laupäev, 27. juuli 2019

Kas see ikka on minu töö


Olen märganud et kaastunne on nagu raske töö. Ma küll tunnen et see on minu töö, see on minu teha, kuid mingil hetkel käed vajuvad ja lihtsalt enam ei jõua. Olen mõelnud et äkki ma eksin, et äkki see ei olegi minu töö, et äkki selle asemel et teha midagi vajalikku, ma võtan kelleltki võimaluse ise olemiseks. No kas nüüd päris võtan, aga eee.., segan.

kolmapäev, 10. juuli 2019

Põdrakanepi tee



Et siis põdrakanepi tee.
Kui nõndmoodi tõmmata jäävadki vaid ülemised lehed ja õied pihku.


Need topin purki, nõndapalju kui vähegi mahub. Purgi panen vähemalt ööpäevaks sügavkülma, siis sulatan külmkapis aegamisi üles.


Vanast sekstsioonkapist on mul kaks ühesuurust klaasriiulit jäänud, laotan põdrakanepi sinna laiali, teise klaasi surun peale ja servad sulen maalriteibiga.


Riputan nõnda et saab vabalt tuulega päikese käeas pöörelda. Siis päevitab ühtlaselt. Nii umbes kolm neli päeva kuni lehed on pruunikaks tõmbunud.


Siis on nad ligased ja haisevad hapukalt... võeh.


Panen kuivama.


Terve selle aasta olen seda teed joonud. Mitte mingil tervise otstarbel. Lihtsalt hea tee on. Palju parem kui põdrakanep niisama kuivatatult. Tegin ka seda, kuid kõik see on kõik alles. Nõndamoodi töödeldult on palju parem.


teisipäev, 2. juuli 2019

Kolm võimalust


Ta ütles "mehel on vaid kolm võimalust, enesetapp alkoholism või usk".
See tundus veider. Kõhedalt veider. Muigasin emotsiooni ajel. Mõte aga oli tõsine ja ta ütles seda tõsisel moel, pealegi on ennemgi juhtunud et mitte asjad pole totrad, vaid mina vaatan neid totra nurga alt. Niisiis oli muie vaid hetkeks. Ma ei osanud selle peale midagi kosta ja tema ka rohkem ei öelnud midagi. Kuid mõte jäi pähe mõlkuma. Ja nagu ikka on mõtetega mis on meeles, kuid mida ei oska, ei taha, või polegi võimalik kuidagi edasi mõelda, hakkas sinna arusaamu külge settima.

Asjad pole ju kunagi vaid asjad iseenesest, nad on ka millegi suurema tähendus, arhetüüp. Ja tõesti. Et kui maailm on kõiksuslik, siis inimene ei ole. Ka inimese inimlikus on ebatäiuslik. Ja just sellest ebatäiuslikust inimlikusest juhtuvad asjad mis ei lase elada. Mitte vastuolu tavade või hetketõdedega, või kellegi hukkamõist. See arusaam inimese enda sees et ta on eksinud inimlikuse vastu, see ei lase elada.

Seda muidugi juhul kui inimene on inimlikuse säilitanud, mitte sulgenud selle ees silmad või oma inimlikuse kellelegi- millelegi ära delegeerinud.
Sest selline võimalus on. Alkoholism on siiski ju vaid sümtom. Üks paljudest inimlikusest loobumise nähtudest. Sellistest nagu ükskõiksus, vaenulikus, ka enda pühendamine vaid ühele ainsale asjale. Ja kuigi pühendumine võib tunduda kui inimlikuse kõrgem tase, siis tegelikult võib see olla hoopis põgenemine inimlikuse eest inimese enese sees. See on ebameeldiv ja tekitab juurde terve hulga probleeme, kuid see laseb elada.

Kolmas võimalus on usk. Kuigi ka usk võib olla põgenemistee enda ebatäiusliku inimlikuse eest, seda siiski vaid juhul kui usk on pime. Ka usk võib olla propaganda, vahend issanda muutmises isandaks, tööriist orjandusliku korra säilitamiseks. Kuid see ei ole usu algne vorm. Algses vormis pole usk pimedus, vaid valgus. Usumehed on olnud  eelkõige teadlased ja õpetlased. Saamaks teadlikuks mitte vaid sellest mis on käegakatsutav, silmnähtav, teadaolev. Vaid saamaks teadjaks ja nägijaks maailma kõiksuslikust struktuurist. Ükski aatom ei kao eikuskile ega teki eikuskilt. Energia jäävuse seadus kehtib nii laboris kui universumis. Kõik on. Ja seda olevat on tunduvalt rohkem kui inimene oma inimlikust vaatepunktist on suuteline nägema. Arvan et umbes samas vahekorras kui silmaga nähtava ja eksisteeriva universumi suuruste vahe. Nii on usk teadlikus iseenda tühisusest, selle nägemine. Et inimlikuse eksimused ongi inimese osa, sest on nii paljut mida inimene ei näe.
Kuid usk ei ole vaid nimi kirikuraamatus ja mündid korjanduskarbis. Et usk oleks usk peab ta olema täielik pühendumine vaid ühele asjale, usule. Nii ei ole usk eluraskustest läbi saamise vahend. Ta on üks võimalus kolmest.