pühapäev, 29. detsember 2019

Kõige olulisem


Kuigi pingutan nii kuis jaksan, see hunnik kus on tegemist vajavad asjad, ei vähene. Kasvab teine hoopis.
Nojah, üsna selge siis et kõike ei jõua, tuleb valida, mis on olulisem. Ja nagu iga asjaga, tuleb ka siin alustada algusest. Sellest mis on kõige olulisem.
Ma nimetan seda inimlikuseks. Ja nüüd püüan ma öelda, mida ma inimlikuse all mõtlen, sest igaühe jaoks on see ju erinev.

Inimlikus, see on olemise võimalikus ja võimatus, igatsus nagu meri ääretu ja põhjatu, mõtted nagu torm huilgamas üle maa. See on rumalus loota võimatut, see on tarkus näha, ka  sinna kuhu meeled ja keha on võimetu küündima. See on võime tunda end selle maailma dimensioonides sipelgana ja võime tunnetada harmoonia põhimõtteid kosmilistes mastaapides. See on hoolivus, see on lahkus. Kaastunne või empaatia, kuidas iganes me seda nimetame, põhimõtteliselt võime näha teise inimese sisse, sellest hoolida, seda oluliseks pidada. See on vaimustus. Mina olen oma vaimustumised vaimustunud, kui enne olen olnud pimedas, end ära löönud ja haiget saanud, püüdnud tagajärjetult mõista ja tunda. Ja kui see mõistmine siis tuleb, on tõesti tunne nagu maailm avarduks tähtedeni välja. Tunne nagu oleks valgeks läinud ja korraga näen neid mustreid mis on endas ja teistes, tunnen nende mustrite ilu ja valu, kuidas nad omavahel põimuvad ja sellest põimumisest tulevad aina uued ja uued mustrid. Vaimustuseks on vaja nii mõistmist kui tundmist. Mõistes, ilma tundmata, pole võimalik aru saada mis on oluline ja millises suunas üleüldse vaadata. Tunded ilma mõistmiseta ketravad ühe koha peal ringi ega pääse liikuma. Minus võib küll olla millegi mõistmine või arusaam, kuid niikaua kui see on vaid minu ajudes ja sügaval sisimas pole ma seda tundnud, on see üsna kasutu.
Inimlikus on armastus, headus, rõõm, hirm, viha, raev, jonnakus, kadedus, ükskõiksus, visadus, see on sisetunne, see on tarkus, see on looming, see on väärtuse loomine. Olgu selleks väärtuseks siis kasvatatud kartul, või peidusoleva inimlikuse ülesleidmine, see kõige väärtuslikum. 
Ja tõesti, on varje ja tumedamaid kohti, kuid poleks ju mustreid kui kõik oleks ühtlaselt valge.

See on oma tee nägemine. Meil kõigil on oma korduvad mustrid, igaühel omad, kogu universumis ainulaadsed. Head panevad vaimustuma. Halvad on nagu koht hinges mis kord lapsena haiget saanud, teeb iga kord valu ka õrnal puudutamisel. Inimene võib mööda seda mustrit keerelda nagu orav rattas, üha uuesti haiget saades. Inimene võib vägisi end sellest rattast välja sundida, asendades osa oma hingest ükskõiksusega või üleüldse oma hinge osi maha jättes. Kuid kui on julgust end ringi keerata ja hirmu poole vaadata, üsna hoolega vaadata, hakkavad paistma mustrid.
Minu elus on sellisteks korduvateks mustriteks ükskõiksus ja halvakspanu. Nee on mulle üha uuesti ja uuesti haiget teinud. Näen nüüd ükskõiksuse tekkepõhjusi. Näen ka, et mina oma puudulikuses teen teistele inimestele haiget, et see mida mina tajun halvakspanuna, on reaktsioon minu poolt tekitatud valule. Näen et väga palju on mittemõistmist, mis on ka loomulik unikaalsete olendite puhul. Näen et mõistmisest olulisem on tahtmine mõista.
Ka näiteks kiusaja, petis või röövel kes minu raha või väärikust üritab minult röövida või röövib, võib selle röövimise läbi küll saada majanduslikult rikkaks või omas keskkonnas lugupeetud autoriteediks, kuid oma sisimas on ta vaene, sest ta ei oska ise väärtust luua, vaid petab või röövib seda teistelt. Ta ei oska ise vaimustusest ülenduda, ta peab ülendumiseks teisi alandama. Ta ei saa hakkama kõige olulisemas. Inimlikuses. Kui seda mõista, ei teki viha, vaid kaastunne.

See on lähedus. Ilma inimlikuseta pole võimalik mõista ja tunda teist inimest. Kui vaatan inimese pealispinda ja kuulan ainult sõnu, ei saa ma selle inimesega lähedaseks. Selleks on vaja vaadata sügavale sisse. Sügavale sisse saab vaadata ainult inimlikusega.
  
See on sotsiaalsus. Võime eksisteerida teiste inimestega koos, võrdsena. Näha oma kohta, kuipalju anda, kuipalju võtta, mitte muutuda orjaks, mitte muutuda parasiidiks. Nii perekonnas kui ühiskonnas. Südametunnistus, ühendus kõiksuse infoväljaga, kuidas keegi seda nimetab. Kui pole inimlikust, hakkab kurjus oma seadusi kirjutama.
Üha enam materiaalseid väärtusi koguneb üha väiksema hulga inimeste kätte. See oleks justkui kapitalismi loogika. Mõte, et midagi on siin valesti, on tobe vandenõuteooria.
Kuid..rikkus on võimalus kasutada suurt väärtust. Kas see väärtus on loodud, või on petetud- röövitud. Kapitalism justkui ütleb, rikkad on selle väärtuse loonud, selle nimel kõvasti tööd teinud. Väärtuse loomise loogika aga on teistsugune. Mida väärtuslikumat väärtust luua, seda vähem seda on. Näiteks. Põllumehel on tunduvalt lihtsam kasvatada kehva kvaliteediga mürgist toitu. Väärtuslikku, toitainete rikka, mürgivaba toidu kasvatamine on tunduvalt töömahukam, väiksema toodanguga, palju väiksema kasumiga. Õpetaja võib lihtsalt õpetada klassi suurusega komkümmend õpilast, kui ta õpetab neid ühesugusteks tellisteks seinas. Lapsele inimlikuse õpetamiseks on vaja individuaalset lähenemist, palju enam pingutust ja otsinguid, palju rohkem tööd. Toota midagi keskkonda säästvalt on palju väiksema kasumiga kui toota midagi jättes järeltulevatele põlvedele surnud maa. Enamus suuri kunstnikke on surnud vaesuses. Peab oskama vahet teha väärtuslikul ja üles haibitud kräpi illusioonidel.
Vanasõna ütleb, oleme see mida sööme. Seda loogikat on üsna lihtne mõista. Kuid vaimse olemusega on samuti. Oleme see mida me loome. Kui ma loon väärtust, siis ka oma sisemises vaimses olemises olen ma väärtuslik. Kõige olulisem, kõige väärtuslikum, on inimlikus. Sellest ka kunsti, ehk siis loomingulise sunni, olemus. Vajadus luua inimlikku väärtust. Kas siis seda kunstis väljendada, või olemise tasandil olla hea ja hooliv. Ka toit, kodu, turvatunne, võimalus õppida, võimalus näha maailma, ilu, need kõik on väärtused. Kui väärtuse loomine silmist kaob ja tähtsaks saab rahaline rikkus, kaob ka inimlikuse väärtuse tunne inimese enda sees. Kui inimeses ei ole inimlikust, siis ta ei oska inimlikust ka teises inimeses näha. Inimene kaotab väärtuse, tekib orjapidaja mentaliteet.
Kui materiaalne rikkus oleks võrdeline loodud väärtusega, oleks see tunduvalt ühtlasemalt jaotunud. Selline materiaalne ebavõrdsus tuleb läbi orjanduse. Ahelate asemel illusioonid. Inimest saab muuta orjaks, või orjapidajaks, vaid ühel viisil. Tema inimlikust hävitades.

Inimlikus on ilus. Ta on ilus kui ta on noor, ta on ilus vanana. On ilus kõhnana või paksuna, riides või paljalt, ekstraverdina või introverdina, mees või naine. Inimlik inimene on ilus igat moodi. Inimene kaotab oma ilu kui ta kaotab oma inimlikuse. Kui tal on hirm, kui ta varjab oma inimlikust maski või ükskõiksuse taha. Kui ta ise loobub oma inimlikusest.
Purjus inimene ei ole ilus, sest ta on kaotanud oma inimlikuse. Ma mõtlen, purjus inimese agressiivsus on suuresti sellest tingitud. Et oma sisimas ta tunneb ära et temasse suhtutakse teistmoodi. Venelastel on see eriti keelel ja meelel. "Tõ menja uvašaješ?" on purjus venelase tavaline küsimus. Mumeelest see ongi alkohooliku probleemi olemus, olgu ta mis rahvusest tahes, ta tunneb et tema lähedased ei pea teda inimlikus mõttes täisväärtuslikuks.
Inimlikuse kaotamine võib avalduda mitmel moel. Parasiit-inimene, olgu ta materiaalne või vaimne, on ilma inimliku särata. Ja asi pole ainult sisetundes, ka väliselt on näha kas inimesest on ainult kest, või on inimene inimlikust ääreni täis. Kas silmades on soojust, kas on tunne et võib astuda päris lähedale.

Jah, seda küll, inimlikus on puudulik. Keegi pole täiuslik. Sellest ka hirm haiget teha ja haiget saada. Kuid, kõik siin maailmas on seotud hirmuga. Ka toidu otsimiseks koopast välja minna on ohtlik ja hirmutav. Kui oma hirmudele vastu ei astu, siis polegi elu.

Inimlikus on tõde. Ja et kõik on pidevas muutumises, on muutumises ka tõde. Tõde on, kui ma teist inimest mõistan. Mitte ei mõista hukka või vääriti. Mitte ei pea tõeks tema maski või illusiooni, või muinasjuttu, või müüti temast. Kuigi ka need on vajalikud, sest ma ju ei mõista kohe, ma ei ole täiuslik. Ma käin läbi kõik need vahepealsed sammud, maskid ja müüdid. Kuid maskid ja müüdid on nagu joonistused tõest. Mõned üsna õiged, mõned ligilähedased, mõned täiesti valed. Kuid nad on siiski joonistused. Tegelik tõde on reaalne. Nagu oleks enne vaadanud loodusmaali, ja siis ise läinud looduses samasse kohta. Võrratult rohkem detaile, nüansse, lõhnu, värve, vorme, ruumi, tundmusi.

Inimlikus on informatsioonikanal.
Ma tean ju nii vähe. Nii eksistentsi põhimõtetest kui inimlikusest. Kui teen valikuid vaid selle järgi mida tean, ja tean vaid mõne protsendi sellest mis kõik elu mõjutab, on üsna kindel et eksin. Inimlikuse puhul on teadmistest üsna vähe kasu. Inimlikus on igas inimeses nii erinev ja veel pidevas muutumises. Valmismõeldud või kirjutatud reeglitest pole kasu, teadaolevast saab vaid juhinduda. Iga uut inimlikuse hetke on vaja mõista ja tunnetada. 
Niiet, õpin inimlikust. Õppimine meelte vahendusel, kogudes juba teadaolevaid tarkusi,  ekseldes katse eksituse meetodil, avades uksi ja üha uuesti avastades et enamasti on seal taga tühjad ruumid, võtab tohutult aega. Üha enam saab mulle selgeks et pean õppima otse allikast.

reede, 27. detsember 2019

Võileib

Külm oli, siis kuni sai rösteris röstis, tegin tule kaminasse, määrisin endale võileva ja istusin. Mõtlesin et vaataks siis nosimise ajal midagi. Toru pakkus mingi Queeni kontserdi välja. No miks ka mitte. Istusin, vaatasin, sõin võileiba. Võileib polnud suurem asi, lihtsalt sai või ja sink, rohkem ma hetkel pingutada ei viitsinud. Kontsert polnud ka suurem asi. Noja muidugi, poisid paistsid üsna noorepoolsed. Polnud enesekindlust, tundus veidi pressitult, alguse asi. Akna taga kiskus lumesajuks. Wou!
Ja siis ta ujuski kohale. See mõte. Et kui küsimustele pole võimalik leida vastuseid otsimise teel, siis see printsiip on tegelikult laiem. Ka oma kohta ei leia otsides. Et on palju parem silmad lahti teha ja hetkele keskenduda. Olengi tähele pannud et üsna tihti olen kuhugi poole liikudes hoidnud silmad eesmärgil ja hetke asukohale tähelepanu pööramata kuhugi auku põrutanud.
Ah sellepärast siis.

Pildil on see lumi mis jutu kirjutamise ajal maha sadas.






esmaspäev, 9. detsember 2019

Palju küsimusi

Küsimusi oli palju, niipalju et ruumi jäi väheks ja nad kippusid üle ääre alla pudenema. Aga ma ei leidnud neile vastuseid. Siis hakkasin aru saama et otsides ma vastuseid ei leiagi. Et vaja on küsimustele keskenduda.
Nojah, keskendusin siis. Aga küsimusi enam polnud. Millegipärast olid nad laiali jooksnud.

teisipäev, 3. detsember 2019

Lihtne

Öeldi keerulisi sõnu ja lausuti pikki lauseid, kuigi asja olemus on lihtne. Suurem eraettevõte hävitab endast väiksema, kasutades selleks riigi- ja ajakirjanduse võimu. Kindlasti pole see esimene selline juhtum Eesti riigis, või maailmas üldse. Ja üsna tõenäoliselt mitte viimane. Paarsada inimest kaotab töö, kuid küllap nad leiavad uue või saavad toetust. Paar ettevõtjat kaotavad oma elutöö, kuid ju siiski ainult paar.
Suuremas pildis, kuhu see tee viib?

Talumehe jaoks polnud põllumajandus üksnes elatusvahend, see oligi elu, kesk põlde ja karjamaid, ta sõi seda mida kasvatas, ta oli see mida ta tegi, oli see mille keskel ta oli. Mida suuremaks on läinud etevõte kes toitu toodab, seda vähem on see seotud inimese endaga, ja seda enam omab tähtsust kasum. Väga keeruline ja töömahukas on toota väärtuslikku toitu. On vaja palju tööd ja palju oskusi, kuid vähem kasumit. Mahetoodang on tunduvalt väiksema kasumiga. Suuremat kasumit on võimalik toota mitmesajapealises lehmalaudas, kus lehmi pole võimalik karjamaadele lasta. Nii nad ongi eluaeg hoones kinni, süües üheülbalist toitu. Mis on selle piima kvaliteet mida nad lüpsavad. Suurtel põldudel kasvatatakse rikkalikult mürgiga rikastatud teravilja ja suurtes kasvuhoonetes köögivilju millede juured ei ole kunagi kokku puutunud mullaga. Rikkalik vihmamets hävitatakse ja asendatakse monokultuuriga.
Kui suuremad ettevõtted neelavad alla väiksemaid, siis lõpuks jääbki vaid paar suurkorporatsiooni kes toitu toodavad. Toidu väärtus langeb veelgi. Vähem mineraalaineid, vitamiine, mikroorganisme, kasulikke baktereid.
Listeeria bakter pole ju ainuke inimvaenulik bakter. Selliseid baktereid mis inimesele halvasti  mõjuvad on sadu, kui mitte tuhandeid. Me ei saa luua absoluutselt steriilset keskkonda, sellises keskkonnas ei jääks ellu ka inimene. Et inimene ellu jääks peab ta olema tugev, ta peab sööma head väärtuslikku toitu. Kui toidu väärtus veelgi langeb, siis sellised listeeria haiguspuhangud, mis praegu on siiski õnneks veel üksikud, omandavad epideemiate mõõtmeid. Kas inimene jääb siis veel ellu? Kas lapsed ja lapselapsed jäävad ellu?
Kas need protsessid mis praegu käivad on olulised?

pühapäev, 24. november 2019

Oma kohale


Et ajale mitte jalgu jääda, pean kohanema kaasaegsete reklaami meetoditega. Lapsed kinkisid mulle üsna hea kaamera, niiet olid nii vajadus kui võimalus. Asusin oma tööst sotsiaalmeedia jaoks video reklaami tegema. Muidugi on keeruline ka tehniline pool, kuid üsna suureks komistuskiviks osutus esinemisoskus. Kuidas ma ka ei püüdnud, mees pildis paistis puine, närviline ja ebasiiras. Video toob hingeseisundi palju paremini välja kui foto. Minu töö reklaamimiseks poleks sobinud ka klassikaline klantsnaeratus, millega ma niikuinii poleks hakkama saanud. Tahtsin saavutada siirust, kuid see ei õnnestunud mul mitte kuidagi. Pingutasin ja püüdsin, tegin aina uusi duubleid, kuid ikka sama jama. Sai selgeks et pingutades see välja ei tule. Siis ma kasutasin mulle juba tuttavat meetodit, küsimusele keskendumist. Ja see teadmine tuligi. Olin ju olnud suunatud endast väljapoole ja iseendaks olemise selle käigus ära unustanud. Ja siis ma tegin ühe duubli seda arusaama simas pidades. Mitte küll täielikult iseendaks olles, sest esinedes pole see ju võimalik. Kuid otsides tasakaalu iseendaks olemise ja enda väljendamise vahel. Ja kõik asetus oma kohale. Kohe esimese korraga.

reede, 22. november 2019

Fraktaalne



See oli üsna veider muutus. Sest kui see muutus oleks toimunud siis kui magan, ei olekski ma aru saanud et midagi on muutunud. Pilt on ju sama. Ikka samuti on rõõme mis panevad kepsutama. Ja on muresid kus tundub et kogu maailm on must. On asju mida tean, on asju millede olemasolust olen teadlik kuid aru ei saa ja on asju millest mul pole aimugi.
Ma olin nagu Maa, nagu planeet, mis oli kogu maailm, selle algus ja lõpp, ots ja äär. Kuid siis toimus muutus ja Maailm oli korraga suurusjärgu võrra suurem. Maa polnud enam kogu maailm, oli nüüd vaid kübeke päiksesüsteemis, mis omakorda vaid pisike osa galaktikast, ja galaktikagi vaid üks miljardite hulgas. Kuid rõõmud on siiki rõõmud ja mured mured, ainult teises suurusjärgus.
Aga ma ei maganud muutust maha, ma tundsin seda. Ja nüüd ma mõtlen et kas see rõõm mis praegu on kogu maailma suurune, on ikka kogu maailma suurune. Või on vaid üks miljardite hulgas. Ja muredega samuti.

kolmapäev, 6. november 2019

reede, 11. oktoober 2019

Ratas


Oktoober juba. Õhk on külm ja suvi on möödas. Suvi, suvi, soe ja päikseline, kus pole vaja riideid ja uksed võib lahti jätta. Kus külm ei pane kössitama vaid on meeldiv vaheldus. Kus õitsevad lilled ja vihm tibutab, mitte ei kalla. Ta möödus tolmus ja higis ja rutus, nii ruttu. Ma tahaks seisatada ja vaadata, maailmas on nii palju ilu, nii palju kaunist. Ent ometi torman. Mu hooaeg peaks nagu möödas olema, kuid tormamine ei ole lõppenud. Olen väsinud ja tüdinud, ent samas kardan olla ilma tööta, ilma sissetulekuta. Kuigi tegelikult poleks vaja muud kui seisatada ja vaadata.
Ah, ma ise ka ei tea mida ma tahan. Teadmiste järgi ikka ei saa oma elu sättida.

reede, 27. september 2019

Tegemata

Ma peaksin õpetama iseendaks olemist, kui tundub, ma pole seda teinud. Pikka aega ma ei saanud aru kuidas seda teha. Kuidas õpetada millegi olemust ja otstarvet kellelegi kellel selle olemasolust aimugi pole. Nüüd taipan. Isikliku eeskujuga. Kuid ma pole seda teinud. Hirmust halvakspanu ees.

teisipäev, 17. september 2019

Puu


See brändi on mul keldris seisnud kaksteist aastat. Juba siis kui selle ostsin oli ta viie tärnine Armeenia brändi, niiet praegu on ta vanuseks seitseteist. Tänapäeval säärast enam poes ei leia. Nüüd tegin ma ta lahti. Ei, pole mingit erilist sündmust, lihtsalt niisama. Ise ma küll natuke imestasin et kuidas siis nii, kaksteist aastat olen ma teda hoidnud ja nüüd siis, asja eest teist taga, tegin lahti. Püüdsin leida mingit põhjust minu sellisele kummalisele käitumisele, midagi erilist sündmust, midagi mida ma ise ei ole osanudki tähele panna. Ühe ka leidsin. Erilise sündmuse. Enne samal päeval tööd tehes hööveldasin laudu. Palju laudu hööveldasin. Võtsin hunnikust, hööveldasin, ja panin teise hunnikusse. Korraga seisatasin laud käes. Vaatasin seda lauda, selles oli üks kruvi. Hea et vaatasin, ma oleks höövli terad ära rikkunud. Ma ei vaadanud eelmisi laudu, ega vaadanud järgmisi.
Täna käisin seenel. Palju aastaid pole käinud. Käisin, tegelikult ka asja eest teist taga. Polnud talvevarude kogumise plaani, lihtsalt seene isu. Kõnnin silmad maas, kui korraga, see puu. Vaatasin teda ja küllap tema mindki vaatas. See oli üks jäme puu, tänapäeval enam naljalt selliseid ei leidu. Tema tüvi kaalub ilmselt üsna mitu tonni. See mitu tonni oli kerkinud maast ja sirutus sirgelt taeva poole. Tunne hiilis ligi et ma tegelikult ikka üsna vähe tean kuidas asjad maailmas toimivad. Nagu see puu.
Aga brändi on hea, tõeliselt hea.

esmaspäev, 2. september 2019

Jutuajamine

Ta tuli kiirel sammul ja hakkas kohe rääkima, energiliselt, kätega vehkides. Ta žestid  polnud suunatud ülespoole vaid alla, justkui laotaks ta endast midagi. Korraks mõtlesin et miks ta küll ometi mulle seda räägib. Räägib nagu vanale tuttavale, kuid me ju alles kohtusime. Mina poleks saanud selles asjas midagi teha, isegi nõu poleks saanud anda ja ega ta mulle selleks erilist võimalustki andnudki, muudkui rääkis. Kuid see kuidas ta rääkis köitis mind. Ta jutus oli hoogu ja energiat, kuid polnud viha. Tal oli probleem millele ta polnud just eriti head lahendust leidnud, kuid samas, see polnud teinud teda pahaseks, pigem n. ö. "üles keeranud". Probleem oli mulle üdini tuttav, olen sellise asja keskel oma veerandsada aastat elanud ja selles asjas juba üsna apaatseks muutunud. Kuid tundus tema jaoks oli asi uus, küllap seepärast ta säriseski nagu säraküünal.
Väga tihti on nii et millegi õnnestumiseks peavad koostööd tegema kaks vastandlikel positsioonidel olijat. Nagu ostu-müügitehing. Nii ostja kui müüja on huvitatud asja õnnestumisest, kuid nad peavad hinnas kokkuleppele jõudma, sellest aga on mõlemal väga erinev arusaam. Ja nii on ka paljude teiste asjadega. Asja õnnestumiseks peavad vastandid koostööd tegema. Võib kehtestada reegleid ja juhiseid taolisteks asjadeks, kuid neist pole kasu. Lõppude lõpuks otsustab asja inimliku veenmis ja järeleandmisvõime tasakaal. Kui see tasakaal on, jäävad mõlemad pooled rahule. Kui pole, toimub asi ühe poole arvelt, või jääb üldse tegemata. Temal oli umbes selline  probleem. Kuulasin alul veits tõrksalt, kuid see kuidas ta rääkis köitis mind. Nii palju energiat, nii palju kaasaelamist, kuid peaaegu täielik viha puudumine. Tõepoolest tähelepanuväärne. Kuulasin ja vaatsin kuidas see energia temas pulbitses. Küllap minu tähelepanu oli tema jaoks oluline, miks ta muidu nii hoogsalt rääkis, ja tundus lihtsameelsus ei olnud antud juhul teemaks. Ma mõtlen, küllap tal lihtsalt oli vaja oma mure ära rääkida. Sest kui ta lõpetas, ei oodanud ta minult mingit reageeringut, vaid keeras ringis ja tormas jälle minema. Mul tundus ta samm oli kuidagi kergem, ... no võibolla vaid tundus. Vaatasin talle vaimustunult järgi. Tundus, sellest jutuajamisest lahkusime me mõlemad rikkamana.

Pärast ma mõtlesin et võibolla see viha puudumine ongi tal sellest et ta oskab asju  välja valada. Mõtlesin et kui minu asemel oleks olnud keegi kes poleks antud teemas nii kodus, kas see võõras mure oleks teda häirinud.

kolmapäev, 14. august 2019

Pikad juhtmed

Seda ma mõtlesin et miks mind küll nii imelikult vaadatakse. Olen hulgus kõrgema seltskonna ballil.

laupäev, 27. juuli 2019

Kas see ikka on minu töö


Olen märganud et kaastunne on nagu raske töö. Ma küll tunnen et see on minu töö, see on minu teha, kuid mingil hetkel käed vajuvad ja lihtsalt enam ei jõua. Olen mõelnud et äkki ma eksin, et äkki see ei olegi minu töö, et äkki selle asemel et teha midagi vajalikku, ma võtan kelleltki võimaluse ise olemiseks. No kas nüüd päris võtan, aga eee.., segan.

kolmapäev, 10. juuli 2019

Põdrakanepi tee



Et siis põdrakanepi tee.
Kui nõndmoodi tõmmata jäävadki vaid ülemised lehed ja õied pihku.


Need topin purki, nõndapalju kui vähegi mahub. Purgi panen vähemalt ööpäevaks sügavkülma, siis sulatan külmkapis aegamisi üles.


Vanast sekstsioonkapist on mul kaks ühesuurust klaasriiulit jäänud, laotan põdrakanepi sinna laiali, teise klaasi surun peale ja servad sulen maalriteibiga.


Riputan nõnda et saab vabalt tuulega päikese käeas pöörelda. Siis päevitab ühtlaselt. Nii umbes kolm neli päeva kuni lehed on pruunikaks tõmbunud.


Siis on nad ligased ja haisevad hapukalt... võeh.


Panen kuivama.


Terve selle aasta olen seda teed joonud. Mitte mingil tervise otstarbel. Lihtsalt hea tee on. Palju parem kui põdrakanep niisama kuivatatult. Tegin ka seda, kuid kõik see on kõik alles. Nõndamoodi töödeldult on palju parem.


teisipäev, 2. juuli 2019

Kolm võimalust


Ta ütles "mehel on vaid kolm võimalust, enesetapp alkoholism või usk".
See tundus veider. Kõhedalt veider. Muigasin emotsiooni ajel. Mõte aga oli tõsine ja ta ütles seda tõsisel moel, pealegi on ennemgi juhtunud et mitte asjad pole totrad, vaid mina vaatan neid totra nurga alt. Niisiis oli muie vaid hetkeks. Ma ei osanud selle peale midagi kosta ja tema ka rohkem ei öelnud midagi. Kuid mõte jäi pähe mõlkuma. Ja nagu ikka on mõtetega mis on meeles, kuid mida ei oska, ei taha, või polegi võimalik kuidagi edasi mõelda, hakkas sinna arusaamu külge settima.

Asjad pole ju kunagi vaid asjad iseenesest, nad on ka millegi suurema tähendus, arhetüüp. Ja tõesti. Et kui maailm on kõiksuslik, siis inimene ei ole. Ka inimese inimlikus on ebatäiuslik. Ja just sellest ebatäiuslikust inimlikusest juhtuvad asjad mis ei lase elada. Mitte vastuolu tavade või hetketõdedega, või kellegi hukkamõist. See arusaam inimese enda sees et ta on eksinud inimlikuse vastu, see ei lase elada.

Seda muidugi juhul kui inimene on inimlikuse säilitanud, mitte sulgenud selle ees silmad või oma inimlikuse kellelegi- millelegi ära delegeerinud.
Sest selline võimalus on. Alkoholism on siiski ju vaid sümtom. Üks paljudest inimlikusest loobumise nähtudest. Sellistest nagu ükskõiksus, vaenulikus, ka enda pühendamine vaid ühele ainsale asjale. Ja kuigi pühendumine võib tunduda kui inimlikuse kõrgem tase, siis tegelikult võib see olla hoopis põgenemine inimlikuse eest inimese enese sees. See on ebameeldiv ja tekitab juurde terve hulga probleeme, kuid see laseb elada.

Kolmas võimalus on usk. Kuigi ka usk võib olla põgenemistee enda ebatäiusliku inimlikuse eest, seda siiski vaid juhul kui usk on pime. Ka usk võib olla propaganda, vahend issanda muutmises isandaks, tööriist orjandusliku korra säilitamiseks. Kuid see ei ole usu algne vorm. Algses vormis pole usk pimedus, vaid valgus. Usumehed on olnud  eelkõige teadlased ja õpetlased. Saamaks teadlikuks mitte vaid sellest mis on käegakatsutav, silmnähtav, teadaolev. Vaid saamaks teadjaks ja nägijaks maailma kõiksuslikust struktuurist. Ükski aatom ei kao eikuskile ega teki eikuskilt. Energia jäävuse seadus kehtib nii laboris kui universumis. Kõik on. Ja seda olevat on tunduvalt rohkem kui inimene oma inimlikust vaatepunktist on suuteline nägema. Arvan et umbes samas vahekorras kui silmaga nähtava ja eksisteeriva universumi suuruste vahe. Nii on usk teadlikus iseenda tühisusest, selle nägemine. Et inimlikuse eksimused ongi inimese osa, sest on nii paljut mida inimene ei näe.
Kuid usk ei ole vaid nimi kirikuraamatus ja mündid korjanduskarbis. Et usk oleks usk peab ta olema täielik pühendumine vaid ühele asjale, usule. Nii ei ole usk eluraskustest läbi saamise vahend. Ta on üks võimalus kolmest.

laupäev, 29. juuni 2019

Võõra linna liiklus


Kus oled, kuhu minna ja millisest kohast keerata. GPS küll aitab, kuid siiski üsna närvesööv. Tuttavatele teedele jõudes oli vahe vägagi tuntav. Kui palju lihtsam on kui tead kus oled ja mis on järgmise käänaku taga.

reede, 21. juuni 2019

Jõud

Vaatasin kuidas nad seal kahekesi läksid. Nad tundusid nii õrnad. Ilma füüsilise jõuta mis tuleb eluaegsest raskest füüsilisest tööst, ilma vaimse jõuta mis tuleb toime tulemisest kannatustega mis taluvuse piirile paganama lähedal on.
Siis mõtlesin, nad on tugevad teistmoodi. Sealt kus mina vaid vaevalt, viimast jõudu mängu pannes, läbi sumpan. Sealt lähevad nemad rahulikult läbi.
Nende jõud ja tugevus on teise koha peal.
Vaat siis.

kolmapäev, 12. juuni 2019

Kuidas vanamees oma oste kassalindile ladus

Ta ladus neid nagu telliseid puhta vuugiga seina. Igat asja oma kohale sokutades ja veidi justkui surudes. Küljed kokku ja ühtepidi. No tõepoolest, nagu püüaks ta neist midagi väga kaua kestvat kokku laduda. Esmapilgul tundus see tohutu pedantsusena, kuid mõtlesin, küllap see on lihtsalt harjumus asju oma kohale panna. Et poleks pilla palla, niiet pärast seda õiget enam ei leia. Kui asjadel oma kohta pole, moodustavad nad kogunedes kaose, ega täida enam seda otstarvet milleks nad algselt mõeldud on. Lihtsalt lasu tarbetuid asju. Inimene isegi peaks oma koha leidma. Kui ta end hoolimatult laiali pillub, tekib sellest vaid segadus.
Püüdsin siis vaadata kuidas mina oma oste kassalindile panen. Kas proovin ka oma kohta leida, või lasen asjadel vabalt minna. Eeeh, ei saanud aru. Iseend ikka kõrvalt ei näe.

esmaspäev, 13. mai 2019

Kooli kokkutulek


 Käisin kooli kokkutulekul. Ilmselt viimasel, sest öeldi et kool lammutatakse. Ma ei saanudki täpselt aru kas seepärast et hoone sooja ei pea või poliitiliste tirelite pärast, hoone tundus tegelikult nii väljast kui seest täiesti korralik. Aga ega sellest midagi muutu kui mina püüan, ja võibolla ehk suudangi, näilisuse taga tegelikku näha. Nii ma seda ei pingutanudki vaid kõndisin lihtsalt mööda kooli ja meenutasin. Kõndisin mööda treppe ja klassiruume, käisin sööklas ja garderoobis. Garderoob muide oli kõige autentsemalt säilinud, ainult betoopõranda kerge lainetus andis märku neist miljoneist sammudest mis seal astutud, joostud ja tormatud. Autentne oli ka garderoobi tädi, kes nägi välja täpselt samasugune kui siis kui mina koolis käisin. Mõistus ütles küll et see kohe mitte kuidagi ei saa võimalik olla. Silmad aga nentisid et nii see on. Veider. Ruumid tundusid natuke proportsioonist väljas, koridorid lühemad ja laed madalamad. Koolikell seinal aga oli täpselt seesama. Pingid klassides muidugi samad ei olnud, püüdsin leida enam vähem enda istekoha ja istusin seal päris pikalt, vaatasin küll rohkem aknast välja, noh nagu kooliajalgi. Igatsugu asju meenus.







Vilistlasi oli päris palju kohal ja kõik see kokkutulnud rahvamass midagi rääkis, arutas ja seletas. See tundus väheke veider, sest mida küll on nii palju rääkida omavahel inimestel kes üksteist aastakümneid pole näinud ja üksteise mõttemaailmatest praktiliselt midagi ei tea. Aga näed oli. Räägiti lastest ja lapselastest, tööst, keda nähtud ja kes mida teeb, kes on tähtsa koha peal ja kes surnud. Nii palju juttu. Tundsingi end selles suhtes kõrvalisena. Tundsin et minu jaoks on sisemine maailm alati olulisem olnud kui väline. Ja sellisena ma eriti ei sobitu praegusesse aegruumi. Küllap on see teadmine kogu aeg minus olnud, ainult ma pole seda väga aktsepteerinud ja olen püüdnud oma sisemusega välises maailmas kontakti saada. Kuid olen selle tegevusega vaid segadust tekitanud. Aitab siis küll. Olgu see blogi siin ainuke minu sisemise maailma jaoks.
Püüdsin inimesi vältida. Kuid väga palju vaadati üksteisele otsa. Kui tänaval nii pikka silmsidet hoida, peetakse imelikuks. Seal kokkutulekul aga vaadati pikalt. Nojah, püüti kunagisi nägusid praegustega kokku viia. Ei pääsenud minagi, mind tunti ära. Grupp inimesi viipas, Udo tule siia. Oi jeerum. Umbes pooled tundsin pika pingutamisega ära, veel osa tundsin ära pärast nime. Kuid jäi veel kolm kes mind ära tundsid, kuid mina neid mitte. Aga kohe kindlasi oleksin pidanud tundma, sest meenutati tollal ühiseid ettevõtmisi. Ei meenunud, ikkagi 45 aastat möödas, kuigi väga pingutasin ja mälu tõmbas sellisest pingest krampi ja hakkas valutama. Pole kunagi varem tundnud et mälu valutaks, aga näe. Piinlik oli ka, sest kujutasin ette et nemad keda ma meenutada ei suutnud võisid end sellest puudutatuna tunda. Nemad ju ei teadnud et asi on lihtsalt minu loomupäraselt kehvas ja ajaga veel üsna õhukeseks kulunud mälus.

reede, 29. märts 2019

Mõistetud

Tundub nii.

Et siis, hirmul on suured silmad. Kui ma hukkamõistu ette kujutan ja mõistagi vastavalt reageerin, siis põhjustab see segadust, arusaamatust ja suure tõenäosusega ka tõepoolest hukkamõistu. Ainult mitte sellist nagu mina oma vaimusilmas olen ette kujutanud vaid sellist et, no mida see mees küll ometi ette kujutab!!!!. Onju.
Kui lasen hirmul võimust võtta, hakkab hukkamõist mulle viirastuma kohtades kus seda polegi. Ja  mitte ainult ettekujutluslikku, ka päris hukkamõistu hakkab palju rohkem ette tulema kui tõenäoline oleks. Minumeelest. Kui lasen sel asjal omasoodu minna, neelab see mu alla. Ma pean oma hirmule vastu astuma. Ainult et kuidas?
Kõige lihtsam tee on ükskõiksus. Aga, nagu juba varemgi öeldud, sellest meetodist on kahju tunduvalt enam kui kasu. Niiet sinna ma ei lähe.
Lihtsalt hirmule vastu astudes, sellega võideldes. Noooo, kuigi pursuide demagoogia võitluse vajalikust meile sisendada püüab, siis tegelikult pole võitluses võitjaid ja kui kord juba võitlema hakata, siis pole sel lõppu. Inimkonna ajalugu sellest näiteid täis.
Ma eelistan mõistmist. Ee. Aegajalt ma mõtlen kas mõistmine kui selline on äkki minu jaoks kinnisidee. Kuid tegelikult, see meetod lihtsalt töötab.

Niisiis.
Hukkamõistu mõistmine polegi tegelikult eriti keeruline. Kehitb sama reegel mis kõikide hirmude puhul. Tuleb näilisuse taga olemust näha.
Sellest klassikaline õpiku näide, viha. Viha töölepanijaks on hirm, teadagi.
Viha võib olla päris hirmutav.  Kuid, kui saab harjumuseks mitte vaadata viha ennast, vaid selle olemusse, siis ei näe viha ründavust, vaid hirmu kartlikust. Inimese viha paneb eemale tõmbuma või sunnib kaitsesse. Inimese hirm paneb kaasa tundma.
Hukkamõistuga samamoodi. Hukkamõist iseenesest on alandav. Kui keegi hukka mõistab, on see halb tunne. Mehed mõistavad hukka naisi ja naised kaotavad oma naiselikuse. Naised mõistavad hukka mehi ja mehed kaotavad oma mehelikuse. Täiskasvanud mõistavad hukka lapsi ja lapsed saavad sellest eluaegse trauma. Lapsed omakorda mõistavad hukka täiskasvanuid ja kulutavad suure osa oma energiast võitluseks täiskasvanute vastu. Selle asemel et selle energiaga midagi kasulikku ette võtta. Hukkamõist teeb palju halba.
Kuid, mis on hukkamõistu olemus?
Mitte mõistmine. Õigupoolest, mõista mitte tahtmine. Sest selles-sinases maailmas on palju asju mida ma ei mõista, kuid mis mind ka ei puuduta. Hukkamõist tuleb siis kui ma ei taha mõista asju mis mind otseselt puudutavad. Asjad mis on minu teest kaugel on küll nähtavad, kuid tunnetamatud. Asjad mis on otse minu teel ja alatasa sinna ikka uuesti satuvad, see korduva mustri sündroom, nendega on vaid kaks võimalust. Mõista, või hukka mõista. Kui ei mõista, kuid veel tahan mõista, siis ta ei tule. Nii kui tahtmisest loobun, on ta platsis. Paadunud hukkamõistja tunnebki ära sellest et teda ei huvita teiste inimeste mõttemaailm. Ta ise teab täpselt kuidas asjad käivad ja need kes temaga nõus pole, on hukkamõistu igati väärt.
Mõista teist inimest on keeruline. Palju keerulisem kui see esmapilgul tundub. Inimesed on nii erinevad. Absoluudi tasemel kordumatud. Ainukesed selles universumis. Lõpuni mõista polegi võimalik. Kuid. Mida keerulisem, seda enam väärt. Onju.


Kas alguses mainitud tunne ka õige on, saan teada sellest kui see teema lõpetab mu peas ringi käimise. Sest tõesti, mul muudki kasulikku ette võtta.





neljapäev, 14. märts 2019

Prügi

Poes käisin. Ja no ühtlasi viisin pakendeid prügikasti. Maardu Maximas see otse poes ees, tean kus on, pole vaja otsida, saab kõik ühte tünni visata. No viskan siis, kui korraga hakkab minuga üks naisterahvas pahandama, vene keeles, no nagu Maardule kohane. Et miks ma oma prügi sinna viskan. Eh..., kuidas miks, selle jaoks see tünn siin ju ongi. Naisterahvas aga muudkui pahandab, nagu teeksin mina midagi valesti. Ega ma kõigest arugi ei saanud, sellest sain küll, et tema meelest on see tünn ainult klaasi jaoks, et kas ma siis ei näe, see on sinna peale kirjutatud. Siis mul tekkis kahtlus et äkki tõesti. Käisin ümber tünni, isegi kaks tiiru, ei mingit kirja. Kutsusin siis seda naisterahvast et tulgu ja näidaku kus see kiri on. Ta ei tulnud, vehkis aga käega ja õiendas edasi. See asi hakkas mind närvi ajama. Püüdsin talle mitu korda, küll juba üsna ärritunult, selgeks teha et tema eksib, et tünn pole vaid klaasi jaoks, ent kuidagi järjekindlalt ta täiesti ignoreeris minu seletusi.  Käratasin siis talle et mida sa siin õiendad, ise oled loll .. või midagi sarnast. Nojah .. ega see minust ilus polnud. Tema ilmselt tõesti uskus et konteiner ongi ainult klaasi jaoks ja mina teengi valesti. Konteineril aga mingit taolist kirja polnud ja sisse vaadates oli näha et ka varasemad sinna pakendeid viskajad olid olnud minuga ühel arvamusel. Aga tõesti, kui ma enda arvates midagi valesi ei teinud, miks ma siis niimoodi närvi läksin? Pärast selle üle järgi mõeldes sain aru küll et see kuidas see naisterahvas seda ütles, polnud lihtsalt mulle teada andmine et näe, asjad on teistmoodi kui sina arvad. Ta oli mind omas mõttes hukka mõistnud. See mida, ja põhiline kuidas, ta mulle seal ütles, ei olnud info jagamine ega arutelu, see oli hukkamõist. Ja mina ei osanud seda kohe ära tunda, ega osanud sellele rahulikult reageerida, läksin närvi ja solvasin. Minu tegevus polnud inimlikult  võttes sugugi parem kui tema hukkamõist.
Järgmisena mõtlesin et vaat kus, siin ma nüüd olen, püüan just sel ajahetkel oma hukkamõistu hirmuga silmitsi seista ja siis selline puust ja punaseks tehtud näide. Ma tõesti ei oska hukkamõistu ära tunda ega sellele kuidagi muudmoodi reageerida kui hirmu ja vihaga. Solvumine selle naisterahva peale jäi hoobilt tahaplaanile ja mind valdas tänutunne. Et ta mulle minu puudulikuse mulle nii tuntavalt selgeks tegi. Milline ajastus!!! Kuidas see maailm küll toimib!?

Prügiga on veidrad lood tõesti. Prügivedamisring on mulle juba üsna mitu tühisõitu kirja pannud, sest no tõesti, mul lihtsalt pole sinna konteinerisse midagi panna. Pakendid viin poe pakendi konteinerisse, muu prügi sorteerin ja viin jäätmejaama, söögijäägid komposteerin. No mida!?
Mida aga teha selle prügiga mis inimestevahelise suhtlemise tagajärjel tekib. Visata prügimäele või taaskäidelda. Aga milleks teda siis taas- käidelda. Õppimiseks ehk?

pühapäev, 10. märts 2019

Mõistmata hukkamõist

Siiani olin võitlusesse halvasti suhtunud. Võit on väärtuslik vaid siis kui oled võimeline empaatiast loobuma. Kui pole, käivad võit ja kaotus koos ja tähendust omab vaid võitluse käigus toimunud häving.
Võitlus on võimu meetod "jaga ja valitse" printsiibil orjandusliku korra hoidmiseks.
Enamik inimkonna võitlusi on vaid näiliselt tõe või õiguse eest, tegelikult kellegi osav manipulatsioon võimu saamiseks.
Niiet, võitlusest tuleb vaid halba.
Kuid avastasin, võitlusel on ka hea pool. Eks ole iseendaks jäämine hukkamõistvas maailmas ka tegelikult ju võitlus. Selle käigus ei jää muud kui enda hirmudele otsa vaadata. Mitte põgeneda.

See mõte on mul viimasel ajal peas keerelnud, on tahtnud blogis jutuks saada, kui minul pole olnud aega. Kui nüüd selle siin kirja panin, siis vaatan, mis jutt sest olekski tulnud. Minu pika mõttetöö tulemus vaid kümnes lauses.

Eile juhtus mul aga selline lugu. Ma püüdsin ühe hukkamõistu eest põgeneda. No esiteks ei läinud see mul korda ja tegelikult läks asi hoopis hullemaks. Siis meenus mul see mõte. No täpselt klappis. Selline kokkusattumus ja asjaolu et see minu jaoks on korduv muster, võttis mind maha istuma ja selle üle põhjalikult mõtlema. Avastasin et ma ei oska hukkamõistuga toime tulla. Mida teha, kuidas olla? Kuidas olla nii et ma ise ei hakkaks mõistmise asemel hukkamõistu hukka mõistama?
Ma ei tea.
Ma ei oska.
Mõtlen nüüd selle peale.

neljapäev, 14. veebruar 2019

Mustkunstniku sünnipäev

See lugu võlus mind kui olin teismeline. Nüüd sattusin tuubis uuema esituse peale. 2015 Metro Theatre, Sydney. Meestel on kõhud palju suuremad ja juuksed palju valgemad. Mitmes kord nad seda lugu esitavad? Aastast 1972, seeb teeb siis 43 aastat. Arvan nii umbes 50 korda aastas, see teeb siis eeeeee.. umbes 2 tuhat. Kaks tuhat korda sama lugu. Kuidas see kulub! Kulumist oli tunda, see aga ei tundunud väärtust vähendavat. Nagu hea mööbel mida ajahamba jäljed ei halvenda vaid täiendavad. See mis kulumisega maha kulunud, oli asendunud kahe tuhande poleerimise säraga. 

neljapäev, 7. veebruar 2019

Maailm on suur


Iga päevaga, jään ma järjest väiksemaks.
Väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks ja väiksemaks.
Asju mida võisin hoida ja jaksasin kanda,
ma enam ei küündi ja ei jaksa.
Ma tean
mu väiksus on vaid silmapete,
mu käed on sama pikad
ja ka jalad,
ma ise olen täpselt sama pikkune.
Kuid olen aru saanud,
need asjad on tegelikult palju suuremad,
ja ainult arvasin et jaksan,
tegelikult mitte.
Nõnda seisan üsna üksi ja mul ei ole midagi,
aimdus hiilib ligi,
et kanda pole vajagi.

neljapäev, 24. jaanuar 2019

Koeraga saunas


Ennem käisime saunas pojaga. Nüüd kui poeg oma elu peal, käime kahekesi, mina ja koer. No küll, minu saunaskäigu hulka kuulub ka pesemine, koer käib ainult leili võtmas.
Enamasti, kui asi sealmaal, on ta ukse taga, vaatab mulle otsa ja liputab saba. Avan ukse ja paari hüppega on ta laval. Viskab kõhuli, pea toetab käppadele ja lamab, suurt ei liiguta. Päratpoole hakkab kangesti hingeldama ja ninaga luristama. Eks temal ole seda keerulisem taluda kui minul. Ta ju kasukaga saunas, mitte nii nagu mina. Pealegi, ta ju ei higista. Ega ta kaua ei ole, veerand tunnikest, siis paneb jooksu. Ma ei ole teda kunagi sauna kutsunud, ta ise tabab ära kui on minek. Alati ei taba ka, mõnikord ta ei märka või on muud tegemist, kuid mõne aja pärast on ta siiski ukse taga, kraabib küünega ust ja niutsub. Olen mõelnud, et huvitav miks ta käib saunas. See pole nii et seltskonna pärast. Sest enamasti, kui mina kuskile maha istun, on ka tema platsis ja küsib suhtlemist. Saunas ta aga ei suhtle. Lihtsalt lamab ja kõik.
Ka eile magas ta minu saunamineku maha ja tuli hiljem ukse taha kraapima, tegin tal ukse lahti, tema aga tammus kahtlevalt jalalt jalale, pööras siis otsa ringi ja läks hoopis minema. Sellist asja polnud varem juhtunud. Olin päris imestunud. Aga kuskil poole tunni pärast tuli ta uuesti ja seekord toimus tavapärane protseduur. Vaatasin teda ja mõtlesin, et mis ... .
Tegelikult küll, kui eile sauna läksin, oli saun veel üsna külm. Algul oli kerisest tükk meelitamist et laval suisa külm ei hakkaks. Küllap koer selle siis ära tabas, et pole ikka veel seda õiget sooja ja pole veel õige aeg. Ah ta käib saunas siis sooja pärast.
No näed. Asjad käivad oma tavalist rada ja tihti ei ei saa arugi et miks nad just nii käivad. Kui asjad lähevad veidi teisiti kui tavapäraselt, on näha asja olemust. Igatahes seekord see nii oli.

laupäev, 19. jaanuar 2019

Lumi


Värsket lund oli sadanud. Valget nii valget. Isegi kuidagi imelik et tänapäeval taevast midagi nii valget alla sajab.  Ega siis muud kui labidas pihku ja radu üle lükkama. Siis tassisin puud tuppa ja lindudele panin purgi seemneid täis. Noh selline tavaline hommikune tegevus. Võttis natuke hingeldama. Mitte seemnete kallamine, need eelnevad tegevused. Seisin, lõõtsutasin ja lumi sillerdas. Ilus hetk. Hea oli olla, rahmeldamine peletas roidumuse. Mõtlesin nende inimeste peale kellel pole vaja teeradu  kühveldada ega puid tassida, kes hommikul tõusevad, lähevad bussi või autosse, sõidavad tööle, istuvad kontorites. Murravad päid, kuid ei pinguta muskleid. Õhtul istuvad sohval ja vaatavad telekat. Vahel teevad trenni. Aga trenn, see pole ju elu otsene vajadus. See on nagu raha väärtuse asemel.
Nojah, toimetused toimetatud, mõtisklused mõteldud, nüüd vaja tööd teha.

pühapäev, 6. jaanuar 2019

Pingil


Ta istus mu kõrvale pingile. Ta ei tervitanud ega midagi, ja ka milleks, selles elus oleme ju juba kohtunud. 
Ta ütles. Kurat, mulle käib närvidele see pidev positiivsus. Sa pead kogu aeg olema rõõmus ja naeratama ja mõtlema ainult häid mõtteid. Aga ma ju pole kogu aeg rõõmus. Vahel asjad lähevad halvasti, ja ma olengi kurb ja masenduses. No las ma siis olla. Miks ma PEAN kogu aeg rõõmus olema. Ei pea ju.
Mina ütlesin.
Muidugi, iseenesest mõistetavalt. Elementaarne. Kuid ütle, miks see Sind närvi ajab? Maailmas on ju palju asju mis tehakse hoopis teisiti kui inimese jaoks parem oleks, see positiivsuse asi sealjuures. Kuid asjade pärast mis teised pea peale pööratuna teevad, ei peaks Sina ju ometi närvi minema, või mis.
Ta mõtles, aga ilmest võis välja lugeda et ega tal polnud vastust minu küsimusele. Nii ta ei öelnudki midagi. Läks aga jälle edasi.

Mina aga mõtlesin seda asja edasi. Tõepoolest miks. Miks käib mõni mõttelõng peas muudkui ringi ja ringi, seesama lõng teise inimese peas aga on üsna rahulikult keras. Miks.
Nagu seesama positiivsuse asi. On tõesti jah mingi levinud mõttemudel, kus naeratus pole rõõmus välgatus, vaid kleepunud mask nagu näts talla all. Et sõbrad on need kes sulle rõõmsalt takka kiidavad, mitte need kes sulle ütlevad: kuule vaata, minumeelest teed sa seda valesti, mis arvad!?
Need kes sulle püüavad müüa illusiooni lõputust roosamannas hulpimisest tahavad tegelikult sinult midagi saada, nahka üle kõrvade tõmmata. Siis oledki näiliselt rõõmus ja naeratav, aga nahk lotendab üle näo ja näha pole midagi.
Ma olen neid mõtteid mõelnud, kuid nad ei ketra mu peas, ei käi närvidele. Ma olen aru saanud et duaalse ehitusega maailmas polegi teisiti võimalik. Kui on olemas paradiis iseenda sees, siis on seal ka põrgu. Kui püüame ühe neist enda seest välja tõrjuda, kaob ära ka teine. Ma pole nõus paradiisi kaotama. Põrgu võiks ära kaotada küll, kuid mõistan, see pole võimalik. Võibolla ma ei olnud päris arusaadav selles mida mina paradiisi all mõtlen. See pole lõputu heaolu. See on midagi muud. See on hommik, kui lumi sillerdab ja maailm on vaikne, nii vaikne, kuid samal ajal nii rikas, nii helisev. Nii suur, iga asi on omal kohal ja segamini ajajad pole veel ärganud. Puud on pikad ja sirged kui postid maa ja taeva vahel. Toetajad ja ühendajad. Kõik ühe asja eest väljas, kuid samas igaüks omaette isiksus. Linnud säutsuvad ja kogu see vaikus kajab ja särab. Keegi läheb ükskõikselt mööda kuid sina seisad silmad lahti ja kajad koos kõiksusega. Seal pole midagi võtta või anda, pole midagi mõista ega teistele edasiandmiseks jäädvustada, see lihtsalt on. Paradiis iseenda sees. Selliseid hetki on.

Ja siis on põrgu. Kui tajud et teed on korraga otsas, pole kuhugi minna, midagi pole vaja teha. Pole kellelegi näpuga näidata ja süüdistada. Ma ise olen selle põhjus ja tagajärg. Mul pole seda mida olen pidanud kõige olulisemaks. Olen arvanud et leian seda otsides, kuid olen eksinud. Oma ebatäiuslikuses olen otsides sellest üle astunud, sellele peale astunud, olen tekitanud valu ja kannatusi. Ma pole aru saanud kes ma olen, milleks ma olen suuteline, ja milleks ei ole. Mul pole andestust ega saa ka ma tehtud vigu parandada. Kuid kui ma poleks otsinud, oleksin pidanud kõrval seisma ja silmad kinni pigistama. See aga oleks olnud veel hullem. Niiet pole vahet, millises vormis on minu olemine, põrgu on minu sees igal juhul.  See otsatu pimedus kus pole lootust, pole väljapääsu, pole midagi. Ma ei saa ka seisma jääda. Selle võimalikus on vaid illusioon. Vanaviisi, enda ümber kannatusi külvates edasi minna aga ka ei taha. Niiet see pole mingi loogiline mõttekäik ega tahteavaldus. Õppimine eluviisina on sellises situatsioonis paratamatus.

Olen paradiisi ja põrguga enda sees rahu teinud. Mitte endast välja jätnud, seda mitte. Mõlemal on oma tähendus, oma mõte ja väärarusaamad positiivsuse proriteedist ei keerle minu peas. Aga temal näe keerleb. Ju tal siis on selles kohas veel mõtlemata mõtteid.

Kuid mul on keerlevaid mõttelõngu teiste kohtade peal. Näiteks leian end alailma mõtlemast väärtuse ja raha suhtele. Selles küsimuses pole rahu minu sees. Ju siis on seal veel mõtlemata mõtteid.