neljapäev, 14. märts 2019

Prügi

Poes käisin. Ja no ühtlasi viisin pakendeid prügikasti. Maardu Maximas see otse poes ees, tean kus on, pole vaja otsida, saab kõik ühte tünni visata. No viskan siis, kui korraga hakkab minuga üks naisterahvas pahandama, vene keeles, no nagu Maardule kohane. Et miks ma oma prügi sinna viskan. Eh..., kuidas miks, selle jaoks see tünn siin ju ongi. Naisterahvas aga muudkui pahandab, nagu teeksin mina midagi valesti. Ega ma kõigest arugi ei saanud, sellest sain küll, et tema meelest on see tünn ainult klaasi jaoks, et kas ma siis ei näe, see on sinna peale kirjutatud. Siis mul tekkis kahtlus et äkki tõesti. Käisin ümber tünni, isegi kaks tiiru, ei mingit kirja. Kutsusin siis seda naisterahvast et tulgu ja näidaku kus see kiri on. Ta ei tulnud, vehkis aga käega ja õiendas edasi. See asi hakkas mind närvi ajama. Püüdsin talle mitu korda, küll juba üsna ärritunult, selgeks teha et tema eksib, et tünn pole vaid klaasi jaoks, ent kuidagi järjekindlalt ta täiesti ignoreeris minu seletusi.  Käratasin siis talle et mida sa siin õiendad, ise oled loll .. või midagi sarnast. Nojah .. ega see minust ilus polnud. Tema ilmselt tõesti uskus et konteiner ongi ainult klaasi jaoks ja mina teengi valesti. Konteineril aga mingit taolist kirja polnud ja sisse vaadates oli näha et ka varasemad sinna pakendeid viskajad olid olnud minuga ühel arvamusel. Aga tõesti, kui ma enda arvates midagi valesi ei teinud, miks ma siis niimoodi närvi läksin? Pärast selle üle järgi mõeldes sain aru küll et see kuidas see naisterahvas seda ütles, polnud lihtsalt mulle teada andmine et näe, asjad on teistmoodi kui sina arvad. Ta oli mind omas mõttes hukka mõistnud. See mida, ja põhiline kuidas, ta mulle seal ütles, ei olnud info jagamine ega arutelu, see oli hukkamõist. Ja mina ei osanud seda kohe ära tunda, ega osanud sellele rahulikult reageerida, läksin närvi ja solvasin. Minu tegevus polnud inimlikult  võttes sugugi parem kui tema hukkamõist.
Järgmisena mõtlesin et vaat kus, siin ma nüüd olen, püüan just sel ajahetkel oma hukkamõistu hirmuga silmitsi seista ja siis selline puust ja punaseks tehtud näide. Ma tõesti ei oska hukkamõistu ära tunda ega sellele kuidagi muudmoodi reageerida kui hirmu ja vihaga. Solvumine selle naisterahva peale jäi hoobilt tahaplaanile ja mind valdas tänutunne. Et ta mulle minu puudulikuse mulle nii tuntavalt selgeks tegi. Milline ajastus!!! Kuidas see maailm küll toimib!?

Prügiga on veidrad lood tõesti. Prügivedamisring on mulle juba üsna mitu tühisõitu kirja pannud, sest no tõesti, mul lihtsalt pole sinna konteinerisse midagi panna. Pakendid viin poe pakendi konteinerisse, muu prügi sorteerin ja viin jäätmejaama, söögijäägid komposteerin. No mida!?
Mida aga teha selle prügiga mis inimestevahelise suhtlemise tagajärjel tekib. Visata prügimäele või taaskäidelda. Aga milleks teda siis taas- käidelda. Õppimiseks ehk?

19 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Milline on prügi, mis tekib inimestevahelise suhtlemise käigus? Eino...päriselt..?

Udo ütles ...

Hirm ja viha, ma mõtlen. Sest no alati on ju võimalik teisiti, mööda mõistmise teed. Aga mõnikord näe, nagu minu näites siin, ei oska seda teed pidi minna ja tulebki- "ise oled loll..", puhas solvumine onju - prügi.

Kaamos ütles ...

Aga tasakaal? Et ühel pool on siis vajalik ja ilus, aga teisel kaalukausil prügi?

Udo ütles ...

Jah, see ongi ju tasakaal. Ühel pool on see mis inimestevahelist suhet hoiab ja säilitab. Nagu huvi, hoolivus, vaimustus, mõistmine ja kõik need teised asjad mis teise inimese huvitavaks ja kütkestavaks teevad. Ja teisel poolel on hirm ja viha ja hukkamõist ja ..., ühesõnaga need asjad mis juhul kui me ei suuda või ei oska neid prügina ära vista, viimaks igale suhtele põntsu panevad. Ainult see et kas vajalik ja ilus!? Hm.. No kõik halb mis minuga minu elus juhtub on tõesti ebameeldiv, kuid siiski vajalik. Kui ma oleks täiuslik, siis tõesti poleks vaja. Et ma aga olen ebatäiuslikult inimlik, on need siiki vajalikud et mind peadpidi kuhugi topitaks ja öeldaks et näe õpi poiss, seda sa ei oska. Nagu selles minu Maardu prügikonteineri loos. Siis ma tõesti tundsin et pean hukkamõistuga ringikäimise ära õppima, poleks seda olnud, tea kas õpiksingi.

Ainult et prügi peaks oskama ära visata. Nagu ka asjade prügiga. Kui me kõik mis meile prügina tundub lihtsalt prügimäele viskame, ongi keskkond lõpuks üks suur prügimägi. Prügi peaks taaskäitlema. Kui ma oma inimliku prügi endast lihtsalt ära viskan, siis selle äraviskamisega läheb kaasa ka osa minust. Lõpuks mind enam ei jäägi ja mul pole muud teeb kui sõltuda. Seepärast mumeelest peaks seda inimlikuse prügi siiski õppimiseks kasutama. Siis see energia muundub, mitte ei akumuleeru prügimäele.

Anonüümne ütles ...

Sellele kõigele oleks olnud lihtne lahendus - minna ja teha vastavas asutuses ettepanek et oleks mitu tünni - klaas, papp, olmeprügi. Nii nagu on mujal suurte kaubanduskeskuste juures lausa mitu tünni. Ühe tünniga teete hoopis prügisorteerijatele tööd. Aga eks lisatünnide jaoks ettepaneku läbisurumine nõuab ka veidi "võitlust", kuid tagajärjeks on paljude rahulolu. Lihtsam on muidugi olla pohhuist ja mõelda, et las keegi teine selle "võitluse" maha peab, tema ainult tarbib.

Udo ütles ...

Noojah, see siis tähendaks juba maailmaparandamist. Mina alles parandan ennast.

Anonüümne ütles ...

Eks maailmaparandamine algabki enda parandamisest. Kui poe ees on vaid 1 tünn, siis see ju põhiliselt ongi mõeldud klaasi jaoks, sest klaastaarat ju vastu ei võeta. Ise ei tuleks küll selle peale, et oma eramaja prügi puistaks kuhugi mujale, mis sest et keegi kusagil on sellega algust teinud. Kui kodus tuleb prügi vähe, saab ju prügiauto tellida pikema aja peale. Siis ongi tasakaal.

Udo ütles ...

Ja ja, midagi taolist rääkis ka see vene keelt kõnelev naisterahvas. Ja umbes samasuguse tooniga ka. Pean tunnistama et ma tõesti ei tea kuidas see õige oleks. Selles mõttes ehk tõesti olen pohhuist, kuigi mina nimetaks seda ebatäiuslikus maailmas mõistlikuse piirides hakkama saamiseks.
Ja tänan et Sa minu jutu mõtet väga elavalt illustreerisid. Siit ka üks õppetükk kuidas hukkamõistu ära tunda - minu tõde on vääramatu.

Kaamos ütles ...

Aga kui sa töötad prügi ümber millekski, mis teisele kaalukausile läheb, siis kui palju peab üks inimene elus prügi tootma, et mingigi tasakaal püsiks? Mingil hetkel peaks kätte jõudma punkt, kus kõik suhetest tekkiv ongi prügi ja pead veel seda täie auruga juurde tootma, et teine hunnik kõike uppi ei ajaks?
Nomaitia...selles teoorias on minu jaoks midagi imelikku. Justkui keegi prooviks teistele selgeks teha, et 2+2=5, endal nähtamatu 1 varrukas....

Anonüümne ütles ...

Mis puutub siia hukkamõist ja mingid 2+2=5 valemid? Ma lihtsalt ei mõista, miks peab oma prügi kuhugi mujale sokutama ning pärast solvuda, kui keegi teeb märkuse. Pole ju teoorias midagi rasket ega ka imelikku, kui igaüks hoolitseks ise oma prügi eest. Selle asemel aga otsitakse kohta ja põhjuseid, kuhu prügi saaks ära sokutada, las teised koristavad ja sorteerivad, nende asi on filosofeerida...
Kevaditi on metsaalused neid "filosofeerijaid" täis...Ju siis tasakaal paigast ära...

Kaamos ütles ...

Anonüümik: sul on õigus, kuid ära mine närvi - me räägime praegu täiesti erinevatest asjadest. See sodi, millest ma räägin ei lähe prügikasti ega jää metsa alla, see vedeleb inimeste hinges.

Anonüümne ütles ...

Kaamos, mul käivad mõlemad käed varrukasse ja on nähtaval, nii et ei sinul, Udol ega ka Maardu venelasel ei õnnestu mind kuidagi närvi ajada.
Aga head prügisorteerimist teile.

Udo ütles ...

He-hee, kaardimängupettus tundus naljakas.
Aga oot, Sinu mõttekäigust ma ei saanud aru. Mulle tundub et see asi sai nüüd natuke liiga ära piltlikustatud ja me pole täpselt kokku leppinud mida me nende kujunditega sellel pildil mõtleme. Niiet võibolla on mööda rääkimises asi. Püüan oma metafoore lihtsustada, no lihtsalt et oleks selgem mis on minumeelest mis.
Ütleme et on kaks inimest ja suhtlevad. Nagu suhtluses ikka, kui see just täiesti pinnapeale pole, tekivad aegajalt pinged. Keegi, või mõlemad, solvub (tekib prügi). Nüüd on kaks võimalust. Üks võimalus et sellest solvumise teemast enam ei räägita (prügi jääb alles), või teine võimalus räägitakse see solvumise asi omavahel selgeks, õpitakse millest solvumine tuli ja kuidas järgmisel korral samas situatsioonis käituda (töödeldakse prügi ümber). Kui minnakse mööda esimest teed, siis neid vaikimise asju muudkui koguneb ja lõpuks ei räägita enam üldse. Kui minnakse teisele teele siis solvumisi jääb üha vähemaks (prügi tekkimine väheneb). See on üsna keeruline ja ka minul on ette tulnud et see ei tule välja ja lihtsalt peab sinna esimese variandi juurde jääma. Kuid pole ju vaja teha mingeid pingutusi et solvumisi rohkem oleks, lihtsalt tasakaalu pärast. Küll neid probleeme tuleb niigi. Nagu ka ainelise prügiga. Seda tekib elutegevuse käigus niikuinii. Sellest vabanemiseks tuleb pingutada.
Mida Sa seda mõtlesid kui ütlesid et justkui peaks seda prügi täie auruga tasakaalu säilitamiseks juurde tootma. Või ... ühesõnaga ma ei saanud aru?

Udo ütles ...

Anonüümik, ega keegi meist ju ei taha et see prügi mööda ilma laiali oleks ja parem ikka kui see õigesse kohta välja jõuab. Küllap on Sul paljuski õigus, kuigi mulle isiklikult tunduvad mõned Sinu mõtted reaalse elu jaoks liiga must- valged. Kuid siin ja praegu on teemaks siiski vaimne prügi.

Udo ütles ...

Võibolla võiks siin tõmmata paralleeli entroopiaga. Et entroopia toimub nagunii, millegi säilitamiseks on vaja teha tööd et entroopiat tasakaalustada.

Kaamos ütles ...

No ma mõtlesin prügi juurdetootmise all seda:
On kaks tasakaalus kaaluksussi, vasakul säilitamist väärt kraam, paremal prügi.
Prügi tuleb ümber töödelda millekski heaks, millekski, mis läheb paremalt kaalukausilt vasakule. Tasakaal kaob.
Parem pool vajab lisakaalu, et vasak maha ei potsataks, et tasakaal säiliks. Tuleb toota prügi, et kaalukausid oleksid võrdsel kõrgusel.
Prügist saab ümbertöötlemise käigus vasaku kaalukausi kraam. Jälle on tasakaal paigast.
Tasakaalu saavutamiseks on vaja lisaprügi...
Ongi ketas keerlema löödud.

Udo ütles ...

Selles mõttekäigus on loogikaviga selles, et kuna asjad asuvad vastand kaalukaussidel, on neil ka vastandlikud omadused. Mis tähendab et kui vasaku kaalukausi täitmine nõuab pingutust ja tööd, siis parempoolne täitub sellest et ei pinguta.
Aga ratas käib tõesti. Võibolla kui ta ei käiks, polekski mmidagi.

Kaamos ütles ...

Me mõtleme ikka hämmastavalt erinevalt😁
Mitte nii, et ühel on õigus ja teisel ei, lihtsalt väga erinevalt.

Udo ütles ...

Jah, väga nõus. Ja ongi tore.