reede, 7. veebruar 2020

Ideaalmaailm



Varem oli ta kaugel. Minust kaugel. Kujuteldavas maailmas. Seal kus sain olla mina ise, ise omas maailmas. Teadmata täpselt millises maailmas.  Teadmata täpselt kes olen see mina ise. Siis tahtsin lihtsalt kodust ära, polnudki tähtis kuhu, peaasi et ära. Ja siis tahtsin juba oma kohta, oma kodu, oma inimesi. Inimesi kellega koos saaks olla mina ise. Aga see ei olegi olnud nii lihtne. Ikka on inimesed näinud minu asemel midagi muud. Ja mina ei ole näinud inimesi, ikka on olnud inimesed peidus kuskil üpris sügaval ja nähtav osa on olnud üsna pealiskaudne. Ja ka maailm on olnud üsna imelik, isegi võiks öelda, vaenulik. Ikka on üks häda tulnud teise järel ja see "minu maailm" on olnud kaugel terendavate mägede taga.

Nüüd olen ma kohe kohe kuuskümmend, maailm ei ole enam imelik. Ja ehki samuti inimesed on peidus ja minu mina pole nähtav ja maailm on vaenulik, kuid see kõik on loogiline. Selliste inimestega selline maailm ongi see loogiline tegelik maailm. Kui maailm oleks teistsugune, oleks see imelik. Need kannatused mis on maailmas, on selle maailma loogiline osa. Need kannatused mis on mulle osaks saanud ja veel saavad, on minu osa. Kui poleks olnud neid kannatusi oleks ma sama loll nagu alguses. Mis mõtet sel elul siis oleks olnud. Nüüd pole halb midagi millega võidelda, vaid on nagu teeviit millises suunas liikuda. Halvast hea poole. Ja nüüd kus ma halva vastu enam ei võitle, on hea saanud korraga nähtavaks. On päris palju head, maailmas inimestes ja minus. See ongi see ideaalmaailm.

Kommentaare ei ole: