kolmapäev, 11. märts 2020

Kojamehed


Kojamehed kraapisid vihmahägusest maailmast selgust ja vihm tilgutas selle uuesti häguseks. Ja jälle tegid kojamehed oma tööd, ja siis jälle oli vihma kord. Ühtäkki, üsna järsult, lõppes vihm ja päike tuli välja. See oli nii teistmoodi, hägusus mis oli enne ja siis see selgus mis korraga saabus. Autoraadios laulis Kate Bush, aga ta laulab mu seal viimasel ajal alati. Nimelt see plaat on mu vanasse plaadimängijasse kinni jäänud. Aga OK , mulle sobib. Niisiis, päike paistis, Kate Bush mängis ja siis see tuli. Selgusehetk. See tunne et maailm ei olegi aknast möödalibisev hägusus, vaid et seisan paigal ja maailm jõuab minuni igas kui viimases pisiasjas. Need hetked on nii harvad. Ja ongi nii parem, sest see hetk on küll äraütlemata kaunis, kuid kui see seisund oleks püsiv muutuks ta ilmselt äraharjunult igapäevaseks ja ei võtaks enam ahhetama. Nii ma siis seal ahhetasin ja imesin endasse maailma, kuni tuli risttee ja pidin ära pöörama. Hetk oli möödas.