teisipäev, 2. juuli 2019

Kolm võimalust


Ta ütles "mehel on vaid kolm võimalust, enesetapp alkoholism või usk".
See tundus veider. Kõhedalt veider. Muigasin emotsiooni ajel. Mõte aga oli tõsine ja ta ütles seda tõsisel moel, pealegi on ennemgi juhtunud et mitte asjad pole totrad, vaid mina vaatan neid totra nurga alt. Niisiis oli muie vaid hetkeks. Ma ei osanud selle peale midagi kosta ja tema ka rohkem ei öelnud midagi. Kuid mõte jäi pähe mõlkuma. Ja nagu ikka on mõtetega mis on meeles, kuid mida ei oska, ei taha, või polegi võimalik kuidagi edasi mõelda, hakkas sinna arusaamu külge settima.

Asjad pole ju kunagi vaid asjad iseenesest, nad on ka millegi suurema tähendus, arhetüüp. Ja tõesti. Et kui maailm on kõiksuslik, siis inimene ei ole. Ka inimese inimlikus on ebatäiuslik. Ja just sellest ebatäiuslikust inimlikusest juhtuvad asjad mis ei lase elada. Mitte vastuolu tavade või hetketõdedega, või kellegi hukkamõist. See arusaam inimese enda sees et ta on eksinud inimlikuse vastu, see ei lase elada.

Seda muidugi juhul kui inimene on inimlikuse säilitanud, mitte sulgenud selle ees silmad või oma inimlikuse kellelegi- millelegi ära delegeerinud.
Sest selline võimalus on. Alkoholism on siiski ju vaid sümtom. Üks paljudest inimlikusest loobumise nähtudest. Sellistest nagu ükskõiksus, vaenulikus, ka enda pühendamine vaid ühele ainsale asjale. Ja kuigi pühendumine võib tunduda kui inimlikuse kõrgem tase, siis tegelikult võib see olla hoopis põgenemine inimlikuse eest inimese enese sees. See on ebameeldiv ja tekitab juurde terve hulga probleeme, kuid see laseb elada.

Kolmas võimalus on usk. Kuigi ka usk võib olla põgenemistee enda ebatäiusliku inimlikuse eest, seda siiski vaid juhul kui usk on pime. Ka usk võib olla propaganda, vahend issanda muutmises isandaks, tööriist orjandusliku korra säilitamiseks. Kuid see ei ole usu algne vorm. Algses vormis pole usk pimedus, vaid valgus. Usumehed on olnud  eelkõige teadlased ja õpetlased. Saamaks teadlikuks mitte vaid sellest mis on käegakatsutav, silmnähtav, teadaolev. Vaid saamaks teadjaks ja nägijaks maailma kõiksuslikust struktuurist. Ükski aatom ei kao eikuskile ega teki eikuskilt. Energia jäävuse seadus kehtib nii laboris kui universumis. Kõik on. Ja seda olevat on tunduvalt rohkem kui inimene oma inimlikust vaatepunktist on suuteline nägema. Arvan et umbes samas vahekorras kui silmaga nähtava ja eksisteeriva universumi suuruste vahe. Nii on usk teadlikus iseenda tühisusest, selle nägemine. Et inimlikuse eksimused ongi inimese osa, sest on nii paljut mida inimene ei näe.
Kuid usk ei ole vaid nimi kirikuraamatus ja mündid korjanduskarbis. Et usk oleks usk peab ta olema täielik pühendumine vaid ühele asjale, usule. Nii ei ole usk eluraskustest läbi saamise vahend. Ta on üks võimalus kolmest.

4 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Usk ei ole ainult kirik. Religiooniks võib muutuda ka elu mõtte otsimine või kasvõi sport. Samuti pakuks, et see ei ole pühendumine millelegi ainsale, vabalt võib olla, et inimene aitab end eluraskustest läbi kasutades keerulistel hetkedel mingit kindlat mantrat, olenemata mantra sisust on sel religioosne maik man - näiteks jookseb "pea tühjaks" või midagi sellist, pusib filosoofiliste küsimuste kallal, pidades seda oma elu jaoks ääretult oluliseks, luuletab, kuigi annet napib. Inimese enda jaoks on need tegevused lausa pühad, ilma nendeta oleks elukvaliteet nende jaoks pisem.

Udo ütles ...

Jah mis on päris usk, ega ma ei tea, ka minul on usust ainult maik. Kui eluraskustest ülesaamiseks kasutada mantrat või palvet, ka see on ju vaid maik usust.
Ma ei tea, kuid mulle tundub et usk peab siiski olema täielik pühendumine ainult usule. Sest see ei saa olla vaid teadmine, mul tundub see peab olema sisemine tunnetus. See ei tule nii möödaminnes.

Sinu väljendiga "pidades seda oma elu jaoks ääretult oluliseks", ma ei ole nõus. Näiteks minu jaoks pole filosoofia valiku küsimus, vaid valiku puudumine. Mul lihtsalt ei jää muud üle. Nagu .. nagu.. luuletuse või millegi muu kirjutamine ei tule oluliseks pidamisest, vaid mitte kirjutada lihtsalt pole võimalik. Onju.

Mumeelest, ettekujutus religioonist on usu-maigulistel-inimestel tohutu erinev, niiet ... jah..kellegi jaoks valgustatus, kellegi jaoks pühadus jne jne.

Anonüümne ütles ...

Religioon ongi valiku puudumine. Pühendumine on või ei ole, aga vajadus on.

Udo ütles ...

Jah mulle tundub ka niimoodi.