teisipäev, 7. jaanuar 2020

Häving

Ta näitab näpuga alla minu poole ja ütleb
HÄVING
Ma vaatan üles, püüan protesteerida, tõstan käsi ja hüüan, ei, ei, ma tulin sinu juurde et nõu saada, ma ei tea mida teha, ma olen hädas. Ta hüüab uuesti kõmiseva häälega nii et see mu sisikonna värisema paneb.
HÄVING
Ma tean mida see tähendab. Ma olen ühe hävingu põhjustanud, kahte pealt näinud ja kaks hävingut ise läbi elanud. Ma tean mida see tähendab. Tõmban sügavalt hinge ja püüan alla neelata klompi kurgus. Ei, Ei, ma ei taha, pomisen nüüd küll rohkem iseendale. Ma ju tean, tal on õigus. Ta on minust palju vanem, palju suurem, palju rohkem näinud. Ta näeb sinna kuhu minu meeled ei küüni. Ma tean et ta tegelikult hoolib minust, armastab mind. Ja ma tean et ta ei hakka mulle valetama, keerutama ega oma mõtet kuidagi ilustama. Ta ütleb nii sest see on tõde. Ta teab. Ta on minu sisetunne. Ma langen põlvili ja oigan.

Ma tulin tema juurde sest mul on mure ja ma olen hirmul. Inimesed vaatavad mind ja nad ei näe mind. Nad ei näe minu hinge mis helendab koos päikesega ja heliseb kaasa jääkristallide õrnale kõlinale, mis rõõmustab koos nende rõõmuga ja tuleb appi kui on mure ja kannatused. Nad ei näe mind, nad näevad midagi muud.  Punaste hõõguvate silmadega koletist kes rebib lõhki inimesi, hammustab otsast peab ja joob nende soontest purskuva vere. Koletist kes inimjäänustel trambib ning võikalt ja ebainimlikult naeru lagistab. Inimesed pööravad end minust ära ja põgenevad. Nad on hirmunud ja nende reaktsiooni ehedus ei jäta mingit kahtlust et nad tõepoolest näevadki minus inimlikust hävitavat saatanat. Sirutan end nende poole ja hüüan. Eei, ma olen inimene, vaadake, ma olen hea. Kuid nad põgenevad. Muidugi, ka mina ei usuks kui keegi kes näeb välja nagu saatan, midagi sellist räägiks. Ja ka mina põgeneks sellise vaatepildi eest. Ma püüan mõelda, milles on asi, kuid see on lootusetu. Ma ei mõista. Tundub et tema, minu sisetunne, midagi aimab. Kuid temagi ei tea ja ka temal läheb sellest aru saamiseks palju vaevarikast pingutust.
Siis äkki taipan, sellel saatanal mida inimesed minu asemel näevad, on ees minu nägu. See ületab minu taluvuse ja ma murdun. Ragin mis selle murdumisega kaasneb on kõrvulukustav, arusaamatult kõrvulukustav, kuid .., murdub ka minu maailm. Mõraneb nagu põllukivi surve all. Mis küll võiks olla see jõud mis kogu maailma selliselt muljuda suudab. Maailm väändub kergelt ja praginal tekitavad temasse praod, tükke ja prahti lendab. Ma püüan midagigi päästa, midagi hoida, midagi sülle võtta. See on ju minu maailm. Mu enda tehtud, mõeldud ja sobitatud, tükk tüki haaval kokku pandud, nii üdini tuttav igast nurgast ja armas. See minu maailm laguneb. Kõik öeldud soojad sõnad ja mõeldud mõtted, kõik pudeneb kildudeks. Häving.
Ajataju kaob ja kui uuesti märkama hakkan on vaikne. Enam pole midagi. Ainult materiaalne maailm on ikka samasugune, samad suurused, samad vormid. Sama laud, sama tool. Kuid tühi. Ilma inimlikuseta. Enam pole olemise rikkust, pole värinaid ja võbelusi, sära ja kõlinaid, pole valgust ja varjusid, pole tajusid. On olemise tühjus. Istun ja põrnitsen seda tühjust. Ainult olemas olemise olematus.

Siis ma tõusen ja rapsin riietelt tolmu. Võtan oma tööriistad ja hakkan uuesti oma maailma üles ehitama. Panen paika esimese mõtte, rihin sirgeks esimese tellise.
Ja on tärganud esimene taim tühjaks põlenud maal. See on Lootus. Lootus et kunagi, kui olen ehitanud hooned ja aiad, teed ja läbikäigud, siis tuleb tagasi olemise sära ja helin ning maailmas on jälle olemise rikkus. Seekord olen ma targem, tean kuidas ehitada nii et ilu oleks näha ja kaitstud, tean mida mitte ehitada.
Ma ei ehita sinna hirmu et mind ei nähta. Hirmu, et vaadatakse mind ja nähakse hoopis midagi muud.
Selles oligi see asi.
See minu hirm oligi see arhetüüpne minu näoga saatan. See mis inimesi eemale peletas.
See on loomulik inimeseks olemise osa. Ikka on näha kõigepealt näilist ja olemusliku nägemiseks peab pingutama et vaadata. Näiline aga on petlik, tõetu. Mida näha, mida vaadata, ei ole sugugi nii lihtne. Seepärast ei nähtagi pahatihti inimese taga inimest. See on loomulik, seda pole vaja karta ega selle ees hirmu tunda. Kuid kui ma tunnen seda hirmu, siis ma muutungi nähtamatuks, või nähakse minu asemel midagi muud ja põgenetakse minu eest.



Ma loodan, kui olen oma maailma valmis ehitanud, siis võibolla ehk läheb keegi mööda, võibolla ta leiab selle maailma huvitava ja olulise olevat, võibolla ta istub minu kõrvale pingile ja võibolla ta naeratab mulle. Lihtsalt niisama. Inimlikusest.
Minus ei ole enam hirmu et ta mind ei näe.