reede, 11. oktoober 2019

Ratas


Oktoober juba. Õhk on külm ja suvi on möödas. Suvi, suvi, soe ja päikseline, kus pole vaja riideid ja uksed võib lahti jätta. Kus külm ei pane kössitama vaid on meeldiv vaheldus. Kus õitsevad lilled ja vihm tibutab, mitte ei kalla. Ta möödus tolmus ja higis ja rutus, nii ruttu. Ma tahaks seisatada ja vaadata, maailmas on nii palju ilu, nii palju kaunist. Ent ometi torman. Mu hooaeg peaks nagu möödas olema, kuid tormamine ei ole lõppenud. Olen väsinud ja tüdinud, ent samas kardan olla ilma tööta, ilma sissetulekuta. Kuigi tegelikult poleks vaja muud kui seisatada ja vaadata.
Ah, ma ise ka ei tea mida ma tahan. Teadmiste järgi ikka ei saa oma elu sättida.