kolmapäev, 5. detsember 2018

Kuid ... oluline



Olen viimasel ajal kohanud hetki milledele on väga raske näpuga osutada. Puuduvad sõnad ja väljendid, tunduvad kui viirastused udus, kuid ometi on neis reaalsust rohkem kui igapäevaselt ümbritsevas maailmas. Sest noh, omavahel öeldes, see maailm on ikka naeruväärselt illusoorne. Kedagi vist löödi lossiesisel platsil, ja kõik on haaratud ning juttu jätkub kauemaks. Samal ajal aga toimub lossi sees sündmusi mis meie kõigi tulevikku vägagi reaalselt mõjutavad. Kaklus on haaranud meeli ja olulistele asjadele ei jätku enam tähelepanu. Väikeseid lapsi eksitatakse nii tähelepanu kõrvalejuhtimisega. Tundub suuri ka.
Kuid need välgatused mis meie sees aegajalt sähvatavad. Justkui välklambi valgus hämaruses. Korraks on tunda midagi olulist enda sees, justkui arusaamine olemisest, mitte juhuslik sagin või hoopis pettemanööver. Midagi mis paneb meid hetke või tundmisse, võibolla ainult lõhnamälu välgatus, milles on see mida oma elus oleme otsinud, kuid mis illusioonide rägastiku alla mattununa on peidus. Siis korraks tunned. See on oluline. See ei peagi olema sõnastatav, see ei peagi olema käegakatsutav või kättesaadav. Kuid ... oluline.

Kommentaare ei ole: