esmaspäev, 13. mai 2019

Kooli kokkutulek


 Käisin kooli kokkutulekul. Ilmselt viimasel, sest öeldi et kool lammutatakse. Ma ei saanudki täpselt aru kas seepärast et hoone sooja ei pea või poliitiliste tirelite pärast, hoone tundus tegelikult nii väljast kui seest täiesti korralik. Aga ega sellest midagi muutu kui mina püüan, ja võibolla ehk suudangi, näilisuse taga tegelikku näha. Nii ma seda ei pingutanudki vaid kõndisin lihtsalt mööda kooli ja meenutasin. Kõndisin mööda treppe ja klassiruume, käisin sööklas ja garderoobis. Garderoob muide oli kõige autentsemalt säilinud, ainult betoopõranda kerge lainetus andis märku neist miljoneist sammudest mis seal astutud, joostud ja tormatud. Autentne oli ka garderoobi tädi, kes nägi välja täpselt samasugune kui siis kui mina koolis käisin. Mõistus ütles küll et see kohe mitte kuidagi ei saa võimalik olla. Silmad aga nentisid et nii see on. Veider. Ruumid tundusid natuke proportsioonist väljas, koridorid lühemad ja laed madalamad. Koolikell seinal aga oli täpselt seesama. Pingid klassides muidugi samad ei olnud, püüdsin leida enam vähem enda istekoha ja istusin seal päris pikalt, vaatasin küll rohkem aknast välja, noh nagu kooliajalgi. Igatsugu asju meenus.







Vilistlasi oli päris palju kohal ja kõik see kokkutulnud rahvamass midagi rääkis, arutas ja seletas. See tundus väheke veider, sest mida küll on nii palju rääkida omavahel inimestel kes üksteist aastakümneid pole näinud ja üksteise mõttemaailmatest praktiliselt midagi ei tea. Aga näed oli. Räägiti lastest ja lapselastest, tööst, keda nähtud ja kes mida teeb, kes on tähtsa koha peal ja kes surnud. Nii palju juttu. Tundsingi end selles suhtes kõrvalisena. Tundsin et minu jaoks on sisemine maailm alati olulisem olnud kui väline. Ja sellisena ma eriti ei sobitu praegusesse aegruumi. Küllap on see teadmine kogu aeg minus olnud, ainult ma pole seda väga aktsepteerinud ja olen püüdnud oma sisemusega välises maailmas kontakti saada. Kuid olen selle tegevusega vaid segadust tekitanud. Aitab siis küll. Olgu see blogi siin ainuke minu sisemise maailma jaoks.
Püüdsin inimesi vältida. Kuid väga palju vaadati üksteisele otsa. Kui tänaval nii pikka silmsidet hoida, peetakse imelikuks. Seal kokkutulekul aga vaadati pikalt. Nojah, püüti kunagisi nägusid praegustega kokku viia. Ei pääsenud minagi, mind tunti ära. Grupp inimesi viipas, Udo tule siia. Oi jeerum. Umbes pooled tundsin pika pingutamisega ära, veel osa tundsin ära pärast nime. Kuid jäi veel kolm kes mind ära tundsid, kuid mina neid mitte. Aga kohe kindlasi oleksin pidanud tundma, sest meenutati tollal ühiseid ettevõtmisi. Ei meenunud, ikkagi 45 aastat möödas, kuigi väga pingutasin ja mälu tõmbas sellisest pingest krampi ja hakkas valutama. Pole kunagi varem tundnud et mälu valutaks, aga näe. Piinlik oli ka, sest kujutasin ette et nemad keda ma meenutada ei suutnud võisid end sellest puudutatuna tunda. Nemad ju ei teadnud et asi on lihtsalt minu loomupäraselt kehvas ja ajaga veel üsna õhukeseks kulunud mälus.

3 kommentaari:

tegelinski ütles ...

Ma ei ole miskipärast ühelgi koolikokkutulekul käinud. Ei põhikooli, ei keskkooli. Mul on jäänud keskkooliaegne pinginaaber, kellega vahelduva eduga kas rohkem või vähem oleme kõik need aastad (aastakümned) läbi käinud.
Kes oli Adolf Kesler, kelle nime kool kandis?

Udo ütles ...

Tean et oli sakslane, kommunist ja mingi aeg Jõhvi Täitevkomitee esimees, rohkem ei teagi.
Minule jäi kokkutulekust arusaam et on inimesed kellele meeldib käija kõiksugu kokkutulekutel ja kogunemistel, ja on selliseid erakutüüpi inimesi, kes eriti ei käi, no nagu mina. Jah, ongi hea et kõik ühesugused pole.

tegelinski ütles ...


Nimi Kesler kõnetas, sest meie kandis on mälestusmärk Salme Keslerile, noorele kooliõpetajale, kes enamlaste poolt 100 aastat tagasi maha lasti.
Ma vist ei ole eraklik, aga olen niisama omamoodi. Õnneks pole teised ka kõik ühesugused ;)