neljapäev, 4. oktoober 2018

Puhkus


Sel  suvel ma puhkasin, eks olen puhanud eelmistelgil aastatel, aga ikka nii kahe kolme päeva kaupa, seekord aga siis kohe viis päeva korraga, vahepeal natuke tööd ja siis jälle kohe viis päeva korraga. Päevade hulgast hulkjagu olulisem on kvaliteet. Sest nii nagu see aasta, ma ei mäletagi et oleks varem olnud.
Enne puhkust oli palju tööd, mis iseenesest pole midagi erilist, eriline on küll see et vahepeal tuli peale tunne et minu liikumisest keskkonnas võiks ehk tulekahju süttida. Noh, hõõrdumisest minu ja ümbritseva keskkonna vahel. Kui ikka nii kiiresti ja palju liigutada nagu mina seda tegin, võib niimoodi juhtuda küll. 
Ja siis ma puhkasin. Sõitsin autoga järve äärde, käisin ujumas, keetsin priimusel purgisuppi ja kohvi ja sõin konserve. Käisin jälle ujumas ja ülejäänud aeg tegin ainult seda mida tahtsin teha. Ei mingeid kohustusi, ei kiirustamist ega pinget, ei probleemide lahendamist. Ainult seda mida tahtsin teha. Väga veider. Mul ei olnud kordagi igav. Mul ei olnud aega üle, mul ei olnud aega puudu. Kui tahtsin magasin, kui tahtsin olin ärkvel,  ka keset ööd. Ajataju kadus ära. Kas on hommik või õhtu, mis päev võiks olla, polnud aimugi. Päikese järgi siis vaatasin päeva seisu ja telefonist päeva. Kui huvitas, siis vaatasin. Aga mitte eriti. Kui tuli tunne et nüüd aitab, sõitsin koju. Mitte sellepärast et oleks vaja olnud midagi teha, või et planeeritud puhkuse aeg oleks otsa saanud. Ei. Lihtsalt seepärast et tahtsin.
Väga veider.
Peale puhkamist avastasin et mul pole enam tööd. Tegemisi oli nagu ikka kuhjaga, aga tööd mis leiva lauale tooks, enam polnud. Kuigi jah, minu töö puudumine pole midagi konkreetset. Konkreetne saab see olla palgatöö puhul. Ise endale tööd leides on see pigem hinnang. Tunnen et vanaviisi jätkates pole enam võimalik ellu jääda. Nüüd maadlen selle probleemiga.

Puhkamise ajal nägin jänest.


4 kommentaari:

Anonüümne ütles ...

Kus oled? Kirjuta. Lugejad ootavad.

Udo ütles ...

Vaimusilma ette tuli saal, inimesed istumas toolidel sirgetes ridades, käed süles, vaatamas lavale kus keegi kohe kõnet pidama hakkab. He-hee.
Teisalt on mul ikkagi kahtlusi kas minusugune ikka võib omi mõtteid avalikku kohta panna, siseheitlused kas-tead. Jälle teisalt, ega keegi pole täiuslik. Pole konkreetseid vastuseid, vaid köielkõnd.

Anonüümne ütles ...

See et me meist keegi pole täiuslik ja igaüks kõnnib omal köiel, teebki elu huvitavamaks ning sama huvitav on ka lugeda. Häid ja lugemisväärt blogisid on vähe ja sinu oma kuulub nende hulka, mida tasub lugeda. Seega pane aga oma mõtted siia kirja, see virgutab ja ergutab ka lugejaid meie sügispimeduses.

Udo ütles ...

Tänan, tänan just toetuse pärast.