teisipäev, 17. september 2019

Puu


See brändi on mul keldris seisnud kaksteist aastat. Juba siis kui selle ostsin oli ta viie tärnine Armeenia brändi, niiet praegu on ta vanuseks seitseteist. Tänapäeval säärast enam poes ei leia. Nüüd tegin ma ta lahti. Ei, pole mingit erilist sündmust, lihtsalt niisama. Ise ma küll natuke imestasin et kuidas siis nii, kaksteist aastat olen ma teda hoidnud ja nüüd siis, asja eest teist taga, tegin lahti. Püüdsin leida mingit põhjust minu sellisele kummalisele käitumisele, midagi erilist sündmust, midagi mida ma ise ei ole osanudki tähele panna. Ühe ka leidsin. Erilise sündmuse. Enne samal päeval tööd tehes hööveldasin laudu. Palju laudu hööveldasin. Võtsin hunnikust, hööveldasin, ja panin teise hunnikusse. Korraga seisatasin laud käes. Vaatasin seda lauda, selles oli üks kruvi. Hea et vaatasin, ma oleks höövli terad ära rikkunud. Ma ei vaadanud eelmisi laudu, ega vaadanud järgmisi.
Täna käisin seenel. Palju aastaid pole käinud. Käisin, tegelikult ka asja eest teist taga. Polnud talvevarude kogumise plaani, lihtsalt seene isu. Kõnnin silmad maas, kui korraga, see puu. Vaatasin teda ja küllap tema mindki vaatas. See oli üks jäme puu, tänapäeval enam naljalt selliseid ei leidu. Tema tüvi kaalub ilmselt üsna mitu tonni. See mitu tonni oli kerkinud maast ja sirutus sirgelt taeva poole. Tunne hiilis ligi et ma tegelikult ikka üsna vähe tean kuidas asjad maailmas toimivad. Nagu see puu.
Aga brändi on hea, tõeliselt hea.

Kommentaare ei ole: