pühapäev, 10. märts 2019

Mõistmata hukkamõist

Siiani olin võitlusesse halvasti suhtunud. Võit on väärtuslik vaid siis kui oled võimeline empaatiast loobuma. Kui pole, käivad võit ja kaotus koos ja tähendust omab vaid võitluse käigus toimunud häving.
Võitlus on võimu meetod "jaga ja valitse" printsiibil orjandusliku korra hoidmiseks.
Enamik inimkonna võitlusi on vaid näiliselt tõe või õiguse eest, tegelikult kellegi osav manipulatsioon võimu saamiseks.
Niiet, võitlusest tuleb vaid halba.
Kuid avastasin, võitlusel on ka hea pool. Eks ole iseendaks jäämine hukkamõistvas maailmas ka tegelikult ju võitlus. Selle käigus ei jää muud kui enda hirmudele otsa vaadata. Mitte põgeneda.

See mõte on mul viimasel ajal peas keerelnud, on tahtnud blogis jutuks saada, kui minul pole olnud aega. Kui nüüd selle siin kirja panin, siis vaatan, mis jutt sest olekski tulnud. Minu pika mõttetöö tulemus vaid kümnes lauses.

Eile juhtus mul aga selline lugu. Ma püüdsin ühe hukkamõistu eest põgeneda. No esiteks ei läinud see mul korda ja tegelikult läks asi hoopis hullemaks. Siis meenus mul see mõte. No täpselt klappis. Selline kokkusattumus ja asjaolu et see minu jaoks on korduv muster, võttis mind maha istuma ja selle üle põhjalikult mõtlema. Avastasin et ma ei oska hukkamõistuga toime tulla. Mida teha, kuidas olla? Kuidas olla nii et ma ise ei hakkaks mõistmise asemel hukkamõistu hukka mõistama?
Ma ei tea.
Ma ei oska.
Mõtlen nüüd selle peale.

Kommentaare ei ole: