pühapäev, 29. detsember 2019

Kõige olulisem


Kuigi pingutan nii kuis jaksan, see hunnik kus on tegemist vajavad asjad, ei vähene. Kasvab teine hoopis.
Nojah, üsna selge siis et kõike ei jõua, tuleb valida, mis on olulisem. Ja nagu iga asjaga, tuleb ka siin alustada algusest. Sellest mis on kõige olulisem.
Ma nimetan seda inimlikuseks. Ja nüüd püüan ma öelda, mida ma inimlikuse all mõtlen, sest igaühe jaoks on see ju erinev.

Inimlikus, see on olemise võimalikus ja võimatus, igatsus nagu meri ääretu ja põhjatu, mõtted nagu torm huilgamas üle maa. See on rumalus loota võimatut, see on tarkus näha, ka  sinna kuhu meeled ja keha on võimetu küündima. See on võime tunda end selle maailma dimensioonides sipelgana ja võime tunnetada harmoonia põhimõtteid kosmilistes mastaapides. See on hoolivus, see on lahkus. Kaastunne või empaatia, kuidas iganes me seda nimetame, põhimõtteliselt võime näha teise inimese sisse, sellest hoolida, seda oluliseks pidada. See on vaimustus. Mina olen oma vaimustumised vaimustunud, kui enne olen olnud pimedas, end ära löönud ja haiget saanud, püüdnud tagajärjetult mõista ja tunda. Ja kui see mõistmine siis tuleb, on tõesti tunne nagu maailm avarduks tähtedeni välja. Tunne nagu oleks valgeks läinud ja korraga näen neid mustreid mis on endas ja teistes, tunnen nende mustrite ilu ja valu, kuidas nad omavahel põimuvad ja sellest põimumisest tulevad aina uued ja uued mustrid. Vaimustuseks on vaja nii mõistmist kui tundmist. Mõistes, ilma tundmata, pole võimalik aru saada mis on oluline ja millises suunas üleüldse vaadata. Tunded ilma mõistmiseta ketravad ühe koha peal ringi ega pääse liikuma. Minus võib küll olla millegi mõistmine või arusaam, kuid niikaua kui see on vaid minu ajudes ja sügaval sisimas pole ma seda tundnud, on see üsna kasutu.
Inimlikus on armastus, headus, rõõm, hirm, viha, raev, jonnakus, kadedus, ükskõiksus, visadus, see on sisetunne, see on tarkus, see on looming, see on väärtuse loomine. Olgu selleks väärtuseks siis kasvatatud kartul, või peidusoleva inimlikuse ülesleidmine, see kõige väärtuslikum. 
Ja tõesti, on varje ja tumedamaid kohti, kuid poleks ju mustreid kui kõik oleks ühtlaselt valge.

See on oma tee nägemine. Meil kõigil on oma korduvad mustrid, igaühel omad, kogu universumis ainulaadsed. Head panevad vaimustuma. Halvad on nagu koht hinges mis kord lapsena haiget saanud, teeb iga kord valu ka õrnal puudutamisel. Inimene võib mööda seda mustrit keerelda nagu orav rattas, üha uuesti haiget saades. Inimene võib vägisi end sellest rattast välja sundida, asendades osa oma hingest ükskõiksusega või üleüldse oma hinge osi maha jättes. Kuid kui on julgust end ringi keerata ja hirmu poole vaadata, üsna hoolega vaadata, hakkavad paistma mustrid.
Minu elus on sellisteks korduvateks mustriteks ükskõiksus ja halvakspanu. Nee on mulle üha uuesti ja uuesti haiget teinud. Näen nüüd ükskõiksuse tekkepõhjusi. Näen ka, et mina oma puudulikuses teen teistele inimestele haiget, et see mida mina tajun halvakspanuna, on reaktsioon minu poolt tekitatud valule. Näen et väga palju on mittemõistmist, mis on ka loomulik unikaalsete olendite puhul. Näen et mõistmisest olulisem on tahtmine mõista.
Ka näiteks kiusaja, petis või röövel kes minu raha või väärikust üritab minult röövida või röövib, võib selle röövimise läbi küll saada majanduslikult rikkaks või omas keskkonnas lugupeetud autoriteediks, kuid oma sisimas on ta vaene, sest ta ei oska ise väärtust luua, vaid petab või röövib seda teistelt. Ta ei oska ise vaimustusest ülenduda, ta peab ülendumiseks teisi alandama. Ta ei saa hakkama kõige olulisemas. Inimlikuses. Kui seda mõista, ei teki viha, vaid kaastunne.

See on lähedus. Ilma inimlikuseta pole võimalik mõista ja tunda teist inimest. Kui vaatan inimese pealispinda ja kuulan ainult sõnu, ei saa ma selle inimesega lähedaseks. Selleks on vaja vaadata sügavale sisse. Sügavale sisse saab vaadata ainult inimlikusega.
  
See on sotsiaalsus. Võime eksisteerida teiste inimestega koos, võrdsena. Näha oma kohta, kuipalju anda, kuipalju võtta, mitte muutuda orjaks, mitte muutuda parasiidiks. Nii perekonnas kui ühiskonnas. Südametunnistus, ühendus kõiksuse infoväljaga, kuidas keegi seda nimetab. Kui pole inimlikust, hakkab kurjus oma seadusi kirjutama.
Üha enam materiaalseid väärtusi koguneb üha väiksema hulga inimeste kätte. See oleks justkui kapitalismi loogika. Mõte, et midagi on siin valesti, on tobe vandenõuteooria.
Kuid..rikkus on võimalus kasutada suurt väärtust. Kas see väärtus on loodud, või on petetud- röövitud. Kapitalism justkui ütleb, rikkad on selle väärtuse loonud, selle nimel kõvasti tööd teinud. Väärtuse loomise loogika aga on teistsugune. Mida väärtuslikumat väärtust luua, seda vähem seda on. Näiteks. Põllumehel on tunduvalt lihtsam kasvatada kehva kvaliteediga mürgist toitu. Väärtuslikku, toitainete rikka, mürgivaba toidu kasvatamine on tunduvalt töömahukam, väiksema toodanguga, palju väiksema kasumiga. Õpetaja võib lihtsalt õpetada klassi suurusega komkümmend õpilast, kui ta õpetab neid ühesugusteks tellisteks seinas. Lapsele inimlikuse õpetamiseks on vaja individuaalset lähenemist, palju enam pingutust ja otsinguid, palju rohkem tööd. Toota midagi keskkonda säästvalt on palju väiksema kasumiga kui toota midagi jättes järeltulevatele põlvedele surnud maa. Enamus suuri kunstnikke on surnud vaesuses. Peab oskama vahet teha väärtuslikul ja üles haibitud kräpi illusioonidel.
Vanasõna ütleb, oleme see mida sööme. Seda loogikat on üsna lihtne mõista. Kuid vaimse olemusega on samuti. Oleme see mida me loome. Kui ma loon väärtust, siis ka oma sisemises vaimses olemises olen ma väärtuslik. Kõige olulisem, kõige väärtuslikum, on inimlikus. Sellest ka kunsti, ehk siis loomingulise sunni, olemus. Vajadus luua inimlikku väärtust. Kas siis seda kunstis väljendada, või olemise tasandil olla hea ja hooliv. Ka toit, kodu, turvatunne, võimalus õppida, võimalus näha maailma, ilu, need kõik on väärtused. Kui väärtuse loomine silmist kaob ja tähtsaks saab rahaline rikkus, kaob ka inimlikuse väärtuse tunne inimese enda sees. Kui inimeses ei ole inimlikust, siis ta ei oska inimlikust ka teises inimeses näha. Inimene kaotab väärtuse, tekib orjapidaja mentaliteet.
Kui materiaalne rikkus oleks võrdeline loodud väärtusega, oleks see tunduvalt ühtlasemalt jaotunud. Selline materiaalne ebavõrdsus tuleb läbi orjanduse. Ahelate asemel illusioonid. Inimest saab muuta orjaks, või orjapidajaks, vaid ühel viisil. Tema inimlikust hävitades.

Inimlikus on ilus. Ta on ilus kui ta on noor, ta on ilus vanana. On ilus kõhnana või paksuna, riides või paljalt, ekstraverdina või introverdina, mees või naine. Inimlik inimene on ilus igat moodi. Inimene kaotab oma ilu kui ta kaotab oma inimlikuse. Kui tal on hirm, kui ta varjab oma inimlikust maski või ükskõiksuse taha. Kui ta ise loobub oma inimlikusest.
Purjus inimene ei ole ilus, sest ta on kaotanud oma inimlikuse. Ma mõtlen, purjus inimese agressiivsus on suuresti sellest tingitud. Et oma sisimas ta tunneb ära et temasse suhtutakse teistmoodi. Venelastel on see eriti keelel ja meelel. "Tõ menja uvašaješ?" on purjus venelase tavaline küsimus. Mumeelest see ongi alkohooliku probleemi olemus, olgu ta mis rahvusest tahes, ta tunneb et tema lähedased ei pea teda inimlikus mõttes täisväärtuslikuks.
Inimlikuse kaotamine võib avalduda mitmel moel. Parasiit-inimene, olgu ta materiaalne või vaimne, on ilma inimliku särata. Ja asi pole ainult sisetundes, ka väliselt on näha kas inimesest on ainult kest, või on inimene inimlikust ääreni täis. Kas silmades on soojust, kas on tunne et võib astuda päris lähedale.

Jah, seda küll, inimlikus on puudulik. Keegi pole täiuslik. Sellest ka hirm haiget teha ja haiget saada. Kuid, kõik siin maailmas on seotud hirmuga. Ka toidu otsimiseks koopast välja minna on ohtlik ja hirmutav. Kui oma hirmudele vastu ei astu, siis polegi elu.

Inimlikus on tõde. Ja et kõik on pidevas muutumises, on muutumises ka tõde. Tõde on, kui ma teist inimest mõistan. Mitte ei mõista hukka või vääriti. Mitte ei pea tõeks tema maski või illusiooni, või muinasjuttu, või müüti temast. Kuigi ka need on vajalikud, sest ma ju ei mõista kohe, ma ei ole täiuslik. Ma käin läbi kõik need vahepealsed sammud, maskid ja müüdid. Kuid maskid ja müüdid on nagu joonistused tõest. Mõned üsna õiged, mõned ligilähedased, mõned täiesti valed. Kuid nad on siiski joonistused. Tegelik tõde on reaalne. Nagu oleks enne vaadanud loodusmaali, ja siis ise läinud looduses samasse kohta. Võrratult rohkem detaile, nüansse, lõhnu, värve, vorme, ruumi, tundmusi.

Inimlikus on informatsioonikanal.
Ma tean ju nii vähe. Nii eksistentsi põhimõtetest kui inimlikusest. Kui teen valikuid vaid selle järgi mida tean, ja tean vaid mõne protsendi sellest mis kõik elu mõjutab, on üsna kindel et eksin. Inimlikuse puhul on teadmistest üsna vähe kasu. Inimlikus on igas inimeses nii erinev ja veel pidevas muutumises. Valmismõeldud või kirjutatud reeglitest pole kasu, teadaolevast saab vaid juhinduda. Iga uut inimlikuse hetke on vaja mõista ja tunnetada. 
Niiet, õpin inimlikust. Õppimine meelte vahendusel, kogudes juba teadaolevaid tarkusi,  ekseldes katse eksituse meetodil, avades uksi ja üha uuesti avastades et enamasti on seal taga tühjad ruumid, võtab tohutult aega. Üha enam saab mulle selgeks et pean õppima otse allikast.

reede, 27. detsember 2019

Võileib

Külm oli, siis kuni sai rösteris röstis, tegin tule kaminasse, määrisin endale võileva ja istusin. Mõtlesin et vaataks siis nosimise ajal midagi. Toru pakkus mingi Queeni kontserdi välja. No miks ka mitte. Istusin, vaatasin, sõin võileiba. Võileib polnud suurem asi, lihtsalt sai või ja sink, rohkem ma hetkel pingutada ei viitsinud. Kontsert polnud ka suurem asi. Noja muidugi, poisid paistsid üsna noorepoolsed. Polnud enesekindlust, tundus veidi pressitult, alguse asi. Akna taga kiskus lumesajuks. Wou!
Ja siis ta ujuski kohale. See mõte. Et kui küsimustele pole võimalik leida vastuseid otsimise teel, siis see printsiip on tegelikult laiem. Ka oma kohta ei leia otsides. Et on palju parem silmad lahti teha ja hetkele keskenduda. Olengi tähele pannud et üsna tihti olen kuhugi poole liikudes hoidnud silmad eesmärgil ja hetke asukohale tähelepanu pööramata kuhugi auku põrutanud.
Ah sellepärast siis.

Pildil on see lumi mis jutu kirjutamise ajal maha sadas.






esmaspäev, 9. detsember 2019

Palju küsimusi

Küsimusi oli palju, niipalju et ruumi jäi väheks ja nad kippusid üle ääre alla pudenema. Aga ma ei leidnud neile vastuseid. Siis hakkasin aru saama et otsides ma vastuseid ei leiagi. Et vaja on küsimustele keskenduda.
Nojah, keskendusin siis. Aga küsimusi enam polnud. Millegipärast olid nad laiali jooksnud.

teisipäev, 3. detsember 2019

Lihtne

Öeldi keerulisi sõnu ja lausuti pikki lauseid, kuigi asja olemus on lihtne. Suurem eraettevõte hävitab endast väiksema, kasutades selleks riigi- ja ajakirjanduse võimu. Kindlasti pole see esimene selline juhtum Eesti riigis, või maailmas üldse. Ja üsna tõenäoliselt mitte viimane. Paarsada inimest kaotab töö, kuid küllap nad leiavad uue või saavad toetust. Paar ettevõtjat kaotavad oma elutöö, kuid ju siiski ainult paar.
Suuremas pildis, kuhu see tee viib?

Talumehe jaoks polnud põllumajandus üksnes elatusvahend, see oligi elu, kesk põlde ja karjamaid, ta sõi seda mida kasvatas, ta oli see mida ta tegi, oli see mille keskel ta oli. Mida suuremaks on läinud etevõte kes toitu toodab, seda vähem on see seotud inimese endaga, ja seda enam omab tähtsust kasum. Väga keeruline ja töömahukas on toota väärtuslikku toitu. On vaja palju tööd ja palju oskusi, kuid vähem kasumit. Mahetoodang on tunduvalt väiksema kasumiga. Suuremat kasumit on võimalik toota mitmesajapealises lehmalaudas, kus lehmi pole võimalik karjamaadele lasta. Nii nad ongi eluaeg hoones kinni, süües üheülbalist toitu. Mis on selle piima kvaliteet mida nad lüpsavad. Suurtel põldudel kasvatatakse rikkalikult mürgiga rikastatud teravilja ja suurtes kasvuhoonetes köögivilju millede juured ei ole kunagi kokku puutunud mullaga. Rikkalik vihmamets hävitatakse ja asendatakse monokultuuriga.
Kui suuremad ettevõtted neelavad alla väiksemaid, siis lõpuks jääbki vaid paar suurkorporatsiooni kes toitu toodavad. Toidu väärtus langeb veelgi. Vähem mineraalaineid, vitamiine, mikroorganisme, kasulikke baktereid.
Listeeria bakter pole ju ainuke inimvaenulik bakter. Selliseid baktereid mis inimesele halvasti  mõjuvad on sadu, kui mitte tuhandeid. Me ei saa luua absoluutselt steriilset keskkonda, sellises keskkonnas ei jääks ellu ka inimene. Et inimene ellu jääks peab ta olema tugev, ta peab sööma head väärtuslikku toitu. Kui toidu väärtus veelgi langeb, siis sellised listeeria haiguspuhangud, mis praegu on siiski õnneks veel üksikud, omandavad epideemiate mõõtmeid. Kas inimene jääb siis veel ellu? Kas lapsed ja lapselapsed jäävad ellu?
Kas need protsessid mis praegu käivad on olulised?