pühapäev, 6. jaanuar 2019

Pingil


Ta istus mu kõrvale pingile. Ta ei tervitanud ega midagi, ja ka milleks, selles elus oleme ju juba kohtunud. 
Ta ütles. Kurat, mulle käib närvidele see pidev positiivsus. Sa pead kogu aeg olema rõõmus ja naeratama ja mõtlema ainult häid mõtteid. Aga ma ju pole kogu aeg rõõmus. Vahel asjad lähevad halvasti, ja ma olengi kurb ja masenduses. No las ma siis olla. Miks ma PEAN kogu aeg rõõmus olema. Ei pea ju.
Mina ütlesin.
Muidugi, iseenesest mõistetavalt. Elementaarne. Kuid ütle, miks see Sind närvi ajab? Maailmas on ju palju asju mis tehakse hoopis teisiti kui inimese jaoks parem oleks, see positiivsuse asi sealjuures. Kuid asjade pärast mis teised pea peale pööratuna teevad, ei peaks Sina ju ometi närvi minema, või mis.
Ta mõtles, aga ilmest võis välja lugeda et ega tal polnud vastust minu küsimusele. Nii ta ei öelnudki midagi. Läks aga jälle edasi.

Mina aga mõtlesin seda asja edasi. Tõepoolest miks. Miks käib mõni mõttelõng peas muudkui ringi ja ringi, seesama lõng teise inimese peas aga on üsna rahulikult keras. Miks.
Nagu seesama positiivsuse asi. On tõesti jah mingi levinud mõttemudel, kus naeratus pole rõõmus välgatus, vaid kleepunud mask nagu näts talla all. Et sõbrad on need kes sulle rõõmsalt takka kiidavad, mitte need kes sulle ütlevad: kuule vaata, minumeelest teed sa seda valesti, mis arvad!?
Need kes sulle püüavad müüa illusiooni lõputust roosamannas hulpimisest tahavad tegelikult sinult midagi saada, nahka üle kõrvade tõmmata. Siis oledki näiliselt rõõmus ja naeratav, aga nahk lotendab üle näo ja näha pole midagi.
Ma olen neid mõtteid mõelnud, kuid nad ei ketra mu peas, ei käi närvidele. Ma olen aru saanud et duaalse ehitusega maailmas polegi teisiti võimalik. Kui on olemas paradiis iseenda sees, siis on seal ka põrgu. Kui püüame ühe neist enda seest välja tõrjuda, kaob ära ka teine. Ma pole nõus paradiisi kaotama. Põrgu võiks ära kaotada küll, kuid mõistan, see pole võimalik. Võibolla ma ei olnud päris arusaadav selles mida mina paradiisi all mõtlen. See pole lõputu heaolu. See on midagi muud. See on hommik, kui lumi sillerdab ja maailm on vaikne, nii vaikne, kuid samal ajal nii rikas, nii helisev. Nii suur, iga asi on omal kohal ja segamini ajajad pole veel ärganud. Puud on pikad ja sirged kui postid maa ja taeva vahel. Toetajad ja ühendajad. Kõik ühe asja eest väljas, kuid samas igaüks omaette isiksus. Linnud säutsuvad ja kogu see vaikus kajab ja särab. Keegi läheb ükskõikselt mööda kuid sina seisad silmad lahti ja kajad koos kõiksusega. Seal pole midagi võtta või anda, pole midagi mõista ega teistele edasiandmiseks jäädvustada, see lihtsalt on. Paradiis iseenda sees. Selliseid hetki on.

Ja siis on põrgu. Kui tajud et teed on korraga otsas, pole kuhugi minna, midagi pole vaja teha. Pole kellelegi näpuga näidata ja süüdistada. Ma ise olen selle põhjus ja tagajärg. Mul pole seda mida olen pidanud kõige olulisemaks. Olen arvanud et leian seda otsides, kuid olen eksinud. Oma ebatäiuslikuses olen otsides sellest üle astunud, sellele peale astunud, olen tekitanud valu ja kannatusi. Ma pole aru saanud kes ma olen, milleks ma olen suuteline, ja milleks ei ole. Mul pole andestust ega saa ka ma tehtud vigu parandada. Kuid kui ma poleks otsinud, oleksin pidanud kõrval seisma ja silmad kinni pigistama. See aga oleks olnud veel hullem. Niiet pole vahet, millises vormis on minu olemine, põrgu on minu sees igal juhul.  See otsatu pimedus kus pole lootust, pole väljapääsu, pole midagi. Ma ei saa ka seisma jääda. Selle võimalikus on vaid illusioon. Vanaviisi, enda ümber kannatusi külvates edasi minna aga ka ei taha. Niiet see pole mingi loogiline mõttekäik ega tahteavaldus. Õppimine eluviisina on sellises situatsioonis paratamatus.

Olen paradiisi ja põrguga enda sees rahu teinud. Mitte endast välja jätnud, seda mitte. Mõlemal on oma tähendus, oma mõte ja väärarusaamad positiivsuse proriteedist ei keerle minu peas. Aga temal näe keerleb. Ju tal siis on selles kohas veel mõtlemata mõtteid.

Kuid mul on keerlevaid mõttelõngu teiste kohtade peal. Näiteks leian end alailma mõtlemast väärtuse ja raha suhtele. Selles küsimuses pole rahu minu sees. Ju siis on seal veel mõtlemata mõtteid.
 

11 kommentaari:

Kaamos ütles ...

Inimene ei saa mu meelest kunagi nii valmis, et ta võiks öeda mõne teema kohta, nagu oleks ta selle lõpuni mõelnud. Elu on täis üllatusi, mis meie omast arust korras riiuleid käivad ilmast ilma segi puistamas.

Udo ütles ...

Jah, tõesti. See igivana küsimus, kas inimene saab olla täiuslik.
Ometi on nii et mõned mõtted käivad peas muudkui ringi ja ringi, uuesti ja uuesti. Mõned teise inimese mõttelised nõiaringid aga võivad imestama panna. Miks see nii on?

Kaamos ütles ...

Inimene on loodud imestama. Tuim ja uudishimuta inimesetükk oleks ime.

Udo ütles ...

Ime- jah. Imeline- mitte mingil juhul.

Anonüümne ütles ...

Mis mõtet on mõelda mõtteid, mis mõtteid keegi teine mõtleb?

Udo ütles ...

Sest mõtted on väärtuslikud.

TT ütles ...

Mul on sihuke tunne, et tihtipeale teevad inimesed liigse mõtlemisega oma lihtsa elu ise mõttetult keeruliseks :)

Udo ütles ...

Jah, ka mina mõtlen nii. Teisalt, tihtipeale teevad inimesed elu lihtsustamisega elu mõttetuks. Tasakaal selles küsimuses tähendab reaalsuse tunnetamist. ... on see lihtne ... keeruline.

TT ütles ...

Jah, Tasakaal on võlusõna.

Anonüümne ütles ...

Kõige väärtuslikumad on mõtetevahelised pausid.

Udo ütles ...

Mis on nende väärtus?