kolmapäev, 11. märts 2020

Kojamehed


Kojamehed kraapisid vihmahägusest maailmast selgust ja vihm tilgutas selle uuesti häguseks. Ja jälle tegid kojamehed oma tööd, ja siis jälle oli vihma kord. Ühtäkki, üsna järsult, lõppes vihm ja päike tuli välja. See oli nii teistmoodi, hägusus mis oli enne ja siis see selgus mis korraga saabus. Autoraadios laulis Kate Bush, aga ta laulab mu seal viimasel ajal alati. Nimelt see plaat on mu vanasse plaadimängijasse kinni jäänud. Aga OK , mulle sobib. Niisiis, päike paistis, Kate Bush mängis ja siis see tuli. Selgusehetk. See tunne et maailm ei olegi aknast möödalibisev hägusus, vaid et seisan paigal ja maailm jõuab minuni igas kui viimases pisiasjas. Need hetked on nii harvad. Ja ongi nii parem, sest see hetk on küll äraütlemata kaunis, kuid kui see seisund oleks püsiv muutuks ta ilmselt äraharjunult igapäevaseks ja ei võtaks enam ahhetama. Nii ma siis seal ahhetasin ja imesin endasse maailma, kuni tuli risttee ja pidin ära pöörama. Hetk oli möödas.

reede, 7. veebruar 2020

Ideaalmaailm



Varem oli ta kaugel. Minust kaugel. Kujuteldavas maailmas. Seal kus sain olla mina ise, ise omas maailmas. Teadmata täpselt millises maailmas.  Teadmata täpselt kes olen see mina ise. Siis tahtsin lihtsalt kodust ära, polnudki tähtis kuhu, peaasi et ära. Ja siis tahtsin juba oma kohta, oma kodu, oma inimesi. Inimesi kellega koos saaks olla mina ise. Aga see ei olegi olnud nii lihtne. Ikka on inimesed näinud minu asemel midagi muud. Ja mina ei ole näinud inimesi, ikka on olnud inimesed peidus kuskil üpris sügaval ja nähtav osa on olnud üsna pealiskaudne. Ja ka maailm on olnud üsna imelik, isegi võiks öelda, vaenulik. Ikka on üks häda tulnud teise järel ja see "minu maailm" on olnud kaugel terendavate mägede taga.

Nüüd olen ma kohe kohe kuuskümmend, maailm ei ole enam imelik. Ja ehki samuti inimesed on peidus ja minu mina pole nähtav ja maailm on vaenulik, kuid see kõik on loogiline. Selliste inimestega selline maailm ongi see loogiline tegelik maailm. Kui maailm oleks teistsugune, oleks see imelik. Need kannatused mis on maailmas, on selle maailma loogiline osa. Need kannatused mis on mulle osaks saanud ja veel saavad, on minu osa. Kui poleks olnud neid kannatusi oleks ma sama loll nagu alguses. Mis mõtet sel elul siis oleks olnud. Nüüd pole halb midagi millega võidelda, vaid on nagu teeviit millises suunas liikuda. Halvast hea poole. Ja nüüd kus ma halva vastu enam ei võitle, on hea saanud korraga nähtavaks. On päris palju head, maailmas inimestes ja minus. See ongi see ideaalmaailm.

teisipäev, 7. jaanuar 2020

Häving

Ta näitab näpuga alla minu poole ja ütleb
HÄVING
Ma vaatan üles, püüan protesteerida, tõstan käsi ja hüüan, ei, ei, ma tulin sinu juurde et nõu saada, ma ei tea mida teha, ma olen hädas. Ta hüüab uuesti kõmiseva häälega nii et see mu sisikonna värisema paneb.
HÄVING
Ma tean mida see tähendab. Ma olen ühe hävingu põhjustanud, kahte pealt näinud ja kaks hävingut ise läbi elanud. Ma tean mida see tähendab. Tõmban sügavalt hinge ja püüan alla neelata klompi kurgus. Ei, Ei, ma ei taha, pomisen nüüd küll rohkem iseendale. Ma ju tean, tal on õigus. Ta on minust palju vanem, palju suurem, palju rohkem näinud. Ta näeb sinna kuhu minu meeled ei küüni. Ma tean et ta tegelikult hoolib minust, armastab mind. Ja ma tean et ta ei hakka mulle valetama, keerutama ega oma mõtet kuidagi ilustama. Ta ütleb nii sest see on tõde. Ta teab. Ta on minu sisetunne. Ma langen põlvili ja oigan.

Ma tulin tema juurde sest mul on mure ja ma olen hirmul. Inimesed vaatavad mind ja nad ei näe mind. Nad ei näe minu hinge mis helendab koos päikesega ja heliseb kaasa jääkristallide õrnale kõlinale, mis rõõmustab koos nende rõõmuga ja tuleb appi kui on mure ja kannatused. Nad ei näe mind, nad näevad midagi muud.  Punaste hõõguvate silmadega koletist kes rebib lõhki inimesi, hammustab otsast peab ja joob nende soontest purskuva vere. Koletist kes inimjäänustel trambib ning võikalt ja ebainimlikult naeru lagistab. Inimesed pööravad end minust ära ja põgenevad. Nad on hirmunud ja nende reaktsiooni ehedus ei jäta mingit kahtlust et nad tõepoolest näevadki minus inimlikust hävitavat saatanat. Sirutan end nende poole ja hüüan. Eei, ma olen inimene, vaadake, ma olen hea. Kuid nad põgenevad. Muidugi, ka mina ei usuks kui keegi kes näeb välja nagu saatan, midagi sellist räägiks. Ja ka mina põgeneks sellise vaatepildi eest. Ma püüan mõelda, milles on asi, kuid see on lootusetu. Ma ei mõista. Tundub et tema, minu sisetunne, midagi aimab. Kuid temagi ei tea ja ka temal läheb sellest aru saamiseks palju vaevarikast pingutust.
Siis äkki taipan, sellel saatanal mida inimesed minu asemel näevad, on ees minu nägu. See ületab minu taluvuse ja ma murdun. Ragin mis selle murdumisega kaasneb on kõrvulukustav, arusaamatult kõrvulukustav, kuid .., murdub ka minu maailm. Mõraneb nagu põllukivi surve all. Mis küll võiks olla see jõud mis kogu maailma selliselt muljuda suudab. Maailm väändub kergelt ja praginal tekitavad temasse praod, tükke ja prahti lendab. Ma püüan midagigi päästa, midagi hoida, midagi sülle võtta. See on ju minu maailm. Mu enda tehtud, mõeldud ja sobitatud, tükk tüki haaval kokku pandud, nii üdini tuttav igast nurgast ja armas. See minu maailm laguneb. Kõik öeldud soojad sõnad ja mõeldud mõtted, kõik pudeneb kildudeks. Häving.
Ajataju kaob ja kui uuesti märkama hakkan on vaikne. Enam pole midagi. Ainult materiaalne maailm on ikka samasugune, samad suurused, samad vormid. Sama laud, sama tool. Kuid tühi. Ilma inimlikuseta. Enam pole olemise rikkust, pole värinaid ja võbelusi, sära ja kõlinaid, pole valgust ja varjusid, pole tajusid. On olemise tühjus. Istun ja põrnitsen seda tühjust. Ainult olemas olemise olematus.

Siis ma tõusen ja rapsin riietelt tolmu. Võtan oma tööriistad ja hakkan uuesti oma maailma üles ehitama. Panen paika esimese mõtte, rihin sirgeks esimese tellise.
Ja on tärganud esimene taim tühjaks põlenud maal. See on Lootus. Lootus et kunagi, kui olen ehitanud hooned ja aiad, teed ja läbikäigud, siis tuleb tagasi olemise sära ja helin ning maailmas on jälle olemise rikkus. Seekord olen ma targem, tean kuidas ehitada nii et ilu oleks näha ja kaitstud, tean mida mitte ehitada.
Ma ei ehita sinna hirmu et mind ei nähta. Hirmu, et vaadatakse mind ja nähakse hoopis midagi muud.
Selles oligi see asi.
See minu hirm oligi see arhetüüpne minu näoga saatan. See mis inimesi eemale peletas.
See on loomulik inimeseks olemise osa. Ikka on näha kõigepealt näilist ja olemusliku nägemiseks peab pingutama et vaadata. Näiline aga on petlik, tõetu. Mida näha, mida vaadata, ei ole sugugi nii lihtne. Seepärast ei nähtagi pahatihti inimese taga inimest. See on loomulik, seda pole vaja karta ega selle ees hirmu tunda. Kuid kui ma tunnen seda hirmu, siis ma muutungi nähtamatuks, või nähakse minu asemel midagi muud ja põgenetakse minu eest.



Ma loodan, kui olen oma maailma valmis ehitanud, siis võibolla ehk läheb keegi mööda, võibolla ta leiab selle maailma huvitava ja olulise olevat, võibolla ta istub minu kõrvale pingile ja võibolla ta naeratab mulle. Lihtsalt niisama. Inimlikusest.
Minus ei ole enam hirmu et ta mind ei näe.