata. Vähem raha tervishoiule, rohkem raha masinatele.
Ajal mil planeeti laastasid suured majanduslikud segadused mida inimesed ise majanduskriisideks nimetasid ja sellest lähtuvalt üha kokkuhoidlikumalt läbi püüdsid ajada, ehitati veerevatele masinatele ühe uusi, üha uhkemaid, laiemaid ja kõrgemate standarditega maanteid. Inimesed aga veeretasid oma kulunud rahakottides viimaseid veeringuid. Ja nad töötasid. Oi kuidas nad töötasid. Töötasid palju rohkem kui nende tehnilised parameetrid seda ette nägid, misläbi paljud neist oma enneaegse lõpu leidsid. Palga eest mille nad tööga teenisid, ostsid nad aga üha uusi ja üha uhkemaid masinaid.
Masinad oskasid ennast inimestele väga vajalikuks teha. Et inimesed vajaksid masinaid üksteisega suhtlemisel, leiutati telefonid. Et meelelahutus tuleks masinate abil, tehti televisioon. Et inimesed vajaksid masinate abi omavahelisel kauplemisel, leiutati pangakaardid. Ka nende sõnade kirjutaja ja lugeja vahel on masinad.
Igaks juhuks olid masinad käiku lasknud suure massiga aatomituumade lagundamise tehnoloogia, mille abil oleks võimalik toota ja levitada piisavas koguses inimesi välja lülitavat kuid masinaid säästvat radioaktiivsust. Tõsi, see jõud oli esialgu veel inimeste kontrolli all, või nii nad ise vähemalt uskusid. Tegelikult lihtsalt polnud veel õige aeg. Veel oli inimesi vaja.
Suurim masinate ja inimeste erinevus näis peituvat mõtlemises. Inimeses olid alailma mingid siseheitlused. Ikka istus neil ühel õlal saatan ja teisel ingel, neid erinevates suundades tõmmates. Inimene kas muutus ühe või teise orjaks, või kui ta tahtis vabaks jääda, pidi ta leidma tasakaalu vastandlike jõudude vahel. Masinad olid teistsugused. Nende filosoofiaks oli ON ja OFF. Et inimesi rohkem enda sarnaseks muuta oli inimestele vaja kasutusjuhendeid mis täpselt ära määratleksid, kuidas peab toimima. Et poleks mingeid kahevahelolekuid. Et inimesed oleksid rohkem masinate moodi.

Kohad mida pole

2011-03-25T19:29:00.000+02:00

Imelik et ma polnud seda varem märganud. Ega ma ju polnud vaadanud ka. Seal aia taga kus lõppeb sirelivõsa ja kiviaed, kohe saarepuude taga, seal on tühi koht. Mitte lihtsalt koht kus midagi ei kasva, paljas maa. Vaid seal tõepoolest polnudki midagi. Ruum oleks justkui ootamatult lõppenud. Polnud valgust, polnud helisid. Isegi mingit mustavat läiget millest oleks võinud millegi kaetust aimata, isegi seda polnud. Lihtsalt olematus. Loogiline mõistus tarretus mõistmatuses nähtut kuidagimoodigi tõlgendada. Ei olnud ju ometi võimalik et midagi ei ole. Midagi on ju alati olnud. Kui pole puid ja põõsaid, on vähemalt tühi väli ja kasvõi pimeduski. Aga ... pimedust ka ei olnud. Sellest ootamatust faktist teadlikuks saanuna uurisin ümbrust kahtlustava pilguga. Ja tõesti. Lähemal ja kaugemal, suuremaid ja väiksemaid auke oli täis kogu universum.

Vanasti sai päris palju ulmekaid loetud. Kõige paremad olid need kus hästi tajutav reaalsus oli võrdeline loogilisele mõistusele teadaoleva vastuolulisega. Jutud kus ülima usutavusega oli kirjeldatud midagi mida mitte kuidagi poleks saanud olemas olla. Ei tea nüüd kui hästi või halvasti see minu lugu siin välja kukkus, ega ma pole sõnaseades just eriti osav. Aga loodan et andis see katkend edasi seda millest kirjutada tahan. Kohtadest mida pole.

Kui meid ümbritsevas maailmas oleksid sellised olematud kohad äärmiselt veidrad, siis vaimses olemises on selline olematus täiesti tavaline. Kuskil kellelgi pole kaastunnet, pole hoolivust, pole huumorimeelt, pole mõistmist. Mõistmisega on vist nõnda et selleks peab olema teadmine, kogemus. Et keegi mõistaks minu seletust induktiivsuse ja mahtuvuse võnkeringi selektiivusest, peaksid temas olema teadmised elektrotehnikast. Sama kehtib hingeasjade kohta ka. Et keegi mõistaks kaotusvalu, peab temas see kogemus olemas olema. Et keegi mõistaks hinge vajadust lennata kõige kaduva kohal ja kõigest lahtiöelnuna väriseda koos kõigega mis vähegi väreleb ja vibreerib, selleks peab temas see tunne olemas olema. Keegi kes on harjunud elama toetudes kindlatele käegakatsutavatele asjadele, põhinedes teadaolevatele tõdedele, temal on hinge lennu koha peal tühi koht. Tema ei mõista Sind.
Kellelegi kellel puudub tasakaal, võid sa end ära katkestada, püüdes seletada vastandite harmoonia seaduspärasusi, ta ei saa aru. Keegi aga mõistab sind poolelt sõnalt. Temas on see koht olemas.
Olen nüüd siin küll enda arusaadavaks tegemise eesmärgil läinud väga mustvalgeks. Päriselus päris olematuid kohti tuleb harva ette. On võimeid mis on arenenud tugevamini ja neid mis nõrgemini. Mõned kohad on liiga nõrgad et tekitada muutusi mõttemaailmas.
On reeglipärane et puudujääva koha vastand on sellevõrra jälle rohkem arenenud. Kui näiteks kelleski on puudu võimet tunnetada inimeste võrdsust, on sellevõrra arenenum enese maksmapanek. Selline inimene võib palju saavutada. Paraku küll on tema tee sillutatud jalge alla tallatutega. Keegi aga kellel on väga hea loogika, võime suurt hulka teadmisi süsteemideks kokku sobitada, on nõrk ligimese lihtsaid tundeid märkama. Selle koha peal on tal tühjus.
Kohad mida pole ei ilmne aga üksnes nii ilmselgetes ja silmnähtavates asjades kui hoolimatus, empaatiavõimetus, mõistmatus. Neid kohti on väkseid ja päris väikseid kõige erinevamates kohtades. Puudu on skeptitsismist ühiskonnakorralduses, võimest läbi näha pettusi, oskust näha teistes seda mille olemasolu iseendas on iseenesestmõistetav, oskust lahi lasta ja puudus oskusest kinni hoida. Keegi näeb suurepäraselt üldist ja mõistab selle seaduspärasusi, detailide nägemist aga pole. Keegi mõistab suurepäraselt andestamise olemust, tunnetes aga ei suuda seda läbi viia. Keegi on suurepärane suhtleja ja saab kõigiga suurepäraselt läbi, kuid tema tühi koht algab sealt kus suhtlemine läheb isiklikuks. Ta ei suuda avada oma hinge ega vaadata teisesse. Kellegil on aga täpselt vastupidi. Silmast silma jutud edenevad hästi, kuid suuremas seltskonnas ei suuda ega oska ta sõna sekka öelda. Meis kõigis on oma suuremad ja väiksemad olematud kohad.

Kuid mina. Kas mina olen ka, niiöelda, auklik. Ma küll ei tunne niimoodi. Kuidas saaksingi. Kuidas tunda seda mida pole. Jah võib küll millestki puudust tunda, kuid siis on see miski hingemustris siiski olemas. Pole ainult seda kellegagi jagada. Et mina oma olematuid kohti ei tunne ei tähenda ju sugugi et neid pole. Ja kuigi mul pole vahetut võimalust neid tunnetada, siis tihtipeale kui jään hätta teise inimese tunnetamisega, on loogiline järeldada et minus puudub miski mis selles teises inimeses olemas on. Mõistusega adun küll et tühjad kohad minus on paratamatus, ilma nendeta oleksin pühak ja ma poleks muster vaid valge valgus, kuid siiski teevad kohad mida pole mind veidi närviliseks. On nad siiski puudujääk harmoonilisest tervikust. Maailm ja inimeste olemused aga on nii lõpmata keerukad et kõiki teadmisi ja kogemusi omada oleks nonsenss. Loota jääb vaid intuitsioonile.

Seda juttu ajas mind kirjutama mõte et kohad mida pole, on saanud endale teenimatult vähe tähelepanu. Olematu iseendas jääb väga lihtsalt tunnetamata ja teadvustamata. Siiski mängivad tühjad kohad hingemustris meie elus väga olulist rolli. Ühest küljest on nad elu loomulik külg ja nende aktsepteerimata jätmine nii endas kui teistes toob palju segadust mida oleks võimalik vältida. Teisest küljest mingi ebameeldiva omaduse olemasolu lähedases inimeses ei häiri meid niipalju kui tühi koht. Liigse upsakuse, ahnuse, närvilisuse lähedases kannatame ära. Kuid kui hing püüab ühendust saada mingis osas mida lähedases polegi, jätab see väga tühja tunde.

Kirjutasin alguses et olematud kohad materiaalses maailmas oleksid veidrad. Maa peal küll, jah. Kosmoses aga on mustad augud täiesti tavaline nähtus.
Kus on minu mustad augud?

Kevadine lumetorm

2011-03-25T12:54:00.000+02:00

Kevadine lumetorm. Üürike nagu sügisene lumigi. Veerand tundi tuhisevat tuult ja kõike valgeks värvivat lumetolmu, ning möödas ta ongi. Päike särab jälle soojalt. Nüüd kus maapind on siit ja sealt valge värvi alt juba välja murdnud, on selline üürike üdini valge maailma tagasitulek väga silma ja meelde torkav. Toob veel korraks tagasi meelest juba ära kippuva talvemeeleolu kus kõik on nii ühte valget tooni kui ka vormilt üksnes lume luidete moodi. Kogu maailm nii ühtemoodi. Tuleb kevad ja muudab rohu rohu moodi ja värvi, puud lehte, lilled värviliseks ja inimesed erksaks. Veel viimane valge värvi trall ja siis ta tuleb.

Täht minu aknas

2011-03-02T05:51:00.000+02:00

Kell ei olnud veel kuus, uni aga oli juba läinud. Püüdsin teda veel silmade sulgemise ja mõtete vaigistamisega tagasi meelitada, aga ei tulnud ta mitte. Eilne päev oli olnud üsna väsitav, nii sai varem kui muidu tuttu mindud. Näe kardinat ka polnud viitsinud enam ette tõmmata, nüüd paistis aknast must taevas ja raagus puuoksad. Vahepeal käis peast läbi mõte üles tõusta ja päevatoimetustega pihta hakata, aga et see taevas veel nii must oli. Oleks seal veidikegi kuskil mingit helendust olnud, aga ei. Kui taevas on must, siis on öö. Päeva toimetusi öösel alustada tundus kuidagi sündsusetu. Nii siis lamasin ja vaatasin aknast välja.
Üks täht paistis. Pisitilluke särav täpike mustaval pinnal. Kummaline küll kuidas üks täht võib nii väike paista. Juhtusin kord youtubist vaatama videot teavakehade omavahelistest suurustest. Maakera võiks täitsa vabalt mõnda päikese keskmist sorti lompi sulpsatada. Maakera aga on .. ta on ju suur. Ka tühiseimagi murdosa tema ümbermõõdu jalgsi läbimiseks kulub ilmatu aeg, mis siis veel päikese ümbermõõdust rääkida. Päike aga pole sugugi suur täht, pigem üks väiksematest. Niiet on täiesti tõenäoline et pisike särav täpike mu aknas on tegelikult päikesest kordades suurem taevakeha. Ja väike paistab ta ainult seepärast et ta lihtsalt on nii üüratult kaugel. Võibolla tema ümber tiirlevad planeedid samuti kui meie päikese ümber, ja planeetide ümber keerlevad kuud. Võibolla ühel neist planeetidest on isegi elu. Organismid mis soolases vees pooldumise teel paljunevad, aga võibolla hoopiski kõrgelt arenenud tsivilisatsioonid kes omast arengupunktist võiksid meid inimesi samamoodi ülalt alla vaadata kui meie vaatame poolduvaid amööbe. Vaatenurgad asjadele kosmose seisukohast ei mahu kuidagi sissejuurdunud mõttemallidesse ja panevad pea veidi ringi käima.
Kui silmad on unerammestusest veidi virgunud märkan et minu tähe kõrval on veel üks täht. Tunduvalt väiksem, ju siis ennist seepärast ta mul nägemata jäi. Väiksem täht on kohe minu tähe kõrval. Vaevalt sentimeetri kaugusel. Või .. Ajan ehk järjekordselt segi kuidas asjad minu jaoks paistavad ja kuidas nad tegelikult on. See väiksem täht paistab tõenäoliselt seepärast väike et ta on hoopis kaugemal minu esimesena märgatud tähest. Võibolla isegi kaugemal kui vahemaa minu ja selle esimese tähe vahel. Huvitav kas selle tähe ümber on mõni planeet kelle asukas just praegusel momendil unetult aknasse vaatab ja nii puht täiesti juhuslikult on tema aknas äkki meie päike. Mõistan et tõenäosus selleks on sama väike kui on suur vahemaa selle täheni, aga siiski kui .. Huvitav, kas ta võiks mõelda samu mõtteid. Huvitav kas meie vahel võiks praegu olla silmside läbi selle pööraselt suure ruumi. Huvitav, kuipalju tema maailm võiks olla teistmoodi kui on minu maailm.

Siiski, liigub ju ka tema maailmas valgus kiirusega kolmsada tuhat kilomeetrit sekundis ja kõik olemasolev on tekkinud mittemillestki kaheks võrdseks vastandandiks jagunemise teel. Seaduspärasused peaksid ju samad olema. Siiski tõrgub mõistus uskumast et tema aknal võiksid olla samasugused kardinad kui on minu aknal. Või et tema eluase oleks samas mõõtkavas või sama konstruktsiooniga kui on minu tuba. Või millest üldse võiks mõelda olend teises galaktika otsas.

Aga inimene siinsamas toas. Siinsamas minu kõrval. Vahel elavad inimesed terve elu koos teineteise kõrval, kuid mõtted mis nende peas liiguvad on piltlikult öeldes samuti valgusaastate suuruse vahemaaga.
Keegi näiteks elab oma elu ja tunneb puudu armastusest. Tunneb sellest puudu praegu ja on alati sellest puudust tundnud. Juba lapsena. Vanemad on teda kasvatanud ja juhendanud. Kuid ta pole tundnud nende silmavaates ega kallistustes seda fluidumit millest kumaks kalliks inimeseks pidamise soojust. Õhkuks armastust. Noorukieas on ta olnud armunud ... või oli see lihtsalt hormoonide sund, sest kui ta meenutab, siis inimene kes tema kõrval elab, polegi tegelikult tema kõrval. Ikka ja alati on nende vahel olnud suur jupp tühja maad. Vahel küll kõverdub ruum ja nende hinged kohtuvad viivuks, kuid see on siiski vaid viiv, pärast lähevad nad edasi jälle valgusaastate suuruse vahemaaga. Lähevad küll ühes suunas ja ühes süsteemis, kuid ometi siiski nii kaugel teineteisest. Tema lapsed austavad teda ja kuulavad tema sõna, kuid ometi pole inimesel ka nendega läheduse sidet mis laseks tunda hinge ehedust. Nii elab inimene oma elu ja tunneb puudu armastusest. Kuidagi mingil moel ta tunneb armastuse olemust. Ta teab et see on olemas. Kuid millegipärast ei tule armastus tema juurde. On see jada juhuste kokkusattumusi. Või on inimene ise kaetud paksu kattega millest armastus läbi ei suuda tungida vaid lihtsalt maha valgub. Kes teab.
Sealsamas armastusepuudusega inimese läheduses aga võib elada teine inimene kes armastuse eest hoopis põgeneb. Tema jaoks on armastus kui lumelaviin mis jalust lööb ja enda alla matab. Lapsena on teda hoolega hoitud ja hellitatud, kuid see hellus on olnud kui liim mis kleepub ega lase hetkekski lahti. See inimene tahaks tunda kuis hing vabalt ja sõltumatult hõljub, kuid alati on keegi kelle armastus teda kui kammitsais hoiab ega lase omapead sammugi astuda. Armastus on selle inimese elus kui midagi iseenestmõistetavat. See on kõikjal tema ümber ja tema sees. Ilma selleta ei oskakski ta elu ette kujutada. Vahel siiski vaiksetel mõttehetkedel tunneb inimene igatsust kõikidest sidemetest vabana üksinda tühjas ruumis olla.

Inimesed on siiski nii erinevad. Kellegi elu on täis pidevaid tegemisi. Alati on ootamas terve rida töid mis kõik tahavad kiiremas korras tegemist. Miski on lagunenud ja seda on vaja parandada, nõud tahavad pesta, lapsed kasida, kapid korrastada, lumi rookida, küttepuud tuppa tuua, arvestused arvestada, peod organiseerida, koogid küpsetada, maailm parandada. Vaja oleks veel ka mõned lootusetult määrdunud seinad värvida ja mööbliriie tahaks vahetamist, aga näe ei jõua kuidagi. Tööl ka kipuvad päevad alailma üle igasuguse mõistlikuse pikaks venima. Vahel tahaks ka mõne jutu kirjutada, pildi joonistada või kätte võtta pill ja lasta muusikal end kaasa viia. Aga kuidagi imelik oleks niisama ilma midagi ära tegemata lihtsalt enda rõõmuks aega kulutada. Sest nii palju töid on ees ootamas.
Sealsamas kõrval aga, ja tõenäoliselt üsna eelmise inimese lähedal, elab keegi kellel on igav. Päevad oma hallis üksluisuses on kui tüütu tolm mis kõikjale tungides võtab maailmalt sära ja viimasegi tahtmise üleüldse midagi ette võtta. Vaataks siis vähemalt telekat. Sealt ka midagi huvitavat ei tule. Ah vaataks mingit jamagi, lihtsalt et poleks nii kuradima igav. Räägiks kellegagi, aga kõik on kuskil ära, teevad midagi. Nii igav on.
Keegi kuskil on vaene. Juba lapsena olid ta kehvad riided ja ta ei saanud teistega koos kinno minna. Tal lihtsalt polnud piletiraha. Täiskasvanuna peab ta tegema arvestusi mida osta ja mida ostmata jätta. Kõige jaoks mida vaja niikuinii ei jätku. Juba aastaid on tal üks unistus. Ta tahaks enda jaoks osta ühe asja. Kuid selle ostmine üha lükkub ja lükkub edasi. Teised seal samas kõrval ostavad asju üsna impulsi ajel ja asju mis on kordades kallimad. Tema aga ei raatsi oma unistuse peale kulutada. Tal on küll olnud niipalju et oleks saanud selle osta. Kuid alati on olnud rida vajalikku mis vajalikum. Unistuste asi aga pole vajalikuse pärast. See on unistus. Enda jaoks. Selle jaoks tal ei jätku.
Kuid on ka vastupidi. On inimesi kelle jaoks raha ei ole mingi probleem. Kui tekibki vajadus midagi osta, küll seda raha ikka kuskilt leiab. Ega tal seda raha õieti ei ole ka. Aga ega tal pole vajagi. Tal lihtsalt ei ole midagi vaja.
On inimesi kes igatsevad üksindust. Aga nad pole kunagi üksi. Neil pole kunagi olnud oma tuba ega nurgakest kus saaks segamatult olla. Nende ümber on pidevalt teisi inimesi. Üksindus annab neile meelerahu ja võimaluse tunnetada hinge suurust ja kergust. Kuid üksinduse hetked on nii harvalt haruldased. Elu lihtsalt ei anna selliseid võimalusi. Kuid on ka neid kelle jaoks üksindus on piin. Ometi möödub enamus nende elust selles piinavas üksinduses.
On inimesi kes on pidevalt haiged. Nad on kulutanud terve varanduse ravimitele ja veetnud märkimisväärse osa oma elust arstikabinetides. Ometi elavad nad pika elu ja surevad kõrges eas lihtsalt vanaduse kätte. On inimesi kes kunagi pole arsti juures käinud kuid ühel päeval nad lihtsalt kukuvad jala pealt vaevalt keskealiseks saanuna. On inimesi kes sünnivad hõbelusikas suus ja elavad kogu elu luksuses. Ja on neid kes on kogu elu näljas. On inimesi kelle jaoks kogu elu on vaid üks mäng. Kuid kellegi jaoks on reaalsus nii tõsine et ilmvõimatu on sellest kuidagi mööda vaadata. On inimesi kes elavad kogu elu vaid iseendale, vaid enda soovides, tahtmistes ja mõtetes. Ja on kuskil keegi kes iseend on juba peaaegu unustanud. Kogu elu on pühendatud teistele. On inimesi kelle elu on vaid illusioon. Nad elavad nii nagu neile on sisendatud et õige on. Nad mõtlevad mõtteid mis on neile ette öeldud ja teevad tööd mis on kellegi teise poolt ette määratud. Nad mõtlevad, teevad ja on kõike ettemääratud juhendite järgi. Ja on inimesi kes kõike avastavad ise. Ka kõige lihtsamaid asju. Nemad võivad näha sotsiaalset eksistentsi hoopis teise nurga alt kui paikapandud reeglite järgi elajad.

Kui erinevad me siiski oleme. Kui suured on vahemaad inimeste vahel.

Ilus asi

2011-02-12T08:03:00.000+02:00

Ilm oli ilus. Laadamelu lõputa inimesterodus võis näha inimloomuse eri tahkude kõige rikkalikumat valikut. Kergemeelseid ja trossis, igavlevaid ja ükskõikseid, rõõmsaid ja lööduid. Rohkem küll rõõmsaid. Sest. Ilm oli ju ilus. Nüüd tulid sealt mees ja tema käevangus rippuv naine. Metafoor "rippuv" pole siin juhuslik, sest tõepoolest tundus et mees on kui post mis iga sammuga uuesti tugevasti maase lüüakse, naine aga ei tunne eriti muret erinevate hoovuste tõmbamisest ja tõukamisest, sest on tal ju midagi kindlat millest kinni hoida. Nende kooskulgemises oli siiski mingit rabedust. Oli näha et nad polnud ammu niimoodi kahekesi koos käevangus käinud. Ikka on olnud käed täis tööd, oma tahtmist vingumisega saavutada püüdvaid lapsi, või kojutassitavat kraami täis kandekotte. Täna aga olid nende käed vabad ja nad olid üksnes teineteise jaoks. Ja mis siis et tegu oli laada näol siiski kaubandusliku ettevõtmisega, nemad ei hoolinud ostmisest ega müümisest vaid tundsid rõõmu et ilm oli ilus ja nad said niimoodi segamatult kahekesi koos jalutada. Nojah, segamatult pole siin ehk just väga kohane väljend, sest rahvast oli siiski palju. Aga see faktor tundus hoopistükkis mehe ja naise kasuks töötavat. Siin said nad olla inimeste hulgas ilma et neile tähelepanu oleks osutatud. Et oleks nende käest midagi küsitud, või neid hindavalt vaadatud, või muidu neilt midagi tahetud. Nende kehakatetest võis aru saada et need polnud valitud ja sobitatud kooslus, vaid see mis hädapärast vähima võimaliku kulutusega kokku oli võimalik panna. Sellest ka kergendus tähelepanu puudumisest nende välimus vastu. Sest kui on nii palju kohti kuhu raha vaja panna, raha ennast aga vähe, pole parata kui seelik on kulunud ja kingad lääpas. Tähtsamad asja kõigepealt. Oli näha et mees on naise rippuvast olekust meelitatud. Eluprobleemide lõputus rodus kord peale kord alla jäämine, jah ja just see viimane, oli mehe enesehinnangut tugevalt räsinud. Enam polnud nii nagu noorest peast kus ta tundis end kõikvõimsana ja võimelisena kõigega hakkama saama. Ta oli tundnud kuidas teised temast mööda trügivad ja tema peab teelt kõrvale hoidma. Temal polnud uhket autot, šikki ülikonda ega lõhnavast nahast paksu rahakotti. Muidugi polnud need väärtused mida mees oleks sihikindlalt ihaldanud. Kuid mehena tundis ta endal kohustust pakkuda oma perele kindlust. Ka majanduslikku kindlust. Et ta polnud selle kindluse tagamisega eriti hakkama saanud, oli pannud teda enda mehelikus olemises liigagi sageli kahtlema. Naise kerge käevangus kepslemine aga elustas selle noorepõlve kõikvõimsuse tunde. Noh kas nüüd päris elustas, aga tunda lasi küll. Ja see lisas mehele tublisti rahu ja olemise kindlust. Kui naine viivuks mehest lahti lasi ja ühe müügileti kohale kummardus, vaatas mees teda tagantpoolt. Ta polnud ammu oma naist niimoodi vaadanud. Ikka oli naine olnud hõivatud pesemise, söögitegemise, lastega, või kui polnudki, siis oli ta lihtsalt väsimusest lontis. Täna aga oli ta sirge seljaga ja kulunud seelikust hoolimata oli sellest läbi tajuda tema naiseliku pehmuse kumerusi. See äratas mehes juba ununema hakanud ihaldust. Kui naine uuesti mehe poole vaatas, varjas mees kohmetunult oma ihalevat pilku, ise selle varjamise pärast häbi tundes. Ta isegi ei saanud aru miks see teda kohmetuma pani. Võibolla lõi välja ürgne alama isase allasurutus emaste pärast. Ei tea. Igatahes ei meeldinud see tunne mehele. Ta oleks tahtnud oma ihalust naise järgi julgelt eksponeerida. Hea et naine tema ihalust ei märganud, arvas mees. Ta vähemalt arvas nii.
Järsku naine märkas midagi ja sikutas meest käest. Vaata, vaata. Vaata kui ilus. Jaa, see oli tõesti ilus. Mehel ja naisel polnud seda asja vaja, aga midagi ses asjas oli. Äratas mingeid ammu-ununenud seoseid lapsepõlve turvatundega. Viis ajas sinna kus elu polnud veel üks lõputu okkalisest rajast läbitrügimine vaid seda võis vaadata rahulikult ema kaitsvast sülest. Või noh, midagi sellist. Kes sest alateadvusest kerkinud tunnetuste segadikust siis ikka nii täpselt aru saab. Igatahes meeldis asi nii mehele kui naisele. Naine vaatas kord mehel otsa ja siis seda asja, siis jälle mehele otsa ja tema nägu säras nii nagu ta ammu polnud säranud. Kuule, ostame, ostame. Nii elevil polnud naine ammu olnud. Nõndamoodi oli naine säranud siis kui nad alles kurameerisid. Siis kui nad maailma unustanult teineteisele otsa vaatasid. Nendesse säravatesse silmadesse võis ära uppuda ja nüüd mees vaatas naise silmadesse sekund kauem kui tal see viimasel ajal kombeks oli. Pärast seda unustuse sekundit tuli mees maa peale jälle tagasi. Ootand nüüd, vaatame mis see maksab ka. Hinda kuulnud, tõmbus mees pingule. Ta oleks niiväga tahtnud seda osta. Mitte enda pärast ega mitte vajaduse pärast. Naise pärast. Selle elevuse pärast mis naises selle asjaga seoses tekkis. Küsitud summa aga oli mehe jaoks liiga suur. Mees teadis et kui ta nüüd selle ostab, jääb ta lähemas tulevikus rahaga väga tõsiseslt jänni. Aga ees olid ootamas kulutused mida kohe kuidagi ei andnud edasi lükata. See ost siin aga oleks täiesti ebaratsionaalne. Ta vaatas veel naise poole ja kahtlused temas väänasid nii et valus oli. Naine oli asja vaadates nii kaunis. Eeee.. no see on ikka nii kallis, kuule, ärme ikka osta. Meil oleks ju vaja osta ju hoopis ... , sõnad jäid kurku kinni. Naine vaatas meest ja siis seda asja. Oli tunda kuidas temagi nüüd uneluste kergest keskkonnast jälle kahe jalaga kindla maa peale maabus. Naine ohkas. Jah, muidugi kallis. Lähme edasi. Nad läksid. Korraks veel pööras naine end ja vaatas kättesaamatut unistust. Siis läksid nad edasi.

Metafoor ja arhetüüp

2011-01-21T18:28:00.000+02:00

Sõnaraamat ütleb.
metafoor- (kr. metaphora ülekanne), kirj. kõnekujund: ülekanne, ühe asja v. nähtuse tähenduse teisele ülekandmine sarnasuse alusel ( näit. elukevad, sõnu kaaluma)

arhetüüp- (kr. typos kuju), ürgalgkuju, eeskuju; vanim kättesaadav algkäsikiri v. algtrükis

Kirjutis oleks üsna kuiv ja krõbisev kui seal poleks mahlakaid metafoore. Näe, ka selles lauses on neid tervelt kolm tükki. Ilma nendeta oleksime mannetud kirjeldama mitmekülgset maailma tema kõikvõimalikes nüanssides. Samas on see ka kõik milleks metafoor võimeline on. Kirjeldamiseks. Metafooriga saame kirjeldada millegi olemust, kuid ei saa metafooriga seda olemust tähistada. Selle jaoks on arhetüüp. Näiteks arhetüüp- ema- tähistab kellegi millegi olemust millest kõik saab alguse. Ka päike võib olla arhetüüpne ema, sest ilma temata poleks elu maal. Arhetüüp- kirjasõna- hõlmab kirjapandud mõtete olemuse. Kirjasõna - on see arhetüüp mis tähistab tarkuste levimist läbi aegade ja läbi ruumi, vajamata tarkuste üleandmiseks inimeste isiklikku kontakti. Üks ja sama sõna võib olla nii metafoor kui arhetüüp. Oleneb mida selle sõna all mõtleme. Näiteks- kevad- võib olla metafoor lauses- "Noorus on elukevad."-, kuid võib olla ka arhetüüp- "Näinud lõpuks läbi omad vead algas minu jaoks kevad, uus algus"-.
Metafooriga on võimalik meeldiva ja ebameeldiva vahel vahet teha. Näiteks. See kevad oli meeldivalt värske ja värviküllane kui kullerkupp. Või siis. Kevad oli vastikult porine kui mülgas. Arhetüübile pole võimalik külge kleepida meeldivuse- ebameeldivuse pitserit. Arhetüüp- kevad- tähendab nii algusega seotud raskusi ja ebaõnnestumisi, kui ka uue alguse puhtust ja sära. Tervikuna.

Ka mõtlemine võib olla nii metafoorne kui arhetüüpne.
Nähes maailma toimimise peensusi ja selle üle vaimustudes võime seda enda jaoks kirjeldada. Hommikul õue minnes ja päeva tervitades kirjeldame endale kuidas rohi veepiiskades kui kristallides sätendab, kuidas õhk kaigub pisemate ja suuremate lindude ja linnukeste kõrvulukustavast ja segipaisatud helikatkete kakofoonilisest kuid samas ka nii ühtesulavast sädinast. Kuidas valgus murdub ööjahedusest hommikusoojusesse ülemineku aurus, lastes ümbritsevat ruumi tajuda kui midagi käegakatsutavat.
See kirjeldus jääb meie mälestuste lehele ja soovi korral võime selle jälle välja võtta ja meenutada. Kuid siiski, jääb ta sinna, mälestuste lehele. Ta ei saa osaks meist endist.
Kui hommikul õue minnes suhtuksime ümbritsevasse arhetüüpselt poleks see mis seal toimub meie jaoks enam kirjeldus. Enam poleks küsimus selles kas see meile meeldib või mitte. Me lihtsalt tunnetaksime hommiku olemust. Tunnetaksime mis tähendab ärkamine pimedusest, jahedusest, vastu päikesele ja tema valguse ja soojusega äratatud lõhnadele, värvidele ja helidele.

See jutt siin võib tunduda tähenärimisena, kuid kui vaadata asja eetika seisukohast, on vahe tuntavalt suur.

Kui suhtume maailma metafoorselt, on see meie jaoks kirjeldus. Kui kirjeldus tundub hea, siis see meile meeldib, kui tundub halb, on ebameeldiv. Siis hakkame püüdlema meeldiva poole ja tõrjuma ebameeldivat. Kui meile on sisendatut piisavalt põhjalikult millegi ebameeldivust, oleme valmis seda tõrjuma küllaltki radikaalsel moel. Kas või relvaga. Kuidas muidu oleks viimane ilmasõda (ja teised ka kõik) teoks saanud. Sakslastele tõestati piisavalt kommunistliku süsteemi ebameeldivust. Venelastele fašismi ebameeldivust. Ometi olid nii sakslased kui venelased inimesed, olid kellegi isad ja emad, kellegi lapsed. Nad armastasid kedagi ja neid armastati.

Tõsi, sõda on äärmuslik näide. Kuid seesama ebameeldivuse alusel tõrjumine toimub ka igapäevaelus, meie endi vahel, meie ja meie lähedaste vahel. Kui suhted teiste inimestega omavad meie jaoks kirjeduse, metafoori tähendust, hakkavad meid juhtima meeldivuse, ebameeldivuse eri suundades lükkavad jõud. Kui oleme suunatud lähedast inimest tunnetama kui arhetüüpi, tunnetame olemuslikult. Siis kaotab meeldivus- ebameeldivus tähenduse.

Kirjutamata jutud

2011-01-14T08:45:00.000+02:00

Mõned jutud on kirjutamata. Tahaks küll, aga ei oska, või ei tule välja. Igatahes on nad kirjutamata.

Juba üle kümne aasta iseendale tööandjaks olemine on mulle õpetanud terviklikuse vajalikust. Et pingutusi krooniks eluks vajaliku raha teenimine, on vajalik ettevõtluse terviklikus. Peab olema idee, peavad olema võimalused ja oskused idee teostamiseks, peab oskama oma ideed müüa, peab oskama teenituga hakkama saada. Sest kui kulutad rohkem kui teenid, nõuab see üha enam ja enam tööd ja see hakkab siis juba elamist segama. Peab oskama nii tööd organiseerida kui ka töö käigus tekkinud segadust koristada.

Niisamuti on nende kirjutamata juttudega. Nad nõuvad terviklikust. Kui kirjutad vaid mõned osad, midagi aga jääb välja, pole see enam midagi millest võiks aru saada ja selle üle vaimustuda. See oleks kui päikeseloojangu pildistamine. Et pildistad pilve, maa, puud, valguse, meeleolu. Kui jätad näiteks päikese pildist välja. Mis päikseloojangu pilt see siis enam on. Muidugi on detailid olulised. On nad ju terviku osad. Kuid detailiga on lihtsam. Tuleb vaid kirjutada sellest detailist. Milline ta on ja mis tunded teda vaadates tekivad. Tervik seevastu on olemuselt vaat et lõpmatu. Mida rohkem teda vaatad, seda enam pisiasju selle juures märkad. Vahel kisub jutt sellele mõeldes juba Kalevipoja eepose mõõte võtma. No kuidas sa sellise küll kirja paned.

Küll pole see aga ületamatu ülessanne. Täiuslikust saavutada pole niikuinii võimalik. Kuid on võimalik jõuda sellele päris lähedale. Küsimus on vaid selleks vajaliku töö hulgas. Siingi aga ei saa läbi tasakaaluta. Kui pühendud sellele suurele tööle täiusliku jutu kirjutamiseks, mis siis elamisest saab. Elada selleks et töötada on ju ka tobe.

Blogimeem

2011-01-01T09:51:00.000+02:00

Tänan tähelepanu eest Kaamos. See võttis nüüd väheke aega. Aastavahetuse sekeldused ja ärevused ei lasknud meemile keskenduda. Nüüd on paugud käinud (no oli ikka mürinat ja plärtse), aasta uus käes ja mõtted peomeeleolust vabaks lastud. Ja vaatan, ongi hea et kohe esimese hooga kirjutama ei hakanud. Meemi idee sai aega käija ära selles minu mõistuse suuremas pooles mis minu tahtmiste eest varjul, kuid kui talle aega anda, võib sealt üht teist üllatuslikku pinnale nähtavaks hulpida. Alateadvus või kuidas keegi seda nimetab.
Muideks minu jaoks ongi see üks blogimise peapõhjustest. Blogi formaat tingib pikema järelemõtlemisaja kui vahetu suhtlus. Järelemõtlemisaeg aga toob peidus olnud asju välja nii siit kui sealtpool teadlikuse piiri.

Niisiis

1. Külastan oma blogi sagedusega…
Mmm, kuidas sellel nüüd vastata. Keskmise blogijaga võrreldes kirjutan vist harva. No just niimoodi nagu need jutud tulevad. Olen ikka püüdnud hoiduda nende tulemist kuidagi forseerida. Tagasi ka pole hoidnud. Kui tuleb, siis tuleb. Vahel küll pole võimalust kirjutada. Mõni jutt on seepärast kirjutamata jäänud. Aga ju siis pole vaja olnud. Mõni jutt on mul arvuti kaustas aasta otsa ja täiendan teist kuidas mõtteid sellest juurde tuleb. Kommentaarid tulevad meilile, seepärast pole vaja oma blogi avada. Aga üldiselt tegelen mõtlemise ja selle kirja panemisega palju. Ju on minu jaoks selline ajajärk.
Hetkel aga on mul, noh kuidas nüüd öelda, murrang. Evolutsioon maailmas üldse ei ole pidev ühtlane protsess. Toimub mingi järjepidev arenemine, kuid mingil hetkel toimub murrang. Uued asja enam ei mahu vanadesse vormidesse ja need peavad purunema. Nii ongi evolutsioonis aeg-ajalt murrangulised hüpped. Vormide purunemise aeg. Valus aeg. Taipad et vanamoodi enam ei saa. Uutmoodi aga veel ei oska.

2. Poliitikute blogisid loen…
Ei loe.
Põhimõtteliselt pean küll õigeks olla kursis poliitikaga. Sest kui inimesed poliitikast võõrduvad, võimaldab see võimule saada kasuahneid. Teisalt on poliitikas nii palju näilist. Et vältida illusionistide jüngriks saamist tuleks teha tohutu informatsiooni statistika. Et mõista kes on riigimees ja kes taskutäitja. See aga võtaks ära olulise osa elamise ajast. Ja, pagan võtaks, mul on oma eluülessanded, ma pean neid lahendama.
See aja jagamine on probleem millele mina pole lahendust leidnud.

3. Blogid, mida loen, köidavad mind, kuna…
Nad on reaalsus. Muu meedia on tugevalt mõjutatud illusioonidest. Blogid, mida mina loen on, tundub mulle, elu ise. Vahel küll sõnade vahel peidus. Kuid ta on seal.

4. Blogi eelistan/ei eelista muudele kanalitele:
Eelmises punktis sai sellele vastatud.

5. Millal (ja kas üldse) sina viimati netisuhtluses solvusid?
Üks kord. See võis olla mingi umbes viis aastat tagasi. Virtuaalsuse anonüümsus võimaldab selles keskkonnas vägivalda ideede vallas. Võimaldab lasta näida oma isiklikku arusaama suuremana. Selle peale ma solvusin. Nüüd olen aru saanud et solvumine netisuhtluses, ja üldse ka, on kui lastehaigus. See ei too mingit kasu, kuid on vaja läbi põdeda. Mõistmaks et emotsioonid on küll vajalikud end inimesena tundmaks. Kuid areng käib läbi mõistmise. Mõistmine, mis on tegelikult vägivald ja miks keegi, või ma ise, sellele teele astub, see on arengu võti.

6. Millest sa praegu blogimaailmas kõige enam puudust tunned?
Mõtlemise järjepidevusest. See asi kipub ikka nii olema et kommentaare (kaasamõtlemisi) tehakse üldjuhul vaid viimasele postitusele. Blogipostitused on lineaarsed. Aga peaks olema et kõik postitused on tähelepanu poolest võrdsel tasemel. Ideed ja arusaamad tahavad settimist ja selginemist, seepärast võib valgustav mõttevälgatus tulla tükk aega pärast postituse avaldamist. Siis on ta aga juba kaotanud oma aktuaalsuse.
Üldises mõttes nõuaks see formaadi ja traditsioonide muutmist. Isiklikus mõttes aga pikemat blogipostituse järelemõtlemisaega.
Teisalt on väga olulised ka hetkevälgatused. Need nõuvad blogistamist just siis kui nad tulevad.

7. Omalt poolt kiusan küsimusega – miks sa üldse blogid?
Arenemine, edevus, suhtlemine, laiem maailma nägemine. Põhjusi on palju. Blogimine aitab mõtteid iseenda jaoks selgitada. Anda neile ebamäärasest hägust käegakatsutavam, arusaadavam vorm.
Edevus pole sugugi vaid mahasalgamist väärt omadus. Kuigi iseenest väärtusetu, lükkab ta masinavärgi liikuma. Selles on tema väärtus.
Tavaelus on küllalt keeruline leida suhtlemisparnerit kes oleks niipalju samal tasemel, samas arenemisjärgus, et ta mõistaks hinge sügavamaid tagamaid. Blogimise läbi on seda võimalik leida.
Ja tihtipeale jäävad mõttekujundid peas ringi ketrama. Uuesti ja uuesti. Blogimisest võib leida nükkeid mis sellest ringrattast välja lükkavad.

8. Kas oled kunagi postitanud midagi, mida hiljem kahetsed?
Ei ole. On olnud asju mille üle häbenen, sest nad näitavad minu rumalust. Olen teinud oma taktitundetusega inimestele haiget. Kuid ma ei kahetse. Ilma vigu tegemata, ilma kukkumata, ei ole võimalik edasi minna.

9. Sinu lisatud küsimus
On alati pidanud küsimist vastamisest olulisemaks. Sel lihtsal põhjusel et küsimine on enne kui vastamine. Nüüd näe, aga ei oskagi midagi küsida.
Eks ma siis küsin oma blogis.

Selle edasisaatmisega on samuti kui poliitikaga. Põhimõtteliselt oleks õige edasi saata, muidu ju vaibub. Teisalt nõuaks see edasisaadetava sügavamat tundmist, muidu võid äkki sokutada kellelegi kaela ehk ebameeldiva kohustuse.
Eeeeh. Lähen siis lihtsalt kergema vastupanu teed ja lihtsalt soovin kõigile kes seda lugema juhtuvad
HEAD UUT AASTAT

Täna on täna

2010-12-19T18:11:00.000+02:00

On kummaline olla üksi. Nii kummaline. Üksiolemisest olen tihtipeale unistanud, seda on minu elus minu jaoks liiga vähe olnud. Täna aga olen üksi. Ihuüksi suures majas. Kütan maja ja mõtlen, milleks seda vaja on. Et see maja on nii suur ja nii palju on teda vaja kütta. Kui olen üksi piisaks mulle vaid ühestainsast väikesest toakesest. Mõelda vaid kui vähe puid selle soojaks saamiseks piisaks.
Üksiolemine äratab armastusevajaduse. Olles kellegagi koos ei olegi mahti seda tunnet tunda. Tunnen seda üksi olles. Tunnen kuidas vajan kedagi kõrval kes mind vaataks samasuguse pilguga nagu mina teda vaatan. Tunnen et inimene võiks olla lihtsalt mu kõrval, polekski vaja rääkida, polekski vaja suhelda. Lihtsalt teaks et ta on siin.
Täna ma igatsen rutiini. Igatsen et tõuseksin hommikul. Imetleksin päeva. Teeksin oma igapäevaseid toimetusi, kütaksin maja, teeksin süüa, teeksin rutiinset tööd. Tööd millest tean mida teha, kuidas teha, et oleks teadmine et ka homme on mul see töö ja elatusallikas. Igatsen istuda soojas teleka ees ja vaadata juba mitut korda nähtud filmi. Teades kõikke ette mis tuleb. Et kodu oleks valmis. Et midagi poleks vaja ehitada ega remontida. Vahest värskenduseks ehk veidi värvi. Et kodu see poleks midagi uhket, vaid just niipalju kui vaja on. Et koht kus olla ja et oleks soe. Et kodus oleks vaid vaja rookida lund ja koristada. Et riideid oleks vähe ja poleks tähtis millised nad on, peaasi et soojad. Et asjad oleks omal kohtadel ja neid oleks vähe. Et poleks vaja kogu aeg niipalju nende peale mõelda. Et võiks mõelda suuri mõtteid.

Kui võrk käriseb

2010-12-17T20:21:00.000+02:00

Vahel ta käriseb, kuidagi ootamatult. Kuigi kui see juhtub taipad et just seda oledki oodanud ja tahtnud. Kui see juhtub, tunned segadust, sest et oled arvanud et nii just peabki olema, et nii kuidas seda seni oled kogenud, ongi õige. Kuid tuleb välja et mitte, tuleb välja et kõik on olnud kaetud justkui peene musta võrguga. Võrk on olnud nii peen õhuline ja ühtesulav, et vaid rebendite ääred ja nende vahelt silma hakkav selgus lasevad aru saada, seni oled vaadanud kõike läbi varjava katte. See mis sealt alt nähtavale tuleb tundub nii ehe. Tundub tuttav, oma sisimas tunned et nii see peabki olema, nii on õige. Nähtust innustunult rebid maha kõik ja seisad siis hämmastunult selle ees. Kõik oleks justkui sama, kuid ometi mitte. Paistab sama, kuid tundub hoopis teistsugune. Mõistus on hämmastunud ja seisab tummana kõrval kui seda maailma tajud. Oo mis maailm. Nii värske ja särav. Pärast hetkelist uudsuse uimasust taipad mille poolest uus vanast erineb. Läbi katte vaadates võis asju näha. Võis näha mis on mis ja kuidas nad üksteise suhtes paiknevad. Katteta maailmas võib seda kõike tajuda. Kuidas valgus hajub ja peegeldub ja sellest tulenevalt asjade suurusi ja omavahelisi kaugusi. Kui massiivsed nad on. Suurem suurus ei pruugi sugugi suuremat massi tähendada. Väikesed võivad olla tihedad ja omada suurt kaalu. Suured võivad olla vaid ruumitäide, kuid võivad olla ka väga olulised.
Et nähtav poleks vaid pilt asjadest, on vajalik tunnetada asjade sisu. Nende olemust. Siis tunned end maailmas olijana. Mitte vaid vaatajana.
Küllap see "käriseva võrgu" effekt ongi sellest et tõmbud endasse, eraldud maailmast, vaatad ümbritsevat vaid kui vaatemängu, unustades olla ja tunnetada olemist. Kui see jälle meelde tuleb, siis ta kärisebki.

Esimene inimene

2010-11-10T18:33:00.000+02:00

Katuse ehitasime kõrge. Liigagi kõrge. Ronisin siis sinna kõige kõrgemasse tippu ja vaatasin alla oma kodust kohta. Sellest kohast tundusid asjad olema hoopis teistmoodi kui seni olin harjunud nägema. Mõtlesin, olen esimene inimene kes selles ruumipunktis viibib. Päris uhke tunne oli.

Valgeid raheteri on õuel

2010-10-17T10:22:00.000+03:00

Valgeid raheteri on õuel. Hommikuti krõbiseb talla all jäätunud rohi ja puud on kaotanud oma täidluse. Nüüd nad on kui skeletid karge udu taustal. Õhk on külm ja kõle. Loodus on külm ja kõle. Enam ei kutsu hommikuti õue nuusutama lõhnu, kuulama siutsumist säutsumist ja imetlema värve. Vesi ei kutsu enam sisse sulpsatama et jahutada päikesest ülekuumenenud nahka. Tahaks rohkem sooja pessa, vatiteki sisse, kõrvad peitu, et ise oleks rohkem enda sees ega jahtuks ses kõleduses. Oh oleks ma ometi karu. Poeks koopasse, peidaks nina käpaga ja oleks ümbritseva suhtes üpriski ükskõikne.

Mäest alla

2010-09-23T22:02:00.000+03:00

On nõnda, et see mis nähtav palja silmaga, on tagajärg. Põhjused on tavaliselt peidus pinna all ja nende mõistmiseks peab kasutama nägemist või selle puudumisel loogikat.

Nii ka sõltuvusega.
Sõltuvusest mõeldes torkavad esmalt silma alkoholism, narkomaania, buliimia, suhtesõltuvus jne. Kuid just, nad paistavad silma. Nad on nähtavad palja silmaga. Nad on tagajärjed. Põhjused on mõtlemise viisis. Nii teadlikus, kui selles jäämäe veealuses osas mis jääb teadvusele kättesaamatuks, kuid omab inimese elus oma suuruse tõttu määravat rolli. Alateadvus või hing või kuidas iganes me seda ei nimetaks. Nagu bass ja rütm muusikas. Nad jäävad meloodia kõrval tahaplaanile, ometi omavad muusikas määravat rolli.
Sõltuvuse tingimuseks on suhe. Suhe kellegi, millegi vahel. Suhe kahe inimese vahel, armastus suhe, sõprus suhe, vanema- lapse suhe, rahva ja valitsuse suhe. Suhe inimese ja alkoholi vahel. Suhe võib olla vaba või sõltuv.

Alkohol. See tuntuim teatum sõltuvus. Öeldakse, alkoholism on keemiline sõltuvus, kuid kui see oleks nii, oleksid sõltuvuses kõik kes alkoholiga kokku puutuvad. Tegelikult on sõltuvuses vaid vähesed. Öeldakse, alkoholism on määratud geenidega, kuid enamasti lapsed kes on kannatanud vanema(te) alkoholismi all, hoiavad ise sellest võimalikult kaugele. Seepärast mõtlen, see on ikka mõtteviis. Ehk, idee juhib mateeriat, nagu iga asjaga. Ja kuigi ka mateeria seab ideedele omad tingimused, ei saa üle ega ümber tõsiasjast et mõte on enne tegu.
Võib öelda, alkoholism on sõltuvuslik suhe inimese ja alkoholi vahel. Kuid milline on siis vaba suhe inimese ja alkoholi vahel? Mida alkohol teeb? Et inimene üleüldse kätt alkoholi poole sirutaks, peab alkoholil olema anda midagi sellist mida inimesel on vaja.
Joobnud inimene on selline milline ta olla tahab. Kui ta tahab olla õnnelik, on ta õnnelik. Kui ta tahab olla vihane, on ta vihane. Kõik tuleks kätte kui iseenesest, ilma pingutuseta. Justkui ei peaks ise otsima teed vaid alkohol juhatab sind käekõrval sinna kuhu soovid. Kui soovid unustada, viib ta unustusse. Kui soovid ennastunustavalt lõbutseda, viib ta sind sinna.
Õnnelikuks saamise teel on tavaliselt kaks suurt takistust.
Üks, on need asjad mille üle õnnelik olla. Tavaliselt kipuvad need olema niivõrd igapäevaselt harjumuslikud et tundub tobe olla õnnelik niivõrd labaste asjade üle. Purjus inimene võib olla õnnelikult rõõmsameelne nii totrate naljade üle, kui ka kasvõi lihtsalt vastutuleva inimese üle hüüdes "oi sõber tere". Isegi võhivõõrale. Õnnelikkuse põhjused ei olegi ju tegelikult seitsme maa ja mere taga eikunagimaal, vaid siinsamas meie ümber olevad igapäevased pisiasjad. Kui me ise seda ei oska näha ega aru saada, siis alkohol näitab meile seda.
Teine takistus on elumured ja raskused. Isegi kui näed ja mõistad lihtsate asjade ilu, on tihtipeale piduriks et heade asjadega koos käivad ka halvad. Näiteks, täna on mul kõht täis, aga kust ma homme süüa saan. Lapsed on toredad ja armsad aga nendega on ka nii palju muret. Suvel on hea ja soe, aga talvel on külm. Elu on nii ilus, kuid surm on paratamatu. Niiet, "Võiks ju olla õnnelik küll, kui seda muret poleks".
Halb pole midagi reeglipäratut juhuslikult meie ellu tungimas. "Halb" on duaalse maailma "hea" tasakaal. Elu ongi selline.
Alkohol eraldab hea ja halva ning laseb olla õnnelik hea üle ja vihane või kurb halva üle. Me peaks ka ise oskama olla õnnelik hea üle ja kurvastama halva üle. Kuid kas peaks halvasse vihaga suhtuma. Suhtudes millegisse viha ja ebameeldivustundega, on võimatu sellest õppida. Aga halvast on õppida samapalju kui heast. Siin on üks koht miks alkohol soodustab sõltuvust. Ta võtab võime õppida. Ja see on üks sõltuvuse alustalasid. Võimetus õppida. Kui inimese ja alkoholi vahel on vaba suhe, õpib inimene kuidas olla õnnelik ja kuidas kurbust üle elada. Edaspidi leiab ta õnnelikuse ka iseseisvalt. Kui ta aga ei õpi, siis jääbki ta oma õnnelikkust käima alkoholilt saamas.

Alkohol on egregor, nagu paljud teisedki. Tema eksistentsi aluseks ei ole tegelikult meile õnnelikuse õpetamine. Tema eesmärk on muuta inimene oma alamaks. Joobnud eufooriline õnnetunne on kui ussike konksu otsas. Kui inimene on juba konksu otsa jäänud, hakkab ta alkoholi ostma, kulutades selleks raha e. oma töövaeva. Ta hakkab alkoholist mõtlema ja sellest unistama. Kuni inimese eluenergia, ehk tema püüdlused ja saavutused, on suunatud alkoholile. Seega on alkoholi egregor saanud saagiks inimese energia. Nii nagu jahivad energiat kõik egregorid. Egregor asemel võiks öelda ka deemon. Või kui meile on vastukarva müstilised terminid siis põhjuste- tagajärgede süsteem.

Õigustatud on küsimus, miks peaksime õppima õnnelikust kelleltki nii omakasupüüdlikult. Ja tõesti ega ei peagi. On teisigi teid õnnelikust õppida. Siiski ei tohiks lootma jääda et oma vajalikud õpetused saame kätte vaid meie suhtes heatahtlikult meelestatud õpetajatelt. Nendelt ka muidugi. Kuid, halvast on õppida samapalju kui heast. Seepärast õppigem neilt kes tahavad meil nahka üle kõrvade tõmmata. Õppigem rumalatelt, õppigem enda ja teiste vigadest. Siis saame targemaks.

Öeldakse et alkoholi küüsi langenud inimene pole võimeline sealt ise vabanema vaid vajab kõrvalist abi. Samas kui inimene on juba alkoholi alluvuses, siis kuulab ta esimesena seda kellele ta allub. Kui keegi ütleb et peaks alkoholist loobuma, siis läheb see vastuolla vabatahtlikult valitud isanda sooviga. Ikka kuulatakse esmalt selle nõu kes lähemal. Seepärast on mõttetu püüda inimest alkoholist loobuma panna. See vaid suurendab vastuolusid. Mumeelest on sõltuvuse võti õppimises.

Sõltuvus pole vaid pahe. Sõltuvus on elu loomulik koostisosa. Elu algus ja lõpuaastad veedame sõltuvuses. Sotsiaalabi on seda nägemust ähmastanud, kuid tegelikult, lapsena ja raugana ei saa me oma eluga iseseisvalt hakkama. Sõltume teiste abist. Mees sõltub naise naiselikusest ja naine sõltub mehe mehelikusest. Rikkad sõltuvad vaeste tööst ja vaesed sõltuvad rikaste "heategevusest". On iseenesest mõistetav et laps õpib. Õpib käima, õpib rääkima, lugema ja kirjutama. Õpib teadmisi saama ja asju nägema. Õpib tundma ja kaasa tundma. Kui ta ei õpiks, jääks ta kogu eluks teistest sõltuma. Sõltuvuse võti on õppimises.

Söömine on vajalik. Ilma selleta poleks energiat liigutamiseks ega kehatemperatuuri hoidmiseks. Miks siis minnakse üle piiri kus energiat pole rohkem vaja ja üleliigne hakkab rasvana ladestuma. Stressist? See on küll universaalne seletus kuid asja olemust eriti ei selgita. Minumeelest on võti selles seisundis mis saab valdavaks kui näljatunne on kadunud ja kõht on meeldivalt täis. Rahulolu. Kui me õpiks ära iseseisva rahulolu seisundi, poleks vaja seda söömiselt saada.

Kui oleme vaimustunud seisundis kus hing sees laulab ja tunneme end universumisse sulandununa, pole see tavaliselt üksnes vaimu ergastunud seisund. Sellega käib kaasas ka tunnetuslik teadmine. Näiteks, seistes mere kõrgel kaldal, haarates pilguga lähemate lainete vahust mässu ja samas ka silmaringi ääretut laiust, tuleb vaatepildist lähtuva vaimustunud seisundiga kaasa ka teadmine ülevaatlikuse olulisusest õnnetundes. Et kui oleme oma elus vaid pisiasjadega silm silma vastu, on raske olla õnnelik. Vaimustumiseks on vajalik ülevaatlik nägemus. Näha oma elu pisiasju ülevaatlikult suures pildis.
Või kui näiteks vaimustume muusikas, tuleb sellega kaasa teadmine et harmooniaks on vajalik kooskõla ja ühtsus.
Vaimustudes armastusest saame ka teadmise armastatu isikust ja tingimustest mis on vajalikud armastuse hoidmiseks.
Kõik need vaimu ergastunud seisundi teadmised tulevad siiski vaid juhul kui ise, oma olemusega oleme ergastunud. Kui laseme kellelgi teisel sedas teha. Alkoholil, täiskõhutundel, sugutungil, valitsusel, oleme sõltuvad.

Armastus võib olla nii vaba kui sõltuvus. Sõltuvas armastuses on truudus tingimuseks, vabas armastuses tagajärjeks. Sõltuv armastus on kui vangla. Kui juba vandusid truudust, siis pead mõtlema vaid minule, olema intiimne vaid minuga, unistama vaid minust. Vabas armastuses ma tahan mõelda vaid sinule, olla koos vaid sinuga, olla seksuaalne vaid koos sinuga. Nii nagu omada saab vaid seda millest oled valmis ka loobuma, saab armastada vaid siis kui oled valmis sellest loobuma. Armastus iga hinna eest ei ole enam vaba armastus.

Tahaksin siin rääkida ka hingest. Ma nüüd ei ole päris kindel kas hing on päris õige termin. Võibolla peaksin ütlema vaim, või vahend universumi informatsioonivõrku lülitumiseks. Igatahes, pean siin silmas et inimeses on olemas teadvus, mis saab piirduda vaid sellega mida inimene teab, mida ta on kogenud. Ja on olemas võime ühenduda kõiksusega. Kes mäe otsas seistes ja üle maa vaadates on tundnud kuidas hing saab tiivad ja maist seljataha jättes taevasesse ülevusse sööstab, see mõistab. Kes elab vaid teadolevas, see keerutab selle peale näppu meelekohal. Olete märganud kuidas mõned inimesed haaravad asju kui lennult. Kuidas nende teod ja väljendused on kui pilved. Täis unistusi, kõrgelennulisi ideid ja tundeid. Miks inimene otsides väljendust või lahendusi võib jõuda tulemuseni mis on üllatus ka tema enda jaoks. Miks inimesed tulevad sõltumatult üksteisest samal ajal samasuguste ideede peale. Ka blogimaailmas võib tihti märgata kus kirjutatakse samaaegselt samast teemast.
Samas elab keegi nina igapäevastes tegemistes kinni, märkamata midagi mis oleks nägemis- või katsumisulatusest kaugemal.
Hinge ühendus universumiga on tunne mis sunnib haarama pintslit, muusikariista, klaviatuuri või mõnd muud loomevahendit. See tunne on nii suur ega mahu inimese sisse hästi ära. Tahab loominguna välja saada.Kuid mitte ainult emotsioonides ega hinge seisundites pole küsimus. Iga vaimustunud seisund kannab endas ka informatsiooni universumi harmoonilisest seisundist. Nagu nendes ülevaatlikuse- õnnelikkuse, harmoonias sisalduva kooskõla ja ühtsuse näidetes millest ennist kirjutasin. Nii pole hinge kõiksusega ühendumine üksnes vaimustus, vaid ka informatsioon. Mitte informatsioon absoluutsetest teadmistest, nagu E=mc2, või U=I*R, vaid informatsioon harmoonia seaduspärasustest. See informatsioon mis on eriti vajalik inimsuhetes. Kui suhetes eluta mateeriaga saab inimene tugineda füüsika seaduspärasustele, siis inimhinge tasemel suhtlemiseks vajab ta informatsiooni harmooniast. Et seda informatsiooni saada peab ta ise olema ergas ja avatud. Kui ta sõltub selles egregoritest, siis kõiksusega ühendumist ei toimu. Alkohooliku tüüpiliseks stsenaariumiks on jooma hakkamine suhetest tulenevatest saatuselöökidest. Kuid see on põhjuse ja tagajärje segamini ajamine. Et inimsuhted sassi lähevad on esmalt tingitud sellest et ei osata teist inimest hingega vaadata. Inimese kui jumaliku olendiga ei saa suhelda materiaalse maailma reeglite järgi. Sõltuvuslik mõtteviis on see mis ei lase hingesilmal avaneda ja siis vaadataksegi lähedast vaid materiaalse pilguga. Vaadatakse vaid selle informatsioonihulgaga mis on eneses olemas. Kui kuulatakse vaid sõnu ega püüta sõnade segadiku taga tunnetada lähedase hinge. Reeglina ei soovi keegi ju meelega halba teha. Kõik püüavad teha nii nagu nende arusaamist mööda parim tundub. Kuid sõnade mitmetähenduslikusest sõltuvalt tekkida vääritimõistmisi. Üks vääritimõistmine kuhjub teise otsa ning tekibki trots ja ebasümpaatia. Suhe on saanud saatuselöögi.
Pealegi on nii et elu õppetükid tulevad meie juurde läbi teiste inimeste. Kuidas muudmoodi saakskidki nad tulla. Kui me ei näe õppetükkides teadet meie endi disharmooniast vaid hakkame sõnumitoojaid süüdistama, olemegi jõudnud järjekordse saatuselöögini. Sellele järgnev valu alkoholiga tuimestamine on vaid tagajärg.
Et ei tekiks sõltuvuslikku mõtteviisi on väga tähtis hoida hing avatuna. Kuigi see pole sugugi kerge. Hing, kuigi nähtamatu, on väga haavatav ja saadud haavad väga valusad. Väga lihtne on pärast haiget saamist tõmbuda kaitsvasse suletusse, et teised meie hinge haavama ei ulatuks. Kuid teisipidi ei ole võimalik sellest suletusest ka välja näha. Me ei õpi kõndima kui kardame kukkumisel saadavat valu.
Kui siin kirjutasin et hing on nähtamatu, siis .. no see pole päris nii. Millegipärast on silmadest näha kas on seal hingesoojust või mitte. Vaadake ema silmi kes oma last vaatab. Hingesoojus paistab silmadest välja. Kuid kas on keegi kunagi näinud hingesoojust purjus inimese silmades. Või vaadake selle silmi kes oma elu on täielikult põhja joonud. Kas on sealt võimalik seda soojust leida!
Nii võib sõltuvuslikku mõtteviisi diagnoosida vaadates inimese silmadesse.

Öeldakse alkohoolikul on probleem alkoholiga. Kuid see pole õige. Alkohoolikul on igasugused muud probleemid, alkohol on vahend neist probleemidest üle saamiseks. Probleemiks on alkohol lähedaste jaoks. Nende jaoks tähendab lähedase purjusolek kaotust. Eriti armastuse puhul. Sest armastus vajab seda hingesidet kõige enam. Purjus inimesega seda sidet luua pole võimalik. Nii ongi armastatu purjusolek tuntav kui millegi väga olulise kaotus.
Alkohol võib hakata olema probleemiks ka alkohoolikule endale. Kui ta mingil hetkel avastab et alkohol kes on olnud kui hea sõber ja toonud muredes lohutust, pole teinud seda heast südamest vaid puhtast omakasust. Saamaks endale alkohooliku eluenergiat. Selle momendi ära tabamine võib alkohooliku tsüklist välja tuua. Kui ta aga seda ei märka, viib trepp lõpuni alla välja.

Et sõltuvusest aru saada tuleks kindlasti vaadata ka sõltuvuse vastandit, ehk vabadust. Vahel öeldakse vabadus on piirangute puudumine. Ma pole nõus. Piirangute puudumine viib varem või hiljem hävinguni. Näiteks võiks tuua piiranguteta tarbimine, või söömine. Mumeelst on vabadus seaduspärasuste tundmine ja järgimine. Ori ei tunne seaduspärasusi. Ta teeb nii nagu talle öeldakse. Vaba metsloom teab kus ja millal ta võib rahulikult süüa ja kus ta peab ettevaatlik olema. Ta teab kuidas hoiduda külmumisest. Milliseid tingimusi on vaja soo jätkamiseks. Millal tuleb tulekahju või maavärin. Inimene ütleb et looma juhib vaid instinkt, kuid see on naivism. Vaba loom on hingega ühenduses universumi infosüsteemiga täpselt samamoodi kui ergastunud inimene. Tal pole ainult võimet intuitiivset teadvuse tasandile tuua.
Koduloomal pole need teadmised vajalikud. Teda kaitseb ja söödab inimene. Vastutasuks võtab ta tema elu või elutöö.

Samavõrd kui on oluline inimese vaba tahe, on oluline ka tema keskkond. Kas keskkond soodustab või takistab sõltuvust. Kas keskkond soodustab seda et inimene tunneks ise oma võimaluste ja piirangute ulatust ja põhjust või õpetatakse teda järgima seadusi nende toimemehhanismidest tegelikult aru saamata. Kas inimest õpetatakse nägema või õpetatakse teda sõna kuulama. Kas väärtuste loomise ja jaotamise süsteemid on inimesele nähtavad ja arusaadavad või toimetatakse jaotamist suletud uste taga. Kas sõltuvusse langemise võimalused leiavad meedia poolt sisulist kajastamist või räägitakse sõltuvusvahendeist põhimõttel pole olemas halba reklaami, peaasi et asjast räägitakse.
Imestan ikka vahest kui ilusa ja südamliku algusega on viinareklaamid.

Sõltuvus kõige laiemas plaanis on ilmselt sõltuvus elust. Elust just sellisel kujul kui ta meil parajasti on. Iga muutus oleks ju selle olemasoleva elu kaotamine ja uue elu vastuvõtmine. Kui ütlen sõltuvus elust, mõtlen püüdu iga hinna eest säilitada seda elu mis momendil on. Et me oleksime võimelised arenema peame olema valmis et iga järgmine arenguetapp võib suuresti muuta meie senist elukäiku. Peame olema valmis eelnevast lahti laskma. Selleks et midagi saavutada peab olema valmis sellest loobuma.

Kuidas me pojaga küttepuid saagisime

2010-09-22T13:22:00.000+03:00

Saagisime pojaga küttepuid. Mina saagisin ja poeg tõstis ette. Noh seepärast et tõstmine on raskem töö, saagimine jälle vastutusrikkam. Siis on nii et saagija on juskui põhitööline, ettetõstja aga abitööline. Kui olime mõnda aega niimoodi saaginud, tuli mul korraga see ohjade käest andmise mõte pähe. Noh et tuleks nad ikka enne käest anda kui nad käest pudenevad. Siis pole enam seda kes neid üles korjaks. Noh, sest oskusi ju pole. Ütlesin siis et näe, käsi väsinud, sae nüüd sina, mina tõstan ette. Paistis et poisile see asi meeldis. Ajas kohe rinna kummi ja sirgus tolli jagu pikemaks. Oli ju nüüd tema põhimees.
Ega mulle see tema saagimine hästi ei meeldinud. Midagi ta ikka tegi valesti. Püüdsin aga mitte kobiseda, sest mis sa ikka õiendad, kui isegi täpselt aru ei saa milles asi. Asi aga oli tegelikult väga lihtne, kui olin järele mõelnud. Saag oli nii jämedate puude jaoks natuke nõrgavõitu ja kippus alailma kinni jääma. Kui mina saagisin, püüdsin hoida et mootori pöörded ei langeks. Poeg aga surus takka niiet saag alatihti pea et seisma jäi. Elektrimootoriga on aga see lugu et kui ta pöörlemist alla normaalpöörete takistada, siis ta läheb kuumaks. Niiet kui talle ülekoormust anda, peaks ta pärast seda pikemat aega puhkama- jahtuma, muidu on oht et lühiskeerud kõrbevad sisse ja siis sest mootorist varsti enam üldse asja pole. Kui aga mootorit normi piirides koormata, võib sellega pikalt ja pidevalt tööd teha.
Mõtlesin et sama süsteem kehtib ju inimeste kohta ka.
Eks ma siis isegi olin vatuke vihane poja peale et ta seda mootorit niimoodi piinas. Pärast aga taipasin et kust poeg seda võis teada et asi niimoodi on. Ma ei olnud talle seda ju öelnud.

Nähtamatud inimesed

2010-09-13T02:12:00.000+03:00

Ei ole midagi lihtsamat. Avad silmad ja vaatad. Majad, autod, puud, inimesed. Kuid ärgem laskugem illusioonidesse. Silm on meid järjekordselt petnud. Tegelikult on inimene enamus ajast nähtamatu. Õnneks küll on inimesel vaba tahe ja ta võib valida. Olla nähtav või nähtamatu.

Kui inimesed on veel päris väikesed, võib näha millised nad on. On näha kui nad on õnnetud, sest siis nad nutavad. On näha kui nad on rõõmsad, siis nad naeravad. Näha on soove, vastumeelsust, hirmu, armastust ja ahastust. Kõik on nähtav.
Siis, kuskil umbes selles ajas kui inimene hakkab enda eksistentsist teadlikuks saama, muutub kõik. Inimloom muutub üha enam ja enam keskkonnaga ühte tooni. Ühtemoodi muutuvad hoiakud, riietus, jutud ja oh õudust, mõttedki. Kuni viimaks lahustub lõplikult.
Ühest küljest on see hea. Maailm pole mingi paradiis. Siin on küllalt neid kes inimlikust toiduks tarvitavad. Ja neid kes puhtast kadedusest nähtavat inimest poriga loobivad. Sest. Nähtav inimene on ilus. Ta särab nagu pärl. Kui keset seda maskeerumist ja ühtsulamist võib kergesti pea kaotada ja ära eksida, siis nähtavad inimesed muudavad amorfse keskkonna reaalsemaks, tajutavamaks.

Tegelikult on ju kogu nipp vaatamises. Kui ei vaata, siis ei näe. Kui ei näe, pole ka ise nähtav. Vaatamine on vaevanõudev tegevus. See nõuab aega, keskendumist ja iseenda avamist. Kinnise silmaga ei näe midagi.
Et näha, tuleb vaadata endast välja. Kui vaatame vaid seda mis enda sees toimub. Millised rektsioonid e. emotsioonid meie enda sees asjade toimumisele on, siis välja me ei näe.
Kergem võimalus on teada. Teadasaamisvõimalusi on ometi nii palju. Raadio, televisioon, raamatud, internett ja külajutud. Nii palju on neid kes teavad kuidas asjad on. Misjonärid teaduse ja religiooni poole pealt. Autoriteedid, kõrgemalseisvad organid, parteid, pleenumid. Internett on täis tarku kommenteerijaid. Tunduvalt lihtsam on öelda kuidas asjad on, kui panna inimene nägema. Koolis ka õpetatakse meile teadmisi, mitte nägemist.
Kuid siiski on neid kes nähtavad. See pori asi on ka sedapidi et loobitakse enamasti neid kes alles pürgivad nähtavuse poole. Kes on juba nähtavaks saanud, selle pihta muda enam ei lenda. Ja kui mõni üksik määrdunud larakas tulebki, siis kinni ta sinna enam ei jää.
Nähtav olemine annab võimaluse maailma omal nahal tunnetada. Ükski asendustegevus nagu alkoholism, narkomaania, või lihtsalt maailmale selja keeranuna naudingutele andumine, ei anna seda tunnet. Tunnet mis paneb inimese end inimesena tundma.

Mina ploomid ja pilved

2010-09-10T01:30:00.000+03:00

Käisin juba ammu neid piilumas. Olid ikka veel väikesed ja rohelisevõitu. Kuni saabuski see kauaoodatud hetk mil pehmuse prooviks pigistatud ploom pihku jäi. Mis siis muud. Mis peos sees suus. Nüüdseks on ploomikõhutäisi saanud juba üsna mitu. Vitamiinirikas ja .. seedimine käib ka palju libedamalt läbi. Ükspäev kui jälle ploomioksa küljes rippudes ploome suhu toppisin ja nende mahlast sisu lutsides kive välja sülitasin, jäin pilvi vahtima. Mälusin aga ploome ja vahtisin pilvi. Kuidagi tuttav oli see asi. Ei, mitte pilved, need on alati uued. Ka mitte ploomid, kuigi jah nende maitse oli ju üdini tuttav. Aga just see kuidas ma seal seisin, ploome sõin, pilvi vahtisin ja mitte midagi ei mõelnud.

Loll lind

2010-08-05T11:49:00.000+03:00

Poja foto.
Üks lind tegi veidraid lennumanöövreid. Kuuri räästast meeter horisontaalset lendu, siis meeter peaaegu otse üles, siis samapalju alla, jälle meeter horisontaalset lendu ja maandumine garaaži katusel. Mõne hetke pärast sama tee jälle tagasi. Ja nii mitu korda. Vaatasin ja imestasin et mis sel linnul küll nüüd viga on. Pärast küll taipasin, viga oli minu arusaamises. Pesa oli sealsamas. Ju ta õpetas pojukesi oma eeskujuga lendama.

Kui oma kodu ostsime, oli see üks vana klassikaline talumaja. Elamise osa tehtud palkidest, kivivoodriga. Paekividest rehetuba, mis oli juba kuidagi ümber ehitatud. Ja laut. Sõnnikut vedasime sealt mitu kärutäit välja. Aastate jooksul oleme siin palju ehitanud. Kogu rehetoa ja lauda osa on saanud uue olemise. Teisele korrusele said uued toad. Ehitamine on käinud ikka kogu aeg. Jupi kaupa. Alguses oli see huvitav. Kui mingi osa jälle valmis sai, oli rõõmu kuipalju. Tasapisi on see aga hakanud tüütama. Üks töö ja töö kogu aeg. Enam ei viitsi, ei taha ja ega enam ei jaksagi. Palkmaja osa aga oleks ka tahtnud teha. Katus na viletsavõitu, alumised palgid mädad ja soenduseta põrandast puhub tuul läbi. Kaalusime küll kergeid kosmeetilisi parandusi. Aga kõige õigem oleks olnud kõik maatasa lammutada ja uuesti teha. Tulemus parem ja .. lihtsam ka. Mõtlesime küll naisega et ei. Meist jääb see tegemata. Lepime nii nagu ta on... kui just lapsed ehk kunagi võtavad teha. Kunagi .. jõudis nüüd kätte. Poeg ütles et tema teeb. Ise teeb, oma raha eest. Et alumine korrus jääb köögiks ja suureks toaks. Teisele aga ehitab tema oma pesa. Einoh, tubli muidugi et ta selle raha on mõistnud kokku korjata. Ja tubli et on ettevõtmist. Meil tema vanuselt küll niipalju raha polnud et midagi ehitada. Teisalt, meil oli siis juba pere, lapsed ja elasime täitsa omal käel. Mitte papa mamma selja taga. Raha on olnud just niipalju kui hädavajalikuks vaja. Ikka on olnud plaane ja unistusi rohkem kui võimalusi ja kulutusi on saanud teha vaid hädapärasuse piires. Poeg aga on raha kogunud. Nojah, tema ju pole ostnud koduks vajalikku tuhandet pisiasja ega täitnud sahvrit, keldrit ega küttepuukuuri. Meil sulab raha näppude vahelt, temal aga koguneb ja peab mõtlema mida sellega ette võtta. Eks tal siis ole teised eluülessanded kui meil.

Nojah. Lammutamisele-ehitamisele minevas osas aga olid meil köök, eestuba ja poja tuba. Igal pool kapid, lauad, toolid, riiulid, lillepotid, panipaigad. Kappides noad kahvlid avajad sulgejad varuvõtmed kindad sallid igatsugu riided käärid tangid ja taignarull. Arvutud pisiasjad olid leidnud endale aastate jooksul koha kus olla ja kust me teadsime neid otsida. Kõik see oli vaja kuhugi panna, kõik see pidi leidma endale uue koha, ja et me teaksime neid sealt leida, mitte et nad kasutult kastides seisaksid. Sest kõik see oli ju meie sissejuurdunud elu. Olime nende pisiasjadega harjunud ja elu ilma nendeta oleks tähendanud elamise totaalset ümberkujundamist. Agaet, on nii, et kodu pisiasjade kohta ja kasutamist määravad selle kodu loojad, ehk meie naisega. Lapsed, kui nad veel on lapsed, on kodu kasutajad. Nii siis oligi et kõik need tuhat pisiasja pidime meie naisega ümber tõstma. Poeg sõpradest lammutusbrigaadiga aga kiirustas takka et korjake juba ära, lammutada vaja. Siis oligi et ühest otsast seinad juba kukkusid, meie aga ikka tõstsime riideharju ja vaipu.

Tuleb tunnistad et lammutamine läks neil kiiresti. Noortel ikka jõudu palju ja sentimetaalsed pidurid mis näiteks mind oleks tublisti pidurdanud kauaegset elukeskkonda lõhkuda, neile ei mõjunud. Tapeet tuli robinal seinast ja põrandalauad kaardusid üksteise järgi naginal oma sissejuurdunud kohtadelt. Laudade vahelt ja sopikestest, õnarustest keerles õhku meie ja teiste seal ammu elanud inimeste tolmu, lõigatud varbaküüsi ja kõõma. Kõikjal hõljus majasoppidesse settinud inimeste lõhnu ja ammu mõeldud mõtteid. Seinalt kus olid rippunud riiulid langesid lauad ja lagi mida olin aastaid voodist põrnitsenud, langes kolinal. Pliit mille ääres olime olnud nii palju oma elamise ajast, keetnud ja praadinud, millelt pühkinud tolmu ja rasva, seisis nüüd keset seda hävingut ja tolmu. Oleks tahtnud minna ja tolmu harjaga pühkida. Mõtlesin et näe, soemüüri pole ammu tuhast puhastanud, peaks vist tegema. Kui ekskavaator pliidi ja korstna maatasa tegi, olime meie naisega kodust ära. Vist oli nii paremgi. Endisest köögist oli saanud nüüd täitsa tühi plats. Kui kergelt ja kiirelt kadus see mis selle keskel elades tundus nii iseenesest mõistetav. Mis polnud enam asjade kogum, vaid elamise harmooniline süsteem. Samuti kui on süsteem loodus. Sealt pole võimalik eraldada mingit osa, vajalik on tervik. Pole võimalik köögist eralda näiteks kraanikaussi, või nõudekappi, või lauda ja toole.
Mõtlesin et selle lammutamisega ei kadunud mitte ainult kivist ja puust konstruktsioon, vaid ka mingi eluetapp oli saanud läbi.

Kui poeg selle ehitamise ideega välja tuli, oli meil naisega üksjagu kahtlusi ja kõhklusi. Tähendas see ju ka muuhulgas et majalt kaob ajutiselt üks sein. Mis juhul kui enne talve seda kinni ehitatud ei saa, pole mingitki lootust soojale kodule. Pole lootust kasutada veevärki külmas majas. Kas poeg ikka jõuab enne külmi niikaugele. Ise ta arvas küll. Et, mis see siis ära ei ole, ikka jõuab. Oleks poeg meie senistest ehitamistest aktiivselt osa võtnud, oleks meie hirmu vähem. Aga seni oli ta vaid harva suuremate asjade puhul appi tulnud. Mis aimu tal võikski olla kõigist neist pisikestest asjadest mis sellise töö käigus kõik ette tulevad. Teisalt, kust sa seda kogemust ikka saad kui tegemise käigus. Poja projekti ärakeelamine jätaks ta ilma nende kogemuste omandamisest. Kumb siis on olulisem. Kas lasta poja algatusvõimel areneda, või riskida võimalusega talveks külma kätte jääda. Ja eks ta teha oleks niikuinii vaja. Nooh, senisest kirjapandust on juba selgunud kumma võimaluse kasuks otsustasime.
Asjal on küll veel üks tahk. Kui ennist kirjutasin et otsustusi kodu pisiasjade kohta määravad kodu loojad, ehk meie naisega. Siis nüüd selle ehituse läbi saaks ka poeg kodu loojaks. Mitte nüüd nii kohe hoobilt, aga see oleks selle algus küll. Ühest küljest on see ju suurepärane. Teisalt tunneme naisega end veidi troonilt tõugatud kuningapaarina. Olgugi et perekond pole diktatuur, vaid üks suur teineteisega arvestamine, on siiski ohjad tavaliselt kellegi käes. Kui oled neid ohje väga palju aastaid hoidnud, pole üldse lihtne neid käest anda. Isegi kui tahaks. Kas ma tahan? Ei tea. Mõistusega saan aru et kunagi peab see toimuma.

Noh, lammutamine läks lihtsalt. Ehitamine aga enam mitte nii hoogsalt. Paratamatult on vaja tervet hulka kogemusi ja teadmisi. Töövõtteid ja oskusi. Nii et poja esialgne plaan et tema kõik üksinda teeb, tähendab nüüd seda et keerulisemaid asju teen ikka mina. Olen nagu kahevahel. Ühest küljest on minul neid kogemusi mida pojal pole ja rumal oleks et poeg peaks jalgratast leiutama. Teisalt tunnen et oma otsustustega ehitusse sekkumisega võtan pojalt ära seda "kodu looja" tunnet ja vastutust. Peaksin rohkem olema nõuandja ja õpetaja kui otsustaja ja tegija. Aga ma hästi ei oska. Olen olnud otsustaja ja tegija nii pikka aega.

Kui poeg oma brigaadiga lammutustöid tegid, sattus meie õuele üks lind. Koperdas teine seal inimeste ja asjade vahel ega pannud sugugi plehku nagu üks õige lind peaks tegema. Noh, oli näha et ta on veel üsna nooruke. Alles pesast välja saanud. Lennatagi veel õieti ei oska. Ju ta oli kukkund sealtsamast pesast millest loo alguses juttu oli. Tõstsime ta siis kiviaia otsa et keegi talle kogemata peale ei astuks. Natuke ta seal soputas tiibu, siis tegi väikse lennu. Esialgu küll vaid allapoole, aga lend seegi. Pärastpoole me seda lindu enam ei näinud. Loodame et läks kõik hästi ja ta õppis ka ülespoole lendamise ära.

Pärast lammutuse lõppu istusime pojaga selle platsi ääres ja poeg küsis. Et kuidas on, kas on kahju ka et seda kohta enam polegi. Viisist kuidas ta seda küsis tundsin et ka tema tundis sisimas kurbust. Mõtlesin siis et olgu nende teadmiste, kogemuste ja vastutustundega kuidas on. Nad tulevad kui on aega ja võimalust. Kõige olulisem et süda oleks õiges kohas.

Puhkus partide ja koeraga

2010-07-29T22:32:00.001+03:00

Ikkagi jube tore on puhata.

Mis siis et vaid kolm päeva. Mis siis et nõnda vähe. Tööandja, mina ise siis, rohkem ei andnud.
Kuid millised kolm päeva. Enamus ajast vedelesin voodis ja mitte midagi ei teinud. No tõesõna, kohe mitte midagi. Olin juba peaaegu unustanud mis tunne see on. Aga .. kohutavalt hea tunne. Järjekordselt leidis tõestust tõsiasi et mõtlemiseks on jõudeaega vaja. Inimene kes pidevalt nagu orav rattas keerleb, ainult arvab et mõtleb. Tegelikult on mõttetegevust immiteeriv protsess vaid suure masinavärgi kasutuseeskirja fragmendid. Tõeliselt mõtlemiseks on vaja kõigest kõrvaleastununa kaugusse põrnitseda.

Kauguses aga ujusid pardid.

Tegelikult algul märkasin vaid paari parti. Olles vaid hetkeks kõrvale vaadanud, oli parte juba rohkem. Asi tundus imelik. Kuidas nad nii äkki sinna said. Veel hetk ja asi sai selgeks. Nad vupsatasid välja vee alt. Nagu õngekorgid. Vups ja vups. Varsti oli neid terve trobikond. Vaid hetk hingetõmbeaega ja pardid sukeldusid uuesti. Järvepind oli jälle tühi. Päris tükk aega. Siis .. vups ja vups, mõni lind oli kala ka saanud. Seda osavalt õieli nokaga žongleerides, kugistasid nad kalad alla. Just kugistasid, sest närida nad ju ei saa. Mõtlesin kui keeruline oleks vingerdavat kala süüa kui poleks kaht kätt, nuga ja kahvlit. Ainult nokk. Poleks üldse lihtne.

Huvi pärast lugesin kaua pardid vee all on. Sain nii keskmiselt seitseteist sekundit. Ja üsna tihti vupsasid nad välja sukeldumiskohast märgatavalt kaugel. Osavad ikkagi. Pääsukesed kes järve kohal putukaid püüdsid näiteks ei sukeldunud kordagi. Näe. Kellena oled sündinud, nii pead ka elama. Kui oled mais, siis hõljud terve elu vaid tuule käes.

Kui seen, põrnitsed metsahämaruses puude varbaid.

Üks partidest viljeles omapärast kalapüüki. Pistnud pea vaid mõneks hetkeks vee alla, oli tal üha uuesti ja uuesti kala nokas.

Üks teine part märkas seda ja proovis esimese sabas ujudes sama tehnikat kasutada. Kui esimene napsas üha uue ja uue kala, siis sabarakk ei saanud midagi. No loogiline ju. Eks ole meil inimestelgi nõnda. See kel on taiplikust midagi ette võtta saab kala. See kes vaid ahvib, jääb tühja pihuga.

Kogu see tegevus järvel ilusa tuulevaikse ilmaga meenutas kangesti idülli. Päike paistab, peegelsile veepind ja ujuvad pardid. Kuid ometi polnud see vaid ilu ja kaunidus. Üsna mitmed järves ujuvad kalad jätsid oma elu. Kalaparvesse, kes olid juba jõudnud üksteise seltskonnaga harjuda, jäid tühjad kohad. Vee kohal lendlevatest putukatest paljud ei näe enam kunagi päikesevalgust. Me ei tohiks seda unustada ega lasta end näilisest idüllilisusest petta. Elus on alati kaks poolt. Samamoodi ei saa pöörata tähelepanu üksnes halvale. Siis me ju ei näekski, kui ilus maailm tegelikult on.

Eeh, tagumik sügeleb.

Vaatasin kuidas pardid järvel ujuvale parvele hüppasid. Foto pole küll kõige parem, aga hetke jäädvustus väärib ka kehvemat pilti.

Eks proovige ise veest üles enda peast kõrgemale tasapinnale hüpata. Minu järjekordne kummardus partide osavusele.

Aga, ilus puhkus oli.

Kohtusin inimesega kellega oli tõeliselt huvitav rääkida. Miks seda küll nii harva juhtub! Võibolla pärlid peavadki haruldased olema. Siis oskame hinnata nende erakordsust.

Proovisin ka siia otsa ronida.

Jõudsin vaid siiamaani.

Ehk siis vaid poole peale. Eeeh, argpüks.
Koduteel lehvitas mulle üks koer.

Kivi kõrval meres

2010-07-10T18:42:00.000+03:00

Loksun meres. Lained, mis merelt maa poole tüürides mind üles alla kiigutavad on just sellised laisapoolsed niikui inimesed tänase kuuma ilmaga. Niiet loksumine on minu meres olemise kohta just õige nimetus. Koos minuga loksub vees veel veidi vetikaid ja pisemat prahti. Ainult kivi mille kõrval ujun, ei loksu üldse. Seisab kindlalt oma kohal. Natuke kivist on üle veepinna, nii parasjagu et ainult kõige kõrgemad lained sest üle ulatuvad. Väiksemad ainult limpsivad kivi külgi. Katsun, et üsna siledaks on nad selle limpsinud. Allpool veepiiri on kivi kaetud vetikatega, ülalpool jälle millegi libedaga niikui tatt. Vaid veepiiril olev osa tundub kivil puhas olema. Kivi paistab üsna suur. Nii suur kivi kaalub kindlasti mitmeid tonne. Ükski elav olend sellel planeedil ei jaksaks sellist mürakat liigutada. Kivi on kõva. Ja kindlasti ka üsna vana. Molekulid, millest kivi koosneb, on päris kaua aega külg külje kõrval olnud. Kõik teised molekulid, nagu vee molekulid, molekulid millest koosnevad vees hulpivad vetikad, õhus lendav kajakas, liiva molekulid, minu molekulid, on pidevas liikumises. Nad liiguvad maailmas ja üksteise suhtes. Vaid kivi aine osakesed on ühe koha peal ja teineteise kõrval kõik see aeg. Loksun meres nii umbes viis minutit. Siis hakkab jahe. Kujutlen veel korraks kuidas oleks kivi kombel seista siin meres terve päeva. Lained tulevad ja lähevad. Väikesed kalamaimud ujuvad mööda. Mina ainult seisaksin. Seisaksin terve päeva. Siis terve aasta. Mere läheks jäässe. Siis sulaks jälle üles. Pilved tuleksid ja läheksid. Päike käiks üle taevalae rohkem kui kolmsada korda. Mina ikka seisaksin. Huvitav, kui kaua see kivi on siin meres olnud. Kindlasti aastasadu. Mis tunne see küll oleks ...

Taevased luited

2010-06-03T16:48:00.000+03:00

Üks mesilane lendas võilillelt võilillele. Ühel õiel mida ta külastas aga oli teine mesilane juba ees. Viivuks tekkis rüselus. "Kus sa ronid. Vabu õisi kuipalju. Tõmba vehkat." Ja tõmbaski. Soe oli. Polegi ammu olnud nõnda soe et riideid vaja poleks. Osad võililled õitsesid, osad puistasid juba udemeid üle õue. Ja alles mõned päevad tagasi olin siin niitnud. Jaaa, võilill on kiire. Selles vist ongi tema edu saladus. Oleks eestlased ka nii kiired.
Mingi lõhn oli. Natuke rohu, natuke lillede ja natuke sooja looduse moodi. Pole ammu seda lõhna tundnud. Eeeee, vist lapsepõlves viimati. Ei tea kas loodus polegi vahepeal lõhnanud. Või äkki, mine tea, on asi minus.
Kuskil toksis suruõhuhaamer. Ja kuskil mürisesid masinad. Muidu oli päris sumbe.
Pilved olid taevas. Kuidagi tuttavas vormis. Kus olen seda varem näinud. Aaaa.. . Liiv mere põhjas. No täitsa sama moodi. Egas asjata öelda et kuidas taevas, nõnda ka maa peal.

Minu raua tükkideks tegemise masin

2010-06-01T13:29:00.000+03:00

Jätkates A.I.V.O. algatust "seiklusjutte meestest ja masinatest", kirjutan siin oma metalli lõikamise masinast. See mul oma tehtud. Täpselt selle tegemise aega ei mäleta, aga üle kahekümne aasta tuleb küll. Ega muidu seda juttu poleks tulnudki, aga juhtus täna nii et oli vaja suuremat metallitükki mitmeks väiksemaks saada. Kõõritasin siis selle pingi poole. Ammu pole teist kasutanud. Tükk aega on ta siin väljas vihma käes olnud. Teab kas töötabki enam. Väiksemad asjad saab relakaga tehtud ja ju ma siis ammu polnud midagi uut ja suurt ehitanud. Tõsi ta on. Omal ajal sai päris palju töö tegemise riistapuid valmistatud. Ammuaega aga enam mitte. On olnud nende riistapuude kasutamise aeg.
Nügisin siis seda massinat natuke. Ja-ah, kiilrihmad on rataste külge kinni roostetanud. On tõesti palju aega viimasest korrast. Kahtlane värk. Ei, mis seal ikka. Proovime. Rabasin juhtme pihku ja suundusin pistikupesa poole. Oot- oot. Enam polegi siin. Õige jah, sai seda elektrivärki ju vähe moderniseeritud. Nüüd pesa teises kohas. Mnjah. Panen siis sinna. Aga .. sikutad mis sa sikutad. Kakskümmend sentimeetrit jääb puudu. Sügan kukalt. Tooks pikendusjuhtme või .. . See seal ka ümber mitme setme asja kasutuses. Eh, lihsaim vist see kakskümmend sentimeetrit masinat liigutada. Rabasin kinni ja sikutasin. Ei tule. No muidugi. Masina jalad on viis sentimeetrit maa sisse vajunud. Tuleb vist kümme aastat ära küll mil teda viimati liigutasin. No kangi abiga sain maa sisse juurdunud masinavärgi uuesti pinnale. Sikutasin uuesti. Ikka ei tule. No mis värk! Ennevanasti sai küll teist siia ja sinna tõstetud. Miks ta nüüd enam ei tule. Salamisi hiilis ligi mõte et äkki on asi minus. Ju siis pole seda rammu mis enne. Aga .. hea et kaduma läinud rammu asemele on väheke mõistust siginenud. Kangi ja vähendatud hõõrdumiseffekti e. libisemise abil sain ta siiski sinna kus tahtsin. Ja tööle läks ta ka. Sain vajalikud asjad tehtud. Tuju kohe tõusis kuidagi. Kui see vana pink siin veel asja eest on. Olen asja eest veel ehk minagi.

Üks asi jäi mõtteisse mõlkuma. Mul oli raske seda tööpinki liigutada. Mitte selles mõttes raske niikui siin ennist kirjeldasin. Et musklirammu vähesus. Liigutada midagi mis igapäevases elu on pikki aastaid ühe koha peal olnud. On raske. Kas või kakskümmend sentimeetritki. Näe, selle ajaga olid tööpingi najale puud kasvanud. Nüüd peavad nad omapäi hakkama saama.

Savannis kus kuldsed lõvid ja hõbedased tiigrid

2010-03-24T17:20:00.000+02:00

Elu savannis pole kerge. Head mahlakat rohtu kasvab vaid üksikutes paikades ja selle kättesaamine on seal jahtivate kiskjate tõttu riskantne ettevõtmine. Et ellu jääda, tuleb olla ettevaatlik. Kui aga rohusööjad on ettevaatlikud, on ka kiskjate toiduhankimine raske. Kiskjate pere peab alailma tühja kõhtu kannatama. See ei meeldinud kiskjatele sugugi. Siis oligi, et ühel heal päeval tulid kiskjad esmapilgul suurepärasele ideele. Nad kuulutasid, kogu võim savannis kuulub rohusööjatele. Rohusööjatele oli see väga meeltmööda. Nad tundsid end nüüd oma maal peremeestena. Enam polnud vaja peitu pugeda. Enam polnud vaja kiirelt toidupalukest krahmata. Uhkelt jalutasid loomad merelainetena lehvivatel heinamaadel ja krõmpsutasid muretult rohtu. Nad läksid priskeks ja nende karv hakkas läikima. Kuna rohusööjad polnud enam ettevaatlikud ja priskus takistas nende kiiret jooksu, said kiskjad nüüd suurema vaevata jahti pidada. Ka nende karv hakkas läikima ja neid sai palju. Ühel, mitte enam nii heal päeval, sai selgeks, et kui asi samamoodi edasi läheb, murravad rohkearvulised kiskjad maha viimase kui ühe rohusööja ja surevad siis ise ka nälga. See oleks savannielu lõpp. Siis ei jäänud muud üle, kui et rohusööjad pöördusid kasina elu juurde tagasi. Palju kasinama kui enne Suurt Segadust. Et elu savannis saaks jälle olla tasakaalus.

Üle hangede toob tuul lumetolmu

2010-03-22T21:05:00.000+02:00

Tulin linnast. Auto parkisin tagumise otsaga maja seina äärde. Süüte keerasin välja. Tuuleklaasil olid veepiisad. Mõned vedelalt ümmargused, mõned jäiselt sillerdavad. Kummaline aeg see kevad. Päike oli just just silmapiiri taha vajunud. Tema valguse järelkaja täitis taeva kaguosa punaselt särava hiilgusega. Tehniline maastik selle puna taustal joonistus välja kui osava graafiku meistritööl. Raadios mängis Metallica, "nothing else matters". Istusin autos. Mul ei olnud kuhugi kiiret. Mul ei olnud vaja midagi teha. Istusin, vaatasin, kuulasin. Tuul veda Iru korstna suitsusaba lapendavateks räbalateks neid üle taeva pillutades. Pinnatuisk liigutas lumetolmu. Maapind hõljus ja voogles justkui oleks ta elus. Traktoriga tee äärde lükatud lumevallide tippude taga keerlesid sellest lumetolmust keerised. Nende keerdumine mõjus kui hüpnootiline vurr. Raadiost kostuv muusika oli jõuline ja täis igatsust. Samuti kui minu hing igatsusest keerles. Mitte et oleksin midagi taga igatsenud. Soovunelmaid või midagi sellist. Ei. Ma ei tahtnud midagi, ma ei soovinud midagi. Ometi oli see igatsus. Huvitav tunne. Igatsus ilma objektita. Üle hangede tõi tuul lumetolmu.

Olen viiekümnene

2010-03-08T08:39:00.000+02:00

Täna, viiskümmend aastat tagasi, sündis Kohtla-Järve sünnitusmajas poisslaps. Nimeks pandi Udo.
Viiskümmend aastat inimese vanust on üks isevärki suurus. Kahekümnene vaatab imestusega, et näe, see veel jõuab omal jõul trepst üles, ega tast enamaks vist enam asja pole. Kaheksakümnene peab veel poisikeseks. Mine sa siis võta kinni. Ise tahaks arvata et elutarkust on kogund nii mõnegi trepi jagu, aga poisikese kombel üle ühe astme kargamine ei käi ka veel üle jõu.
Seisan siis ja vaatan, kuskohas sel päevade ja aastatega sillutatud teel parasjagu olen. Olen ma ehk sirge teelõigu keskel. Või siis juba lõpupoole. On see tee üle mäe. Olen ehk siiamaani kõndinud ülesmäge ja nüüd on kõik puha allakäik. Ise ma küll arvan et elu on kui päikese tee taevavõlvil. Maapinnalt vaadatuna tõesti, hommikune päike on tõusval teel ja pärast keskpäevast kõrgseisu ta laskub, kuni õhtul loojub. Päikese enda seisukohast on tema tõus ja loojang vaid näilisus vaataja silmades. Tema tee ja olemine on kaugelt suuremad kui see maa pealt vaadates paistab. Seepärast ongi, et märkimisväärse osa oma elamise ajast kulutan ma vaatamaks asjadele päikese kosmiliselt seisukohalt. Maisele jagub seeläbi vähem tähelepanu. Võibolla liig vähe. Aga mis siis. Need asjad mis vaimule kosutust toovad, asuvadki päikesele lähemal. Vahel olen küll veidi kimbatuses. Maiste kriteeriumide järgi polekski nagu põhjust rõõmsalt ühelt jalalt teisele karata. Pole mul luksuslikku häärberit ega märkimisväärset varandust hinge (ikka keha vist) taga. Pole mul ideaalset armastust ja terviski pole just raudmehele kohane. Nüüd küll näen et tõeline varandus on see mis mu enda sees. Et armastus pole ideaalide ja unistuste saavutamine, vaid tegelikkusest aru saamine. Et tervis on otseses sõltuvuses tasakaalust maailma suhtes. Et tarkus on oskus näilist tõelisest eristada. Raskest ülessandest jagu saamine läheb lõbusamaks juba siis, kui taipad, mis teed mööda oleks mõistlik lahenduseni jõuda. Niiet, võib hüpata küll.

Mis on siis muutunud aastast tuhat üheksasada kuuskümmend. Mäletan. Alguses oli maailm väga kirgas. Puude ja põõsaste, putukate- mutukate ja suuremate olendite askeldustest tingitud värinad ja pöörised jõudsid minuni otse, ilma enda ja teiste tõekspidamiste rägastikku läbimatta. Olingi vaid suured silmad ja suured kõrvad. Toimuv oli küll kangesti arusaamatu. Mida vanemaks, seda enam hakkas asi sõltuma teiste arusaamadest. Et enda omi veel polnud, ei jäänudki muud kui teha nii nagu teised ütlevad. Eks see tekitas omajagu protesti ja ka tahtmist aru saada, miks asjad on nii nagu nad on. Küll paistis et inimesed olid enamasti ametis asjade toimimas hoidmise, kui olukorra mõistmisega. Kui minust sai pere isa, muutusin isegi samasuguseks. Polnud aega ega mahti elu üle filosofeerida. Elu tahtis elamist. Suud toitmist ja keha varju. Kuidagi see elu laste sünnist täiskasvanuks saamiseni ongi läinud linnulennul. Kuigi kiire ja tormakas, on see aeg mind ennast tublisti muutnud. Nagu laste kasvatamisest beebist täiskasvanuks, oleks ka mu enda mõttemaailm sama läbi elanud. Nüüd, kui enam ei kulu niipalju aega maailmast elamiseks vajaliku osa endale krabamisega, olen jälle mingis mõttes algses seisus. Olen jälle üks suur silm ja suur kõrv. On jälle mahti maailma olemisele tähelepanu pöörata. Ka siin, blogimaailmas, olen tähele pannud et nooremad tegelevad rohkem argiste probleemidega. Viiekümne ringis blogijad aga on tihtipeale filosofeerima kukkunud.

Kanala ja raamatukogu

2010-03-07T21:43:00.000+02:00

Ikka on nii et kui midagi säärast mida oled iseenesest mõistetavaks pidanud, korraga oma funktsiooni ei täida, siis pöörad sellele tähelepanu. Nii ka blogipuu on viimasel ajal palju tähelepanu saanud. Tegelikult peaks see meile õppetunniks olema. Asjad, inimesed ja institutsioonid, milledele oleme harjunud lootma, ei eksisteeri ju tegelikult meie teenimiseks, vaid neil on endil oma sisemine loogika. Kui nende sisemine loogika eeldab et me neid kasutame, siis on meil see kasutamise võimalus. Kui nende sisemine loogika muutub, siis peame ka meie ümber kohanema ja leidma enda eksistentsiks teisi mooduseid. Antud mõtet heietades jäin juurdlema ka sellele, et mis see blogipuu üldse on. Ühest küljest on see kui kanala. Kes oma mõttekese "munenud", peab ju saama sellest kuskil suure kisaga märku anda. Kui pidada primaarseks sündinud kirjutistest märku andmist, siis ongi blogipuu üks kaagutamist täis kanala. Kuid ega kõikide jaoks pole esmaseks vajaduseks oma mõtteid teistele teadvustada. Mõtted on ju ka midagi väga väärtuslikku. Ja väärtuslikku me ei loobi lihtsalt niisama mööda ilma laiali. Panem selle ilusti kirja, katalogiseerime ja paneme riiulile. Et kel iganes taolise mõtte järgi vajadus tekib, saaks seda sealt leida. Niiet, paljude jaoks on blogipuu kui raamatukogu.

Milleks aga üldse blogida. On see sõnade vahtu löömine, või hoopis vastupidi sõnavahu alt põhilise üles leidmine. Ilmselt kuidas kellelegi. Näen küll et blogimine on meetod inimesel saada kontakti oma sisemise minaga. Meie väljaspoole orienteeritud maailmas, kus põhiliseks peetakse väljaspoolt tulnud autoriteetseid teadmisi. Kus suure osa inimlikkust, nagu õigus, õiglus, väetimate abistamine ja väga suurel osal elu organiseerimine, on delegeeritud inimesest välja riigile. Kus vaimustumine on üle antud kunstile või religioonile. Kus enam inimene ise ei kontrolli oma meelte vabakslaskmist vaimsesse keskkonda, vaid laseb seda teha alkoholil või narkootikumidel. Just sellises ühiskonnas oleks hädasti vaja sellist olemise vormi kus inimene on oma olemusega silm silma vastu.

Sanitar

2010-03-04T14:53:00.000+02:00

Viis aastat tagasi lamasin peale autoavariid haiglavoodis. Seal hindasin ümber nii mõnedki oma väärtushinnangutest. Kui pole võimalust ise tõusta ja oma igapäevaseid vajadusi rahuldada, hakkad aru saama, kuidas inimesed siin maailmas omavahel seotud on. Kõige elementaarsemates asjades, nagu et kuidas tühjendada põit, või kuidas vabaneda seedetrakti jääkidest, tuli loota teistele. Urineerimisega oli asi suht lihtne. Meesterahval pole just keeruline ka lamavast asendist pudelisse lasta. Soole tühjendamisega oli asi palju keerulisem. Nagunii olin paraja šoki üle elanud. Lisada siia veel pidevad valud ja ravimitest segaduses organism. Ja eks proovi seda teha pikali olles, kui oled terve elu harjunud potil kükitades seda asja ajama. No igatahes, see aeg kui millegipärast defitsiitne siiber minu kasutuses oli, ei tulnud sest midagi. Ja siis, kesk ööd, vaatamatta minu meeleheitlikele pingutustele tulemist takistada, ta ikkagi tuli. Kuradima piinlik oli. Lamasin seal ja mõtlesin et mida põrgut ma nüüd küll peale hakkan. No mõtlesin mis mõtlesin. Ja häbenesin mis häbenesin, viimaks rääkisin ikka sanitarile asja ära. Tema pikalt ei mõelnud, no muidugi, eks haiglas tule sellist asja ikka ette. Tõi oma tööriistad ja asus mu tagumikku kasima. Sel ajal kui oma määrdunud paljast tagapoolt tema poole sirutasin, püüdsid mõte ja keel vormida mingeidki sobivaid vabandusi või tänusõnu. Kui aga vaatasin seda naist toimetamas, hääbusid mu sõnad. Temas polnud kübetki hoiakut et ta minu jaoks nagu mingit heategu teeks. Või et see olukord ehk kuidagimoodi alandav võiks olla. Ta lihtsalt tegi seda mida oli vaja teha. Sel hetkel sai arusaam väärikusest minu jaoks sootumaks teise mõõdupuu. Enam ei sõltunud see mingist kokkuleppelisest väärikuse hoiakust, vaid võimest toimida vastavalt reaalsele olukorrale.

Kui mõned päevad hiljem suutsin kõndimisraami abil ise end peldikupotile vedada, oli see üks minu suurimaid õnnejoovastusi mida kunagi oma saavutuste üle olen tundnud. Nii vähe on õnneks vaja.

Inimsuhete matemaatika- ühisosa

2010-02-13T09:12:00.000+02:00

Kui kaks hulka osaliselt kattuvad, siis kattuvat osa nimetatakse ühisosaks. Oli vist nõnda. Matemaatikaraamatust mäletan uduselt joonist kahe ringiga mis osalt üksteise peal.
Kellegi jaoks on keeruka inimese võrdlemine matemaatika kompromissitusega suisa pühaduseteotamine. Kuid mumeelest kehtivad ühed ja samad seaduspärasused nii inimeste maailmas, matemaatika valemites, kui füüsika ja keemia seadustekogumikes. Et kui matemaatikas on ühisosa, on ühisosa ka inimeste vahel. Inimestel on ühiseid huve. Ühiseid mõtteid, ühiseid arusaamu. Kuid samuti kui matemaatilise ühisosa definitsioonis on tegemist osaga tervikust, ei kattu ka kaks inimest, kui kaks ringi, kunagi täielikult, vaid ainult osaga. Erinevate inimestega kattuvad erinevad kohad. Erilise selgusega näen seda blogimise juures. Ühisosa, mida tajun ühe blogisõbraga, puudub täielikult või osaliselt teises blogisõbras. Kolmandas on ühisosa hoopis kolmandas kohas. Ühisosa on see mis seob. Ühine mõistmine võimaldab teineteise väljenduspüüdlustest aru saada. Isegi kui väljendused pole just perfektsed. Nii on väga kerge rääkida kui teine sinu mõtteid pea poolelt lauselt mõistab. Kuid jäädes suhtlemises vaid ühisosa piiridesse korratakse seda mis mõlemale juba niigi teada. Puudub areng. Arenemine hakkab pihta siis kui ühisosa baaslaagrina kasutades hakatakse tunnetama seda mis ühisosast välja jääb.

Vahel arvatakse et armastuses peaks olema hingesugulus. Inimeste ringid peaksid täielikult kattuma. Ja kui nad ka alguses ei kattu, siis tuleks täielikuks ühildumiseks üht teist kohendada. Et kattuks.
Mumeelest on see väärarusaam. Ja niikui väärarusaamadega ikka, viivad nad pikemas perspektiivis hävinguni. Kas armastajate lahkuminekuni, või võõrandunud kooselule. Füüsika seaduspärasuse järgi sarnased ei tõmbu, vaid tõukuvad. Nii on minule tuttavad paarid mumeelest eranditult kõik n. ö. erinimelised laengud. Oma olemuselt vastandid, on kõikidel aga mingi ühisosa. Võtmeküsimus siin on mumeelest, kas ühisosa kasutatakse kooeluks ning ülejäänud osa tõrjutakse, ignoreeritakse. Või püütakse ühisosa kaudu jõuda selleni mis paikneb väljaspool ühise arusaama pinda. Nii oleks minumeelest jätkusuutlik armastus tee ühisosa suurendamise suunas. Tuleks ainult eristada tegelikku ja näilist. Tegelikuses suureneb ühisosa kui jõutakse mõistmise täieliku tunnetamiseni. Kui midagi inimesest surutakse maha või tõrjutakse, on see siiski vaid näiline ühisosa suurenemine.

Võhikult võhikule. Kuidas linkida youtube oma blogisse.

2010-02-10T17:20:00.000+02:00

Need kes on spetsialistid, seletavad seda asja terminitega millest minusugused puusepp-toruluksepad suurt muhvigi ei jaga. Et pidin hiljaaegu selle keerulise asja endale selgeks tegema, püüan säästa neid kel see veel ees.

Niisiis. Teed lahti
http://www.youtube.com/
Valid sealt mis meeldib. Siis vaata, üleval paremal on selline kast "Subscribe" peale kirjutatud. Selle sees on kastike nimega "Embed", klõpsad sinna, kui kasti sisu siniseks läheb, teed sellest copy.

Nüüd lähed oma blogi postituse kirjutamise lehele ja selle kirjutamise raami üleval paremal on kaks nuppu. Vajutad Edit HTML.

Siis paned kursori kirjutamise tahvli pääle ja teed paste. Ilmub sinna selline sigrimiri.

Nüüd vajutad paremalt ülalt nuppu Compose

Ja ilmub tahvi pääle selline kastike. See ongi see õige asi. Võid nüüd juttu ka vahele kirjutada. Kui oma postituse avaldad, on seal kus ennem oli kirjas object, ka vastava video pilt.

Kõigi maade võhikud, ühinege!

Muusikameem

2010-02-09T08:00:00.001+02:00

Bianka viskas muusikameemi mu kapsaaeda. Sellega ta muidugi ei arvestanud et on südatalv. Niiet selle asemel et mõnusalt kapsaste vahel platseeruda, lõdiseb ta nüüd poolest saadik hange mattunult ja vaatab mulle küsiva näoga otsa. Ei saa ju teda sinna niimoodi värisema jätta, tuleb ta ikka tuppa lasta ja ära õppida, mismoodi sinutorust muusikat blogisse saab linkida. Näe, peale pisukest (ah, mis ma siin ikka, pikka) pusimist, saingi hakkama. See mis Bianka enda kohta oma meemi üles pani, ühtib üsna üheselt sellega milline ettekujutus minul temast on jäänud. Minu kohta käivat pala kuulasin ka suurima heameelega. Tänud.
Niietsiis, euroreglement näeb ette järgmise käitumisjuhise:

1. Vasta all olevale kolmele küsimusele nii nagu heaks arvad. Mida põhjalikumalt, seda uhkem. Hea kui lingid jutuubi või kuhu tahes, et näidiseid kuulata saaks.
2. Anna 3-le kolmandas punktis nimetatud blogipidajale meemi “teatepulk” edasi ning teavita neid meemis osalemisest näiteks nende kommentaarilahtrisse. Või helistades kui numbrit tead. Või kolme lõdva tulbi, nukra naeratuse ja tordiga ka külla minnes.
3. Meemi saanud blogipidaja kopeerib reeglid ja lingitab talle meemiulatanud blogi ja annab tuld, nii et rägastikus tuli taga.
Küsimus 1: “Kui sa saaksid vabalt valida kõikide maailma muusikute ja ansamblite seast, siis kes võiks sinu pulmas esineda ja millist lugu sa nende esituses kindlasti kuulda tahaks (ei pea nende enda laul olema, võivad coveri teha)?
Küsimus 2: “Millist laulu sa iseenda matusel kuulda sooviks ja miks?”
Küsimus 3: “Leia kolm blogijat ja põhjendades muusikavalikut seosta neid mingisuguse ansambli, plaadi või lauluga ning ulata neile teatepulk edasi.”

Siin on nüüd selline lugu et minu jaoks pole vahet, on pulmad, sünnipäev, pühapäev, niisama päev, või matused. On muusika mis on südamelähedane ja muusika mis jätab külmaks. See tähendab, ei saa ma öelda et mingi pala sobib pulmadeks, aga matusteks mitte. Kui sobib üheks, sobib ka teiseks. Kui ei sobi, ei sobi üldse mitte. Niiet kui peaks juhtuma et minu matustel võtab keegi nõuks süldimusa lasta, siis olgu ma surnud või mitte, aga jalga ma sealt lasen. Pealegi on pulmad minu puhul nähtus mille toimumise tõenäosus on tunduvalt teadaolevatest numbritest allpool. See aga, et matused ükskord kindla peale tulevad, võin kasvõi mürki võtta.
Niisiis, minu muusika. Võimatu on millegi sellise kui muusika puhul tekitada pingerida. Kas sinine on ilusam kui punane. Kas ilusamad on mäed või meri. Iga hea muusika on omaette väärtus. Saan siis vaid öelda milline muusika on minu jaoks oluline. "Queen" kindlasti. Mitte nüüd et ma nende muusikat kõige paremaks peaksin, vaid seepärast, et üldjuhul on muusikalistel ühendustel mõned väljapaistvad tipud mis kaugele üle nende ülejäänud loomingu paistavad. Queeni puhul aga on peaaegu kogu nende tehtu pealpool pilvepiiri ja vaid üksikud kohad on keskmisel tasemel. Üks lugu mis mind iseäranis on liigutanud. Muusika on sama, kuid pilt mitte. Otsisin youtubist ka just seda varianti aga ilmselt seal seda pole või ei oska ma leida. Minu poolt mõeldu oli ühes seriaalis "Surematu". Aga mitte see kus mängib Cristofer Lambert, vaid Adrian Pauliga peaosas. Stseen oli peale lahingut kus niipalju kui silm ulatus olid väljal surnud või surevad mehed. Nad olid võidelnud kellegi eest või millegi nimel ja nüüd olid nad kõik surnud. Kas see mille nimel olid nad võidelnud, oli ikka nende elusid väärt. Või oli see vaid hetkeillusioon kindralite poliitikute omavahelistes mängudes. Ja üle kõige see muusika. Mind see igatahes vapustas.

See lugu on ka minu muusika.

Ja see.

Ise ma arvan et minu muusikas peab peale harmoonia ka jõudu ja mässu olema. Ei lase ma niiväga asjadel isevoolu kulgeda ühti. Veel mitte.

Muusikalist teatepulka sooviks edasi anda Tegelinskile. Peter Gabrieli lugu "Sledgehammer". Mitte haamri kujundi pärast, vaid see muusik mumeelest teab mida ta teeb. Samuti kui mumeelest on Tegelinskis teadmist lihtsatest olulistest asjadest.

Veel tahaks muusikameemiga visata Helvet. Uriah Heep. Selles loos võib esmapilgul jääda mulje rutiinsest stereotüüpsusest, kuid on seal peidus midagi mis laseb näha palju kõrgemalt ja kaugemale kui see algul tundus.

Vaatasin et peaks kolm olema, aga minu blogilistis olijatel juba need meemid käes, tundmatu ukse taga ka nagu ei tahaks virtuaalse tordiga koputada.

Õpin toru linkima

2010-02-09T07:30:00.002+02:00

no mis

Märka mind

2010-02-06T19:59:00.000+02:00

Nad olid juba kaua koos elanud. Lapsed sündisid, kasvasid suureks ja läksid oma elu peale. Nüüd olid nad kahekesi. Neil ei olnud teineteisele enam palju öelda. Et tuua kuurist puid ja mis täna süüa teha. Kõik mis öeldud, oli öeldud juba ammu ja mis ütlemata, oli ütlematagi selge.
Vahest oli naise hinges igatsus. Naine oleks tahtnud et mees teda märkaks või nii. Lihtsalt vaataks silma sisse, mitte et huvist või asjalikkusest, vaid lihtsalt. Et mees ei vaataks tema keha, või talle otsa. Vaid et vaataks otse hinge sisse. Justkui võiks pelgalt tema vaatamisest hinges valgemaks minna. Et mees teda lihtsalt hoiaks. Midagi ütlematta, midagi üritamatta. Sellisel hetkel võiks kasvõi nuttagi. Mitte lootusetusest või ängistusest. Vaid nutta nii nagu kallataks ämbrit tühjaks. Pärast oleks olla tühjavõitu, kuid hea ja kerge. Et kõik see pisikeste ja suurte murede ja hirmude lasu mis nagu muda tiigipõhja on settinud, välja saaks. Et hing saaks jälle tiivad. Et oleks millega elu ilusate asjade üle rõõmustada. Või kasvõi selleks et end olemas olevana tunda. Tunda et naise hing on midagi mida tasub märgata, mitte et sellest mööda käijakse kui tühjast kohast, kuni viimaks isegi uskuma võib jääda et polegi seal midagi. Nii elasid nad koos pika elu. Kuid mitte kordagi ei tulnud naisele pähe et ka mees võiks märkamist vajada.

See ei ole minu lugu. Kuigi jah, eks me peaaegu kõik tunne märkamisest vähemal või suuremal määral puudust. Ka oli mul sügavaid kahtlusi selle jutu viimase lause suhtes. Tundus kuidagi liiga dramaatiline. Aga sellisena see jutt minu juurde tuli. Ja mis mul siis üle jäi, pidin ta niimoodi kirja panema. Eks idee kandvaks muutmiseks peabki teda veidi üle paisutama. Ja kuigi tegelik elu pole nii must- valge kui see viimane lause, on selles ka omajagu tõtt. Unustame tihtipeale et vajadused mis on meil endil, on ka teistel. Oled siis mees või oled naine. Kuid see ei ole selle jutu põhiline idee. Põhiline on, et elu meie ümber ei ole vaid asjalik. Me ikka võiks rohkem end pühendada lihtsale olemise ideele.

Musta kasti sündroom

2010-02-04T08:40:00.000+02:00

Mu kallis kaasa on öelnud, küll oleks tore kui oleks selline must kast. Ühest otsast paned tooraine sisse, teisest tuleb juba pakitud toodang välja.

Väidan et inimkond jaguneb "musta kasti sündroomi" järgi kaheks. Ühed, kes neid musti kaste ehitavad. Täpselt teades mis on mis jupp, mis on tööpõhimõte, milline on konstruktsioon, millised on istud ja lõtkud, milline on optimaalne ja milline kriitiline töörežiim.
Teised, kes kasutavad musti kaste. Nad ei tea midagi mis kasti sees, kuid oskavad erinevatest mustadest kastidest organiseerida eluks vajalikke süsteeme.
Heaks näiteks on siin seesama must, või beež, või misiganes värvi kast mis on ühendatud selle monitoriga millelt seda kirja praegu loed. Vähesed kes teavad kuidas arvutikast funktsioneerib. Kuidas on elektrilised laengu jagatud, et nendega abstraktseid väljendusi tähistada. Teadmata tööpõhimõtet kasutavad arvutit paljud. Ka mina, kes ma olen tavaliselt väga huvitatud asjade olemusest, kuulun arvuti suhtes "kasti kasutajate" hulka.

"Must kast" pole aga üksnes tehniline termin. Ka inimsuhted toimivad samamoodi. Me suhtleme, teeme koos tööd, lävime seltskondlikult või sõbralikult, tihtipeale teadmata suhtluspartneri mõtteid, tema iseloomutüüpi, tema sisemist olemust. Kui ettevõetud asjad laabuvad, kui koos on lõbus ja huvitav olla, siis puudub sisemiseks mõistmiseks ka vajadus. Oleneb muidugi kas ollakse "kasti ehitaja" või "kasti kasutaja".

Kui oled "kasti kasutaja", näed maailma ilu ja võlu nendes süsteemides mida "mustadest kastidest" ehitada saab. Alates perekonnast, üksikutest masinatest ja tehnoloogiatest koosnevatest tootmisprotsessidest, kuni erinevate ametkondade ja ministeeriumitega riigini välja. Kuidas muidu saaks organiseerida haridussüsteemi, või teostada suuri avastusi, lennutada rakett kuule. See mis kasti sees, on tehnikute rida ja omab teisejärgulist tähendust.

Kui oled "kasti ehitaja", on teisejärguline see mis toimub kastist väljas. Riik on küll vajalik, kuid oluline on kuidas inimesed end ses riigis tunnevad. On nad kõik ühe suure masina mutrikesed, või on riik vaid toetav süsteem et iga inimene leiaks tee iseenda sisemiste väärtuste juurde. Perekond on tähtis. Tõeline vaimustumine aga toimub inimese sees, seepärast peaks igaüks oma vanuses ja arengutasemes tundma end asjakohasena. Kõik peaksid tundma end oma nahas võrdseina, mitte et hierarhia jaguneks rahateenimis-, teadmiste-, või kasvõi välise ilu järgi.

Inimsuheteski võib vaimustuda sellest mis toimub inimeste vahel. Kuid võib ka vaimustuda sellest mis toimub sisimas. Olgu siis enda- või lähedase sisemaailmas.

Nagu ikka on asjad kombes kui vastandite vahel valitseb tasakaal. Kui aga millegipärast tundub et lähedane inimene tegeleb tühiste asjadega ja raiskab oma aega niisama, siis võib ju olla, et ta lihtsalt on teisest kastist.

Mälestusi meemitades

2010-01-30T11:52:00.000+02:00

1. esimene inimene astus kuule 21.7. 1969
Et juulikuu, siis oli koolivaheaeg peale teist klassi. Mitte et ma seda mäletaks, vaid nii loogika järgi. Nii palju aga kui oma nirudavõitu mäluga vähegi mäletan, siis selles vanuses mind suurt ei huvitand, mis suures maailmas minu ümber toimub. Sel ajal oli minu pärisosaks põhiliselt raamatute väljamõeldised ja see osa maailmast mida oli võimalik oma nahaga tunda või oma silmaga kaeda. Tuul vihisemas kõrvus, kui ma jalgrattal tolmustel külateedel kihutasin, või võsaveered mis vaja läbi kolada ja kivid millede otsa vaja ronida. Küll kaevanduse mäe otsast nägi kaugele.

2. John Lennon mõrvati 8.12.1980
Siis olin vene kroonus. Et kodumaale jäi maha tüdruk (seesama kes praegu köögis askeldab), siis kuidagi ei tahtnud sinna kroonu minna. Siiamaani näen vahest unes õudukaid et mind on jälle kroonu võetud. J Ä L L E %¤%#%#%#.
Ei tea mismoodi, aga kuidagimoodi see uudis ikkagi ka sinna vene kolgastesse jõudis. Eks see meid kurvaks tegi. Biitlid on siiski minu noorepõlve muusika.

3. Tshernobõli aatomielekrtijaamas plahvatas 26.4.1986
Lapsed olid just, üks aastane, teine kahene, niiet elu käis ümber nende. Mis muus maailmas, jällegi pold oluline. Meelde on jäänud et kui kord metsast tulime, ülirahulolevatena suure seenesaagi üle. Keegi läks suure ringiga mööda ja väristas õlgu. Uuuh, radioaktiivne.

4. Balti kett 23.8. 1989
Seisin Balti ketis.
Arvasin et nüüd saame vabaks. Nüüd mõistan et vabanesime vaid võõrast võimust.

5. Estonia uppus 28.9.1994
Paha lugu muidugi. Nagu ikka suurte õnnetustega.
Olime hiljaaegu kolinud oma uude koju. Sellesse- samasse kus praegugi olen.

6. Diana suri 31.8. 1997
No ei mäleta. On inimesi kes suudavad mäletada täpselt mis päev midagi juhtus. Ka aastate taha. Mina ei mäleta kas mingi sündmus toimus eelmine nädal, või eelmine aasta.

7. saabus aasta 2000
Ega ole küll et see aasta oleks kuidagi teisiti tulnud kui teised. Väheke ehk. Ikkagi mäherdune number.

8. toimus terroriakt World Trade Centerile 11.9.2001
Tunne oli küll et midagi olulist on toimunud. Kui ainult selles illusioonide ja propaganda segapudrust läbi näeks, miks siis tegelikult toimus.

9. Michael Jackson suri 25.6. 2009
Suhtun sümpaatiaga tema loomingusse. Täiesti mõistetav et šõubisnesis läbilöömiseks peab tekitama ka hulgaliselt populistlikku putru. Kuid on üks lugu, mis kõigest näilisest möödapääsnuna on minu sisemusse tee leidnud. "Earth song". Mis minu tagasihoidlik isik momendil tegi, või kus ta oli. Pole mitte üks karvavõrdki oluline.

10. milline uudis jäi meelde eilsest päevast või mida tegid eile?
Kes seda enam mäletab. Praegu on küll väljas ilus ja päike särab. Õhtul lähen Kadriorgu valgusfestivali vaatama.

Kuninga kombel

2010-01-04T20:26:00.000+02:00

Seisatasin trepil. Toast tulnuna pani vaevalt puudelatvade kõrgusel sirendav päike nägu krimpsutama ja silmi kissitama. Vist harjumatusest. Ammu pole teist niimoodi säramas näinud. Kohevatel lumehelbetel murdus valgus vikerkaarevärviliseks, mida mitte ainult silmaga, vaid ka ninaga tajuda võis. Päikesest veidi eemal lösutasid suured sinised pilveplärakad, veidi kaugemal aga hoopiski õhulised tupsukesed.. Ühest pilvest vajusid maapinna poole kaarjalt udused vined. Ju seal sadas. Pilvest alla hõljuvad lumehelbed paistsid ka seal üleval rohkem hõljuvad kui kukkuvad. Hoopis teistmoodi kui vihmavalingud. Veidi ebatavaline oli näha taevas korraga niiväga erinevaid pilvemoodustisi. Üks kergelt helendav pilvepoiss oli end sättind taustaks raagus puuokstele, luues seeläbi eriti kontrastse pildi puu kulgemisest kesksest jämedast tüvest peeneimate raokesteni välja. Nende raokeste vahel askeldas kamp pisikesi värvukesi. Vilkalt ja väledalt sahmisid nad oksalt oksale, otsekui ilusat päeva tantsuna välja elades. Tuttav harakapaar tegi oma tavapärast tiiru, vahepeal maandudes kümnetuhande voldistele kõrgepingetraatidele. Aga. Kui puudub võimalus kontaktiks vastandpolaarsusega, polegi võimalik taibata et jalgealune endas nii suurt potensiaali kannab. Õhk oli puhas tolmust, mida suvel seal alailma hõljub. Näha oli kerge ja silm võttis kaugele. Külma kargus kõditas nahka ja ergutas kopse. Tundsin end kui kuningas. Mitte võimu mõttes, vaid seepärast, et kõik ümbrus nii majesteetlikult kaunis oli. Ennastki tajusin vastavalt. Sellisel hetkel keeldud uskumast et elu maal võiks olla vaid juhuslike kokkusattumuste tulemus. Ju seal ikka midagi rohkemat on.

Verstaposti kõrval seistes

2010-01-01T18:46:00.001+02:00

Verstapostid panevad ikka seisatama ning vaatama ette ja taha. Mis siis et nii "verstapost" kui "ees ja taga" vaid kokkuleppelised mõisted. Mis tulemas, mis möödas. Lugesin just "Maalehest" Igor Mangi järgmise aasta horoskoopi ja olin meeldivalt üllatunud et sisuliselt ühiskonnakriitilised kirjutised meediasse siiski jõuavad. Sellest mis järgmisel aastal tõenäoliselt juhtuma hakkab, tegin ka omad praktilised järeldused.
Samuti tegin järeldusi asjadest mis ajalisest seisukohast vaadates juba möödas.
Seistes posti juures numbritega 2009; 2010 ja vaadates tahapoole, mida ma seal näen. On olnud äraviskamiste aasta. Prügimäele on länud vanu traadijuppe ja plekitükke. Prügimäele on länud arusaamu mis tekitamas vaid hirmu, kuid kasutud mõistmiseks või tundmiseks. Nõndamoodi enda sisemusse hulga avarust juurde saanud, on olnud võimalust vaadata asju suurema pilguga. Ikka on parem ülevaade kui seisad lagedal maal, kui kesk kogutud asjade kuhilaid.Sel aastal olen lõpetanud asju mis pikalt poolikult seisnud. Olen krohvinud seinu ja aastaid lageda taeva all seisnud küttepuudele katuse ehitanud. Olen omal nahal ja selle sees tundnud et minu maailmas mind häirivate asjade parandamine käib minu enda sees.

Blogi maailm on hakanud meediat asendama. Kui mul esmapilgull tunduski et blogides on ülekaalus meelega inimeste mõtete köitmiseks genereeritud infomüra ja mulliajamine. Või siis õppimisvõimetu inimese jõuetu viha maailma ebaõigluse vastu. Kuid seegi vaid mu enda oskamatus vaadata õigesse kohta ja õiget asja. Kui natuke pingutada, võib selles maailmas näha inimeste tõeliste elude, võibolla esmapilgul ehk banaalsevõitugi, ülevust. Mis kõrgemadki kui kunstlikult kuhjatud kummardusobjektid. Seepärast suurim tänu kõigile kes lasknud näha enda sisemust. Kes pole seda valehäbist peitnud, ega hoolimatusest tähelepanuta jätnud. Aitäh!

Uudised

2009-12-10T20:20:00.000+02:00

Naeran suure häälega.
Naine pistab pea ukse vahelt sisse, mina üksinda, raadio mängib. Vaatab mind veidi kahtlustava näoga.
"Mis naerad siin"
Mina
"Uudised"

Filosoofiliselt fotograafiast. Ja vastupidi.

2009-12-06T10:15:00.000+02:00

Pilte fotoaparaadiga pildistada pole mingi kunst. Vastavalt sellele kuipalju on valgust, sätid paikka ava suuruse ja katiku lahtioleku aja, objektiivi fookuskauguse rihid samaks kaugusega objektist, sihid aparaadiga seda mida pildistada tahad, vajutad nuppu ja valmis. Muidugi oli veel üksjagu tööd kemikaalidega, kerida film tanki, ilmutus ja kinnitusajad pidid õiged olema, punases valguses (küll pigem pimeduses) sai tundide kauppa istuda suurendi ja reaktiivivannide taga. Praegusel digiajastul tunnen sellest isegi natuke puudust.
Kunst on teha pilt oma käega. Joonistada pliiatsiga või maalida. Mida tõetruum pilt, seda suurem kunst. Nii ma mõtlesin kui olin veel laps. Mida rohkem teadmisi on mahtunud minu pähe ja tunnetusi südamesse, seda keerulisemaks on läinud arusaamine kunsti mõistest. Kuid siiski, ei pea ma ka praegu fotograafiat niiväga kunstiks. Mumeelest on tal rohkem ühist filosoofiaga. Mida ja kuidas näeb fotograaf ümbritsevat maailma. Kui tal on enamus pilte inimestest, siis on inimesed talle olulised. Kas ta pildistab loodust, ehitusi, tehnikat, sporti. Teeb pilte pilvedest või põrnikatest. Pilte mis hõlmavad paljudest detailidest koosnevaid kooslusi, või keskendub ta pisikeste asjade ilu väljatoomisele. Kõik see ütleb palju fotograafi filosoofilistest arusaamadest. Pilt ütleb rohkem kui sada sõna. Mõelge veel kuipalju ütlevad sada pilti. Vahel on fotograafil oma käekiri. Vaadates tema pilte, on neil kõigil mingi ühine joon või nimetaja. Pikapeale taipad et selline on tema maailma nägemine. Nii ta seda näeb ja nii ka seda pildistab. Nagu vaataks maailma tema silmadega. Kuid on pildistajaid kelledel puudub selline ühine joon. Iga pilt on omaette nähtus. Pildistaja ei ole teinud pilti sellest kuidas tema maailma näeb, vaid on tunginud pildistatava olemusse. Olen siit õppinud et pole mõtet pildistada seda mida näed. Siis pildi vaataja vaatab seda mida oled vaadanud. Pildistada tuleb seda mis objekt on. Siis foto vaataja vaatab objekti, mitte vaatamist. (Kui mingit sõna ülemäära palju korrata, hakkab see sõna oma elu elama, mitte omama abstraktset tähendust.)
Mingit asja, ütleme näiteks- maja, võib pildistada kolme moodi. Teha pilt kus on ainult maja, ei midagi muud. Teha pilt majast koos tänavaga, kus enam pole aru saada millisest majast on pilt tehtud, sest kõik tänava majad on ühesuurused. Või siis teha pilt kus enamus pildi pindalast on hõivatud maja poolt, kuid on näha ka ülejäänud tänavat. Sel juhul on see pilt majast omas keskkonnas. Filosoofiliselt võttes siis. Kas vaatame asju eraldiseisvatena muudest asjadest. Vaatame asju võrdselt muude asjadega, kaotades seeläbi keskendatuse antud asjale ja muutudes üldiseks. Või hoides tähelepanu asjal, ei unusta ka et asi kuulunb mingisse keskkonda.
Nii nagu elus ja ka fotograafias, on terve hulk reegleid saamaks head pilti. Kuid kui hakkad pilte tegema ainult reeglite järgi, saad küll head pildid, kuid mitte vaimustavad. Saamaks vaimustavat fotot, pead ühe kõrvaga kuulama reeglite loetelu, teisega aga südame häält. Vaimustavad fotod on väga tihti mööda igasugustest reeglitest. Nagu oleks puht juhuslikult jäänud pildile tardunud aeg. Võik arvata et juhuslikult huupi pildistades on tõenäosusteooria kohaselt võimalik ikka mõni vaimustav pilt saada. Kuid mumeelest pole see nii. Vaimustus saab tulla vaid siis kui ka ise sellesse hetke avatud oled. Nagu eluski.

Ümber ja läbi lombi.

2009-12-03T20:12:00.000+02:00

Siin selle koha peal oli enne lomp. See oli siin päris kaua. Sellest ajast kui siia kolisime. Häda oli selles et lomp asetses kõige käidavama koha peal, just maja ja töökoja vahel. Seda teed käin päevas oma kümmekond korda. Iga kord kui sadas vihma, tuli ümber lombi manööverdada. Vihmaves koguneb ikka sinna kus lohk. Mõned päevad tagasi aga tõin kärutäie mulda ja rihtisin lohu tasaseks. Ja ei mingit lompi enam. Nüüd vaatan seda kohta ja mõtlen, miks ma seda küll varem ei teinud. Kümme aastat tagasi. Olen ju öue peale ikka ämbiga mulda toonud kus ebatasasusi. Miks ma pole taibanud seda kohta täitta. Nagu oleks see loomulik et selle koha peal on lomp. Kuidas olen nii pikka aega iseenesest lihtsa lahendusega probleemi kannatanud, taipamatta seda lahendada.

Mis?
Teil ei ole "lompi" või?

KES VEEL EI TEA !! Boreaalse ala borneerunud massid on kaamoslike lippude lehvides juba joone alla jõudnud.

2009-12-03T18:20:00.000+02:00

OHUTEADEANDEID!! jõuab meieni siit ja sealtpoolt.
Te vaid VAADAKE!! mis väljas toimub. On juba jõudnud igasuguseid piiranguid eirates TÄIESTI!! joone alla. Ja kui see KOHE EI LÕPE!!, võib jõuda ENAMGI VEEL!!
Taevale tänatud et on veel vastutustundlikke kodanikke kes globaal-geodeetilistele tegemattajätmistele mitte läbi sõrmede ei vaata, vaid INTSTANTSE TEAVITADES on nõuks võtnud murda BANAANISED BANAALSUSED.

KULTUURSETE KODANIKE KESKMINE KESKÜHING kutsub KÕIKKI!! kel vähegi korda läheb
andma allkirju POOLT!! ja ... igatahes ka VASTU!!

Tule kindlasti!!! SINUST!! sõltub meie tulevik!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

Einoh, tõepoolest

Fotojaht pilved

2009-11-27T18:55:00.001+02:00

Jälle üks teema millest minu pildialbumis on pilte tunduvalt rohkem kui sünnis oleks välja panna. Pilved on nii paljuütlevad. Neis on tohutult informatsiooni.

Pilved on filosoofilised. Nende materiaalset olemust, veeauru, on tegelikult kõik kohad täis, kuid vaid kohati on see veeaur pilvedena nähtav. Täpselt nagu elus.

Pilved on individuaalsed. Kuigi vahel tundub et kogu taevas on ühesuguseid tupse täis loobitud, on igal pilvel siiski oma kuju. Rääkimata vihma-. rünk-, kiud-, jne. jaotusest.

Pilved on suured. Vahel on mõni kõrgetes kihtides asuv tuule poolt üle terve taeva pühitud, niiet kogu tema suuruse nägemiseks on vaja pead pöörata. Siis just tunned kui suur on taevas ja kui väike täpike oled ise, kaugel all maapinnal.

Pilved on emotsionaalsed. Kord on nad madalad, mustad ja kogu taevast täitvad. Kord kergelt vatised, et tahaks kergejalgselt ühelt teisele hüpata. Mõnikord lausa erootiliselt pitsilised.

Mõnikord om pilved kummalised.

Vahel, kui pilved on taevas tupsudena, kui nende vahed on samasuured kui pilved ise. Kui päike on madalal silmapiiril, tekitades ühe pilve varju osati teisele. Kui istud liikuvas autos ja jõllitad ainiti seda vaatepilti. Siis tabad end järsku tundmas, et pilved polegi piirjooned taevalaotuse taustal, vaid see kõik on ruumiline, otsekui mina polekski väike inimene, vaid võrdväärne taevaste mastaapidega.

Ja alati on selliseid kes teistest erinevad.

Väike lisandus. Pilvepealne näe ununes ennist maha. Tänud meeldetuletajale.

Teised

Võsas luusides

2009-10-04T17:53:00.003+03:00

Võsas luusides sattusin mingile rajale. Et tallatud rohi polnud ühtlaselt sirge, vaid muljutud ebaühtlaselt, järeldasin, et siin kõndinud jalad ja mõeldud mõtted on teistsugused kui inimesel. Küllap on kitserada. Neid on siin ikka aegajalt näha olnud. Mööda kitserada kõndides sattusin võsast välja. Hoopis teisest kohast, kui sisse olin tulnud. Ümberringi oli tühi väli, vaid nägemisulatuse äärt ümbritsesid inimeste eluasemed. Taevas tundus kuidagi suur ja ääretu. Vahel, mõnes kohas, tabab kohe selline tunne, et taevas on väga suur. Millest see tunne, ma polegi päris täpselt aru saanud. Seisin seal võsa veerel kohe tükk aega ja keerutasin pead siia ja sinnapoole. Ilus oli. Püüdsin seda ääretust ka pildi peale saada.

Äh, lootusetu ettevõtmine. Mõtlesin, et küllap kitsed käivad siin taeva vaatemängu nautlemas. Tagasi kodu poole minnes peatusin, vaatasin taevast ja püüdsin aduda, kas tuleb sama suure taeva tunne sisse nagu seal kitserajal. Aga ei tulnud. Loomad ikka teavad kus on looduses eriliselt tähendusrikkad kohad.

Kükitades redeli viimasel pulgal

2009-09-30T23:00:00.000+03:00

Redel polnudki ju üldse kõrge. Vaid kaks meetrit üle tavalise silmavaate. Kuid milline meeleolu muutus kohe. Silm nautis mõõtmatut avaruste vabadust tavapärase väikse koduõue asemel. Pilvetupsud taevas olid just nii parajate vahedega et silmapiiril pikutav päike valgustas altpoolt nende karvaseid kõhtusid. Nii sattusid päikesele lähemal olevate pilvede varjud kaugematele. See valguse ja varjude tavatu kooslus andis taevastele aururullidele erilise reljeefsuse. Peast lipsas läbi mõte fotokas tuua et vaatemängu ka teistega jagada. Kuid ma ei toonud. Ja jumal tänatud. Oleksin ma pildimasina toonud, oleksin olnud vaid vahendaja selle ilmailu ja nende vahel kellele oleksin pilti vaatamiseks pakkunud. Nüüd aga polnud ma vahendaja, vaid olin ise see mida vaatasin. Rinnust pääsenud ohkes oli peale suure süsihappegaasi sisalduse ka sinna settinud stressi ja muresid. Kerge oli kükitada seal redeli viimasel pulgal. Läks isegi meelest milleks sinna ronisin.

Linnud mere kohal

2009-09-26T21:04:00.001+03:00

Kuidas see meri küll omal kohal püsib? Kaugelt vaadates selline küsimus pähe ei ronigi. Seistes aga päris kalda ligi, vaadates kuidas suured lained soolast vett üles alla loksutavad, seda vastu kive vahtu lüües, tuleb selline mõte pähe küll. Vaatan kuidas vesi hooga maa poole viskub, siis jälle tagasi oma merepinnast allpool olevasse auku vajudes ja pähe ronib pöörasevõitu kujutelm kuidas kõik see veteväli oma laiuses ja sügavuses korraga endalt gravitatsiooni heites omatahtsi kõrguste poole loksub. Heh ... raputan pead ja püüan selles maa, mere ja taeva grandiooses tantsus ikkagi jalad vastu maad hoida. Tallinki laevad sebivad mööda merepinda edasi tagasi. Alles üks tuli Soome poolt ja juba natukese aja pärast on teine sinna tagasi tormamas. Oma suuruse kohta on nad päris kiire käiguga. Üks haneparv tuleb maa poolt ja Viimsi vabaõhumuuseumi kohal merelt maale tõusvate õhuvooludega võideldes võtab suuna Soome poole. Seisan kaldal ja vaatan neile järgi. Kuiväga palju erineb minu eluolu nende omast. Siin ma värisen karges meretuules, pärast aga lähen oma sooja koju, söön suppi ja vaatan mugavalt sohvalt televiisorist laia maailma sündmusi, mõeldes samal ajal homse päeva kohustuste ja ettevõtmiste peale. Nendel aga on vaid vinguv tuul, vesi ja pilved. Kuskilt pole võtta söögipoolist kui nälg peaks tulema. Ei mingeid varusid või garantiisid. Kui külm või energiapuudus lennuvõime võtavad, tuleb vastu võtta see mis paratamatu. Siiski on parve koosolemises ja toetavates hüüatustes tingimusteta ühtsust, mida inimeste vahel vaid haruharva ette tuleb. Saadan veel viivu linde pilguga, tõmban siis hõlmad koomale ja lahkun.

Ohakates on tuuste

2009-09-16T22:57:00.011+03:00

Ohakates on tuuste ja kõrred on klorofüllist tühjad. Väli, mis enne oli täis värve, lõhnu, tormakust, elujanu ja mahlu, on nüüd kui vanakese soeng. Valge ja habras. Kui enne oli kõik ees või praegu, siis nüüd on kõik möödas. Looduse aastaring on lõpukorral. Varsti saabub uni. Tühja sest kalendrist kus ametliku aastalõpuni on veel oma veerand aastat. Praegu on see aeg kus lõpu algus on emotsionaalselt kohal. Rohi kuivab, lehed langevad, vihma sajab ja mõttes juba lehvitan lahkuvale aastale. Varemasti tegi see mind tõesti kurvaks, sest, noh, millegi lõppemine on ikka kurb. Kuid see aasta on tunne kuidagi teistmoodi. Mõtlesin et millest see. Arvan seepärast, et lõpp ja algus pole minu jaoks enam eraldi, teineteisele vastanduvad asjad. Suhtun nüüd neisse kui ühte tervikusse. Kui ei oleks lõppu, poleks ka algust. Kui poleks algust, poleks ka lõppu. Tundes looduse aastaringi lõppu, tunnen samas, et peale lõppu tuleb paratamatult algus. Rohi läheb roheliseks, mahlad hakkavad jooksma ja õhk pakseneb segunenud lõhnadest. Seepärast ongi õhus sügise värelused, kuid nad pole kurvad.

Lõhnad pole enam täis elujõudu ja püüdlemist. Nüüd on aroomid valminud. Sülge jooksma panevad magushapud õunad ja rohus pealeastutud laiakslitsutud ploomid. Juba lõhn iseenesest täidab kõhtu ja ajab peeretama. Köögipõrand naksub suhkrust ja marjadest.

Päike tõuseb hoopis teisest kohast kui siis kui veel kõrvetavalt palav oli.

Ämblike hordide üles alla õõtsuvad tantsud nende pikkadel koibadel meenutavad millegipärast Michael Jacksonit. Sipelgad on lendamise ära õppinud. Jah, mõnel küll on see tegevus päris halvasti lõppenud.

Alles see oli kui käisin kannatamatult ploomipuud piiramas, et kas saab juba. Nüüd on kokkuhoid magustoitudelt suur. Kui jälle magusaisu peale tuleb, sean sammud ploomipuu alla. Sai küll proovitud neid kaussi korjata, et siis hea sohval teleka ees näkitseda. Aga ... maitse pole nagu see. Kõige parem on ikka otse puu otsast ja kõige parem veel kui päikesesooje. Nii võibki mind alailma leida ploomipuu alt, ühe käega oksa alla koolutamas ja teisega ploome suhu toppimas, ise samal ajal tuustis ohakatele mõeldes.

Seksi jutt

2009-08-19T00:36:00.002+03:00

Seks on kui plastiliin, sellest võib vormida misiganes.

See pole see jutt kus pealkiri on intrigeeriv, lugu ise aga hoopis hapukapsastest. See jutt ongi seksist. Minu pilgu läbi. Et mind häirib vähene tähelepanu nii olulisele teemale, siis... Kus häda näed laita, seal tule ja kirjuta. Alustasin selle jutuga novembris möödunud aastal. Tasapisi on siia kogunenud ja kogunenud. Jutt on päris pikk saanud. Tunnen et jutt pole veel valmis. Samas jälle, pole lootustki et kunagi midagi enam lisada poleks. Targemates ühiskondades on seksi uuritud, õpitud ja ülistatud. Tööstustsivilisatsioonimaades aga... , mida edukamaks majanduses, seda rumalamaks seksis. Nojah, milleks robotile seks.

Aga milleks inimesele seks? Või on see ehk valesti küsitud. Kui seksuaalsus on inimese loomulik koostisosa, siis niimoodi küsida on tobe. Minumeelest pole seks midagi mida saaks juurde panna või ära võtta. Kui aeg-ajalt jääbki mulje et seks on asi iseeneses, on ta minumeelest siiki hoopis moodus. Nagu rääkimine pole asi iseenesest, vaid moodus suhtlemiseks. Mõtlemine pole asi iseenesest, vaid moodus erinevate ideede tervikuks seostamiseks. Nii kui vahest räägitakse vaid rääkimise pärast ja mõeldakse vaid mõtlemise pärast. Nii ka seksitakse vaid seksimise pärast. Unustades et nende mooduste olemus on võimalus maailmas osaline olla.
Maailmas osalemiseks on meil, nagu ikka duaalses maailmas, kaks võimalust. Juhinduda teadaolevast, traditsiooniliselt väljakujunenud tegutsemisprogrammidest. Ja teine võimalus elada otsides vastust küsimusele mis on elu mõte. Elu mõtet vaid oma peas välja mõeldes, satume ebareaalsetesse väljamõeldistesse, seda vaid teistelt õppides teame vaid seda mida teised teavad, mitte rohkem ja mitte seda mis toimub meie endi sees. Vaja on moodust mis paneks ego maailmaga osalema. Ja seksis ju osaleme. Ja veel moel mis hõlmab kogu meie olemist. Nii kehalist kui vaimset. Saame osa teisest inimesest, saame osa enda sisemaailmast, saame osa arhetüüpidest, saame osa kõiksusestki. Kui soovime. Kui me pole valinud seksi olemuseks vaid üht kitsast spektri osa.
Kui teadmiseks on vajalik teada tõde ja see on selgelt ja konkreetselt eristatav, siis elu mõtte otsinguil on vajalik tunnetada mustreid. No näiteks, öeldes midagi oma lähedasele, on ütlemise tõesusest olulisem see, kuidas öelda. Eriti suhtlemisel lastega on tunda mustrite olulisust. Lapsed lasevad enamasti kõrvust mööda sõnades peituva teadmise, kuid mõistavad ülihästi sõnade taga olevat seisundi mustrit. Kas jutt mis räägime, tuleb puhtast südamest, või on see selleks et sundida last tegema midagi, ise silmas pidades enda omakasupüüdlikke eesmärke, tihti endalegi teadvustamatuid. Või on meie sõnad, olgu või karmidki, kantud armastusest, vajadusest õpetada elus hakkamasaamist. Hääletoon, meie enda seisund ütlemise hetkel, kõik see mängib väga olulist rolli. Ka elu suuremas plaanis on mustrid olulised. Elu sõlmpunktides otsuste tegemisel ei saa me reeglina toetuda teadmistele. No näiteks, milline amet õppida, kellega abielluda, kuidas end õnnelikuna tunda, kuidas öelda kallimale midagi ilusat, mis nimi lapsele panna. Sellised elutähtsad otsused tehakse tavaliselt ikka sisetundele toetudes, mustreid tunnetades. Seksis on mustrid olulised. Arvan isegi et kõige olulisemad. Küll mitte alati. Seks on ju ajas muutuv. Tal on ärkamine, areng, täisiga ja hääbumine. Seksi ärkamisel pole mustrid eriti tuntavad. Põhiliseks mootoriks on tung, kirg, iha, kiim või kuidas iganes nimetada seda sundi mis aegajalt inimesest suurem on. Seksi arenedes hakkab tung kaotama oma tähtsust ja olulisemaks saab olemine, ehk siis mustrite tunnetamine. Keegi ei oota et laps saaks hakkama täiskasvanu tegemistega. Kuid mitte iga täiskasvanu pole täis kasvanu. Täiskasvanu lapselik käitumine on kentsakas. Vahel inimene ei ole soovinud suureks saada, eelistabki olla laps kogu elu. Nii ka seksis. Areng ei toimu iseenesest, vaid ainult siis kui arenetakse. Kas seks on sellest et on tung ja sund, või tunneme mis toimub endas ja parneris. Tunnetades mustreid seksis, harjume tunnetama neid ka elus. Keerates seksile selja, keerame selja väga heale mustrite õpetajale.
See kuidas seksis oleme. Tormakad või liikudes vaid looduse aeglaseimates rütmides. Kas sosistame või karjume hinge põhjast. Oleme lõpuni paljad või puudutame vaid õige vähe. Kas tahame, või on tahtmine eemal ja vaja on vaid tunda. Hingel on tuhandeid tahke. Meie endi mustrid, segunedes omavahel ja aegruumi värvidega, moodustab just selle hetke mustri. Mis lootusetu on seda sõnadesse panna. Nagu sepavasaraga käekella parandada.

Seks on moodus intiimsuseks kahe inimese vahel, kuid see ei kaasne seksiga iseeneslikult. Võimalik on seks ka ilma sisemise avanemiseta. "Maha ja taha", tungid rahuldatud ja kõik on õnnelikud. Kuid kui tahetakse intiimsust, loob seks selleks suurepärase võimaluse. Intiimsus seksuaalses olemises on sügav. Pole sõnu, pole selgitusi. Vaadates partnerile silma ja tundes tema keha, on äraütlemata selge kuidas asjad on. Võimalusi lähedasele inimesele oma hing avada on aga teisigi.
Seks on moodus rahulduseks. Tõeliselt rahuldav seks teeb silmad ette ka parimal tasemel kõikvõimalikele füsioterapeutilistele protseduuridele. Jällegi on see vaid võimalus, tihti seksitakse rahuldust saamata. Samas võib rahu leida ka läbi teiste võimaluste.
Seks on moodus kirgastumiseks, kuid on ju ka meditatsioon ja vaimu erutusseisund ehk vaimustumine.
Seks on võimaluste looja. Kui oleme piisavalt erksad, kui me ei käi ettemääratud rada, silmad eesmärgile naelutatud, siis ehk märkame neid võimalusi.
Kõik need võimalused mis seksile asendust pakuvad, eeldavad mõistuslikku või vaimset pingutust. Seksis on nad kõik ühes koos, pakitud veel pealegi nii meeldivasse pakendisse. Kus on see piir kus seks pole keha füsioloogia rahuldamine, vaid vaimu kirgastus. On see erinevus umbes sama mis söömine näljatunde peletuseks. Või siis loomingu otsingu pingutuses leitud harmoonia tunnetuse ülev hetk. Kes on siiralt veendunud et seks on ainult kahe inimese vahelise armastuse füüsiline pool, ei tasuks selle jutu lugemisega oma meelerahu rikkuda. Sest mumeelest on seks nagu maailmamudel. Selline nagu on mõttemaailm, selline on ka seks.

Miks on siis nii et seksi koheldakse kui mürgist latsutajamadu? Ja miks on nii et tundub, nagu seksi oleks kõik kohad täis, kuigi selle sügavamat arusaama kohtab haruharuharva. Erootikat on kunstis ja reklaamis. Kuid tõeliselt vajalikke õpetusi seksi olemuse kohta peab tikutulega taga otsima. Ikka on seks see mida ühe käega tõmmatakse, teisega aga lükatakse. Et millestki tõeliselt sügavuti aru saada, on vaja sellesse jäägitult süveneda. Selline kahevahel olek nagu siin ja praegu, laseb seksi juhtima dogmad ja stereotüübid. Mitte vaimu.

Kui sigimine, intiimsus, rahuldus ja kirgastumine on teed mis viivad ju harmoonia suunas, siis võibolla on seksil olemas ka negatiivne pool. Selline mis õigustaks põlglikku suhtumist seksi. On see ehk seksuaalne vägivald. Kuigi põhjus pole siin mumeelest seksis. Vägivaldne inimene muudab enda ümber mistahes nähtuse vägivallaks. Ammugi siis seksi. On see ehk negatiivses mõjus mõistusele. Et pühendudes liialt lihalikele lõbudele, jääb intellektuaalne areng kängu. Võibolla tõesti. Jäädes seksis vaid lihalike lõbude tasemele on arengu seisma jäämine. Kuid küsimus pole siin seksi mõjus, vaid mõttemaailmas. Mõttemaailm on seiskunud. Seks kui mõtlemise mudel vaid peegeldab arengu seisakut. Või on seksi negatiivsus ehk meestes kes seksuaalset võimekust kui alfaisase positsiooni saavutust võtavad ja naiste tunnetevajaduse tähelepanuta jätavad. Või naistes, kes näevad seksis ajendit endid meestel üleval pidada lasta. Siingi arvan on tegu hoopis mehelikuse ja naiselikuse tunnetamise ja tunnustamise puudulikusega. Loominguta suhtumine seksi ei lase asja näha kõigis tema tahkudes ja paneb klammerduma kergelt nähtavate ja teadaolevate väljenduste külge. Seksuaalsete variatsioonide hulk aga on nagu looduse värvidemäng, lõpmatu. Selle tabamiseks peab meel ja vaim olema vaba ja kammitsemata hirmudest ja nipsakuse jäikusest. Lapseea seksuaalsete ilmingute suhtes väljendatud põlgus võib kinni panna selle tee vaba tunnetuse.

Ühiskondlik mõtlemine on paljuski kinni jäänud saavutamise seisundisse. Materiaalse rikkuse, teadmiste omandamise, harmoonia saavutamise. Täis kõhu, tähelepanuvajaduse, armastatud olemise, tunnustatuse, suhtevajaduse, rahuldatuse, purjusoleku saavutamine. Samuti kui seksiga saavutatakse naudingut. Kuid on veel olemine. Praeguste mõttemallidega harjunud inimesel on raske ette kujutada elu ilma pingutusteta saavutuste nimel. Seks saab siin olla õpetajaks. On suur vahe, kas seks on tegevus orgasmi saavutamiseks, või seksuaalse olemise tunnetamine. Lausa mäekõrgune vahe. Samuti on vahe elul mis on pühendatud eesmärkide saavutamisele, või elul mis pühendatud olemise tunnetamisele. Mitte hierarhiline vahe. Et üks oleks parem ja teine halvem. Vaid need lihtsalt on erinevad. Et mitte kukkuda ühele või teisele poole, on vaja tasakaalu.

Jäädes seksis vaid lõbu tasemele võib lõpuks tõesti tekkida petetu tunne. No näiteks kuulates mõnd muusikat, väga head muusikat, kuulates seda ikka uuesti ja uuesti ilma mingi muutuseta. Lõpuks saab ikka villand. Seks, samuti kui kõik muud moodused ja teed, peaks muutuma. Seks mis noorte armunute vahel on tuline kirg, võiks muutuda ajas eksistentsiaalsemaks. Võibolla olen asjast valesti aru saanud, kuid mul tundub, et armumise ajal on tähelepanu armumise faktil endal. Sel tundel et ollakse armunud. Armumise kires on küll meeletu iha teineteise järele, kuid kireleek on liiga hele et näha lasta kaaslase sisemaailma detaile. Ego unustatakse see aeg enamasti hoopiski ära. Kuid kus on inimese sisemaailm, kui pole ego. Jäädes seksis armumise kire või lõbu tasemele pidama, puudub seksis muutumine. Otsitakse uut ja huvitavat kirge, või siis mängus pettununa peidetakse pea liiva alla ja öeldakse et polegi seda seksi üldse vaja. See pea liiva alla peitmine aga on üks enesepetmise värk. Tagumik jääb ju välja.

Nõuab suurt pingutust et mõtlemisest hoiduda. Seksist samuti. Seksist hoidumine võib saada harjumuseks. Mõtlemisest samuti.

Vahel on seks suhtlemine. Vahel isegi üksnes suhtlemine, seks ise ei ole isegi mõnus. Rahulduse saamisele pole lootustki. Kuid siiski seksitakse. Kas pole?

Seks on nagu plastiliin, sellest võib vormida mida iganes. Romantik vormib sellest midagi ilusat ja romantilist. Lõbujanuline vormib sellest lõbu. Korraarmastaja vormib sellest täpselt reglementeeritud ettevõtmise. Pürgija vormib sellest eesmärgi. Seks, kus põhirõhk on inimeste omavahelisel suhtel mitte inimese sisemaailmal, on tõenäoliselt ekstravertsete inimeste seks. Samuti kui seksi on võimalik vormida kõigeks, on võimalik seksi järgi mõista inimese olemust. Üldteada on viktoriaanlik suhtumine kus avalikkuse ees põlastatakse kõikke seksuaalset, varjatult aga andutakse himudele kõikvõimalikes vormides. Kas pole see mitte silmakirjalikus. Mõnikord on seks tabuteema. Sellest ei räägita ja tegu ise võetakse ette vaid tekialuse pimeduses. Mõtlen, see tähendab soovimatust olla tõelises olemuses. Tõelised olemegi vaid alasti. Iga riideese või aksessuaar mis meie keha katab või kaunistab, kannab endas juba suundumust mingi seisundi või staatuse poole.
Vahel jälle on seksuaalsuse eksponeerimine karjuvalt avalik. Arvan, see on olemise ebakindlusest. Elus on ka tihti nii et oma arvamust väljendab kõige valjema häälega see kes endas päris kindel ei ole.
Vahel nõutakse partnerilt jäägitut andumist. Sa tohid vaadata ja erutuda minu ja ainult minu peale. Vähimgi kõrvalpilk või mõtegi saab ülima halvakspanu osaliseks. Kui nüüd paadunud liiderdajad kõrvale jätta, siis partnerid on tavaliselt truud sundimattagi. Kui mees tänaval ilusat naist vaatab, ei tähenda see sugugi potensiaalset abielurikkumist. Seksuaalsus on lai ala, seda ei saa jõuga kinnistada ühte kohta. Kui partnerid teineteist tunnetavad ja teineteise soove austavad, on truudus niigi iseeneslik, selle nõudmine ja kontrollimine aga on pigem just ajendiks vabaneda pealesunnitusest. Ma ei tea, kas on päriselt nii, või tundub see ainult minule, kuid just nemad, kes seksuaalsust inimese väheväärtuslikuks ripatsiks peavad, on need kõige agaramad seksuaalsuse korravalvurid.

Fantaasia seksis? ... Aga fantaasia elus? On see vajalik või ehk hoopis taunimisväärne. Kas vääriks see üleüldist ärakeelamist. Kui end fantaasiast eraldame, kas oleme siis reaalsuses? Või on maailm nagu jäämägi. Suurem osa on nähtamatu. Kas elada elu nähtavas ja teadaolevas, või astuda samm piiripealsesse maailma, fantaasiasse. Kas sinna astununa satume oma pisikesse väljamõeldud maailma. Või vastupidi. Sinna astununa saame võimaluse vaadata mõlemale poole. Kas oleme vaatamisest huvitatud.
Elu (seks) teadaolevas on turvaline. Nähtavat ja teadaolevat on võimalik loogiliselt järjestada ja seeläbi prognoosida tulemust. Mis on näha, on näha. Mis on peidus, on peidus. Astudes teadaolevast välja on võimalik näha peidusolevat. Kuid on võimalik ka täiesti pind jalge alt kaotada ja selles kaoses muutuda osaks kurjusest. Nagu ikka on vastandid omavahelises tihedas seoses. Jäädes teadaolevasse väldime vigu, kuid samas muutume kergeks saagiks meid ärakasutada soovivatele programmeerijatele. Astudes tundmatusse vastutame ise kõige eest. Kuid kas suudame jääda püsti. Võibolla hakkamegi fantaasiat reaalsuseks pidama. Või on fantaasia nagu radar. Saadame tundmatusse impulsi energiat ja analüüsime seda mis sealt tagasi peegeldub.
Seksuaalset fantaasiat nimetatakse perversuseks. Üldise arusaama ja ka sõnaraamatu järgi tähendab see rikutust, loomuvastasust. Rikutust, ebanormaalsust on alati olnud. Alati on mingi väike osa ebanormaalseid. Vargaid, joodikuid, napakaid. Seksuaalset fantaasiat ei saa aga kuidagi vähemuseks lugeda. Pigem vastupidi. Vähe on neid kel seksuaalseid fantaasiaid üldse ei ole. Paljud muidugi on oma fantaasiad alla surunud, lähtudes ühiskonna põlgusest. Kuid ega see pole esimene ega viimane kord kus mõistus on loomuliku loomuvastaseks tituleerinud. Kui seksuaalfantaasiad on nii laialdased, siis pole nad juhuslikud, vaid neil on tähendus ja vajadus. Kui me neid ei põlga, vaid võtame vastu, hoolega kuulates mis neil öelda on. Kui me ei jää neisse kinni, nii nagu jäädakse kinni kannatusse, muutes see enda osaks, risti kandmiseks ja üritamattagi kannatusest õppida. Nii nagu jäädakse kinni naudingusse, korrates seda mõistusekaotuseni uuesti ja uuesti, unustades et ka naudingust on õppida. Siis ehk näeme mis arusaamad nad endaga kaasa toovad.

Kellel on olnud erutav kujutelm olla alandatud seisundis kellegi tugevama meelevallas. Olgu need kinnisidumis- piitsutamis- domineerimis- allumis- kujutelmad. Arvatakse et see on kannatuste nautimine. Minumeelest küll on kannatustesse kinni jäänuid vähe. Enamuse jaoks on see domineerimis arhetüüp. Vaid väheste poolt avalikult tunnistatud. Nendest vähestest paljud küll on tegelikust olemusest kaugel ja järgivad vaid moesuunda. Väga paljud kelle fantaasiad pole partneris vastukaja leidnud, on oma salajased unistused varjulisse hingesoppi peitnud. Mis see siis on?
Keegi kes tunneb mõnu teise alandamisest on inimene kellele meeldib teisi alandada. Kuid kes on see kellele meeldib seksuaalne alandamine. Kas sellele meeldib ka elus alandatud saada? Minuteada on pigem vastupidi. Selliseid mänge mängivad eelkõige need, kes päriselus ise juhtivas rollis. On neid kes seksuaalsetesse mängudesse suhtuvadki just nii nagu need mängud välja paistavad. Et domineerija on juht ja alluja on alluv. Enamasti aga juhib mängu just alluv ja kõik toimuv käib tegelikult tema soovide järgi. See kes ei suuda näha mängu taha selle tegelikku olemust, laseb ka päris elus ennast ettesöödetud illusioonidest petta. Kes mängu liialt sisse elab, sel on ka elus raske mängu reaalsusest eristada. Aga miks siis on see fantaasia nii laialt levinud. Lastel on mäng selleks et õppida elama. Suurtega ka ju sama lugu. Arusaam demokraatiast püüab meile sisendada et kõik inimesed on võrdsed. Kõigil võrdsed õigused. Kel silmad lahti, näeb, et tegelikult pole see kaugeltki nii. Alati on osad võrdsemad kui teised. Mumeelest on dominantse arhetüübi fantaasiad tulnudki just seepärast et on vastuolu teadmise ja reaalsuse vahel. Pole võrdsust. Alati on keegi domineerivam, keegi on alluvam. Loomadel on hierarhia väga oluline. Imetajate aju suurus on väga otseses sõltuvuses karja suurusest milles nad elavad. Suhtlemine karjas vajab palju ajumahtu. Ja suur osa ajust tegeleb just domineerimise ja allumise küsimusega. Kes ja mis põhjusel on hierarhias kõrgemal, kes madalamal. Kus on minu koht. Koht hierarhias on tingitud reaalsetest isiku omadustest. Valdkonniti on see erinev. Tugevam domineerib kaitse vallas. Targem ja ettenägelikum ideede väljamõtlemise ja elluviimise vallas. Emalikum domineerib hinge tugevuse alal. Lapsed domineerivad armastuse loomise vallas. Kõigil on hierarhias oma, temale omane koht. Hierhia pole muutumatu. Kes areneb, tõuseb kõrgemale. Kes areneda ei soovi ja tahab vaid teiste kulul elada, langeb allapoole. Karja juht kes ei saa hakkama kogukonna alalhoiuga, langeb. Hierarhia on pidevalt muutuva mustri tunnetus. Väliste meetmetega kehtestatud võrdsuse süsteem ei arvesta reaalsust. Rumalamad ei allu targematele. Oskamatud ei allu oskajatele. Tundetud ei alla tundjatele. Kogukonda hoiab koos vägivaldne võim. Valitseb tugevam.
Seksis ei lähe keegi dominatriksi juurde kes ka tegelikult on jõhker. Seksuaalsed alandusfantaasiad õpetavad et juht saab olla vaid see, kellele vabatahtlikult allutakse. Juht peab olema tugev, tark ja empaatiavõimeline. Jõhker ja omakasupüüdlik ei kõlba juhiks.

Liputajad ehk ekshibitsionistid on tuntud kui pimedal pargiteel üksikuid naisterahvaid mantlihõlmade lehvitamisega ehmatavad meesterahvad. Kuid see ei ole ekshibitsionismi tegelik olemus. See on pigem võõra hirmu ärakasutamine. Seksuaalsus kellegi teise arvelt. Parasiitlus ühesõnaga. Tegelik eksibitsionism vajab paljastamist. ...keha paljastamist. Kuid sellel on sügavam filosoofiline mõte. Kui me ei paljasta enda olemust, siis me ei ole koos. Siis oleme vaid kamp üksikuid inimesi, kes pole koostööks võimelised, kes pole võimelised teistelt õppima, ega üksteist õpetama. Kes igaüks on eraldi oma kookonis.Tõeliselt koos olla saame vaid paljalt, avatult.

Seksuaalsed fantaasiad pole midagi teadlikku. Nad tulevad meie suuremast minast, alateadvusest, või kuidas iganes me seda ei nimetaks. Teadvus käitub nendega alailma nagu laps täiskasvanuga, pidades täiskasvanu nõudmisi rumalateks. Alateadvus õpetab teisiti kui teadvus. Ta ei anna meile kindlat teadmist mis õige, mis vale. Mis hea, mis halb. Alateadvus on vanem ja targem. Ta teab et meie duaalses maailmas on vastandid alati omavahel seotud. Inimest pole võimalik õpetada andes talle konkreetseid käitumisjuhiseid. Inimene tuleb panna mõtlema ja tundma antud teemas ja ta peab ise oma tulemusteni jõudma. Siis on õppimisest inimesele kasu.
Inimesed ütlevad vahest et neil ei ole seksuaalseid fantaasiaid. Et seksuaalsus on kahe inimese vahel olevas kires. Ei milleski muus. Mõtlen, kuidas nii? Võibolla on nad nii tasakaalukad et pole enam midagi õppida, see elu ongi vaid armastuseks. Võibolla ei avaldu nende alateadvus läbi seksuaalsuse. On ju palju teisi mooduseid maailma tunnetamiseks. Arvan küll et enamasti on see valiku küsimus. Inimesed on valinud teadliku elu. Valinud elu teadaolevas. Neile on sisendatud et alateadvuses on peidus koledused ja nüüd on nad juba eos maha surunud kõik sealtpoolt tulevad ilmingud. Nagu laps, olles selgeks saanud et temalt oodatakse "hea laps" olemist, muutubki selleks. Olles kõiges hea, eeskujulik ja vanemate meele järgi. Endas ilmnevad puhangud aegajalt ka pättust teha, surub ta väevõimuga maha. Kuid pole võimalik elada kasutades hea- halva kooslusest vaid üht poolt. Paratamatult viib emba kumba valimine kurjuse juurde. Ainult "hea" valinu peab endas midagi maha suruma, mille võimalikus on siiski vaid illusioon. Kuskilt, mingil moel pääseb ta ikka välja. Pealegi muutub vaid "hea" suunas vaataja "halva" suhtes tundetuks ja sellega kohtudes ei pruugi seda äragi tunda. Nii võib "hea" tantsida tegelikult "halva" pilli järgi, ise sellest arugi saamata. Ajalugu on näiteid pungil täis. Tõeliselt jumalik olend saab olla vaid see, kes on otsa vaadanud nii jumala armulikule, kui raevukale poolele. See ei tähenda sugugi kurjade tegude sooritamist, nagu tihti ekslikult arvatakse. See tähendab kurja tundmist. Seksuaalsed fantaasiad, mis olemuselt on vahel inimlikust vaatevinklist vaadates pöörased ja vägivaldsed, võimaldavad meil seda tundmise kooli läbi teha.

On levinud arusaam et seks on armastuse füüsiline pool. Et seks on füüsiline. Mumeelest mitte. Kui on tõesti suur armastus, on asja füüsiline pool hoopiski vähetähtis. Kui seks partneriga pole esimene ega teine kord, vaid kaheksasaja seitsmekümne kaheksas, siis võibolla tõesti kellegil jätkub kirge kogu eluks. Arvan et enamasti mitte. Siis muutub seksuaalseks organiks aju, kes hakkab tootma seksuaalseid kujutelmi. Sellise mõttepornograafilise seksi orgasm aga jääb tõesti olemuselt füüsiliseks. Spermat väljutavate lihaste kokkutõmmetest tingitud mõnutundeks. Seal kus keha on aktiivselt kaasatud, kus aistinguks pole vaid suguelundite omavaheline libisemine, vaid oma osa saavad ka kõrvad, kõht ja jalatallad. Kus kujutelmadeks pole enam mahti, sest kehaaistingute küllasus on täitnud tajumisvõime. Kus keha on seksi käigus erutunud oma kõige erinevamates vormides, on orgasmi tähendus kaugelt üle füüsilise mõnutunde. Vastandid on omavahel seotud.

Ennast on seksuaalselt rahuldanud enamik inimesi. Nii räägitakse. Kes seda täpselt teab. Kes kindlalt väidab et teab, see ilmselt valetab.
Usun küll et üle poole inimeste koguarvust on sellega hakkama saanud. Usun ka, et arvamus nagu oleks eneserahuldus egoistlik armastus iseenda vastu, on selle vähemuse välja mõeldud. Mitte egoism, vaid seksuaalsuse terviklikus on siin määravaks. Nagu seksuaalsuse ilmingutega üldse, on ka eneserahuldus olnud põlastuse objektiks. Inimesed on häbenenud iseendid, vanemad on mürgitanud põlastusega oma laste vaimu. Püüdkeim siis mõista, mitte mõista hukka. Mumeelest on siin, nagu kõigis teisteski asjades, kaks enamvähem võrdset vastandit. On need kelle seksuaalsus on tervikuna nende isikus ja seeläbi on nad eneserahulduseks võimelised. Ja on need, kelle seksuaalsus on jagatud pooleks. Nagu on jagatud sugupoolteks inimsugu. Seksiks peavad nad liituma teise poolega. Ja see ei ole mitte seksuaalne omapära, vaid olemise süsteem, maailmavaade, maailmamudel. Nendevaheline piir ei ole sugugi üks ühene. Nii mõnelegi on eneserahuldus vaid õõnes aseaine "päris" seksile ja nii mõnedki ei otsi seksuaalsust enda seest välisest mõjust tingituna.
"Pooled", kel, äärmusliku juhuna, paljas mõtegi millestki säärasest tekitab vastikusevärinaid, on mumeelest klassikaline "Romeo ja Julia" tüüp, kes kuidagi ei saa hakkama ilma armastatuta. Elu ilma armastatuta olekski kui vaid poolik elu. Kirg tirib vastupandamatult teineteise poole. Pärast paari aastat kooselu võib küll selguda et kuidagi ei saada ka koos hakkama. Kirg on küll suur, kuid kui teise iseloom ainult ometi nii hirmus poleks. Selline iseloomude sobimatus võib aga väga tõenäoliselt juhtuda, sest armastus on tekkinud just vastastikkusest tõmbest, mitte armastatu isikust. "Pooled" armastavad ja seksivad kirega, samuti ka tülitsevad kirega. Kuid nad ei saa ilma teineteiseta hakkama. Et olla täiuslik, vajavad nad teineteist. Seksuaalaktis saavad nad üheks. Ka laiemas mõttes vajavad nad olemiseks kooslust millegagi. Olla keegi. Olla kunstnik, ärimees või insener. Olla partei liige. Kuuluda rühmitusse, ühingusse, organisatsiooni. Olla ühiskonna silmis lugupeetult tark, või rikas, või kardetud. Et inimesed teda nähes mõtleksid kohe, ta on ju See. Justkui ta ise oma üksinduses polekski midagi. Oma seisundi kaotanuna oleks nagu elu läbi. Et olla, peab ta olema keegi, või midagi.
"Tervikud" on ise enda tervikud. Nad võivad ka kõikide poolt hüljatuna taevas pilve rändamist vaadates end õnnelikuna tunda. Nii nagu veetilgas on kogu maailm, on kogu maailm ka nendes, on kogu maailm ka inimeses kes on kõrval ja ka kõikides teistes inimestes. "Tervikud" ei vaja kaaslast selleks et temaga üheks saada, vaid selleks et olla temaga koos. Ka seksis ei saa nad üheks, vaid see on kahe inimese seks.
Kui "poolte" seks ei saa olla ilma mõlema poole täieliku osavõtuta, siis "tervikute" seks võib pühenduda vaid ühe partneri seksuaalsusele, kui teisel pole parajasti tuju.
Vajadus kaaslase järgi pole mumeelest seotud selle tüübi jaotusega. "Tervik" võib väga vajada inimest enda kõrval, kuid võib ka mitte vajada, seksi poolest vähemasti. "Pool" võib kaaslast üldse mitte vajada. Vajabki ta ju tegelikult kellegagi üheks saamist, mitte kaaslast. Ja üheks saamist võib ikka leida ... või osta. Ja üleüldse, maailm ei pöörle ümber seksi. Nii nagu pole olemas puhtalt introvertset või ekstravertset tüüpi, nõnda pole ka need tüübid enamasti puhtad. Ikka natuke üht ja natuke teist. Ühel ajajärgul üht moodi, teisel teist. Kuid kui juhtuvad kokku erinevad, enamvähem puhtad tüübid, võib palju probleeme olla. Mõlemad tunnevad vajakajäämist ja võivad arvata et asi on armastuse puuduses, kuigi tegelikult ei osata näha et kaaslase seksuaalsus ja maailm üldse, toimib teistsuguste seaduspärasuste järgi. Looming võib olla lahkarvamuste allikaks. "Tervikul" võib olla vajadus väljendada maailma terviklikust mida ta enda sees tunneb. Muusikas, pildis, sõnas, või mistahes muul moel. Totakalt ühte punkti vaadates näiteks. "Poolele" on selline asi arusaamatu ja kentsakas, kuna tema jaoks on maailma terviklikus ikka millegagi koos.

Miks on seks maailmamudel.
Rääkides seksist mõeldakse ikka esmajoones inimeste seksi. Kuid seksi teel sigib ju kogu maailma floora ja fauna, kes just pooldumise teel ei paljune. Keegi peale inimese ei tea, et seksi läbi paljunetakse. Ometi seksivad selgroogsed, putukad ja taimed. Skorpionid näiteks ei seksi üldse otsese kontaktiga, vaid isane juhib emase eelnevalt paigaldatud spermapakikese peale. On putukaid kes isase peale paaritumist hoopis nahka panevad. Lõhed peale seksi, kui nii võib nimetada, surevad. Tihti on paaritumisrituaalid vägagi keerukad. Suurele osale olendeist pole seks üldsegi naudingu allikas. Mis on see jõud mis neid sunnib. Sööma sunnib nälg, magama väsimus, kuid mis sunnib seksima.

Täitmatus seksis.
See on ikka kõva mees kes mitu korda jõuab. Naistel vist teistmoodi. Neil piiri polegi. Vist. Pean siin ikka vaid mehe seisukohaga piirduma. Mida ei tea, seda ei tea. Mumeelest on kvantiteet ja kvaliteet pöördvõrdelises sõltuvuses. Kui keegi kelgib, kui mitu korda on ta jõudnud, tähendab see tegelikult pealiskaudset seksi. Tähelepanuväärne et kvaliteetse seksiga kelgitakse tunduvalt vähem. See on nagu asjade omamisega. Parem ikka rohkem, mis siis et viletsad. Seks peegeldab ühiskonna mõttelaadi.

Seksis ei juhtu midagi iseenesest. Ikka on mängus inimese tahe. Kas siis tahe ühineda. Tahe olla keegi või midagi, või tahe olla maailmaga üks. Võibolla siis ei peaks me ka elus võtma asju iseenesestmõistetavusega.

Siin ja praegu on seksil enamasti kire ja naudingu põhitoon. Seksitakse eelkõige naudinguks. Ka filosoofilise mõttes on siin ja praegu olemise aluseks enamasti saamine, tarbimine. Kui eksistentsi põhitooniks oleks olemine, oleks ka seksi põhitoon olemises. Seks on maailmamudel.

Seks arendab tundmist. Teadmistest üksi ei piisa. Kui oleme võimetud tundma, oleme Elu jaoks ikka vaid kõrvalseisjad, mitte osalised. Empaatia on vaid sõnakõlks kui oleme võimetud endas tunnetama teise inimese hinge nüansse. Kõige algus aga on endas. Samuti kui loodus on rikas oma vormide mitmekesisuses, on mitmekesine ka ideede maailm. Nende olemusest ja mõjust sünnib miljoneid erinevaid variatsioone, mis kõrvaltvaatajale võib tunduda halli uduna, kuid tundjana ühendab meid millegi meie teadmistest palju suuremaga, mille täielikuks tajumiseks vaid jumal oma müütilises olemuses võimeline on. Kui esmapilgul võib tunduda et tundmine seksis ongi vaid puudutuste erutus ja mõnu ja rahuldus, siis sügavamale minnes võib näha et tundmused orgasmi hetkel on pidevas muutumises. Tundmuste all ei pea ma siin silmas teadmise omandamist ega isegi mitte objekti-, subjekti- mõistmise või arusaama tekkimist. Tundmused, ehk mustrid, nagu sompus vaikus kohas mis tavaliselt lärmi täis. Avaruse tunne suure taeva all ja ruumide kitsikus. Vormide omavahelise harmoonia tunne, linnast tulnuna, kesk looduse mitmekesisust. Aeg- ajalt vallutavad meie meeli nägemused mis valgustavad kõiksuse harmoonia osiseid, samuti kui foto võib kajastada hetke meeleolu. Samas võib ju pilt olla tehtud ka mingist objektist. On ju. Sellised hetke tunnetused ei anna küll midagi teadmisele, kuid arendavad meie tundmist maailmast kui tervikust. Kord saavutatud tunnetus orgasmi hetkel ei kordu kunagi. Võib küll püüda saavutada samasugust seisundit, samasugust keskkonda, et kogeda veelkord sama tundmust, kuid uus on alati uue variatsiooniga. Elu on pidevas muutumises. Kord saavutatu täiendab meie võimet maailma mustreid tajuda. Elus jäävad sellised hetke meeleolud märkamatta kui kiirustame, mitte ei võta aega endale. Kui oleme välistel teguritel lasknud oma mina endast välja lüüa, mitte et oleksime täielikult iseendas. Kui oleme hajameelsed, mitte keskendunud. Seksis samuti. Me ei saavuta mingeid tundmusi kui seks on kähkukas, või kuidagi vastumeelne, või piiratud puritaanluse rangusest. Kui me ei ole vabad.

Seks on vabadus.
Seksis võib meid juhtida seksuaalne sund ja jookseme nagu sokud keeled ripakil. Kuid võime olla ka vabad ja sõltumatud. Mitte saavutamaks naudingut, kihku, kirge, vaid olles. Näljane liigub sinna kus on söök, külmetaja sinna kus on soe, kiimane sinna kust keppi saab, üksik sinna kus on seltsi loota, vaene liigub raha suunas. Kes on üksi ilma maailmata, liigub sinna mille järgi ta puudust tunneb. Kes on maailmaga üks, see näeb et maailm ongi selline, seal on nälg ja söök, soe ja külm, üksindus ja kaaslane, vaesus ja rikkus. Elu pole liikumine puuduoleva poole vaid olemine selle kõige keskel mis on juba olemas. Siis on seks vaba.

Kirgastumisest seksis räägitakse vähe. Tantristid on õpetuse saladuses pidamisega seotud ja see info mis saadaval meenutab rohkem müstifikatsiooni kui midagi lihtsat ja loogilist. Kuigi asja olemus on iseenesest lihtne. Tasakaal. Kui seks on tasakaalus, siis peale orgasmi ringi vaadates on maailm kirgas. Puhtad ja selgelt tajutavad on maailma värvid, vormid ja olemused. Teostus seevastu eeldab mõistmise ja tunnetuse täielikku kasutuselevõttu. Juba keskenduse ja lõdvestuse tasakaal on esimene kord proovides oi kui keeruline. See kes korraks mahaistununa ütleb, soh..., olen nüüd lõdvestunud, on tõest sama kaugel kui mina Alaskast. Sama lugu on keskendumisega. Pole just raske end korraks kokku võtta ja kõikki mõtteid eemaldades vaid olemisele keskenduda. Kuid proovige sellesse seisundisse jääda kasvõi pooleks tunniks. Juba viie minuti pärast kipub peast läbi lipsama mõte päevastest probleemidest või soovist midagi head hamba alla saada. Seksuaalsel erutusel õnneks on lõdvestusele ja keskendusele vägagi toetav mõju. Anektootgi ütleb et kui peenis püsti tõuseb, on ajul mõtlemisvõime kadunud. Tõsi, aktiivne füüsiline no- kuidas- nüüd- öeldagi, nühkimine, jälle lõdvestamist ei soodusta. "Nühitakse" aga ju seepärast, et erutada närvilõpmeid suguelunditel. Koondades erutuse rohkem oma vaimsesse olemusse, kaob füüsilise erutamise vajadus. See oleks nagu seksuaalne rännak mis algab füüsilisest mõnutundest ja muutub üha enam vaimsemaks, niiet orgasmi hetkeks on füüsilisest tajumisest loobutud, vabastades olemise tundmise vaid vaimsusele. Võibolla see sõnaühend, vaimne seksuaalne erutus, on natuke ebamäärane. Muidugi on erutuse vormid väga individuaalsed, kuid küllap olete tundnud erutuse kasvu ka vähimagi füüsilise kontaktita, ainult mõttest. Mõte võib olla suunatud kellelegi ja tegelikult ju ka fetišilaadsele millelegi. Põhiline, et füüsiline pool erutuses ei osale. Selline mõte küll on seotud millegi ihaldamisega. Kuna oleks vaja saavutada tasakaal ihaldamise ja loobumise vahel, tuleks ihaldusest loobuda ja keskenduda endas ainult seksuaalse erutuse seisundile. Protsess peaks käima sujuvalt füüsiliselt vaimsele poolele, kuni orgasmieelses seisundis pole enam järgi midagi mis füüsilise maailmaga seoks. Seistes selles hetkes nagu köitantsija kesk köit, tasakaalus kõige suhtes, valmis kõigest loobuma ja kõik saama, valmis olemiseks ja olematuseks, on orgasm nagu termotuuma reaktsioon, kus mateeria ainsa hetkega energiaks muutub, kaotades endas aja ja ruumi väärtused. Lastes olemisel väljenduda tema puhtaimas eheduses.

Kehv televiisor

2009-07-23T21:29:00.003+03:00

Pilt pole üldse hea. Vormid kujutisel on ähmasevõitu, asjade piirjooned pole täpsed vaid sulanduvalt kergelt üksteisesse. Kõik tundub veidi kahekordne. Õige natuke. Täpsuse puudumine muudab ruumilise taju umbkaudseks. Vahel põrkan kokku asjadega mis tundusid veel kaugel olema. Midagi mis tundub lausa käeulatuses olema, on pingutustele vaatamata kättesaamatu. Pilt on hall ja määrdunud. Kui ta kogu aeg selline oleks, ega siis teaks paremat tahtagi. Kuid vahel on kõik filigraansuseni säravselge. Enda asukohta ruumis saab määratleda millimeetri täpsusega, sest, noh, asjade suurused ja kaugused on lausa käegakatsutavad. Ja mitte ainult väliselt vormilt. Ka nende raskus, faktuur, struktuur ja see kuidas nad puudutamisel tunduvad, on ülimalt selge. Iga valguslaik ja lõhnapuhang omab täpset asukohta ja tähendust. Olen mõelnud. Miks on see nii?
Aga ega siin midagi keerulist polegi. Vahel ma lihtsalt pole kohal. Olen tulevikus. Seal kus minu plaanid ja kavatsused peaksid realiseeruma, või kus arvan ihaldatut saavutavat. Mõnikord jälle minevikus. Veel kord läbi elades hetki mis hinge soojendavad, või otsides haiget teinud vigade algust. Vahel olen hoopis teises maailma paigas. Seal kus tahaksin olla.
Hea pilt on vaid siis kui olen siin ja praegu.

Tore Tartu

2009-07-20T23:19:00.009+03:00

Nädalavahetusel olin Tartu hansal. Soojust oli küll isegi minusuguse kõrbeelaniku jaoks veidi paljuvõittu. Õnneks oli Anne kanal sealsamas jalgsitee kaugusel. Ujumas olles püüdsin ikka rohkem sukelduda et ka kolbas paiknev aju saaks ka vajalikul määral jahutust.
Kesklinn on küll palju muutund. Hirm klaasine ja kandiline. Eks see rahamaailma tundemärk. Selline karm ja tundetu.

Turul käisin. Ostsin mett ja tomateid ja kurke. Turumüüjate ja pakutava kauba rohkus ja hea kvaliteet lõi küll pahviks. Kadestan teid tartlased. Mõtlesin et see turg ja turu sild on suure tähtsusega Tartu hea aura jaoks. Kui ikka on sellise kohapeal kasvanud söögikraami ühelt poolt väiketootja turustusvõimalus, teiselt poolt hea võimalus osta. See mõjutab inimest palju. Tallinnas polegi sellise hea auraga turgu. Inimesed ostavad oma köögiviljad põhiliselt igasugu marketitest. Aga mis see kraam ka väärt on. Samasugune puine ja närviline nagu inimesed kes seda söövad. Ja turud on Tallinnas ka kuidagi tolmused ja rääbakad. Tartu turul aga oli hea olla.
Ja see sild. Just paras otsetee linnast jala ujuma tulla. Ja sillal käijaid oli päris palju. Kujutan ette, kes on selle tee jala käinud, vahepeal end karastavasse vette kastnud, on palju parem inimene kui see kes ujuma saamiseks peab ette võtma teekonna autos või tolmuses ühistranspordis. Noh nagu Tallinnas.
Sest noh. Kuidagi hea oli kohe Tartus olla. Eks see sellest aurast.

Näpp elu pulsil

2009-07-09T22:20:00.000+03:00

Mida sest elust tunned. Oled kõrvaltvaataja või hoiad näppu elu pulsil. Kuidas on kui oled elus igati osaline. Kas osaleja see kes täiega kõigest osa võtab ja kõrvaltvaataja see kes üksi nurgas istub. Või on see asi tsipa keerulisem.
Kui ikka tahad olulistest asjadest osa võtta, ega siis pole aega niisama molutada. Elutempo on kiire.
Kui aga ei kiirusta. Lamad selili rohus. Sitikad mardikad siristavad ja krõbistavad siinsamas. Mõni jookseb oma pisikeste jalgadega üle põse, iga sammukesega nahka kõditades. Ninna tungib lillede üksteist ületrumpav agresiivsevõitu aroom. Liblikad laksutavad tiibu. Vaid pilvede liikumise rütm ja rohu ühetasane lainetus annavad tunnustust sellest et aeg veel liikumises on. Olles päris tasa näed kuis see kõikkehõlmav hiiglane märkamatul kuid mõjuval sammul üle kõige elava ja elutu ikka edasi liigub.
Aga milleks kiirustada. Mõistlikult plaane seades saab teised enda eest tööle panna raha tegema. Ise sõidad kaunile troopilisele rannale. Tänapäevaste vahenditega pole probleemi asjade käigul ka teisest maakera otsast silma peal hoida. Las need kel pea nii hästi ei lõika teevad ära töö. Töö mis päeva lõpuks annab tunda igas kui viimases musklis. Paneb tundma liigeste olemasolu ka seal kus neis nagu ei peakski olema. Annab end tunda paljude pisikeste higiniredena mis selga ja kõhtu mööda kõdistades püksivärvli vahele roomavad. Annab tunda kus väsinuna maale lähemale vajud. Las teised lahendavad probleeme, las süüvivad asjade olemusse, uurivad välja mis on milleks ja panevad need asjad eesmärgi saavutamiseks koostööle. Las vaevavad end probleemidega ja rõõmustavad nendest ülesaamise üle. Sind see ju ei puuduta. Sina istud mõnusalt rannatoolis ja lased ajal lennata.

Kas näpp elu pulsil tähendab et imad endasse teadmisi kui käsn. Oled kursis mis maailmas sünnib ja milline on prognoositav tulevik. Kui aga oled kodune, kasvatad lapsi, pesed nende kakast tagumikku, pühid nende ilast suud ja tatist nina. Julgustad neid tegema esimesi samme ja tunned kaasa nende kukkumise valule. Püüad leida mõistetavat seletust sadadele miksidele mis oma sisus ulatuvad totrustest ülima eetikani välja. Leiad endas vastupidavust üle elada murdeea kapriisid. Siis leiad endas jõudu murda viimase paarikümne aasta jooksul olnud harjumus olla õpetajaks ja võtta teda kui võrdset, kui täiskasvanut. Kui palju aega ja energiat selle alla läheb. Kus siis see aeg hoida näppu elu pulsil. Ei, targem ikka palgata lapsehoidjad, õpetajad, psühholoogid, spetsialistid. Las nemad teevad.

Me oleme spetsialistid. Õpime ja oskame üht kindlat eriala. Kui oled hea spetsialist ja läbilöögivõimeline, polegi vaja mingit muud tööd teha. Kõik mis vaja, võid lasta raha eest teha. Ravivad arstid, ehitavad ehitajad, torusid panevad torulukksepad ja valitsevad valitsejad. Ise oleme vaid mutrike suures masinavärgis... Et kumb siis... Kas inimene suure algustähega, looduse kroon ja kuningas, või vaid mutrike masinavärgis.

Et kas siin tsivilisatsioonis ikka oleme eluga heas kontaktis. Kui ostame poest liha. Maitsestatud ja ilusaks vormitud, pakendatud, kaunistatud, puhastatud, parajalt suupärasteks tükkideks lõigatud. Või kui seisame ise vastamisi oma jahisaagiga. Päris täpselt teadmata kes ses heitluses sureb. Kuid teame et keegi kindlasti sureb. Kui see ei ole jahisaak, siis sureme ise nälga ja kogu pere takkapihta. Kui vaatame surevale loomale silma ja pärast oleme küünarnukini tema elumahlades, muutes seda mis enne oli elu, nüüd toiduks. Kogu ses toidu poest ostmise harjumuspärasuses oleme ehk juba unustanud, et kõik toit mis meid näljasurmast eemal hoiab, on kunagi olnud elu. Olgu siis loomne või taimne.
Teaduslik tehniline revolutsioon on meie eluolu palju muutnud. Lennukiga lendame ühest maailmaotsast teise vähem kui päevaga. Lennukis on hea ja õdus, kitsas ehk ainult. Loeme raamatut ja igavleme niisama, võibolla magamegi natuke. Kuid kui käiksime kõik selle maa jala. Kuipalju kuluks selleks aega ja kuipalju me sel ajal näeksime. Kuipalju tunneksime võõraid lõhnu. Saaksime tunda eri maid ja rahvaid. Nende elu ja arusaamu. Kui erinevad nad on. Kui mitmekesised. Kui suur on ruum.
Veeklosett on üks märkamatuid, kuid olulisemaid leiutisi. See on takistanud haigustel levida kesk ülerahvastatud keskkonda. Ilma veeklosetita poleks olnud võimalik selline linnade tiheasustus kui praegu on. Nii me ei kohtu enam suurt sellega mis meist väljub. Sulpsti potti, vesi peale ja läinud ta ongi. Niisamuti oleme enda elust eemaldanud paljutki mis hästi ei lõhna. Sünnime kesk haiglate steriilsust. Steriliseerime, rafineerime, puhastame, ilustame oma toidu, et ei mingitki mustust ega paha sinna hulka ei satuks. Olgu või seal desinfitseerimisvahendit või mürki, peaasi et mustust pole. Vaktsineerime ja antibioseerime oma organismi et ükski pahalane ei areneks. Antidepressandid ja rahustid et vaimu mingi paha asi ei vaevaks. Hingame filtreeritud õhku ja oma loomupärase lõhna matame deodorandi alla. Kui sureme on selleks eraldi mehed kes meie maised jäänused kiiresti elavate seast eemaldavad, et me ei näeks, haistaks ega katsuks, kuidas surm välja näeb.

Kas ikka hoiame näppu elu pulsil või kipub see sealt ära libisema.

Joodiku õpetus.

2009-06-29T23:52:00.000+03:00

Istusin ja lugesin raamatut. Üks mees tuli ja istus minu vastas pingile. Küsis. "Vaatan et istud juba tükk aega siin, midagi ei tee, muudkui istud ja istud, mediteerid või. Nüüd vaatan, loed raamatut." Mees oli ilmselt veidi vindine. Oli ka aru saada et vindisus on tema juures täiesti igapäevane olek. Kainus oleks ebatavaline.
Mees küsis: "Kuule anna mulle nõu. Ma tahaks joomisest lahti saada. Anna mulle üks tasuta nõu, kuidas ma saaks joomisest lahti."
Püüdsin siis talle seletada et asi ongi selles et ta tahab millestki lahti saada. Niikaua kui ta on sellise mõttekujundi kimpus, et on asju millest tuleb lahti saada, niikaua ta joobki. Joomine ju selle jaoks ongi et lahti saada. Joomine on suurepärane maailma juppideks lammutaja ja osa maailma ära kaotaja. Kainena peab ta terve maailmaga hakkama saama. Hea ja halvaga. Et pole vaja lahti saada, vaid on vaja saavutada maailma terviklikkuse nägemine. Ütlesin veel et tasuta asju pole olemas. Niikaua kui on saamine ja andmine, niikaua on ka tasu. See et tundub et on tasuta asju, on ainult illusioon. Pahatihti on näiliselt tasuta asjad veel need kõige kallimad. Lõppkokkuvõttes.
Mees sai vihaseks. Silmad läksid tal suureks ja minu suunas sõnu loopides sattus sinna ka veidi tatti sekka. "Ah sina oled siis selline. Inimlikkust polegi sinu jaoks olemas. Sina siis oledki see kes tahab eurot ja inimestest üldse ei hooli."
Vaatasin teda. Vaatasin teda ilma mingi hirmuta. Vaatasin teda ilma mingi vihata. Elu on mulle sisse istutanud hirmu ja viha purjus inimeste vastu. Kuid see mees tuli ja lasi minul end vaadata, ilma et oleksin oma hinge kerra ja okkaliseks tõmmanud. Mehe maaimavaade, selle valem ja suutmatus õppida olid nii ilmselt nähtavad. Oli selge, selles ongi selle mehe joomise põhjus.
Ütlesin talle. "Mine ära. Headaega."
Mees läkski. Midagi veel vihaselt pobisedes.
Mina poleks saanud talle midagi õpetada. Tema aga õpetas mulle väga palju. Aitäh talle.

Veel täiuslikust aiast

2009-06-21T20:29:00.002+03:00

Lugedes Bianka juttu "See ebatäiuslik maailm", ei osanud ma midagi kosta ega kommenteerida. Aiandusest ei tea ma suurt midagi ja täiuslikkuse kohta filosoofilises mõttes ei osanud ka hetkel midagi mõelda ega öelda. Aga kuhugi alateadvuse udustesse avarustesse see mõte hõljuma jäi, sest viimistledes parajasti käsilolevat ehitust, sain sest asjast korraga ilmutuse e. teisisõnu, sain selgust. Juureldes parajasti selle üle kui detailseks peaks detailide lihvimisega minema, järeldasin et peaksin leidma mingi kesktee. Liiga vähe panustades saan tulemuse mis on liig kehv ja robustne. Liig üksikasjadesse minnes aga muudan viimistluse nii töömahukaks, et muuks enam aega ei jätkugi. Siis mul plahvataski siin aju hallolluses, et olin täiuslikust kujutlenud enda jaoks kui teekonda. Et on ebatäiuslikus, pingutades ja vaeva nähes võime saavutada täiuslikuse. Tee ebatäiuslikusest täiuslikusesse. Kuid see kujutelm pole täiuslik. Õigem oleks, et täiuslikus on nagu pendel. Kui oleme keskpunktist kaugel, oleme ebatäiuslikud. Täiustudes läheneme keskpunktile. Kuid võib juhtuda et läheme keskpunktist üle. Liig- ehk, hüpertäiuslikusesse. Näiteks. Harides aeda õpime pidevalt taimede vajadusi ja püüame neid rahuldada, sobitades neid ühtlasi enda vajaduste ja plaanidega. Selline mõnus aednikutöö. Närve rahustav ja rõõmu tekitav. Kuid aiandusega võib sattuda hüpertäiuslikusesse, muutes aia taimekoosluselt, kvantiteedilt ja kvaliteedilt võimalikult täiuslikuks. Püüdes sinna haarata kõik olemasolevad liigid ja alamliigid. Ja veel moel et nad kasvaksid ülimas täiuslikuses. Selline töö pole enam jõukohane ja rahuldustpakkuv aednikuamet muutub rängaks rabamiseks. Natuke mõelnud, leidsin hüpertäiuslikuse näiteid veel terve hulga.
Tehniline progress on tublisti vähendanud töövaeva meie igapäevase leiva teenimisel. Peaksime nagu olema olukorras kus inimene töötab järjest vähem. Kuid tegelikkus on otse vastupidine. Kõik töötavad nagu pöörased, pole aega enda ega laste jaoks. Mida nad selle tööga teenitud raha eest ostavad. Põhiliselt masinaid. Autosid, pesumasinaid, tolmuimejaid, kohvimasinaid, habemeajamismasinaid, arvutusmasinaid. Tehniline progress on saavutanud hüpertäiuslikuse. Tehnika ei teeni enam inimest, vaid inimene on saanud tehnika orjaks.
Et olelusvõitlus oleks kergem, ühinesid inimesed gruppidesse. Sugukondadesse, küladesse, linnadesse, riikidesse. Tegutsemine ühiskonnana hõlbustas paljude suurtemate ettevõtmiste läbiviimist. Kuid vaadake ühiskondlikku organiseerumist praegu. Riik pole enam kogunenud grupp inimesi, vaid käputäis erakondi, kandmas endas ideed rahvast võimalikult suurt kasumit välja pressida. Riik on muutunud hüpertäiuslikuks.
Et ühinenud inimgrupp saaks rahumeeles eksisteerida, loodi seadused. Mida tohib, mida ei tohi. Ära varasta, ära tapa. Inimeste kooseksisteerimise vajadustele anti konkreetne vorm. Seadus. Kas praegu aga keskmisel inimesel on reaalselt võimalik seaduselt kaitset saada. Või on seaduse olemus ja selle rakendamine muutunud lihtinimese jaoks ebareaalselt kättesaamatuks. Kui just on palju raha kalleid advokaate palgata, siis küll jah .. kuid kui seaduse kaitse on hakanud sõltuma raha omamise hulgast, siis pole ju üldse keeruline näha, kelle kaitsel seadus on. Ameerikamaa poolt võib juba näha kuis inimesed hoiduvad paljustki, sest mine tea, juhtub midagi ja kaevatakse kohtusse. Seadus pole enam abiline vaid on muutunud elamise takistuseks.
Info vahetamine on vajalik. Olgu siis suitsupahvakate, telegraafi või e-mailiga. Info kättesaadavus praegu on tohutu. Tee internett lahti ja informatsiooni võib kätte saada mitme eluea jagu. Selline info kättesaadavus muutab olukorra aga kuidagi absurdseks. Inimesed on hakanud informatsiooni eest põgenema. Info on ka hüper- seisundis.
Suhtes on oluline mõista kaaslase olemust ja vajadusi. Kuid tihti, liig tihti muutub kaaslasega suhtlemine täiuslikust hüpertäiuslikuks, seades suhtlemisel esmavajaduseks suhte hea käekäigu. Inimesed suruvad maha enda vajadused ja koos sellega ka olemuse, et vaid suhe ei laguneks.
Ametis on täiuslikus oluline. Et olla oma ala täiuslik proff, nõub suurt pühendumist. Tõeline oma ala asjatundja muud suurt ei tea kui enda kitsast eriala. Kuid mis maailmavaadet saab olla, nähes maailmast vaid ainult üht väikest osa?
Täiuslikus, tundub on kellapendel.

Puuviljameem

2009-06-10T22:33:00.002+03:00

Kaamos on mind millegagi visanud. Ai !! Mis, mis see on !!. Kastanimuna !! Tõmbasin küll pea õlgade vahele ja püüdsin väiksem näida, aga näe .. ikka sai pihta. Tal täpne käsi ja terav silm, vist on nooruses palju murakaid söönud. Enda noorusest mäletan ka et sügiseti sai alailma põõsa kõrval seistud ja marju suhu topitud. Igasugu marju. Tikreid, vaarikaid, sõstraid, maasikaid. Suur vahe oli, kas korjata marju suhu, või siis turule viimiseks. Turumarjad ei tahtnud kuidagi korvi täita. Suumarjad täitsid palju paremini. Kõhtu muidugi. Õunaaed oli meil korralik. Jätkus aasta läbi. Oma vanematele olen sellise vitamiinirikka nooruse tänulik. Metsmaasikaid, või olid nad muulukad, ei teadnud ma siis ega tea praegu, neid on korjatud vist küll tuhandete kauppa. Sai teisi kõrre otsa aetud. Nüüd mõtlen, et miks me siis neid kohe ära ei söönud ... ei tea.
Võrdlus kastaniga on aga õige. Väljaspoolt karvane ja torkiv, aga kui paljaks koorida, olen sile katsuda küll.

Algatuseks reeglid:
Vahelduse mõttes üks suviselt magus meem ka – seekord puuviljateemaline Vasta kolmele küsimusele ja saada siis osalistele edasi!

1. Millisel puu- või juurviljal on lapsepõlve maitse?
2. Milline juurikas, mari või puuvili on maailma ajaloos kõige tähtsam? Ja miks?
3. Vali kolm blogijat ja ütle, millise puu otsast nemad kukkunud on

Ps. Tutti-Fruttil on käimas fotokate loosimise kampaania. Aga mis veelgi parem: nad lubasid puuviljameemi edasipildujate vahel kastitäie komme loosida!

1. Väga suurt lemmikut polegi. Õun, võibolla. Neid on kõige rohkem söödud.
2. Tähtsaim on riis, arvan. Toidab ikkagi enamuse maailma elanikest. Riis aga ei kuulu ühegi küsimuse kategooria alla. Mm viinamari siis. Veinid, mis viinamarjast tehtud, on päris tähtsad. Agaet, tähtsaim ei ole alati olulisim. Olulisim aga ... äh, aitab targutamisest küll.
3. Selle punktiga on nii, et minu blogilistilised (pisuke nagu ta on), on juba puuviljadega pihta saanud. Teine asi et tasuta ma ka tutti-frutti reklaami levitama ka ei hakka. Kui nad just postiga kommikotti ei saada, eks siis kommide pealt vaatame. Kolmandaks. Püramiidid ei seisa püsti tipu peal. Ikka vastupidi.

Poolkogemata metsas

2009-06-05T17:41:00.020+03:00

Minu kodu juures metsa pole. Kui siin pae peal mõni puu ka kasvama on läinud, siis ainult tänu sellele et inimene on selles kohas kunagi ammu kive maapõuest välja urgitsenud. Niiet kui ma poolkogemata kombel metsa sattusin, tuli seal kohe igasugu huvitavaid mõtteid pähe.

Kõigepealt kuulsin metsas linde häälitsemas moel mis kaugel nende harjumuspärasest harmoonilisest kõlast. Pigem meenutas see hääl punnvõrri (kes veel mäletab) käimalükkamishäält. Hääle tekitajad olid kaks pisikest lindu kes üht suurt varest ründasid, ise närviliselt kärtsudes. Ikka on kõige suuremad röövlid kõige suuremad. Olgu siis kogult või võimult. Kordagi ei tulnud mul pähe mõtet et konfliktis võiks väiksem pool agressoriks olla.

Metsas kasvab puid igas suuruses ja vanuses.

Mõned on just äsja nina mullas välja pistnud, pisikesed ja pehmed, osad on juba puu nägu kuid siiski piitspeenikesed, kambakesi koos lehti sahistamas. Osad oma täies pikkuses ja jämeduses kannavad endal aja kortse ja vagusid. Mõne juuksed ja habe on juba üsna halliks läinud.

Mõni puu seisab veel püsti, kuid eluvaim on juba lahkunud, murdumine on vaid aja küsimus.

Osade tee on lõppenud ja nüüd nad kõdunevad ja lagunevad, saades selleks millest nad tulnud on.

Kõik, sünd, elu ja surm ühes metsas koos.
Kuigi metsas on puid palju, paljud ju ka ühest liigist, on igaüks ise nägu. Igaühel oma välimus, saatus ja märgid. Mida nooremad, seda enam sarnased, mida vanemad, seda rohkem igaüks ise nägu.
Siin on puu mis küll üks, kuid tundub nagu oleks tal kahestunud iseloom.

Mõni on kauges minevikus kaotanud midagi olulist. Suur mustav auk ja jõnks tüves on jäänud igaveseks puusse.

Mõni, kaotanud elujõu, ei suuda enam seista. Kuid pole ka päris langenud. Poolvildakil kaaslasele toetudes on ta siiski veel püsti. Suutmatta küll ise lehti kanda ja fotosünteesiga hakkama saada, on ta siiski veel metsa keskel, oma raskusega kaaslast kummargile vajutades.

Mitte kõik puud metsas pole suureks saanud, mõne tee on katkenud üsna noorelt,

mõnel jälle äkki nagu pikselöögist.

Mõnda on elu tublisti räsinud, alla pole puu siiski andnud. Kuniks lehti, seniks elu.

Ja ikka on neid kes tegelevad mittemillegitegemisega ja neid kes muudkui töötavad ja töötavad ja töötavad.

Ja neid on ka kes peavad õigeks et Nemad võivad Oma asjad igale poole laiali laotada.

Metsas kõndides pole võimalik teha sammu nii et ei astuks mõnele elavale taimele peale. Keegi jääb ikka jala alla. Oleneb käijast, kas see sätib oma samme et vähem talluda, või läheb läbi metsa nii et murdund puud ja põõsad kahte lehte. Metsa pärisasukad on ka erinevad. Mõned on madalad ja maadligi, peale tallamist ajavad end jälle sirgu. Mõned on kõrged ja silmapaistvad, kuid tallumist ei kannata. Prõks ... ja ongi lips läbi.

Üldiselt kasvavad metsapuud vastavalt keskkonnale. Kui liivasem, siis rohkem männimets, kui viljakas maa, siis lepik. Erinevates kohtades erinevad puud. Erineva väljanägemise ja kultuuriliste iseärasustega. Vaatasin aga et tammikus muid puid ei kasvanud. Kohe nagu klass omaette. Hoiavad ühte ja teistsuguseid kampa ei võta.

Mis see siin siis nüüd on! Keegi on kirjapulga põõsa otsa riputanud. Ei tea kas nad teadsid et metsa võib ka mõni grafomaan sattuda.

Elu hinnaga, e. putukas tuuleklaasil.

2009-06-03T23:25:00.005+03:00

Sõitsin oma punasest roosaks pleekinud Toyotaga mööda Piibe maanteed. Ilm oli ilus. Õhk oli täis soojust, värve ja just õitsemist alustanud õite lõhnu ja värelusi. Niipaljukest- kuipaljukest neid läbi auto plekise ventilatsiooni läbi mahtus. Oli tõeliselt suvene päev. Esimene sel aastal. Eelnenud soojad päevad olid veel kevade jagu. Nüüd aga oli suvi, minusugusele soojalembesele just kõige ilusam päev. Kõik oli ilus. Ilm, päike ja see et sõitsin puhkama. Sõitsin üksi, jee... Ah et miks ma naist kaasa ei võtnud. No vaadake. Ma ju töötan kodus. Naine on ka kodune. Nii me oleme seal ninapidi koos ja kulutame teineteise õhku. Tund tunni kõrval, päevast päeva ja aastast aastasse. Inimene peab vahest üksi ka olema. Eriti veel selline inimene kui mina. No ja naisele kulub ka ära veidi vabadust minust. He- hee. Niiet ... kujutate ette mis tunne mind valdas. Imeline. Olin just auto tuuleklaasi klaasipuhastajaga puhtaks pesnud. Vaade oli esmaklassiline.

Järsku, viuuu, vops, potsatas üks putukas tuuleklaasile laiaks, jättes selle puhtale pinnale inetu pläraka. Püüdsin plekki klaasipesuri ja kojameestega maha saada, aga ta sinder ei tulnud.

See plekk kuidagi häiris. Oli ju kõik olnud nii ilus ja puhas ja nüüd korraga selline plekk. Mõtlesin isegi kinni pidada ja putuka jäänused lapiga pühkimise teel eemaldada. Aga nagu tundus see kuidagi tobe teha. Sõitsin siis niisama edasi. Plekk aga häiris ja endine vaimustunud seisund ei olnud enam täielik. Jäin selle üle mõtlema. Kuidas siis lasin ühel plärakal end niimoodi mõjutada. Võibolla olengi selline et vaimustun vaid siis kui kõik on täiuslik. Aga elu ju pole selline täiuslike sündmuste jada. Pigem vastupidi. Alati ja igas asjas on mingi jama alati sees. Mingi plärakas tuuleklaasil. Kas siis ehk olengi oma olemistes mittetäielik. Lasen end pisiasjadest häirida ja seetõttu olen võimetu pühenduma jäägitult. Poolik asi aga on ... noh poolik on. Et millegi tegemisest vaimustuda, on seda vaja teha jäägitult. Võibolla ei saavuta ma edu töös, sest lasen end kõigutada ette tulevaist ebaõnnestumistest. Võibolla hoidun eneseväljendusest avalikkuses, sest aegajalt ütlen vale sõna või jään lihtsalt kokutama. Ehk olen võimetu armastama sest lasen end armastatu iseloomuvigadest häirida. Hoidun omaette, sest alati on suure hulga inimeste ühises ettevõtmises ka mingeid ebakõlasid. Mõtlesin et kui nõnda end kogu aeg häirida lasen, siis olengi elus kuidagi kõrvalseisja. Ja eks ma vist tihtipeale olengi.
Olin kohe nagu tänulik sellele putukale et ta mu mõtted selle nägemisele oli juhtinud. Olen ennemgi täheldanud et vahel pole probleemi lahendamiseks vaja muud kui selle olemust mõista. Hm... Maailm oli korraga tagasi saanud oma endise suvise värvikülluse. Elu oli jälle ilus. Alles siis kui kohale jõudsin tuli plekk tuuleklaasil uuesti meelde. Olin ta vahepeal juba täiesti unustanud. On ta veel alles. Jah on.

Mis see nüüd siis oli. Kas olen veidi nõdrameelne et end lömastunud putukast loksutada lasen. Või oli see õppetund. Tulnud minu juurde just sel kõige õigemal hetkel. Moel mida oli raske tähelepanuta jätta. See putukas tõi mulle minu õppetunni oma elu hinnaga.

Laadast, kriisist ja mustast kraest.

2009-05-28T09:59:00.014+03:00

Kuskil siin peaks see ju olema ... , siin või .. mingit silti ka pole. Türi hakkab juba lõppema, aga laadast ei märkigi. Pöörame otsa ringi ja vähe juhatust küsinud, leiame siiski õige koha. Laadakorraldajate lahke vastutulelikus meie platsi leidmisel teeb meele heaks. Ilmselt paistab see ka meie nägudelt, sest korraldajad muhelevad. Järgmistele platsiküsijatele on nad juba veel sõbralikumad, nii see lumepall veereb.
Nõndaks, kindel plats olemas, nüüd on aega ka ringi vaadata. Koht paistab päris hea olema, tuleks nüüd vaid rahakaid kliente ja et vihma ei tuleks. Miski nagu häirib. Osaaa, muusika mis üle laadaplatsi kajab. Siin, Eestimaa südames, kohas kus kokku on tulnud rahvast kohalikest küladest, nooremaid ja vanemaid eesti käsitöölisi, kauplejaid lähematest ja kaugematest valdadest, kaigub üle kõige vene rahvusmuusika. Toho pele. No seda ma küll ei kavatse kannatada. Valmistun vaimselt füüsiliseks võitluseks ja sean sammud kamba poole kelle avatud kaubiku ustest seda kammaruskat kostab. Ütlen et see siin on ikkagi avalik ruum ja pole sugugi ilus et nad üle kõige oma muusikat lasevad. Palun ilusti et nad vaiksemaks paneksid. Pean küll tunnistama et viisakus minu sõnades ja minu vaenulikus mida ma eriti varjata ei püüagi lähevad siin tugevasti vastuollu. Lubatakse vaiksemaks panna, ning pannakse muusikamasin hoopis kinni. Pööran juba tagasiminemiseks selja kui kostub vihane hääl mis ütleb midagi umbes sellist, et on ikka nahaalsus. Pööran kannalt ringi. Olin ju võitluseks valmistunud nagu ennist ütlesin, ütleja hääletoon aga tähendas just "mis tulid siia ülbama". Küsin: "mida?". Visuaalne turja jämeduse mõõduvõtt näitab vihase hääletooni omaniku allajäämist, niiet see paneb suu kinni ja teeb näo et tema pole küll midagi öelnud. Mõtlen endamisi et tõesti on ju nahaalsus lasta avalikus kohas kohalikule kultuurile võõrast rahvusmuusikat. Aga vaevalt küll et ütleja seda silmas pidas. Püüan leida loogilist seletust ja arvan, et küllap ta mõtles et on nahaalsus kui mingi eestlane tuleb venelasele ütlema et siin pole kohane vene suurt kultuuri levitada. Et on ikkagi päris palju neid immigrante kes peavad ennast peremeesteks, mitte külalisteks võõral maal ja võõras kultuuris. Kes kord võõra vallutuse all elanud, jääb see okas vist küll igaveseks hinge. Jah, aga iseenesest ju ebaõiglane et konflikt sedakorda "turja jämedusest" sõltuvalt lahenes. Olen end ikka harmooniliseks inimeseks püüdnud kasvatada ja näed nüüd mismoodi kriisisituatsioonis käitun. Või mis need riikide konfliktid siis teistmoodi on. Hmm... püüan end välja vabandada või ..!

Hea küll. Rahu majas, pakime oma müügiks toodud jubinad laiali ja uudistame ümbrust. Müüad puha tuttavad. Ikka ühed ja samad näod. Nagu rändtsirkus. Igale laadale tulevad kokku ikka enamvähem ühed ja samad müüjad, laadast laata, aastast aastasse. Inimene on ikka väga inertne olevus.
Nii, kahekesi siin passida pole mõtet, nii käime naisega vaheldumisi laadal uudistamas ja tuttavatega juttu ajamas. Päris palju on muidugi igasugu kräppi, noh nagu ikka. Ja noh muidugi vahendajaid. Neid kes tõesti ise midagi toodavad ja siis ise müümas käivad on tegelikult üsna vähe. Laat peakski ju see kõige õigem koht selliste jaoks olema. Aga pole. Ju siis vahendamine on majanduslikus mõttes kasulikum. Eks see suund sinnapoole ikka on et milleks midagi teha, parem vahendame. Lõpuks ei jäägi enam neid kes midagi toodaks, kõik vahendavad. Jeee. On muidugi täiesti ebaratsionaalne et kõik tootjad ise ka oma kauppa turustaksid, kuid elu kus kaubitseda on mõttekam kui teha, on väga lääbakil viltu.

Laadaelu on üks isevärki elu. Tööd pole vaja teha, aga õhtaks oled ikka väsinum kui kodus tööd tehes. Teistmoodi väsimus ainult. Mitte selline tuim ja juhm nagu ületöötamisega. Saab ikka mahti mõtteid mõlgutada. Nii saabki mõtteid veeretades ja ilusat päikest vahtides päev õhtale. Kaubakäive jääb saja krooni ringi, aga pole muret, küll homme. Õhtul poeme telki ja loodame magusat und. Lootuseks see jääbki. Telgi helipidavus on häbematult väike ja rahvast palju tihedalt koos. Ikka igasugu hääli kostub. Pealegi poeb poole öö pealt luid ja liikmeid raputav külm ligi. Hommikul oleme varakult üleval. Maa on kaetud valge värviga. Aitab küll magamise teesklemisest. Hommikuprotseduurid hädapärast tehtud, asume jälle põhitöö kallale. Müüma muidugi. Ostjad jälle ei taha kuidagi meiega koostööd teha. Huvi on, tahtmist on, aga raha näe, pole. Inimestest võib ju täitsa aru saada. Kui raha vähe, ostetakse ikka vaid esmavajalikku. Kuidagi kõhe on. Minu pere vajab ju ka elatist. Sedasama kõhedust paistab ka teiste müüjate silmist. Laada lõpus pakivad paljud enamuse oma kauppa koormasse tagasi. Eeh. Vähemalt öösel ehk saame seekord und. Teeme nüüd asemed autosse ja laseme selle enne uinumist veel seest soojaks ka. Uni tuli nii hea.

Küll aga mitte kauaks. Pool seitse hakkab kuskil hüüdma valjuhäälne muusika. Eesti muusika. Hea eesti rahvamuusika, aga ... pool seitse hommikul. Proovime veel uinuda, aga mis sa ikka uinud kui keegi sulle kõrva karjub. Vähkreme veel natuke lootes uinuda, aga kus ... . Ronime siis porisedes autost välja otsides sellise jõhkra äratuse allikat. Ümberringi hakkab teisigi oma öistest varjupaikadest välja ilmuma. Seal ta ongi. Õks rõõmsameelne ühte jalga lonkav papi askeldab oma platsil autost kaste ja karbikesi välja tõstes. Saateks rõõmsameelne, valjuhäälne umpajaa. Mind hakkas asi huvitama et mis küll liigub sellise mehe peas kes paarkümmend inimest oma rõõmsameelsusega üles on ajanud. Läksin ja küsisin. Seekord ilma igasuguse vaenulikkuseta, puhtast uudishimust. Et mees, miks teed niimoodi? Ta oli imestunud. Mida! vaadake ometi kui ilus hommik. Laat ongi ju nagu pidu peaaegu, küll kodus jõuab magada. Ja minul on ometi nii hea muusika! Kas kuulsite mis muusikat siin eile õhtul lasti. Mingit vastikut tümpsu. Hilja õhtul veel.
See vastik tümps on ju kellegi jaoks hea muusika. Ja polnud see nii hilja õhtul midagi. Kell üksteist oli rahu. Et kui mängida õhtul muusikat mis temale ei meeldi, siis on halvasti. Kui lasta hommikul vara temale meeldivat muusikat, siis ta nagu teeks ümberkaudsetele heategu. Papi nägi tõega viimase peal rõõmsameelne välja. Oh hoiaks jumal meid küll selliste heategijate eest. Eh, lonkisin igavleval sammul välipeldikute poole. Sealpool laadaplatsil paistis veel üks selline "heategija". Kaubiku uksed valla, rõõmus muusika hüüab üle maa ja magavate inimeste. Ülejäänud hommiku kössitasime niisama kurjade nägudega. Päike aga tuli välja, ümbrus läks soojaks ja meelgi lahkemaks. Inimesi hakkas laadaplatsil liikuma. Püüdsime neid siis vestlusse kiskuda. Mitte nüüd niiväga müümise pärast, vaid lihtsalt ... igav oli.

Kuskil õhtupoole tuli meie platsile üks mees kes ütles et talle väga meeldib see töö mida teen. Tema tahaks ka midagi sellist teha. Et ta oli saanud eurorahasid ja siis veel ettevõtlustoetust, et nüüd võiks midagi teha ka. Küsisin talt et milleks siis enam tööd teha kui raha igalt poolt niisama tuleb. Mõtlesin. Näe siin ongi see majanduskriis. Pole mingi ime. Raha ei liigu enam väärtuse põhiselt. Liigub selle järgi kes raha küsib. Khõm. On meil kapitalism või see, mis ta nüüd oligi ... noh need kes raha küsivad ... .

Aga vaatan et olen kõvasti virisemisse kinni jäänud. Ilusaid asju oli ju kaa. Esimesed kastaniõied

ja hobused
Eeh, ilus oli aga otsa sai. Rahvast oli murdu.

Ja jumal tänatud. saab ka inimese kombel peldikusse ja kodus sauna.

Nüüd on siis näha need tuhanded jalajäljed murul

Krae ongi juba must. Küünealused ka, nagu pärast pildist järeldasin.

Juhm

2009-05-14T18:28:00.001+03:00

Matemaatika ei ole kunagi minu tugev külg olnud. Mitte et ma loogikast aru ei saaks või ei mõikaks mis on mis. Pigem on see minu loomupärane hoolimatus arvestamise vastu. Aeg ajalt maksab see mulle valusalt kätte.
Näiteks kui olen hoolimatult suhtunud enda töö ajalisse arvestusse, kipun sellega hätta jääma. Nii ka eelmine nädal. Hetk mille hoidsin kokku tähtaja täpsemaks arvestamiseks, tõi mulle kaela terve nädala kümnetunniseid tööpäevi. Mitte äraistumise ajatööd, vaid eelkõige just füüsiliselt rasket tööd. Tööd kus midagi tuleb valmis saada. Nädala esimene pool polnud väga vigagi. Vahelduseks täitsa mõnus enda füüsilise võimekuse piire tunnetada. Mingist hetkest aga hakkas asi oksele ajama. Ja ma ei mõtle siin mitte ainult kujundlikult. Kui juba tööhoog sees, polnud väga vigagi, kuid pärast väikest puhkust või hommikuti, tõi mõte et peab jälle minema, esile vastikult keerleva soolikate protesti. Sain veelkordset kinnitust et töötahe omab mitut päris selgelt tunnetatavat rajajoont. Täielikult väljapuhanuna on töötegemises isegi suur annus lusti. Kui väsimus juba kallal, tuleb piir kus peab end liigutama hakkamiseks sundima. Hästi nagu ei taha, tead et peab ja end kokku võtnuna lähedki. Järgmise piirina tuleb hetk kus töö on juba ebameeldiv, öökima ajav. Lihased avaldavad valjuhäälset protesti, meeled on kaotanud oma teravuse ja taju eheduse. Ümbritsev maailm hakkab meenutama kiirelt liikuvast sõidukist filmitut. Asjad muutuvad häguseks ja ähmastuvad olukordade tähendused. Füüsiliselt saab veel hakkama, vastumeelselt, kuid saab. Kuid ettetulnud lahendamist vajavad probleemid kipuvad väga lihtsalt rööpast välja lööma. On hea kui keha oma mäluga teab mis teha. Kui aga tuleb olukord mis vajab otsustamist, läheb raskeks. Ootamatult võid end leida mõtlemast täiesti rutiinse asja üle, et kuidas kasutada haamrit, või et millise liivapaberi poolega lihvida. Järgmise piiri tulekus annab märku juba organism. Ta ütleb et nüüd on kõik, käsi ei tõuse enam vööst kõrgemale, jalg ei võta ette sammu tegemiseks vajalikku liigutust, selg ei suuda säilitada vertikaalset asendit. Ka sellest piirist on võimalik tahtepingutusega üle minna. Ma tean, olen käinud. Kuid enam ma nii ei tee. Sest piirist üleminek toob endaga küll eneseületusest tingitud ebameeldivustunde kadumise, kuid sellega koos kaob ka osa endast. Mina pole enam päris mina. Kõhtu tekib õõnes tunne ja öösel kaob uni. Sealt maalt tagasi inimeseks saamine on juba üpris keeruline. Niiet jäägu tähtajad täitmatta või juhtugu veel midagi hullemat, seda piiri ma enam ei ületa. Piisab mulle eelmisestki. Sealgi olen enda jaoks ebameeldivalt juhm.

Katki lõigatud autokummid

2009-04-28T21:30:00.002+03:00

Kui oled kahekümne nelja aastase autoomaniku staažiga, koguneb ikka igasugu autojuppe millest enam midagi kasulikku oodata pole. Seisis see kummivirn juba ammu aia ääres ja ootas et ehk saab veel asfaldile veerema. Aga ei enam saa. Nende veeremised on veeretud. Tuleb ära visata. Veljed vanametalliks ja kummid eee .., noh sinna kus vanad kummid ikka lähevad. Tuleb nad ainult teineteisest eraldada. Natuke kahju oli kummitöökotta mahavõtmiseks raha kulutada. Mõtlesin et saab nii nagu vanasti. Omal ajal sai seda tööd tehtud küll. Kummieeblidki alles. Nojah, punnisin ja punnisin. Vanasti käis see päris lihtsalt. Nüüd aga ei saa ega saa maha. Ei jõua. Tea kas tehakse kummid praegusel ajal kõvemast materialist või mis. Vaatasin seda asja ja mõtlesin et peab vist ikka katki lõikama. Siis saab. Kuidagi tundus see asi aga vastumeelne. Õige ta ju on, lähevad teised äraviskamiseks, aga ikka kuidagi imelik tundus nad lihtsalt katki teha. Tulid meelde ajad kus hoidsid iga kummi nagu silmatera. Sai teise lapitud nii ja teistmoodi. Peaks ikka veel natuke vastu. Sest kust sa hing uue kummi saad. Defitsiitide defitsiit. Tükk aega mõtlesin enne kui kummi katki lõikasin.
Kui mul see töö poole peal oli, tuli poiss ja ütles kohe. Lõikame katki, saab kergemini kätte. Temal polnud mingit kõhklust asi äraviskamise jaoks ära lõhkuda.

Looduse Aasta Foto, õunad ja pilved.

2009-04-19T19:57:00.007+03:00

Oeh. Nii palju pilte. Viis sekundit ja uus meeleolu, uus elamus. Ja nii kuussada korda. Oeh. Pilte võiks veel niipalju ja nii kiiresti vaadata, kuid neisse sisse elamine oli küll titaanlik katsumus. Ilma sisseelamiseta ka aga kuidagi ei saanud. Sest pildid olid seda pingutust väärt. Ikka tõesti head pildid. Sedaet. Noh, käisime Looduse Aasta Foto-l Linnahallis. Hinges küll pärast natuke kriipis et minu piltidest ei pääsenud ükski mainimisväärseks. Ega asjaarmastaja ikka pääse proffidega samasse liivakasti.
A mis siis. Huvitav oli.

Koduteel käisime poes nosimist ostmas. Muuhulgas ka õunu. Kassas seisin mina rahakotiga maksmisvalmis ja naine toppis oste kottidesse. Kassapidaja keerutas õunakotti käes ja küsis siis, mis õunad maksid. Selle küsimusega pöördus ta naise poole. Mitte minu poole, kuigi seisin palju lähemal. Ju ta siis pidas iseenestmõistetavaks et kui mees ja naine koos poes käivad, siis naine teab õunte hinda, aga mees ei tea. Nojah. Tegelikult oli tal ju õigus.

Kodus olid taevas sellised pilved.

S

2009-04-18T10:18:00.006+03:00

Jah küll ainult pool essi.

See-eest siin on esse kohe palju üksteise otsas, misiis et pikali.

S nagu suits.

Teised.

Pardid

2009-04-09T20:36:00.005+03:00

Üks parv parte lendas üle meie maja. Lendasid ja prääksusid. Prääksusid ja lendasid. Imestasin et miks nad küll energiat häälitsemise peale raiskavad. Vaikselt lennata oleks ju palju kergem. Eks proovige ise joosta ja samal ajal veel auu-auu hüüda. Vaevalt jõudsin seda küsida, kui eraldus üks part ja suundus parvest hoopis teisele poole. Mõnisada meetrit eemal lendas üks teine parv. Sellest teisest parvest lendas üks teine part sellele esimesele vastu. Kokkusaanuna tiirutasid ja miilustasid nad nii et oli kohe aru saada. Need kaks on üle tüki aja teineteist taasleidnud. ... Ah selle jaoks nad siis prääksuvadki.

Mustvalge

2009-04-03T20:55:00.012+03:00

Sellele teemale oli mul pilte nõnda palju, et kaua valisin mida maha jätta et liialt ei saaks. Jäin isegi mõtlema, et millest see küll. Kas näen ehk maailma ülemäära must- valgelt.

Teised

Vanad sõbrad

2009-04-02T09:54:00.003+03:00

Vanad sõbrad jälle siin. Näen nüüd neid päris tihti, küllap on see nende igapäevane ringkäik. Eile nosisid ploomipuude oksi. Ah, olidki teised na võssakasvanud. Oleks nad oma pikad hambad õunapuude poole upitanud, oleks pidanud neile ütlema et ploomipuid tohib, aga õunapuud paluks rahule jätta.Täna krõmpsutas üks sammalt siinsamas kümme meetrit majast. Varsti vist tulevad ja koputavad uksele ka.

Koos

2009-03-28T09:20:00.004+02:00

Nii mõnedki mõtted on jäänud juttudeks kirjutamatta, sest on nappinud võimet väljendada asju koos. Mingit detaili on ju lihtne sõnaga kirjeldada, kuid terviku e. koos olemise kirjeldamiseks ei piisa sõnadest. Vaja on väljendusi ja et väljendamine terviklik oleks. Poolik mõte on väärarusaamade allikas. Nii ongi siis et piirdun alailma vaid keskendumisega mingile detailile, mis fotograafias päris tavaline, terviklikke mõtteid aga veeretan ja otsin asjade kooslust. Jäävadki teised tihti välja ütlematta või kirja panematta. Sest tunduvad teised ju veel poolikud. Nii ju eluski. Lihtne on elada vaid enda mina järgi. Koos olla on tunduvalt keerulisem. Mitte lihtsalt ära olla. Vaid, olla, selle sõna kõige suuremas tähenduses.

Teised

Kõrge

2009-03-22T08:00:00.006+02:00

Teised

Kevadekärbes

2009-03-20T15:34:00.004+02:00

Ilmast veel kevadet tunda pole. Kärbsed aga juba lendavad. Küllap ta siis juba tuleb.