teisipäev, 30. oktoober 2018

Hiljaks jäänud vabandused

See oli Uue Maailma Festivalil. Istusin seal ja vaatasin kuidas inimesed mööda käisid. Sõid jäätist või pirukaid, kõndisid ühtlasel mõõdukal sammul ilusat ilma nautides. Nautisin minagi, kuigi, midagi oleks tahtnud ikka müüa ka. Ikkagi kaks päeva istumist, seegi aeg võiks ära tasuda. Ja peaasi, oma töö eest tahaks ju tasu saada, mis seda muidu teha, paljalt töörõõmust ära ei ela. Aja möödudes hakkasin juba soovima et saaks vähemalt kulutused tasagi. Inimesed aga kõndisid mööda. Vahel ikka seisatasid ka, rääkisid midagi omavahel ja läksid jälle edasi. Vahel keegi küsis ka midagi. Enamasti et, mis puust see siis tehtud on. Ja mina vastasin, juba tuhandetat korda, "lepast" ja püüdsin mitte väga tülpinud välja näha. Sest nemad küsisid seda ju esimest korda. Vahel keegi seisatas ka kauem ja näoilmest võis rõõmu ja vaimustust välja lugeda. Nojah. Tore. Aga vaimustusega ma poes söögi eest ei maksa. Meenus kui kakskümmend aastat tagasi Aiandusmessil oma töödega välja tulin. Millise fotorahe alla ma sattusin. Vahel läks pildistajatel omavahel kitsaks. Ja visiitkaarte, neid kulus paar sajast pakki messi peale. Nüüd aga, kümmekond võeti, needki rohkem moepärast.

Siis ta tuli. Ta ei olnud vist laadalkäija tüüpi, sest tundus et ta nägi minu töid esimest korda. Ta seisis, vaatas, ja silmad särasid. Tegelikult on see väärtuslik elamus kui näed kuidas kellelgi silmad särama hakkavad, seda tuleb tänapäeval nii harva ette. Ühesõnaga, seisis ta seal silmade särades, ja siis tuli ta minu juurde ja ilmselt tahtis mulle midagi ilusat öelda. "Teil on nii ilusad asjad. Need võiks olla kohe kuskil ilusas maakodus, nagu talumajas, või kuskil, no sellises ilusas kohas." ...Siis mul plahvatas, nagu valgeks oleks läinud. Just. Selles just ongi asi. Ma mõtlesin et asi on hinnas. Et rahvas on vaeseks tehtud ja ta lihtsalt ei saa endale lubada käsitööna tehtud asju. Käsitööd ju masstoodangu hinnaga valmis ei tee. Hind, kuigi ka õige, aga pole asja tuum. Olin seda säravate silmade poolt öeldud lauset viimasel ajal ju sageli kuulnud. Erinevates variatsioonides, erinevate sõnadega, kuid mõte on sama. Ilusad asjad kuuluvad ilusassa kohta, kuhugi kaunisse maakodusse, või ..noh mingisse ilusasse kohta, mingisse müstilisse maagilisse kohta ... aga mitte meie hulka. ... See on see mõtteviis. Seal kus oleme meie, ei ole ilu. Olin sellest plahvatusena saabunud valgustusest nii rabatud et ilmselt ütlesin selle lause ka valjusti välja. "Ilusad asjad ei kuulu meie hulka." Jah, sellepärast just. Sellepärast ei suuda ma oma tööd enam müüa. Sellepärast on väga paljud minu tuttavad käsitöölised oma ametid maha pannud. Sellepärast on laatadel käsitöö asendunud käsitöölaadse tehasetoodanguga. Ja ilmselt saab laatadel mõne aasta pärast osta vaid suhkruvatti, pirukaid ja hiinast toodud kräppi. Käsitöö, samuti kui väikepõllumajandus, on välja surnud. Oleme üks suur globaliseerunud mass. Ilma identiteedi, ilma omanäolisuseta.
See mõtteahel lõi mu üsna uimaseks, niiet ma kohe ei taibanud tähele panna et säravad silmad olid asendunud ehmatusega. Ta pobises vabandavalt. "No mul ei ole neid kuskile panna", tammus veel paar korda jalalt jalale ja suundus üsna segadusse aetud ilmel kaugemale. Siis taipasin et küllap ta minu "heureka"-na hüütud lauset oli endale adresseerituna tundnud. Ma olin, tahtmatult küll, avatud hingega inimest solvanud. Aga ta oli juba läinud, ja vaevalt et oleksin talle järgi joostes suutnud oma vabandusi arusaadavaks teha. Vabandust. Väga väga vabandust. See lause ei olnud Sulle mõeldud.

neljapäev, 4. oktoober 2018

Puhkus


Sel  suvel ma puhkasin, eks olen puhanud eelmistelgil aastatel, aga ikka nii kahe kolme päeva kaupa, seekord aga siis kohe viis päeva korraga, vahepeal natuke tööd ja siis jälle kohe viis päeva korraga. Päevade hulgast hulkjagu olulisem on kvaliteet. Sest nii nagu see aasta, ma ei mäletagi et oleks varem olnud.
Enne puhkust oli palju tööd, mis iseenesest pole midagi erilist, eriline on küll see et vahepeal tuli peale tunne et minu liikumisest keskkonnas võiks ehk tulekahju süttida. Noh, hõõrdumisest minu ja ümbritseva keskkonna vahel. Kui ikka nii kiiresti ja palju liigutada nagu mina seda tegin, võib niimoodi juhtuda küll. 
Ja siis ma puhkasin. Sõitsin autoga järve äärde, käisin ujumas, keetsin priimusel purgisuppi ja kohvi ja sõin konserve. Käisin jälle ujumas ja ülejäänud aeg tegin ainult seda mida tahtsin teha. Ei mingeid kohustusi, ei kiirustamist ega pinget, ei probleemide lahendamist. Ainult seda mida tahtsin teha. Väga veider. Mul ei olnud kordagi igav. Mul ei olnud aega üle, mul ei olnud aega puudu. Kui tahtsin magasin, kui tahtsin olin ärkvel,  ka keset ööd. Ajataju kadus ära. Kas on hommik või õhtu, mis päev võiks olla, polnud aimugi. Päikese järgi siis vaatasin päeva seisu ja telefonist päeva. Kui huvitas, siis vaatasin. Aga mitte eriti. Kui tuli tunne et nüüd aitab, sõitsin koju. Mitte sellepärast et oleks vaja olnud midagi teha, või et planeeritud puhkuse aeg oleks otsa saanud. Ei. Lihtsalt seepärast et tahtsin.
Väga veider.
Peale puhkamist avastasin et mul pole enam tööd. Tegemisi oli nagu ikka kuhjaga, aga tööd mis leiva lauale tooks, enam polnud. Kuigi jah, minu töö puudumine pole midagi konkreetset. Konkreetne saab see olla palgatöö puhul. Ise endale tööd leides on see pigem hinnang. Tunnen et vanaviisi jätkates pole enam võimalik ellu jääda. Nüüd maadlen selle probleemiga.

Puhkamise ajal nägin jänest.